← Eesti

1-18-5011/111

Obsah (4)§ 201§ 22§ 344§ 345

1-18-5011 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. mai 2020, Tallinn Kriminaalasja number 1-18-5011 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed

§ 201lg 2 p 2, 3 järgi. 9

(23)Seega osutas YY tahtlikult füüsilist ja vaimset kaasabi XX poolt ametiisikuna toimepandud temale usaldatud võõra vara ebaseaduslikult enda ja kolmanda isiku kasuks pööramisele suures ulatuses,

§ 22lg 3 - § 201 lg 2 p 2, 3 järgi.

Samuti süüditakse YY dokumendi võltsimises, mille alusel on võimalik omandada õigusi,

§ 344lg 1 järgi.

Samuti süüdistatakse teda teadvalt võltsitud dokumendi kasutamises, mille alusel on võimalik omandada õigusi,

§ 345lg 1 järgi.

CC osutas tahtlikult füüsilist ja vaimset kaasabi XX poolt ametiisikuna toimepandud temale usaldatud võõra vara ebaseaduslikult enda ja kolmanda isiku kasuks pööramisele suures ulatuses,

§ 22lg 3 - § 201 lg 2 p 2, 3 järgi.

Juriidiline isik Q OÜ osutas läbi oma juhatuse liikme ja ainuosaniku CC tegevuse tahtlikult füüsilist ja vaimset kaasabi XX poolt ametiisikuna toimepandud temale usaldatud võõra vara ebaseaduslikult enda ja kolmanda isiku kasuks pööramisele suures ulatuses,

§ 22lg 3 - § 201 lg 2 p 2, 3 järgi.

  1. Harju Maakohtu
  2. veebruari 2020 kohtuotsusega mõisteti XX, YY, CC ja Q OÜ neile esitatud süüdistuses õigeks ning kannatanu SA W tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata. Maakohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 3.1 XX-le esitatud süüdistus on ebaselge ja vastuoluline. Sellest ei ole võimalik aru saada, missugust tegevust ja kui suure summa omastamist XX-le ette heidetakse. 3.2 Kohus ei tuvastanud, et XX oleks tootmislepingute alusel välja makstud summa 230 760 eurot YY, CC ja Q OÜ kaasaaitamisel omastanud. 3.3 XX-le süüksarvatud tegevuse tagajärjel ei ole SA W-l varalist kahju tekkinud. 3.4 Kuna XX kui täideviija tegevuses omastamise objektiivne koosseis puudub, siis ei saa seda omistada ka kaasaaitajatele, s.o YY-le, CC-le ja Q OÜ-le. 3.5 XX käitumises ei ole KarS § 2172 lg 1 objektiivne koosseis tuvastatav, sest kohtulikul uurimisel uuritud tõendite pinnalt ei ole kahju tekkimise suurust võimalik kindlaks teha. 3.6 Kohus möönis, et XX-le inkrimineeritud tegevuses võivad esineda KarS § 3001 lg 1 sätestatud objektiivse koosseisu tunnused, kuid teda ei ole võimalik selle sätte alusel süüdi tunnistada, sest tegemist on blanketes süüteokoosseisuga. XX-le esitatud süüdistuses puuduvad viited korruptsioonivastase seaduse sätetele, mis käsitleks toimingupiirangu rikkumist. 3.7 Süüdistuse väide nagu ei oleks Q OÜ poolt W-le esitatud arvete alusel mingisugust teenust osutatud, on alusetu, kuna ei põhine prokuratuuri enda poolt esitatud tõenditel. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistajad kinnitasid, et tootmislepingute kehtivuse ajal toodetud saated Vaba mõtte klubi ja Kesknädal olid eetrisse esitatud. Seega puudub YY tegevuses KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 objektiivne koosseis.
  3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni prokurör Leelet Kivioja ja kannatanu SA W ning tema lepinguline esindaja advokaat Tõnis Loorits, kes taotlevad kohtuotsuse tühistamist ja süüdimõistva kohtuotsuse tegemist. Seoses sellega kuulub rahuldamisele ka SA W poolt esitatud tsiviilhagi. 4.1 Prokuratuur on seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnanud pealiskaudselt ja ühekülgselt, jättes mõned (nt jälitustoimingute protokollid) sootuks hindamata, kuigi tõendeid tuleb hinnata 10

(23)kogumis. Väärib märkimist, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tuvastatud asjaoludele ja kohtuotsuses puudub sisuliselt põhjendus. Maakohus on esmalt leidnud, et süüdistus on puudulik ja ebaselge. Kohus viitab õigesti Riigikohtu seisukohtadele, millele peab isikule esitatav süüdistus vastama, sh isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olevate faktiliste asjaolude kajastamine süüdistuses peab olema piisava selguse ja täpsusega. Kohtu edasisest mõttearendusest (otsuse lk 50) võib aru saada, et süüdistus on kohtu arvates ebaselge eelkõige XX-le etteheidetavas osas. Siinkohal peab prokuratuur vajalikuks märkida, et kohtuliku arutamise ega ka kohtuvaidluste käigus ei avaldanud ei ükski süüdistatav ega kaitsja, et süüdistus oleks neile sisult arusaamatu ja ebaselge. Vastupidi, süüdistus oli arusaadav, lihtsalt isikud ei tunnistanud ennast süüdi. Seega saab prokuratuur teha õigustatud järelduse, et süüdistus oli ebaselge üksnes kohtunikule, mitte aga süüdistatavatele, kellele see esitatud oli. Kohus märgib (otsuse lk 53), et süüdistuse väide nagu W nõukogu oleks keelanud XX-l müüa W-le saateid läbi O OÜ, tugineb üksnes W nõukogu esimehe LL ütlustele. Siinkohal peab prokuratuur vajalikuks juhtida tähelepanu, et selline kohtu väide on meelevaldne ega tugine kohtus uuritud tõenditele. Väärib märkimist, et nimetatud väide ei tugine ainult ühe tunnistaja ütlustele, vaid vastavat lubavat nõukogu otsust pole kunagi tehtudki, seega luba ei olnud. Kohtus on nii XX ise kui lisaks LL-le ka tunnistaja (endine kaassüüdistatav) ZZ selgitanud, et ühel hetkel ei saanud XX läbi oma äriühingu OÜ O saateid Vaba Mõtte Klubi ega Keskkonnanädal W-le müüa, kuivõrd nõukogu keelas selle ära. Lepingujärgsed saated lubati küll vastutuleku korras aasta lõpuni (s.o 2012 lõpuni) valmis teha, kuid edasi pidi saadete tootmine liikuma W kanda. Prokuratuuri väide on, et seejärel (st pärast aastat 2012) suunas XX teadlikult lepingute allkirjastamise teisele juhatuse liikmele ZZ-le, varjamaks enda majanduslikku huvi tehingute taga ja kindlustades W rahaliste vahendite liikumise Q OÜ-sse eesmärgiga liigutada raha YY abil sealt edasi enda kontrolli all olevasse äriühingusse O OÜ. XX on kohtuistungil kinnitanud, et ta ei saanud lepinguid ise allkirjastada, kuna nõukogu luba tal selleks puudus. Süüdistusversiooni kohaselt toimusid W juhatuse liikme XX teadmisel ja juhtimisel W ja Q OÜ vahel ajavahemikul 2013-2016 erinevad rahalised W-le kahjulikud ja süüdistatavatele kasulikud tehingud. Q OÜ-l puudus tegelikult võimekus ja kompetents toota saateid Keskkonnanädal ja Vaba Mõtte Klubi. Seda on istungil ütlustes kinnitanud ka YY ning CC nii füüsilise isikuna kui juriidilise isiku Q OÜ esindajana. Süüdistatavad on kõik rääkinud justkui oleks toimunud alltöövõtt, kuid tegelikkuses viitavad ka jälitusega kogutud tõendid (pealtkuulatud kõned, millele kohus sisuliselt oma hinnangut otsuses andnud ei ole), et alltöövõttu kui sellist ei olnud ning juriidilist keha oli vaja vaid tehingu teesklemiseks (nn JOKK skeemi tegemiseks). Y ja CC on istungil väitnud, et nemad saateid ei tootnud, OÜ-l ei olnud selleks võimekust ja nemad plaanisid saadet hakata O OÜ-lt alltöövõtu korras sisse ostma. Prokuratuur juhib tähelepanu, kui vaadata ZZ poolt Q OÜ-ga sõlmitud tootmislepingut, siis seal on OÜ-l kui väidetavalt tootjal rida õigusi, mida äriühing, millel puudub võimekus ja tahe saateid ise toota, tegelikkuses ei vajaks ega isegi ei oskaks endale lepingujärgselt küsida. Seda enam, et varasemas lepingus O OÜ-ga selliseid õigusi ei olnud. 11
(23)Nimelt on Q OÜ-le tagatud mõlema saate puhul justkui õigus kasutada nii W tehnikat kui töötajaid (tootmislepingud süüdistusakti tõend 30). Tasu ühe saate tootmise eest on jätkuvalt läbi erinevate lepingute olnud sama ehk 1500 eurot, kuid õigusi on oluliselt laiendatud just siis, kui mängu tuli Q OÜ. Kohus on otsuses jätnud analüüsimata, milleks väidetavale peatöövõtjale selline leping, kes ise ei plaaninud mitte midagi tootma hakata. Q OÜ-l ei olnud ühtegi töötajat, rääkimata tehnikast või oskusteabest. XX püüdis istungil jätta muljet, et tema taandas ennast kogu protsessist, tema ei tahtnud end siduda toimingupiirangu rikkumisega ja jättis justkui kõik ZZ otsustada. Samas räägivad uued tootmislepingud selgelt, et nende sisu on nö kasulikuks tehtud nimelt O OÜ ja XX jaoks. Tootmisleping on koostatud selliselt, et kuigi selle lepingu osapooleks ei olnud O OÜ, on lepinguga ometigi varjatult antud OÜ-le O võimalus tasuta kasutada W ruume, tehnikat ja töötajaid ning esitada selle eest hiljem omakorda veel arve W-le, seda muidugi juba läbi Q OÜ, varjamaks XX isiklikku kasu ja seotust. Selline leping ei olnud W jaoks kasulik ning kui vaadata lepingu sisu, siis ilmselgelt oli see koostatud selliselt põhjusega, et XX saaks varjatult isiklikku kasu W arvelt. Teisisõnu andis W justkui oma tehnikat ja töötajaid tasuta kasutada, tasus kõik nendega seotud kulud ning hiljem maksis omakorda Q OÜ arvete alusel topelt peale. Võttes arvesse nimetatud eelteavet ja kõrvutades seda tunnistajate ütlustega, siis mitmed neist, nt monteerija AA ning operaatorid HH ja MM on viidanud, et Vaba Mõtte Klubi eest pidi hiljem W-le esitatavale arvele kirjutama mingi umbmäärase nimetuse („kultuurisaade“), sinna ei tohtinud kirjutada, et see on Vaba Mõtte Klubi eest. Vaba Mõtte Klubi tootjaks oli lepingu järgi ju Q OÜ, kes omakorda väidetavalt ostis saadet sisse O OÜ-lt. Kõik kohtus ütlusi andnud saadete Vaba Mõtte Klubi ja Keskkonnanädal operaatorid ja monteerijad kinnitasid, et nemad said töö eest tasu W-lt vastavalt tööaja graafikutele (tööaja graafikud süüdistusakti tõend 29) ning valdavalt kasutati saadete tegemisel W tehnikat ning töötajaid, v.a ainult DD, kes oli nö majaväline operaator. Seega W oleks olnud võimeline ka ise saateid tootma, ei oleks pidanud neid sisse ostma ning kogu W kulu oleks võinud olla üksnes nn litsentsitasu kui sedagi. Väärib märkimist, et kõnealuste saadete formaadid ei olnud kuidagi unikaalsed – samas stiilis saateid on eetris absoluutselt igas telekanalis, seega on sügavalt kaheldav ka selliste formaatide kaitsmine autoriõigustega (millele on oma ütlustes viidanud XX). XX selgitas oma ütlustes, et vahel kasutati mõne saate filmimiseks tema isiklikku kaamerat ja presenteeris ka saadete metaandmeid tõendamaks, et kasutati tema isiklikku kaamerat. Selle väite osas aga prokuratuur vastu ei vaidlegi, pigem jääb selgusetuks selle tõendi eesmärk ja vajalikkus. Oluline on hoopis esile tõsta, et see oli XX vaba valik oma kaamerat kasutada. W-l oli nii tehniline kui isikuline võimekus olemas, W oleks saanud ka ilma nn vahendajateta kõnealused saated ise ära toota ning juhatuse liikmena pidi XX sellega kursis olema. Siinkohal väärib lisaks märkimist, et W ja Q OÜ vahel sõlmitud tootmislepingud on tegelikkuses õigustühised. Nimelt SAS § 18 lg 4 sätestab, et sihtasutuse ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing on tühine, kui tehinguga ei nõustunud nõukogu. Niisiis, kui nõukogu tegelikkuses keelas toimingupiirangu tõttu XX-l kui juhatuse liikmel tehingud iseendaga või suunata tehinguid endaga seotud isikutele, siis isegi teise juhatuse liikme poolt nn puhvriga sõlmitud leping ei muuda selle tegelikku sisu. Lepingu tegelik eesmärk oli üksnes XX rolli maskeerimine ehk teisisõnu olid ka tootmislepingud ja nendega antud õigused tehnika ja personali kasutamiseks õiguslikult tühised. 12
(23)Kohtulikul arutamisel uuritud SA W põhikirjast, töökorrast ja ametijuhenditest nähtuvad SA eesmärgid, vara ja juhtimine, mh sätestab põhikiri ka juhatuse, sh XX ülesanded. Nimelt peab juhatuse liige oma ülesandeid täitma tavaliselt oodatava hoolega ning olema sihtasutusele lojaalne; samuti pidi ta sihtasutuse rahalisi vahendeid kasutama sihtasutusele kasulikult ning majanduslikult otstarbekalt. Juhatuse liikmena korraldas ja juhtis XX sihtasutust nõukogu poolt kinnitatud aastaeelarve piires, omades seeläbi ka ülevaadet sihtasutuse majanduslikust seisundist, olemasolevatest vahenditest ja kulutustest. Tema pädevuses oli muuhulgas W programmi planeerimine ja kujundamine ning saadete ostmine teistelt tootjatelt ja autoritelt. ZZ kinnitas teise juhatuse liikmena Q OÜ esitatud arveid perioodil 09.09.2013 kuni 06.08.2015. Seejärel oli Q OÜ arvete kinnitajaks juhatuse liige ÕÕ. XX on ka ise 06.10.2013 enne väljamakse tegemist kinnitanud ühe Q OÜ arve summas 3120 eurot (arve nr 121/B). Meelevaldne ja tõenditele mittetuginev on ka kohtu seisukoht (otsuse lk 54), et kuivõrd fakt, et alates septembrist 2013 telliti saadete tootmine Q OÜ-lt, kes omakorda sõlmis töövõtulepingu O OÜ-ga, siis ka see lepingu sõlmimise fakt oli avalik informatsioon, lepingud olid kättesaadavad nõukogu ja juhatuse liikmetele ning seega võib järeldada, et nõukogu oli olukorrast teadlik ja sellega nõus. Siinkohal peab prokuratuur vajalikuks juhtida tähelepanu, et juhatus, st XX ise oli loomulikult teadlik, et Q OÜ sõlmis lepingu tema kontrolli all oleva O OÜ-ga, kuid nimetatud leping ei olnud avalikult kättesaadav ning otsuses kajastatud vastupidine väide ei põhine kohtus uuritud tõenditel. Samuti väärib märkimist, et tootmislepingutes ei kajastu mingit infot selle kohta, et Q OÜ kavatseb saadete tootmise tellida O OÜ-lt. Prokuratuuri hinnangul on Q OÜ arvete alusel osutatud näilikult teenuseid W-le seoses kahe saatega, so Keskkonnanädal ja Vaba Mõtte Klubi. Läbi arvete esitamise loodi näilik olukord majandustehingute toimumisest OÜ-s Q. Tehingute näilikkusele viitavad ka jälitustoimingutega kogutud tõendid, sh kõned YY ja XX vahel, kus nad arutavad, mida Maksuametile vastata ehk kuidas kooskõlas üksteisega valetada nii, et vale välja ei tuleks, ning mida kohus otsuses analüüsinud ei ole. CC sõlmis Q OÜ nimelt W tollase teise juhatuse liikme ZZ-ga fiktiivsed tootmislepingud, mis andsid aluse Q OÜ võltsarvete esitamiseks. Tegelikkuses oli nende arvete näol tegemist näilike arvetega, mille tegelik eesmärk oli raha liigutada edasi varjatult XX kontrolli all olevasse äriühingusse O OÜ, kus raamatupidamisteenust osutas samuti YY. Saades W poolt tasutud arvete tulemusel rahalised vahendid Q OÜ-sse, tegi YY kokkuleppel XX-ga peale neid laekumisi Q OÜ nimelt pangaülekanded edasi O OÜ-le. Seda on nii XX kui Lea ja CC kinnitanud ka oma ütlustes. XX andis mitmetel juhtudel korraldusi YY-le, millal tuli teha ülekandeid Q OÜ-lt O OÜ-le ja mis ajal, mille eest tuli esitada arveid SA-le W. Q näilikud arved jõudsid XX instrueerimisel läbi YY tegevuse SA W toonase finantsjuhi UU kätte. Seda kinnitab ka jälitustoimingutega kogutud teave (süüdistusakti tõend nr 46, sh stsenogrammis p 13, p 15, p 17, p 20, p 21, p 26, p 37 jt), kus XX ja YY arutavad omavahel, et tegemist on teeseldud tehinguga ja (tsitaat) „see on nihuke tundlik värk“. Samuti nähtub pealt kuulatud kõnedest, et ka XX ise möönab YY-le, et tema on W juhatuse liige ja O OÜ ainuosanik ning 13
(23)sellega seoses esineb seaduse mõttes vastuolu, aga et tegemist on nö JOKK-skeemiga, sh seda JOKK-skeemi väljendit korratakse mitmes erinevas kõnes. Samuti pakub XX, et YY võiks Maksuametile valetada, et YY ise on saadete idee autor, kes justkui ostab oma idee järgi saate tootmist O OÜ-lt. Samuti käib kõne selle üle, et ei tohiks öelda, et saateid tehakse tegelikult W-s, vaid tuleks öelda, et tehakse nn alltöövõtja tehnikaga. Samuti möönab XX kõnedes YY-le (stenogrammi p 21), et tema suunab teadlikult W raha O-le, aga samal ajal ei ole ise ühelegi paberile alla kirjutanud. Samuti on YY kõnedes möönnud, et tema hämaraid tehinguid omalt poolt ei takistanud ja selles mõttes on süüdi (p 26), samuti möönab, et lasi ennast XX poolt n.ö ära rääkida, mis samuti viitab sellele, et alltöövõttu ei olnud ning XX kasutas Y-d ja juriidilist isikut vaid enda osaluse maskeerimiseks. Seega on tuvastatud, et ilma XX juhendamiseta ja korralduste andmisteta ei oleks olnud võimalik sellist tegutsemisviisi kasutada, mille tulemusena jõudsid rahalised vahendid W-st läbi Q OÜ O OÜ-sse. Kokkuleppeliselt XX-ga koostas YY nii Q OÜ arved kui ka O OÜ nimelt vastuarved. Pangakontode vaatlusprotokollist nähtuvalt tegi W ülekandeid Q OÜ-le kokku 230 760 eurot, millest 215 596,36 eurot kandis YY edasi O OÜ-le (süüdistusakti tõend 13). Nähtuvalt kohtus uuritud asitõendite vaatlusprotokollist (süüdistusakti tõend 17), on seoses saadete Keskkonnanädal ja Vaba Mõtte Klubi tegemisega kulunud O OÜ-l ja Q OÜ-l rahalisi vahendeid kokku vähemalt 28 726,59 eurot. Sellest summast kandis Q OÜ ainult väikses mahus kulutused ehk 5 439,29 eurot. Niisiis pööras XX ajavahemikul 2013-2016 ebaseaduslikult Q OÜ juhatuse liikme CC ja raamatupidaja YY kaasabil näilike tehingutega vara Q OÜ ja O OÜ kasuks, millest viimase puhul sai XX osaliselt isiklikku kasu kulutuste tegemisel äriühingu vahenditest. Q OÜ-lt saadud kuritegelike rahaliste vahendite arvelt on kasutatud O OÜ poolt ettevõtlusega mitteseotud eesmärkidel XX ja temaga seotud eraisikute huvides kokku 54 571,09 eurot. Seda tõendavad ka asitõendi vaatlusprotokoll koos erinevaid isiklikke kulutusi tõendavate tšekkidega (süüdistusakti tõend 17). Q OÜ ja O OÜ pangakontode vaatlusprotokollid (süüdistusakti tõend 13), näitavad, et koguvahenditest, s.o 230 760 eurost kandis O OÜ kahe saatesarja tegemisel tegelikult kulu erinevatele osapooltele kokku vähemalt 23 287,30 eurot. Ülejäänud Q OÜ-lt edasi kantud rahast on O OÜ-s ära kulutatud. Seega on antud juhul tegemist Q OÜ näilike arvete alusel suures ulatuses omastamisega. Vastavalt KarS § 121 p 2 on suur ulatus süüteo ulatus, mis on ületab 40 000 eurot. Sellise ebaseadusliku tegevuse tõttu pidi SA W saadete Keskkonnanädal ja Vaba Mõtte Klubi tootmisel ja eetrisse andmisel kandma täiendavat lisakulu, sest vastavalt XX ja YY vahelisele kokkuleppele jäi osa näilike tehingute kaudu saadud rahast Q OÜ-le, sh kõik süüdistatavad on kinnitanud, et iga saate pealt oli selleks summaks 50 eurot. Kannatanu SA W on esitanud tsiviilhagi 202 033,41 eurot solidaarselt kõikide süüdistatavate vastu. 14
(23)Eelnevat kogumis arvestades on prokuratuur seisukohal, et maakohus on kohtuotsust tehes eksinud materiaalõiguse kohaldamisel ning rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 338 p 2, 3 ja § 339 lg 1 p 7, 8 ja lg 2 tähenduses. 4.2 Kannatanu SA W ja tema lepingulise esindaja apellatsioonis leitakse, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 338 p 2, 3 ja § 339 lg 1 p 7, 8 ja lg 2 tähenduses, sest kohtuotsuses puudub põhjendus, otsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele ja kriminaalasja aluseks olevaid tõendeid on hinnatud ebaõigesti. Kannatanu ja tema lepingulise esindaja apellatsiooni motiivid kattuvad valdavas osas prokuröri apellatsiooni motiividega, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks neid korrata. Apellandid heidavad lisaks prokuröri apellatsioonis märgitule maakohtule ette seda, et kohtuotsuses puuduvad jälgitavad põhjendused selle kohta, miks luges maakohus osa tsiviilhagi menetlemisega seotud menetluskulusid põhjendamatuks. Kohus on muu hulgas lugenud ebaõigesti põhjendamatuks kannatanu kohtuvälised menetluskulud, ehkki kompromissläbirääkimisi peeti eranditult XX initsiatiivil. Kannatanu palub ringkonnakohtul kannatanu kasuks välja mõista kannatanu poolt kantud menetluskulud kogu nende ulatuses.
  1. Ringkonnakohus määras vaadata esitatud apellatsioonide alusel kriminaalasi läbi kirjalikus menetluses ja andis taotluste ja seisukohtade esitamise tähtajaks
  2. aprill
  4. Määratud tähtajal esitasid oma seisukoha kannatanu valitud esindaja advokaat Tõnis Loorits, XX valitud kaitsjad vandeadvokaadid Andres Simson ja Silver Reinsaar ning YY, CC ning Q OÜ valitud kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut. 6.1 Kannatanu esindaja taotleb enda ja prokuröri apellatsiooni rahuldamist ning süüdimõistva kohtuotsuse tegemist ning tsiviilhagi rahuldamist. Kannatanu nõustub täielikult prokuröri apellatsioonis toodud motiividega. 6.2 XX kaitsjad leiavad, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu kannatanu ja prokuröri apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata. Omastamise koosseis on välistatud, sest vastav sooritus on XX poolt tehtud. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et XX oleks kasutanud saadete tootmisel W tehnikat. XX kasutas saadete tootmisel oma tehnikat ja transporti. W operaatoreid telesaadete tootmisel ei kasutatud. Telesaated toodeti ja need anti W-s eetrisse. Seda tõendavad ka jälitusprotokollid. Prokurör käsitleb oma apellatsioonis tõendeid valikuliselt ja nende sisu moonutatult. Asjaolu, et SA W tasus XX-le tehtud töö eest läbi teise osaühingu, ei muuda XX tegevust omastamiseks. 6.3 Ka YY, CC ja Q kaitsjad on seisukohal, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, sest see on seaduslik ja põhjendatud. Kaitsjad jagavad maakohtu seisukohta, et esitatud süüdistus on puudulik. Telesaated tegelikult toodeti ja W andis need eetrisse. Telesaadete tootmiseks ei ole XX W tehnikat kasutanud. Ta tootis kõik saated oma tehnikaga ja kasutas võtetel käimiseks isiklikku või oma firma poolt liisitud sõiduautot. W-le ei ole kahju tekitatud. XX käitumises puudub omastamise objektiivne koosseis. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, prokuröri ja kannatanu ning tema lepingulise esindaja apellatsioonidega ning kaitsjate vastuväidetega apellatsioonidele, leiab, et 15
(23)apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 7.1 Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Kohtuotsuses on põhistatud kõiki olulisi järeldusi. Kohtuotsuste põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Samuti ei ole maakohus eksinud menetluskulude otsustuse tegemisel. Kohtukolleegium on seisukohal, et nii apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti õigeksmõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Prokuröri ja kannatanu ning tema esindaja apellatsioonides korratakse samu väiteid, mida nad esitasid maakohtu istungil ja millele maakohus on juba ammendavalt vastanud. Kohtukolleegium, nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks neid korrata. Kohtukolleegium tugineb siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. detsembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-113-13,
  3. aprilli
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11 ja
  5. detsembri
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-92-11). Lisaks eelnevale on Riigikohtu kriminaalkolleegium
  7. novembri
  8. a otsuses nr 1-16-6115 korranud oma varasemat seisukohta, et esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmine ei õigusta loobumist apellatsioonis esitatud selliste argumentide analüüsist, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud. Eriti on aga ringkonnakohtu põhjenduste esitamine maakohtu otsuse muutmata jätmisel vajalik juhul, kui apellatsioonis viidatakse kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele esimese astme kohtus (p 31). Eeltoodud põhimõtteid arvesse võttes märgib kohtukolleegium vastuseks apellatsioonidele järgmist. 7.2 Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks peatuda prokuröri ja kannatanu ning tema esindaja apellatsioonides viidatud võimalikel kriminaalmenetlusõiguse olulistel rikkumistel, sest nende tuvastamise korral on tegemist rikkumistega, mis ringkonnakohtul sisulise kohtuotsuse tegemist ei võimalda. Maakohtu otsus tuleks sellisel juhul tühistada ja kriminaalasi saata maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Apellandid viitavad korduvalt kohtuotsuse ebapiisavatele põhjendustele, millega on väidetavalt rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Kohtukolleegium apellantide etteheitega ei nõustu ja juhib apellantide tähelepanu kohtupraktikale, mille kohaselt kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral on kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS § 339 lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena". Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib põhjenduse kui terviku, mitte üksikute põhjenduste puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. Viimati käsitles Riigikohtu kriminaalkolleegium seda asjaolu
  9. märtsi
  10. a otsuse nr 3-1-1-11-15 punktis
  11. Riigikohtu senine praktika on jätkuvalt seisukohal, et 16
(23)kohtuotsuses toodud põhjendustega mittenõustumine ei ole samastatav põhjenduste puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. juuni
  2. a otsuse nr 3-1-19-14 punkt 11). Kohtukolleegiumi hinnangul on praeguses asjas maakohtu otsuses toodud järelduste kujunemine jälgitav ja nendes on piisava põhjalikkusega näidatud, miks ning millistele tõenditele tuginevalt süüdistatavad neile esitatud süüdistuses täielikult õigeks mõisteti. Kohtukolleegium ei jaga apellantide seisukohta, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, mistõttu kohtuotsuse tühistamiseks sellel motiivil puudub alus. Lisaks eelnevale leiavad apellandid, et kohtuotsuse järeldused ei vasta kohtuotsuses tuvastatud asjaoludele, millega on väidetavalt rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes. Kohtukolleegium ei nõustu ka selle etteheitega. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, pole tegemist KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulise rikkumisega, olenemata sellest, kas apellant nende järeldustega nõustub (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. veebruari
  4. a otsuse nr 3-1-1-17-16 punkt 7). Nimetatud rikkumisega on tegemist näiteks juhul, kui maakohus on kohtuotsuse põhiosas põhjendanud süüdistatava õigeksmõistmist, resolutiivosas ta aga ekslikult süüdi mõistnud või siis vastupidi. Kohtukolleegiumi hinnangul on praeguses asjas maakohus kohtuotsuse põhiosas esitanud veenvad põhjendused süüdistatavate õigeksmõistmise kohta ja kohtuotsuse resolutiivosas ongi ta kõik süüdistatavad neile esitatud süüdistuses täies mahus õigeks mõistnud. Seega kohtukolleegiumi hinnangul kohtuotsuses vastuolu puudub. Kohtukolleegiumi hinnangul on praegusel juhul tegemist olukorraga, kus apellandid kohtu seisukohtadega ei nõustu. Seega ei jaga kohtukolleegium apellantide seisukohta, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes, mistõttu kohtuotsuse tühistamiseks sellel motiivil puudub alus. Vaatamata eeltoodule peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et asudes seisukohale, et kohus on toime pannud eelpoolloetletud olulised kriminaalmenetlusõiguse rikkumised, tulnuks apellatsioonides taotleda KrMS § 341 lg 2 alusel kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uuesti arutamiseks samale kohtule teises koosseisus, sest tegemist on KrMS § 339 lõikes 1 puntides 7 ja 8 loetletud rikkumistega, mida ei ole ringkonnakohtus võimalik kõrvaldada. Sellisel seisukohal on olnud jätkuvalt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senine praktika (nt
  5. mai
  6. a otsus nr 3-1-1-27-08 punkt 17). 7.3 Prokurör ei nõustu oma apellatsioonis maakohtu seisukohaga, et XX-le esitatud süüdistus on ebaselge ja vastuoluline ning sellest ei ole võimalik aru saada, kas ja millise süüdistuses märgitud summa omastamist XX-le ette heidetakse. Süüdistatavad ja kaitsjad ei ole kordagi avaldanud, et neile ei ole süüdistuse tekst arusaadav. Järelikult ei saanud prokuröri hinnangul süüdistuse tekstist aru ainult kohtunik. Kohtukolleegium ei jaga prokuröri seisukohta ja leiab järgmist. Kohtukolleegium möönab, et KrMS § 258 lg 1 p 2 kohaselt korraldab kohtunik eelistungi, et otsustada süüdistusakti prokuratuurile tagastamine, kui süüdistusakt ei ole KarS § 154 nõuete kohane. KrMS § 262 lg 1 p 2 kohaselt võib kohtunik teha eelistungil määruse prokuratuurile süüdistusakti tagastamiseks, kui süüdistusakt ei vasta KarS § 154 nõuetele. Samas ei välista see säte kohtukolleegiumi hinnangul võimalust, et kohus jõuab veendumusele süüdistusakti nõuetele 17
(23)mittevastavusest kohtuliku arutamise tulemusena. Seda võimalust ei välista ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senine praktika, mil isik mõistetakse õigeks alles Riigikohtus, sest esitatud süüdistus ei vasta nõuetele (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. novembri
  2. a otsuse nr 3-1-1-40-14 p 68,
  3. jaanuari
  4. a otsuse nr 3-1-1-7-14 p 13,
  5. novembri 2012 otsuse nr 3-1-1-109-12 p 10). KrMS § 154 lg 3 kohaselt esitatakse süüdistusakti lõpposas muuhulgas süüdistuse sisu ( p 2) ja kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi (p 3). Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  6. veebruari
  7. a otsuse nr 1-17-1327 punktis 13 korranud oma varasemat seisukohta, et süüdistatavale etteheidetava käitumise kirjeldust ei saa tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna, vaid see tuleb esitada süüdistusakti lõpposas (nt Riigikohtu kriminaal­kolleegiumi
  8. oktoobri
  9. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-59-16, p-d 21-22). Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium
  10. juuni 2016 otsuse nr 3-1-1-55-16 p-s 9 leidnud, et vaidlust selle üle, kas süüdistusaktis märgitud kvalifikatsioon on „asjakohane“, ei saa lõplikult lahendada eelistungil. Kuigi kohtu alla andmise küsimuse lahendamisel ei pea kohus mõistetavalt otsustama KrMS §-s 306 sätestatud küsimusi ega saagi seda teha, tuleb olukorras, kus süüdistusaktis on kuriteo asjaolud küll märgitud, kuid nende kirjeldus ilmselgelt ei vasta isikule süüksarvatud kuriteo tunnustele, jaatada kohtu õigust lugeda süüdistusakt KrMS § 154 nõuetele mittevastavaks. Jättes süüdistusakti prokuratuurile tagastamata ja andes süüdistatava kohtu alla olukorras, kus esitatud süüdistuse alusel ei ole võimalik tuvastada kuritegu, tuleb kohtul süüdistatav õigeks mõista (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  11. novembri
  12. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-53-07, p 11). Nii nagu faktiliste asjaolude kirjeldusest tuleneva ilmse puuduse puhul, on ka kuriteokvalifikatsiooni puudusega seotud küsimusi võimalik lahendada aga veel kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus. Kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes on tegemist alles siis, kui kohus rikub süüdistatava süüküsimuse lahendamisel kriminaalmenetlusõigust ja sellega kaasneb või võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. Praeguses asjas on XX-le esitatud süüdistusakti lõpposas märgitud vaid seda, et XX SA W juhatuse liikme ametikohal ehk ametiisikuna pani toime omastamise suures ulatuses, s.o temale usaldatud võõra vara ebaseaduslikult iseenda ja kolmandate isikute kasuks pööramise,

§ 201lg 2 p 2, 3 järgi.

Seega ei ole süüdistusakti lõpposas XX-le esitatud süüdistuse sisu esitatud, vaid piirdutud on lakoonilise KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 dispositsiooni taasesitamisega. Süüdistusakti lõpposast ei nähtu milles omastamistegu seisnes, samuti iseenda ja kolmanda isiku kasuks pööratud vara väärtus ega kolmanda isiku nimi. Maakohus on analüüsinud XX-le esitatud süüdistuse põhiosas toodud asjaolusid ning kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult leidnud, et süüdistuse teksti põhjal ei ole võimalik aru saada, milliste tegude toimepanemist XX-le konkreetselt ette heidetakse. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse leheküljel 50 toodud seisukohaga, et esmalt heidetakse XX-le ette seda, et ta omastas võltsarvete alusel välja makstud SA W-le kuuluva vara 230 760 euro suuruses summas. Hiljem süüdistatakse teda aga selles, et ta kasutas saadete tootmisel SA W ruume, seadmeid ja operaatoreid, mistõttu omastas SA W vara 202 031,41 euro väärtuses. Selline süüdistus on kahtlemata vastuoluline ja rikub süüdistatavate kaitseõigust. Kõik süüdistatavad on kohtuistungi alguses kinnitanud, et keeleliselt on neile süüdistuse tekst küll arusaadav, kuid nad ei tunnista ennast süüdi. Edasiste kohtuistungite käigus on kõik süüdistatavad andnud ütlusi selle kohta, et XX tootis kõik saated oma vahenditega ja saated läksid ka eetrisse, mistõttu ei saanud nad omastamist ega sellele kaasaaitamist toime panna. Kohtukolleegium nõustub kaitsjate vastuväidetes esitatud seisukohaga, et süüdistatavate väiteid kogumis hinnates ei ole olnud neile arusaadav, miks neid SA W vara omastamises ja sellele kaasaaitamises süüdistatakse. 18

(23)Eeltoodud põhjendustel ei nõustu kohtukolleegium prokuröri seisukohaga, et praeguses asjas vastab süüdistus KrMS § 154 nõuetele, see oli süüdistatavatele ja kaitsjatele arusaadav ja sellest ei saanud aru ainult kriminaalasja lahendav kohtunik. Kuna kohtuistungitel olid kohtuliku uurimise objektiks mõlema süüdistusversiooni tõendamise asjaolud, siis ei mõistnud maakohus süüdistatavaid puuduliku süüdistuse tõttu mitte õigeks, vaid analüüsis oma otsuses mõlemat süüdistust eraldi ja andis sellele oma hinnangu. 7.4 Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Praegusel juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest maakohtu otsuses on järelduste kujunemine jälgitav ja nendes on piisava põhjalikkusega näidatud, miks ning millistele tõenditele tuginevalt on süüdistatavad nendele esitatud süüdistuses õigeks mõistetud. Asjaolu, et kaitsja maakohtu otsuse põhistustega ei nõustu, ei tähenda kohtuotsuses tõendite pealiskaudset, ühekülgset ja valikulist hindamist ega kogutud tõenditest ebaõigete järelduste tegemist. Sisuliselt taotlevad apellandid maakohtus uuritud tõenditele teise õigusliku hinnangu andmist ehk tõendite ümberhindamist. Kohtukolleegiumi hinnangul apellantide väited maakohtu otsuse tühistamiseks ja süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks põhjust ei anna. 7.5 Praeguses asjas puudub vaidlus selles, et XX oli SA W juhatuse liikmena ametiisik. Samuti selles, et XX tootis SA W-le saated Vaba mõtte klubi ja Keskkonnanädal, need läksid eetrisse ja XX sai Q OÜ vahendusel selle eest tasu. Nende asjaolude vastu ei vaidle ka kannatanu ega prokurör. Vaidlus on vaid selles, kas selle tasu saamine läbi Q OÜ oli seaduslik ning kas XX-l oli õigus üldse seda tasu saada, sest prokuröri hinnangul toodeti saated SA W vahenditega. KarS § 201 lg 1 objektiivse koosseisu täitmisest saab kõneleda vaid juhul, kui võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine on ebaseaduslik. Kohtupraktika kohaselt sisustatakse koosseisuelementi "enda või kolmanda isiku kasuks pööramine" nn manifesteerimisteooria alusel. Enda või kolmanda isiku kasuks pööramist kujutab endast tegu, mille põhjal saab järeldada, et teo toimepanija soovib edaspidi kas ise võõra asja või vara omanikuna käituda või tahab ta lasta seda teha kolmandal isikul. Seega peab isik mingil objektiivselt avalduval moel omastamistahte manifesteerima (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-92-13, p 14). Eeltoodust tulenevalt on KarS § 201 puhul karistatav juba ainuüksi ebaseadusliku varakäsutuse tegemine. Isegi kui kannatanu vara väärtus tänu mõne varakäsutust kompenseeriva vastusoorituse saamisele ei vähene (või isegi suureneb), ei tähenda see, et KarS § 201 koosseis ei ole täidetud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. mai 2014. a otsuse nr 3-1-1-23-14 p 19. Praeguses asjas on maakohus kohtukolleegiumi hinnangul kohtuotsuse lehekülgedel 53-56 piisava põhjalikkusega ja jälgitavalt põhjendanud, miks ei olnud XX-le kuuluvale osaühingule O Q OÜ vahendusel üle kantud raha ebaseaduslik. See tähendab, et maakohus on apellantide vastupidisele seisukohale oma otsuses juba motiveeritult hinnangu andnud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid täies mahus korrata. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on lugenud süüdistatava XX poolt 30. oktoobril 2019. a kohtuistungil antud ütlused (1 kd tl 138-141) põhjendatult usaldusväärseks, 19
(23)sest ta ei ole neid muutnud, need on kooskõlas kaassüüdistatavate ja tunnistajate ütlustega ning kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud kirjalike tõenditega. Süüdistuse väide, et SA W nõukogu ei lubanud XX-le kuulunud O OÜ oma saateid Q OÜ vahendusel SA W-le müüa, põhines vaid tunnistaja LL ütlustel.
  1. märtsi
  2. a kohtuistungil on ta andnud ütlusi, mille kohaselt telesaadete Vaba mõtte klubi ja Keskkonnanädal saadete tootmine jätkus ka pärast XX juhatuse liikmeks saamist, kuid ta ei tea mis vormis ja kelle käest need telliti, sest see oli juhatuse pädevuses (1 kd tl 94-95). Maakohus tunnistas LL ütlused kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult ebausaldusväärseks, sest need on ümber lükatud kaassüüdistatavate ja tunnistajate ütlustega, kirjalike tõenditega ning jälitusprotokollidega. Nõukogu esimehe LL ütlustest nähtub üheselt, et ta ei soovinud ristküsitlemise käigus anda täpseid vastuseid, vastates enamikele, et ta ei mäleta. Seda eriti süüdistatava XX küsimustele vastates (tl 95). Seevastu juhatuse esimehe tunnistaja ÕÕ
  3. märtsi
  4. a kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et saadete tootmisega tegelesid X ja NN ning LL oli sellest teadlik (1 kd tl 104-106). SA W finantsjuht tunnistaja UU on
  5. märtsi 2019 kohtuistungil antud ütlustes samuti kinnitanud, et O OÜ jätkas SA W-le saadete tootmist Q OÜ vahendusel ning selle põhjuseks oli kokkulepe XX ja nõukogu vahel. (1 kd tl 91-93)
  6. juuni
  7. a kohtuistungil andis ütlusi juhatuse liige ZZ. Ta on öelnud, et nõustus kokkuleppega, sest tal ei olnud rahalisi vahendeid enda kaitsmiseks kohtumenetluses. Samas ei tundnud ta endal mingit süüd. Nõukogu otsuse kohaselt ei saanud O OÜ pärast lepingu lõppemist enam vahetult SA W-le saateid toota. Nõukogu esimees nõustus, et leitakse teine tootja ning sellisel juhul kaob O OÜ otseste tootjate seast. Loodeti vältida sel teel mingisugust huvide konflikti. Tootmist jätkas lepingu kohaselt Q OÜ, tegelikult jätkas saadete tootmist O OÜ ning produtsendiks jäi XX. Tunnistaja ZZ pidas seda muutust formaalsuseks ja allkirjastas lepingu ( 1 kd tl 130-131). Prokurör väidab oma apellatsioonis, et maakohus jättis arvestamata jälitusprotokollides kajastatud teabega, mis tema arvates toimingu ebaseaduslikkust kinnitab. Kohtukolleegium prokuröri seisukohaga ei nõustu, sest maakohus on kohtuotsuse leheküljel 55 (2 kd tl 99) viidanud
  8. juuli 2017 jälitusprotokollile, milles kajastati XX ja KK vahel peetud telefonivestlust. Vestluse sisust nähtub, et ZZ ja LL olid asjast teadlikud. XX käis ise eraviisiliselt LL juures ja informeeris teda sellest, et firma on leitud. Ta küsis LL arvamust, kas seda firmat kasutada või mitte. LL ütles, et tegemist on nn jokk skeemiga, see tähendab et pole nagu probleemi (14 kd tl 191). Sama kinnitab ka
  9. juuli 2017 jälitusprotokoll, milles on kajastatud telefonivestlus XX ja NN vahel. XX avaldab pahameelt selle üle, et LL on erakordne ülbik, sest tahab ise Vaba mõtte klubi edasi teha, mistõttu on XX sunnitud litsentsi maha müüma (14 kd tl 191). Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et sellest telefonivestlusest nähtub ilmekalt XX reaktsioon sellele, et LL asus nii ennast kui SA W juhtkonda kaitsma. Seejuures väärib tähelepanu, et enne kriminaalmenetluse alustamist ei ole SA W kaalunud kordagi võimalust hakata saateid Vaba mõtte klubi ja Keskkonnanädal ise tootma. Lisaks sellele oli SA W ja O OÜ vahel sõlmitud lepingus säte, mille kohaselt oli tellijal (SA W) õigus saadete tellimine O OÜ-lt 30 päevase etteteatamistähtaja jooksul ühepoolselt katkestada (4 kd tl 31-34). SA W seda õigust ei kasutanud, vaid lubas XX-le kuuluval firmal saateid edasi toota ka pärast seda kui XX oli SA W juhatuse liikmeks nimetatud. Eeltoodut arvesse võttes nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et SA W juhtkond oli teadlik sellest, et O OÜ jätkab telesaadete tootmist Q OÜ vahendusel. Apellantide väited ei anna põhjust kohtukolleegiumil maakohtu järeldust selles osas ümber hinnata. Teine süüdistuse väide seisneb selles, et XX kasutas saadete tootmisel SA W ruume, tehnikat ja tööjõudu, kuid vaatamata sellele esitas ta läbi Q OÜ SA W-le fiktiivseid arveid ja sai selle eest 20
(23)tasu, millest osa jäi vahendamise eest vahendajafirmale. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole ka see süüdistuse väide kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil uuritud tõenditega kinnistust leidnud. Maakohus on kohtuotsuse lehekülgedel 56 pöördel kuni 59 piisava põhjalikkusega ja jälgitavalt ära näidanud, et XX ja kaassüüdistatavate tegevuse tagajärjel ei ole SA W-le kahju tekkinud ning isegi kui mingisugune sümboolne kahju võiski tekkida, ei ole võimalik selle suurust kogutud tõendite abil võimalik kindlaks teha (2 kd tl 99 pöördel - 101). Maakohus on oma otsuses refereerinud saadete tootmisel osalenud operaatorite ütlusi, mille kohaselt kasutati filmimisel XX kaameraid. Nende ütlused on kooskõlas kohtuistungil vaadeldud XX kaamerate metaandmetega. Filmivõtetele sõitmisel kasutati O OÜ poolt liisitud sõidukeid või XX isiklikku sõiduautot. Operaatorid ei olnud SA W alalised töötajad. Süüdistatav YY andis 30. oktoobril 2019 kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt sai iga kuu oma töö, s.o arvete koostamise eest tasu 50 eurot. Töö mahtu arvestades pidas ta seda tasu õiglaseks. Töötasu ta välja ei võtnud, et firma saaks mingit algkapitali tegevuse jätkamiseks (1 kd tl 143-144). Lepingust nähtub, et O OÜ-l oli õigus SA W tehnikat kasutada, kuid XX ja operaatorite ütluste kohaselt seda kunagi ei kasutatud. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium prokuröri apellatsioonis toodud väitega, et operaatorite ütluste kohaselt kasutati SA W vahendeid. Prokuröri väide on paljasõnaline ja konkreetse tunnistaja ütlustega sisustamata. Lisaks sellele peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et prokurör viitab oma apellatsioonis süüdistusakti, mitte kriminaaltoimiku lehekülgedele. Kui tõendid on kohtule esitatud, siis muutuvad nad kriminaaltoimiku osaks, mistõttu viited süüdistusaktile ei ole kohtukolleegiumi hinnangul enam asjassepuutuvad. Ka süüdistatavate kaitsjad on oma vastuväidetes apellatsioonidele märkinud, et nad olid sunnitud kõik kohtuistungi protokollid uuesti läbi lugema, et leida kinnitust prokuröri väitele. Sellest on tingitud ka tavapärasest suuremad menetluskulud. Prokuröri väidetele nad kriminaaltoimikut ja kohtuistungite protokolle lugedes kinnitust ei leidnud. Ka kohtukolleegium ei leidnud kohtuistungite protokolle lugedes ühtegi viidet sellele, et operaatorid oleksid kasutanud saadete salvestamisel SA W tehnikat. Samuti kinnitasid kõik operaatorid, et saate salvestustele sõites varustas neid transpordiga XX. Lisaks sellele on prokurör oma apellatsioonis väitnud, et YY sai iga saate tootmise eest 50 eurot. Ka see väide ei vasta tõele, et YY ütluste kohaselt oli 50 eurot tema ühe kuu töötasu, mida ta tegelikult välja ei võtnud. YY ütlused on selles osas kooskõlas CC ütlustega. Seega on prokuröri väide väär ega tulene kriminaalasja materjalidest. Seda, et SA W oli teadlik XX poolt saadete tootmise jätkamisest ning varalise ning muu kahju puudumisest annab kohtukolleegiumi kinnitusel tunnistust seegi, et Tallinna Linnavalitsuse revisjonikomisjon viis igal aastal läbi auditeid, mille käigus rikkumisi ei tuvastatud. XX ütluste kohaselt saadi hoopis preemiat selle eest, et majandustegevusega on kõik korras. Viimane audit viidi läbi pärast kriminaalmenetluse alustamist, kuid selle auditi tulemusi ei ole kohtule esitatud. Kuna kogutud tõenditest nähtub, et SA W nõukogu ja juhatus olid teadlikud sellest, et juhatuse liige XX jätkas saadete tootmist, siis on usaldusväärsed juhatuse esimehe ÕÕ ütlused selle kohta, et ta oli sunnitud XX ja kaassüüdistatavate vastu tsiviilhagi esitama. Nõukogu leidis, et selline hagi tuleb esitada. Vastasel juhul oleks esitatud nõue juhatuse liikmete vastu. Eeltoodut arvesse võttes nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga et XX, YY, CC ja Q OÜ tegevuses puudub omastamise ja sellele kaasaaitamise koosseis. Samuti puudub YY tegevuses dokumendi võltsimise ja selle kasutamise koosseis, sest saated tegelikult toodeti ja läksid ka eetrisse. 7.6 Edasi märgitakse maakohtu otsuses õigesti, et juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud 21
(23)karistusseaduse sätte järgi, ei saa sellele automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Enne õigeksmõistva otsuse tegemist peab kohus omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks see tegu võimalik KrMS § 268 lg-s 8 sätestatud korras ümber kvalifitseerida (3-1-1-60-10, 3-1-1-112-12). Seetõttu on maakohus oma otsuse lehekülgedel põhjendatult kaalunud, kas oleks võimalik XX süüdi tunnistada usalduse kuritarvitamises KarS § 2172 lg 1 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  1. mai
  2. a otsuse punktis 9 selgitanud, et varalise kahju tekkimist ei saa jaatada pelgalt seetõttu, et süüdistatav kasutab ebaseaduslikult ära kannatanule kuuluva vara käsutamise õigust ja jätab kannatanu seeläbi käsutatud varast ilma. KarS § 2172 lg 1 ei kaitse vara omaniku õigust vara käsutada, vaid isiku vara tervikuna. Kolleegium on leidnud, et KarS § 2172 lg-s 1 ette nähtud kuriteo koosseisulise kahju suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvata kahjusummast maha kasu, mida kahjustatud isik sai talle kahju tekitamise tagajärjel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. novembri
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-55-09, p 17). Seega on kohtupraktikas omaks võetud nn saldopõhimõte, mille kohaselt tuleb varalise kahju tuvastamisel võrrelda ühelt poolt kannatanu vara koguväärtust enne süüdistatavale ette heidetavat tegu ja teiselt poolt seda, kui palju on kannatanu vara väärt pärast tegu. Kui kannatanu saab teo tagajärjel mõne vastusoorituse, mis on väärt vähemalt sama palju kui teo teoimepanija poolt käsutatud vara, ei ole võimalik kõneleda varalise kahju tekkimisest, kuivõrd vastusooritus kompenseerib kannatanu jaoks kaduma läinud vara väärtuse ja kannatanu vara koguväärtuse vähenemisest ei saa kõneleda. Praegusel juhul oleks tarvis võrrelda SA W varalist seisu enne seda, kui ta
  5. aasta augustis Q OÜ-ga tootmislepingud sõlmis, sellega, milline oli seis pärast raha ülekannete lõppemist lepingu lõppemist novembris
  6. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et sellist analüüsi ei ole kohtueelses menetluses tehtud. Kuna vastavad andmed puuduvad, siis ei ole võimalik seda hinnata ka kohtul. Maakohus on viidanud oma põhjendustes küll XX-le esitatud süüdistuse vastuolulisusele, kuid veelgi olulisem on kohtukolleegiumi hinnangul asjaolu, et SA W ei ole XX tegevuse läbi kahju kandnud. Maakohus on põhjendatult käsitlenud ka XX võimalikku vastutust toimingupiirangu rikkumises KarS § 3001 lg 1 järgi ning põhjendatult leidnud, et sellises süüdistuses ei ole võimalik XX süüdi tunnistada, kuna tegemist on blanketse süüdistusega. Korruptsioonivastase seaduse vastavaid sätteid ei ole süüdistuses ära toodud, mistõttu kohtul puudub õigus laiendada omal algatusel süüdistuse piire laiendada. Selline õigus puudub ka ringkonnakohtul. Ka süüdistatavate kaitsjad on maakohtus leidnud, et ainuvõimalik on heita XX-le ette toimingupiirangu rikkumist, kuid sellesisulist süüdistust ei ole talle esitatud. Kohtukolleegium lisab, et ka kannatanu esindaja on maakohtu istungil palunud XX süüdi tunnistada omastamises ja tsiviilhagi rahuldada, kuid sisuliselt käsitlevad tema põhjendused samuti toimingupiirangu rikkumist. Maakohus on kohtuotsuse leheküljel 63 käsitlenud menetluskulude lahendamise küsimust ning kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult leidnud, et kannatanu valitud esindaja menetluskulud tuleb hüvitada osaliselt. Menetluskulu mõistlikkuse hindamisel arvestas kohus seda, kas esindaja toimingud olid vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja esindaja tunnitasu mõistlik, samuti esitatud tsiviilhagi mahukust ja keerukust. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega pea neid vajalikuks korrata. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kannatanu esindaja apellatsiooni väitega, et maakohus vähendas põhjendamatult kannatanu esindaja poolt taotletud tasu. Seda seisukohta ei väära ka asjaolu, et mitmed kohtumised leidsid aset süüdistatava XX initsiatiivil. 22
(23)Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et apellantide väited maakohtu otsuse tühistamiseks põhjust ei anna, mistõttu see tuleb jätta muutmata.
  1. Viimasena lahendab kohtukolleegium apellatsioonimenetluse kulude taotlused. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jäetakse maakohtu otsus muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Praeguses asjas esitasid XX valitud kaitsjad vandeadvokaadid Andres Simson ja Silver Reinsaar ringkonnakohtule taotluse hüvitada XX-le apellatsioonimenetluses valitud kaitsjatele makstud tasu 3112,50 eurot (sh käibemaks). YY, CC ja Q OÜ valitud kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut esitas ringkonnakohtule taotluse hüvitada igale süüdistatavale apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 360,00 eurot (sh käibemaks). SA W valitud esindaja advokaat Tõnis Loorits esitas ringkonnakohtule taotluse hüvitada kannatanule apellatsioonimenetluses valitud esindajale makstud tasu 4368,00 eurot (koos käibemaksuga). Kuna arutatavas asjas jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse muutmata ja prokuröri apellatsiooni rahuldamata, siis jäävad apellatsioonimenetluses valitud kaitsjatele makstud tasud süüdistatavate kanda. Kuna kohtukolleegium jätab maakohtu otsuse muutmata ja kannatanu ning tema valitud esindaja apellatsiooni rahuldamata, siis jäävad apellatsioonimenetluses valitud esindajale makstud tasud kannatanu SA W kanda.
  2. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
  3. veebruari
  4. a kohtuotsuse muutmata ning apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Parandatud 20.05.2020 määrusega RESOLUTSIOON Lugeda Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
  5. mai
  6. a otsuses õigeks, et apellatsioonimenetluses valitud kaitsjatele makstud tasu jätta riigi kanda. Sellest tulenevalt: 1) Mõista Eesti Vabariigilt XX kasuks välja 3112,50 eurot valitud kaitsjatele apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. 2) Mõista Eesti Vabariigilt YY, CC ja Q OÜ kasuks igaühele välja 360 eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. 23
(23)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.