← Eesti

2-19-2204/20

Obsah (7)§ 113§ 165§ 170§ 167§ 164§ 166§ 172

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 27. märts 2020,

) § 164 lg-le 1 ja leidis, et Elektrilevi ei ole kompromisslepingust tulenevat nõuet kostja vastu hagejale loovutanud. Elektrilevi 13. veebruari 2015 kinnituse kohaselt andis ta hagejale üle võrguteenuse osutamisest tulenevad olemasolevad ja tulevikus tekkivad tasunõuded klientide vastu. Kinnitus ei tõenda, et Elektrilevi loovutas hagejale kompromisslepingust tulenevad nõuded kostja vastu. Leppetrahvi nõue ei ole tasunõue võrguteenuse osutamise eest. Samuti ei sõlmitud kompromisslepingut võrguteenuse osutamiseks, vaid eesmärgiga reguleerida lepingupoolte õigussuhteid, mille osas olid tekkinud vaidlused. 3

(6)Arved nr 826993836204 ja 826294603036 esitas kostjale Elektrilevi. Arvetel märgiti, et hageja osutab Elektrilevile arveldusteenust. Seega käsitles Elektrilevi ennast võlausaldajana ega andnud mõista, et nõuded oleks loovutatud. Nähtuvalt e-kirjavahetusest pidas kostja detsembris 2017 ja jaanuaris 2018 kompromissi läbirääkimisi Elektrileviga, mitte hagejaga. Nimetatu ei ole kooskõlas hageja väitega nõuete loovutamise kohta. 3.
  1. Maakohus märkis ka, et hageja põhinõue tuleks arve nr 8269938362049 alusel nõutud 215,52 euro ja seonduva viivisenõude osas jätta rahuldamata sõltumata hinnangust nõuete loovutamisele. Kostja on arve tasunud, hageja ei tugine tasumise hilinemisele. 3.
  2. Maakohus leidis, et kostja kulu lepingulisele esindajale on põhjendatud. Kostja esindaja toimingud on kooskõlas menetluse käiguga ning toimingutele märgitud ajakulu (14,5 t) ei ole ülemäärane. Kostjale osutatud õigusteenus hinnaga 135 eurot tunnis ei ületa oluliselt keskmist vandeadvokaadi õigusteenuse eest makstavat tasu. Seega kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele menetluskuluna 1957,50 eurot (= 14,5 × 135). Hüvitatvatelt kuludelt tuleb tasuda lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

POOLTE SEISUKOHAD

  1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlana arve nr 826294603036 summa 8795,04 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 4230,41 eurot ja viivise põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni määraga 0,1% päevas. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Hageja ei nõua enam arve nr 826993836204 summat 9215,52 eurot ega sellelt viivist. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. 4.
  2. Esiteks ei juhtinud maakohus hageja tähelepanu asjaolule, et esitatud nõuete loovutmise kinnitus ei pruugi olla loovutamise tõendamiseks piisav. 4.
  3. Teiseks kohaldas maakohus materiaalõigust valesti. Vastavalt

§ 165

võib loovutada tulevikus tekkivaid nõudeid, kui need on loovutamise hetkel piisavalt määratletavad. Vastavalt võrgulepingu tüüptingimuste p-le 12.15 ja Elektrilevi nõuete loovutamise kinnitusele on loovutatud nõuded piisavalt määratletud. Elektrilevi kinnituse kohaselt nõuete loovutamise kohta anti hagejale võrguteenuse osutamisest tulenevad olemasolevad ja tulevikus tekkivad tasunõuded klientide vastu. Hageja nõuded tulenevadki võrguteenuse osutamisest.

§ 170

teise lause järgi loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Kostjal tuleb pärast nõude loovutamisest teada saamist täita kohustus uuele võlausaldajale. Kostja kinnitas

  1. mai 2019 istungil, et sai ta loovutamisest teada
  2. augustil 2018, kui hagejalt tuli võlgnevuse sissenõudmise teade. Kostja sai kinnituse nõuete loovutamise kohta kätte hiljemalt koos hagiavaldusega. 4.
  3. Kolmandaks ei põhjendanud maakohus, miks leppetrahvinõue ei ole tasunõue võrguteenuse osutamise eest. Leppetrahv on tekkimiselt põhikohustuse suhtes aktsessoorne kõrvalkohustus, mis eeldab lepingulise kohustuse rikkumist. Kui nõue, mille täitmine on tagatud leppetrahviga, loovutatakse, läheb

§ 167

lg-te 3 ja 4 alusel nõudega koos uuele võlausaldajale üle ka õigus nõuda leppetrahvi. 5. Kostja vaidleb kaebusele vastu ja esitas koos vastusega täiendava dokumentaalse tõendi, mille esitas varem juba maakohtu menetluses, aga mille vastuvõtmisest maakohus kostja hinnangul ebaõigesti keeldus. 4

(6)RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.
  2. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osaliselt ega nõua enam arvel nr 826993836204 kajastatud summa 9215,52 eurot ja sellelt viivise väljamõistmist. Nii selles summas hagi rahuldamata jätmise kui ka vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-s 1 tehtud menetlusliku otsustuse osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.
  3. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud ja eespool p-s 3.1 refereeritud asjaoludest.
  4. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega selles osas, et hageja ei tõendanud talle nõude loovutamist. See on piisav hagi rahuldamata jätmiseks ja seetõttu pole vaja käsitleda poolte muid väited. Vastuseks kaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 9.1.

§ 164

lg 1 esimene lause annab võlausaldajale võimaluse loovutada oma nõue võlgniku nõusolekust sõltumata tervikuna või osaliselt üle teisele isikule.

§ 164

lg 2 järgi astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele.

§ 165

kohaselt võib loovutada ka tulevikus tekkivaid ja tingimuslikke nõudeid, kui need on loovutamise hetkel piisavalt määratletud.

§ 166lg-s 1 sätestatakse nõude loovutamise piirangud.

9.

  1. Nõude loovutamine on käsutustehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 6 lg 3 tähenduses, sest sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude loovutamise põhiline õiguslik tagajärg on uue võlausaldaja astumine võlasuhtesse eelmise asemele. Nõude loovutamiseks on piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe, üldist vorminõuet nõude loovutamise lepingule seadus ei sätesta (kokkuvõtvalt Riigikohtu
  2. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-16-13381, p 11 esimene lõik ja seal viidatud varasem praktika). 9.
  3. Kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse

§ 170

kohaselt, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. 9.

  1. TsÜS § 6 lg 1 sätestab, et tsiviilõigused ja -kohustused võivad üle minna ühelt isikult teisele (õigusjärglus), kui need ei ole seadusest tulenevalt isikuga lahutamatult seotud. TsÜS § 6 lg 2 kohaselt õigusjärgluse aluseks on tehing või seadus. TsÜS § 6 lg 3 näeb ette, et õigused ja kohustused antakse üle üleandmise tehinguga (käsutustehing), kusjuures iga õigus ja kohustus tuleb eraldi üle anda, kui seadusest ei tulene teisiti. 9.
  2. Eelmistes alapunktides viidatud normidest, aga eelkõige

§-st 165 koostoimes TsÜS § 6 lg-ga 3 tuleneb, et iga loovutatav nõue peab olema piisavalt selgelt määratletud. Õiguskirjanduses on leitud, et paljude nõuete korraga loovutamise (nn globaalse loovutamise) korral on nõuete piisav määratletus saavutatav ka üksikuid nõudeid individuaalselt loetlemata, kui vastava üldise määratluse põhjal on üheselt selge, millised nõuded on loovutatud (M. Käerdi,

komm I, 2016, § 164, p 4.2.1.g). Ringkonnakohus nõustub selle käsitlusega. Kõnealune selgus peab siiski olema omane nii nõuete loovutamise käsutustehingule kui ka võlgnikule loovutamise kohta väljastatavale teatele, sest

§ 172

alusel võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta või senine võlausaldaja ei teata talle nõude loovutamisest kirjalikult. Seega peab võlgnik saama talle esitatava dokumendi (loovutamise käsutustehingu dokument või teatis) põhjal hinnata, kas just tema vastu esitatav konkreetne nõue on loovutatud. Kui väidetav uus võlausaldaja nõuab võlgnikult kohustuse täitmist, siis saab võlgnik esitada vastuväite, et see konkreetne nõue pole loovutatud. Samasisulise vastuväite kohtus esitamise korral peab hageja tõendama, et hagetav nõue on talle loovutatud. 5

(6)9.
  1. Maakohus leidis õigesti ja menetlusnorme rikkumata, et Elektrilevi kinnitusest ega arvetest ei saa tuvastada vaidlusaluste nõuete loovutamist hagejale. See on kooskõlas eespool esitatud põhimõtetega. Muu hulgas takistab nõude loovutamise tuvastamist hageja enda esile toodud Elektrilevi käitumine kompromisslepingu sõlmimisel: kui teised sarnased tasunõuded oleks loovutatud, siis ei saanud Elektrilevi kompromissi sõlmimisel neid enam käsutada. Seetõttu polnud vaja eraldi kontrollida, kas leppetrahvi nõue võis olla loovutatud koos mingi põhinõudega, sest maakohus ei tuvastanud üldse mingi kostja vastu suunatud nõude loovutamist. Hageja ei ole kaebuses avaldanud, miks peaks tegema seniste tõendite põhjal teistsuguse järelduse. Elektrilevi tüüptingimustes sisalduv üldine viide nõuete loovutamise õigusele ei võimalda teha järeldusi kompromisslepingust tulenevate nõuete loovutamise kohta. 9.
  2. Maakohus ei pidanud hagejale selgitama, kas väide nõude loovutamise kohta on piisavalt tõendatud. TsMS § 5 lg 2 teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid tõendab. Kostja esitas hagile vastates kohe vastuväite, et nõue ei ole hagejale loovutatud. Lisaks selgitas maakohus seniste tõendite võimalikku ebapiisavust
  3. mai 2019 korraldaval istungil. Järelikult oli hagejale kõnealune vaidlusküsimus teada ja maakohtu otsus ei saanud olla üllatav. Hageja ei esitanud apellatsioonimenetluses täiendavaid tõendeid selle kohta, et vaidlusalune nõue on talle loovutatud.
  4. Kostja
  5. novembri 2019 taotlus täiendava dokumentaalse tõendi (
  6. augusti 2019 e-kiri) vastuvõtmiseks jääb TsMS § 5 lg 1 ja § 238 lg 1 esimese lause alusel rahuldamata. Kostja palus taotluse lahendamist, kui kohus hindab hageja sisulisi väiteid. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hageja ei tõendanud arvel nr 826294603036 kajastatud nõude loovutamist. Seega puudub hagejal nõudeõigus juba sel põhjusel ja poolte sisulisi väiteid pole vaja käsitleda.
  7. Kaebuse esitamisel arvutas hageja asja hinnaks 18 320,07 eurot. Kaebuse menetlusse võtmise määruses märkis kohus hinna 16 253,23 eurot. Asja hinda tuleb TsMS § 136 lg 4 alusel muuta. Hageja nõuab apellatsioonimenetluses põhivõlana arve nr 826294603036 summat 8795,04 eurot, hagi esitamisel sissenõutavaks muutunud viivist 4230,41 eurot ja põhinõudelt edasiulatuvalt viivist määraga 0,1% päevas. Asja hinna arvutamisel on TsMS § 123 järgi määrav hagi esitamise aeg ja TsMS § 137 lg 1 järgi kaebuse ulatus. TsMS § 133 lg 2 alusel lisandub ühe aasta eest arvutatud viivis 3210,19 eurot (≈ 8795,04 × 0,1% × 365). Kokku on tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 16 235,64 eurot (= 8795,04 + 4230,41 + 3210,19). Hageja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 750 eurot, aga vastavalt eelmises lõigus märgitule ja riigilõivuseaduse lisale 1 oli piisav summa 700 eurot. Ringkonnakohus rahuldab TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel hageja taotluse nende summade vahe (50 eurot) tagastamiseks. Kuna selle otsustuse peale ei saa kaevata, siis on otsus kõnealuses osas viivitamata täidetav.
  8. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.
  9. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need TsMS §-de 174 ja 175 sätete järgi rahaliselt kindlaks määrata kostja kulunimekirja alusel. Kostja taotles 675 euro hüvitamist, mis on tasu 5 t õigusteenuse eest tasumääraga 135 eurot/t. Hageja ei esitanud taotlusele vastuväiteid. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja esindaja ajakulu 5 t vajalik ja põhjendatud (sh kaebusega tutvumine ja vastuse koostamine 4 t ning seisukohaga tutvumine ja vastuväite koostamine 1 t). Esindaja tunnitasu määr on kohane. Käibemaksu hüvitamist kostja ei taotle. Neil kaalutlustel tuleb hagejal kostjale hüvitada apellatsioonimenetluse kuluna 675 eurot (= 5 t × 135). Vastavalt kostja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab hageja tasuma viivist. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.