Obsah (4)

§ 90§ 93§ 46§ 45

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-19-880 Otsuse kuupäev 15. mai 2020 Kohtunik Ülle Polluks U. V kaebus Tallinna Vanglalt perioodidel 17.12.2015 – 3

) § 45 lg-s 1, justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 7 lg-s 1 ja 4 ning Vabariigi Valitsuse 26.01.1999. a määruses nr 38 "Eluruumidele esitatavad nõuded" sätestatust. Tallinna Vangla kambrite tingimusi on kohtud korduvalt hinnanud ebapiisava põrandapinnaga seonduvates kohtuvaidlustes ning üldisi olmetingimusi on peetud vähemalt rahuldavateks (nt RK 17.03.2017 lahend nr 3-3-1-89-16, p 19). 7) Tagantjärele esitatud väidete pinnalt ei ole vanglal võimalik välja selgitada, milline konkreetne valgustugevus oli kambrites ajahetkedel, mil kaebaja seal viibis. Olukorras, kus kambri valgustus on olnud ebapiisav, on vangla valgustust ka parandanud. Ei ole eluliselt 3 3-19-880 usutav, et olukorras, mil isiku hinnangul on kambris liiga pime, ei anna ta sellest märku vanglateenistujatele, kelle võimuses oleks valgustust parandada. Ebapiisava valgustuse põhjuseks ei ole tingimata see, et kambris on vähe valgusteid või liiga väikese võimsusega pirnid, vaid ka kinnipeetavate poolt valgustite lõhkumine, juhtmete lahti ühendamine, pirnide välja keeramine jms. 8. Tartu Halduskohus 17. aprilli 2020. a määruses jättis rahuldamata vastustaja vastuväite U. V kaebuse perioodi 17.12.2015 – 23.03.2016 osas menetlusse võtmise kohta (p 1), otsustas asja läbi vaadata kirjalikus menetluses (p 2 ), andis tähtaja täiendavate dokumentide ja seisukoha esitamiseks (p-d 3 ja 4) ning teatas, et kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 15. mail 2020 (p 5). KOHTU SEISUKOHT 9. Kohus peab esmalt vajalikuks märkida, et kahju hüvitamise nõude lahendamisel ei kontrolli kohus haldusorgani otsuse, millega hüvitamise taotlust lahendati, õiguspärasust. Kahju hüvitamiseks esitatud kaebuse rahuldamiseks ei pea kohus haldusorgani sama taotluse kohta tehtud keelduvat või kaebajat mitterahuldavat otsust tühistama. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lg-st 2 tuleneb, et sellisel juhul esitatakse halduskohtule kaebus hüvitise väljamõistmiseks. Kohus ei kohusta haldusorganit kahju hüvitamise taotluse kohta uut otsust tegema, vaid mõistab kahjunõude rahuldamise eelduste olemasolul ise välja hüvitise põhjendatud ulatuses. Seetõttu ei olnud kaebaja nõue vangla sellise otsustuse tühistamiseks tema õiguste kaitseks vajalik ning kohus võttis menetlusse üksnes kahju hüvitamise nõude (Tartu Halduskohtu 3. veebruari 2020. a määrus). 10. Eelnevast tulenevalt on kohtu menetluses kaebaja mittevaralise kahju hüvitise nõue seoses väidetavalt väärikust alandavate kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas. Kaebus puudutab ajavahemikke 17.12.2015 – 31.05.2016, 09.06.2016 – 05.07.2016, 25.08.2016 – 28.08.2016 ja 03.09.2016 – 20.09.2016. 11. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab kohus, et esitatud kaebus on põhjendamata ja see tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad. 12. RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. 13. Kaebaja nõue põhineb väärikuse alandamise süülisel rikkumisel vastustaja poolt. Kohus leiab, et tõendite kogum ei tõenda vastustaja poolt kaebaja puhul Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikkel 3 rikkumist EIK kohtupraktikas antud konventsiooni tõlgenduste kohaselt. 13.1. Kohus märgib, et EIK on leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta (otsus asjas nr 429/12: Tunis/Eesti, p 44). Veel on 4 3-19-880 EIK selgitanud, et tugeva eelduse, et tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega, loob see, kui rikutud on kasvõi ühte järgmistest nõuetest:

1. a)igal kinnipeetaval peab olema kambris isiklik magamisase;
2. b)iga kinnipeetava käsutuses peab olema vähemalt 3 m² põrandapinda;
3. c)kambri suurus peab võimaldama kinnipeetaval mööbliesemete vahel vabalt liikuda (EIKo 10.01.2012, 42525/07 ja 60800/08 – Ananyev jt vs. Venemaa, p 148). 13.2. Kohus esmalt osundab vastuseks kaebajale seoses kaebaja väitega, et põrandapinna arvutamisel tuleb kambri üldpindalast maha arvata mööbli alla jääva ala pindala, järgmist. Kohus on seisukohal, et vastustaja on õigesti lähtunud kambri põrandapinna arvutamisel põhimõttest, et WC pindala tuleb kambri pindalast välja arvutada ning mööblialune põrandapind tuleb arvata kambri põrandapinna hulka, kui kinnipeetaval on võimalus kambris tavapäraselt liikuda (Muršič vs Horvaatia, p 114, Nikitin jt vs Eesti, p 160). Ka on Riigikohus 16.03.2017 otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-83-16, p-s 11 selgitanud, et kambripinna arvestusest jääb välja kambris asuva sanitaarsõlme pindala ning hinnata tuleb seda, kas kambri mööbel takistab kinnipeetaval tavalisel viisil kambris liikuda. Kohus selgitab, et sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel. Siseriiklikult sätestab VSkE § 6 1g 6 alates 01.01.2014 kehtiva regulatsiooni järgi on kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda, ehk siis sellist suurust peetakse tänapäeval õiguspäraseks. Järgnevast tabelist (otsuse p 13.3) nähtub, et see nõue on kaebaja puhul täidetud. Arvestades vanglas kinnipidamise spetsiifikat, on halduskohtu arvates üldteada olev asjaolu, et vangla kambri mööbel on reeglina põranda või seina külge kinnitatud, mis ei oma ka iseseisvat tähendust liikumisvabaduse hindamisel. 13.3. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambrite täituvuse kohta. Eelnevat aluseks võttes esitab kohus kaebaja käsutuses olnud pinna arvestuse kambrite ja perioodide kaupa ülevaatlikkuse huvides järgnevas tabelis: kambri arvestuslik pind kambri päevade kambri alguskuupäev lõppkuupäev pindala isiku kohta WCnr arv täituvus 2 (m ) ta 363 455 17.12.2015 25.01.2016 40 14,8 4 3,7 26.01.2016 08.02.2016 14 14,8 3 4,93 09.02.2016 09.03.2016 30 14,8 4 3,7 10.03.2016 17.03.2016 8 14,8 3 4,93 18.03.2016 20.03.2018 3 14,8 2 7,4 21.03.2016 19.04.2016 30 14,8 4 3,7 20.04.2016 21.04.2016 2 14,8 3 4,93 22.04.2016 28.04.2016 7 14,4 3 4,79 5 3-19-880 29.04.2016 02.05.2016 4 14,4 4 3,59 03.05.2016 05.05.2016 3 14,5 4 3,63 06.05.2016 11.05.2016 6 14,5 3 4,83 12.05.2016 20.05.2016 9 14,5 4 3,63 21.05.2016 21.05.2016 1 14,5 3 4,83 22.05.2016 25.05.2016 4 14,5 4 3,63 247 26.05.2016 31.05.2016 6 15,1 3 5,04 126 09.06.2016 12.06.2016 4 14,4 2 7,18 13.06.2016 14.06.2016 2 14,4 3 4,78 15.06.2016 03.07.2016 19 14,1 3 4,71 04.07.2016 05.07.2016 2 14,1 2 7,07 145 25.08.2016 29.08.2016 5 14,2 4 4,72 140 02.09.2016 20.09.2016 19 14,1 3 4,69 147 132 Eelnevas tabelis on kambri põrandapinna arvutamisel aluseks võetud vastustaja poolt esitatud kambri ruutmeetrite arv WC-ta. Tallinna Vangla esitatud tabelitest nähtub, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas kokku 218 kalendripäeva, millest 3–3,99 m2 põrandapinda kinni peetava isiku kohta oli 120-l päeval ja üle 4 m2 kokku 98-l päeval. Seega on vastustaja tõendanud, et kaebaja nõude moodustavast perioodist oli kaebajale 98-l päeval tagatud EIÕK artikkel 3 rikkumise välistav minimaalne soovitav põrandapind 4 m2 isiku kohta. Seega ei ole kaebaja osundatud 218-st päevast 98 päeva (218-120=98) puhul alust käsitleda kaebaja kinnipidamist põhiõiguste rikkumisena EIK osundatud kohtulahendites oluliseks peetud tingimuste valguses vastavalt rahvusvahelise õiguse sätetele. Seega ei ole selles osas kahju hüvitamise eeldused täidetud. 14. Kaebaja viibis aga ka kambrites, kus tema käsutuses oli vähem kui 4 m2 suurune kambri põrandapind, 120 päeval. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-42-15 (p 14) selgitanud, et asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIK otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák/Tšehhi, p 64; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 57). 14.1. Praeguse kaebaja puhul tuleb arvestada, et vaidlusalusel perioodil viibis ta vanglas vahistatu staatuses. Seega hoiti kaebajat

§ 90

lg 3 alusel ööpäev läbi lukustatud kambris ning tal oli õigus ainult tunniseks jalutuskäiguks värskes õhus ning seda saab pidada kriminaalmenetluse ajal vahi all viibimisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks. Seega on vastustaja piiranud kaebaja liikumisvabadust seaduslikul alusel. Vahistatule on tema soovi 6 3-19-880 korral ette nähtud võimalus vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus (

§ 93lg 5).

Asja materjalidest nähtub, et vastustaja võimaldas kaebajale

1. aasta suveperioodil ka üks kord nädalas nn lisajalutuskäigu. Lisaks käis kaebaja vaidlusalusel perioodil 12-l korral lühiajalisel kokkusaamisel ning kokkusaamisel ametnikega. Samuti käis kaebaja tema suhtes käimas olevatel kohtuistungitel. 14.
2. Ruumikitsikusele lisaks väitis kaebaja, et kambrites oli ebapiisav ventilatsioon ja niiskus ja rõskus, halb valgustus ning kaebaja viibis kambris 23 tundi ööpäevas. Lisaks oli jalutusboks väike. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega nende kinnipidamistingimustega seoses ega pea vajalikuks kõiki vastustaja seisukohti üle korrata. Täiendavalt märgib kohus järgmist. 14.3.

§ 93

lg 1 kohaselt kannab vahistatu isiklikke riideid, kuid kui kandmiskõlblikud isiklikud riided puuduvad või kui vahistatu ei soovi neid kanda, saab ta vanglalt tasuta riietuse.

§ 46

lg 1 sätestab, et kui

-st ei tulene teisiti, kannab kinnipeetav vangla riietust. Tallinna Vangla kodukorra p 11.2.2 kohaselt on vanglariietuse pesemine tasuta. Kinnipeetav, kellel on selleks rahaline võimalus, saab isiklikud riided anda pesemiseks vanglale või vanglale teenust osutavasse pesumajja vastavalt vangla direktori kehtestatud hinnakirjale (kodukorra p 11.2.5). Mõningane niiskus on eluruumides loomulik ning tavapärane on ka see, et riiete pesemise ja kuivatamise järgselt suureneb ruumis olev niiskuse tase. Samas oli eelnevast tulenevalt kaebajal võimalik kambris niiskuse ja rõskuse vältimiseks kasutada pesumaja teenust ning selle kasutamiseks raha puudumisel loobuda isiklikest riietest. Võttes arvesse, et senine kohtupraktika (nt Tallinna Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr 3-15-2658, p 16) ei ole pidanud ventilatsioonitingimusi Tallinna Vangla eluosakonnas õigusvastaseks, vangla kinnitusel oli kambrites, kus kaebaja viibis, osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida, kambris olnud niiskus ja rõskus oli tingitud sealsest riiete pesemisest ja kuivatamisest, mida kaebaja ning tema kambrikaaslased oleksid saanud vältida, leiab kohus, et õiguste väidetav riive polnud märkimisväärne ning kaebaja ei tajunud võimalikke ebamugavusi väärikust alandavatena. Ajas oluliselt hiljem esitatud sellekohaseid väiteid on äärmiselt keeruline kontrollida ning tõendada. 14.4.

§ 45

lg 1 sätestab, et kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Tallinna Vangla otsusest nähtub, et piisav valgustatus tagatakse kunstliku ja loomuliku valgusega üheskoos, kusjuures iga kambri laevalgustis on kaks või kolm pirni. Akende ette on paigutatud trellid, kuid need ei takista loomuliku valguse sissepääsu kambrisse. Kohtul puudub põhjus kahelda vastustaja seisukohtades piisava valgustatuse tagamisest. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et jalutusboksid suurusega 13-15 m2 on piisavalt suured, et seal saaks korraga viibida kuni neli isikut. Kuivõrd jalutusboksides viibivad korraga ühe kambri kinnipeetavad, oli kaebajal võimalik 93 päeval jalutada tingimustes, kus ta pidi jalutusboksi jagama vähema kui 4 inimesega. Seega ei tõenda tõendite kogum asjaolusid, mis viitaksid 3 kuni 4 m2 isikliku ruumi kasutusvõimaluse puhul põhiõiguste rikkumisele vastavalt asjakohases kohtupraktikas ära nimetatud asjaoludele.

1. Otsuse p-s 14.
2. nimetatud probleemide korral on kohane õiguskaitsevahend kohene pöördumine vanglaametnike poole, et saavutada häirivate olmeprobleemide kõrvaldamine või leevendamine. Vastustaja on kinnitanud, et kaebaja pole seoses väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega kunagi vangla poole pöördunud. Seda on kinnitanud ka kaebaja, väites, et ei pöördunud ametnike poole, kuna tema hinnangul ei oleks see midagi muutnud. Asjaolu, et kaebaja pole neis küsimustes vangla poole pöördunud, viitab kohtu hinnangul, et õiguste väidetav riive polnud märkimisväärne ning kaebaja ei tajunud võimalikke ebamugavusi väärikust alandavatena. Kaebaja poolt erakordsete asjaoludena esmakordselt kahju hüvitamise 7 3-19-880 taotluses nimetatud mitmetel juhtudel, oleks vangla poole kohene pöördumine siiski vähendanud kaebaja kirjeldatud raskusi vahistatu staatuses vanglas viibimisel. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et kaebaja kohene pöördumine ei oleks kinnipidamistingimustes midagi muutnud. Olukorras, kus kaebaja leiab, et kambri valgustus on vähene, oleks vangla saanud selle suure tõenäosusega lahendada kiiresti, lisades lambipirne või neid tugevamate vastu välja vahetada. Samuti oli kaebajal võimalus paluda vanglalt isiklike riiete asemel vangla riideid. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et vangla, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil viibis, rajati aastatel 1944-1949 ja seetõttu esines minetusi kuni 21.12.
3. a redaktsioonis kehtinud määruse eluruumidele esitatavatest nõuetest, suhtes. Kohtul ei ole alust kahelda vangla selgituses, et võimaluste korral toimus ka vanglahoonete renoveerimine eluhoone tingimuste parendamiseks.
4. Kohus, tuginedes vangla poolt väljatoodud kinnipidamistingimustele (kaebajale oli lisaks kambris liikumisele võimaldatud igapäevaselt värskes õhus jalutamine ja suvekuudel lisajalutuskäik, kambrites oli tagatud piisav valgustatus, ventilatsioon ning muud olmetingimused), leiab, et kinnipidamistingimused olid kogumis sellised, mis ei anna alust lugeda rikkumiseks seda, et kaebajale ei olnud tagatud soovituslikku 4 m2 põrandapinda. Isegi kui kaebaja subjektiivne hinnang kinnipidamistingimuste suhtes ei lange kokku vangla hinnanguga, ei kujuta mistahes ebameeldivus või piirang endast inimväärikust alandavat rikkumist, arvestades seejuures vangistuse olemust ja kinnipeetava staatusest tulenevaid iseärasusi. Seega ei ole kahju hüvitamise eeldused täidetud olukorras, kus kaebajale oli tagatud 3 kuni 4 m2 isikliku ruumi kasutamise võimalus kambris.
5. Kinnipidamistingimusi iseenesest ei saa pidada inimväärikust alandavateks. Riigikohus ja EIK on korduvalt märkinud, et kinnipidamistingimuste inimväärsust tuleb hinnata kogumis. Vastustaja on tõendamiseks tõenditena kohtule esitanud tabeli, millest nähtub, millistes kambrites kaebaja viibis, kui palju ja mitmel päeval viibis kambris teisi kinnipeetavaid, kui palju ühe kinnipeetava kohta kambris põrandapinda oli nii koos WC-alust pinda arvesse võttes kui ka ilma. Samuti esitas vastustaja suvekuude voldiku aastast 2016, mis kajastab suvekuudel lukustatud kambrites viibinud kinnipeetavatele, s.h kaebajale tagatud, õigusaktides sätestatust soodsamaid tingimusi. Arvestades asjaolu, et kaebaja oli
6. a suvel paigutatud vangla esimesse üksusse, oli kaebajale tagatud
7. maist kuni
8. septembrini kambrisse ventilatsiooni parandamiseks antud ventilaator.
9. juunist kuni
10. augustini võimaldati üks kord nädalas kambrile täiendavat tunniajalist lisajalutuskäiku, millele kohus viitas ka eelpool. Lisaks võimaldati kinnipeetavatel suvekuudel võtta jalutuskäigule kaasa kuni 1,5 liitrit joogivett. Tallinna Vangla teise üksuse kambrites, kuhu kaebaja vaidlusalustel perioodidel oli paigutatud, on tagatud nõuetele vastav õhuvahetus, milline on korraldatud ventilatsioonisüsteemiga (osaliselt sund- ning osaliselt loomulik ventilatsioon). Tõendatud on sundventilatsiooni töökorras olemise regulaarne kontrollimine, mille kohta vastustaja esitas õiendi.
11. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
12. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus tegi otsuse kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist nõudnud. Seega jätab kohus menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 8