TÄIENDAV KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Maret Altnurme ja Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 29.04.2020, Tallinn Haldusasja number 3-1

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Ringkonnakohus jättis 16.04.2020 otsusega XX ja YY apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 19.11.2019 otsuse muutmata. Otsuse resolutsiooni p-s 2 märkis ringkonnakohus, et apellatsioonimenetluse kulud jäävad poolte endi kanda. Otsuse põhjendava osa p 16 kohaselt ei olnud vastustaja menetluskulude hüvitamist taotlenud.
2. Pärnu linn esitas 17.04.2020 ringkonnakohtule täiendava otsuse tegemise taotluse. Taotluse kohaselt on vastustaja kandnud menetluskulusid sõidukulude näol ning esitanud tähtaegselt, s.o 09.03.2020 menetluskulude nimekirja ja menetluskulude hüvitamise taotluse.
3. XX ja YY paluvad 22.04.2020 vastuses jätta taotlus rahuldamata. Nad on nõus taotluse lahendamisega kirjalikus menetluses, kuid leiavad, et vastustaja taotlus menetluskulude hüvitamiseks ei ole jäänud lahendamata, vaid see on kohtuotsuse resolutsiooni p-s 2 jäetud rahuldamata, kuivõrd kohus jättis kulud poolte endi kanda. Kaebajad vaidlevad ka sisuliselt taotlusele vastu. Pikaajalise kohtupraktika kohaselt ei peeta põhjendatuks vastustaja kasuks menetluskulude väljamõistmist, kui vaidlus seondub vastustaja põhitegevusega. Määrav ei ole, et kohtuistungi läbiviimist soovisid kaebajad. Võrdse kohtlemise põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, et isik peab kandma vastustaja võimalikke kulusid üksnes seetõttu, et ta soovis enda kohtuasja arutamist istungil. Kui kohtuistungil osalemine oli vastustaja jaoks ebamõistlik, oleks saanud taotleda osalemist videosilla vahendusel. Sõidukulu suurus on ülemäärane ning vastuolus Riigikohtu väljakujunenud praktikaga (RKHKo 3-3-1-37-15, p 25). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 4.

§ 170lg 4 ja Ts

MS § 448 lg 4 kohaselt tuleb täiendava otsuse tegemiseks pidada kohtuistung. Kuna käesolevas asjas on pooled nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses, ei pea ringkonnakohus kohtuistungi pidamist vajalikuks. 5. Täiendava otsuse tegemise eeldused on täidetud.

§ 170lg 1 p 1 kohaselt võib kohus menetlusosalise taotlusel või omal algatusel teha täiendava otsuse, kui mõni esitatud nõue või 2

§ 109lg 2 ja § 162 lg 1 kohaselt oleks tulnud seda teha.

1. Vastustaja palus 09.03.2020 taotluses mõista kaebajatelt välja sõidukulud 26,09 eurot. Kulud on seotud 05.03.2020 toimunud kohtuistungiga. Taotlusele oli lisatud vastustaja volitatud esindaja 04.03.2020 lähetustaotlus. Selle kohaselt kaasnesid kohtuistungil käimisega sõiduauto kasutamise kulud 26,09 eurot (vahemaa 254 kilomeetrit ning keskmine kütusekulud 100 km kohta 7,9 liitrit). Veel oli taotlusele lisatud kuludokument, mille järgi oli 05.03.2020 hommikul tangitud 22,60 liitrit diislikütust ühikuhinnaga 1,3 eurot.
2. Ringkonnakohus leiab, et kulud on põhjendatud. Kohtupraktika, mis piirab vastustajal menetluskulude hüvitamise taotlemist, on seotud esindajakuludega. Sõidukulude hüvitamise osas pole samade põhimõtete kohaldamine põhjendatud. Sõidukulusid ei saa vastustaja ära hoida, need tekivad ka siis, kui vastustaja kasutab esindajana enda töötajaid. Kohtuistungile sõitmisega seotud kulud ei saa üldjuhul olla ka nii suured, et võiksid ebaproportsionaalselt riivata isikute kaebeõigust. Seetõttu pole põhjust rääkida ka ebavõrdsest kohtlemisest või olukorrast, kus rikutakse isiku õigust olla oma kohtuasja arutamise juures.
3. Taotletav kulu ei ole ülemäärane. Kaebajate poolt viidatud Riigikohtu 11.11.2015 otsus nr 3-3-1-37-15 ei ole asjakohane. Selle p-s 25 oli vaatluse all olukord, kus advokaat arvas õigusteenuse osutamise aja hulka aja, mis oli kulunud sõitudeks kohtusse. Riigikohtu seisukoha järgi ei saa sõidule kulutatud aja eest väljamõistetava tasu arvestamisel lähtuda õigusabi tavapärasest tunnihinnast, vaid kohaldada tuleb analoogiat riigi õigusabi hüvitamise korraga. Kuna eeltoodud lahendis on küsimus sõiduaja tasustamises, ei saa sellest järeldada, et reaalsed sõidukulud (kütusekulu) ei tohi olla suuremad, kui on sätestatud riigi õigusabi puudutavas regulatsioonis.
4. Ringkonnakohus rahuldab vastustaja 17.04.2020 taotluse ning teeb asjas täiendava otsuse, millega mõistab XX-lt ja YY-lt Pärnu linna kasuks välja solidaarselt 26,09 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 3