lg 2 p 2 järgi üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Kaitsja Toomas Alp Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta süüdistatava Urmas Saarniidu kaitsja Toomas Albi apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata ja tagastada. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik 1. Harju Maakohtu 12. märtsi 2020.a otsusega tunnistati U. Saarniit süüdi
lg 2 p 2 järgi ja karistati vangistusega 6 aastat 6 kuud.
juuli 2017.a. kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, 1 aasta 5 kuu pikkuse vangistuse võrra ning mõisteti liitkaristuseks 7 aastat 11 kuud vangistust. Karistusaja algust arvestati alates U. Saarniidu kahtlustatavana kinnipidamisest 2.10.2019.a. Tõkend vahistamine tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Menetluskuludena mõisteti U. Saarniidult riigituludesse välja sundraha 1460 eurot, narkootilise aine ekspertiisikulu 336 eurot ja kaitsjatasu määratud korras osutatud õigusabi eest summas 486 eurot, s.o kokku 2282 eurot, mis tulevad tasuda ositi 12 kuu jooksul alates otsuse jõustumisest nii, et esimesed 11 kuud tuleb tasuda 190,16 eurot ja 12. kuul 190,24 eurot. 2. U. Saarniit tunnistati süüdi selles, et tema isikuna, kes on Harju Maakohtu 5.07.2017.a otsusega nr 1-17-6282 süüdi tunnistatud
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, taas käitles ebaseaduslikult eeluurimisel tuvastamata ajast alates kuni 2.10.2019.a suures koguses narkootilist ainet amfetamiini. Nii omandas U. Saarniit ebaseaduslikult, eeluurimisel tuvastamata ajal, kohas ning tuvastamata isikult, suures koguses narkootilist ainet amfetamiini, mida hoidis oma elukohas Tallinnas, XXX kuni 2.10.2019.a kella 14.55-ni, mil teostati läbiotsimine, mille käigus leiti ja võeti ära elutoast kapi pealt seifist üks plastikpurk, milles oli 7,23 g pulbrit, mis sisaldab 9,6% amfetamiinsulfaati, milles sisaldus 0,51 g amfetamiini ning 4-metüülamfetamiini (4-MA); elutoa diivani seest plastikkarbist kolm plastikpurki, milles oli 90,03 g pulbrit, mis sisaldab 8,9% amfetamiinsulfaati, milles sisaldus 5,88 g amfetamiini ning 4-metüülamfetamiini (4-MA); elutoa diivani seest plastkarbist klaaspurk, milles oli 97,13 g pulbrit, mis sisaldab 15% amfetamiinsulfaati, milles sisaldus 10,7 g amfetamiini ning 4-metüülamfetamiini (4-MA) ning elutoa diivani seest plastkarbist klaaspurk, milles oli 439,3 g pulbrit, mis sisaldab 8,6% amfetamiinsulfaati, milles sisaldus 27,7 g amfetamiini ning 4-metüülamfetamiini (4-MA). Kokku leiti ja võeti U. Saarniidu valdusest ära 633,69 g pulbreid, millised sisaldavad 8,6-15% amfetamiinsulfaati, milles oli kokku 44,79 g amfetamiini. Vastavalt NPALS § 3¹ lg 3 loetakse narkootilise aine suureks koguseks aine kogus, millest piisab joobe tekitamiseks 10-le inimesele. Amfetamiini puhul piisab 10-le inimesele narkojoobe tekitamiseks 1,3 grammist ainest. 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja T. Alp, vaidlustades otsuse üksnes U. Saarniidule mõistetud karistuse osas. Kaitsja taotleb selles osas otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista U. Saarniidule
lg 2 p 2 järgi karistuseks 3 aastat vangistust ja liitkaristuseks 4 aastat 5 kuud vangistust, määrates
lg 2 alusel koheselt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 7 kuud.
§-de 74 ja 75 alusel määrata, et karistust ei pöörata osaliselt, s.o. 3 aastat 10 kuud vangistust, täitmisele, kui U. Saarniit ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle käitumiskontrolli ajaks
§-de 74 ja 75 alusel määratud kontrollnõudeid ja kohustusi. Lisakohustusena panna U. Saarniidule tulenevalt
lg-st 2 järgmised kohustused: mitte tarvitama narkootikume või psühhotroopseid aineid; mitte suhtlema narkootikume või psühhotroopseid aineid käitlevate ja selliste ainete käitlemise eest karistatud isikutega (välja arvatud lähisugulased); osalema kriminaalhooldaja poolt määratud sotsiaalprogrammis; alluma elektroonilisele valvele, mille tähtajaks määrata 6 kuud; alluma ettenähtud ravile SA Viljandi Haigla sõltuvushaigete ravi- ja rehabilitatsioonikeskuses (alates koheselt ärakandmisele kuuluva osalise vangistuse ärakandmisest), kohustudes koheselt pöörduma SA Viljandi Haigla sõltuvushaigete ravi ja rehabilistatsioonikeskusse ravi algusaja kindlaksmääramiseks.
prg 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja koheselt kandmisele kuuluva karistusaja alguseks 2.10.2019.a. Määrata U. Saarniit Tallinna Vangla kriminaalhooldusosakonna kriminaalhooldusametniku järelevalve alla.
lg 5 alusel määrata, et kontrollnõuete täitmine peatub osaliselt täitmisele pööratud vangistuse kandmise ajaks. Apellatsiooni motiivide kohaselt eksis kohus U. Saarniidule karistust mõistes nii kriminaalmenetlusõiguse kui materiaalõiguse vastu. Kaitsja hinnangul määratles kohus
Isiku suurus ei sõltu sellest, millises menetlusliigis asi lahendatakse. U. Saarniit on avaldanud, et temale pakuti kokkuleppemenetluses sama süüdistuse alusel karistuseks kogumis 6 aastat vangistust, mille kohaselt olnuks konkreetse süüteo eest prokuratuuri poolt taotletav karistus 4 aastat 7 kuud vangistust. U. Saarniidule silmapaistvalt pikaajalise vangistuse kohaldamine ei teeni ka eripreventiivset eesmärki. Kohus jätab otsuse põhjendustes lugeja otsustada, mida laiaulatusliku tegevuse all mõistetakse. Ühekordse joobe saavutamiseks vajab narkosõltlane päevas kahtlemata rohkem narkootilist ainet kui tavainimene, seda ka juhul, kui kohus ei usu süüdistatava versiooni narkootilise aine metsast leidmise kohta. Tegu on narkosõltlase ettenägeliku käitumisega, kes varub enesele isiklikuks tarbimiseks narkoaine tagavara. Kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine väljendub süüdistatavale mõistetud karistuse selgete motiivide puudumises. Kohus on isikut iseloomustades viidanud amfetamiini tarvitamise jätkamisele ka katesajal ehk isikule, kes ei täitnud kontrollnõudeid. Kaitsjale jääb mõistmatuks, millal Eesti 2
§-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Arutatavas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid kohtukolleegiumi hinnangul ei esine. Maakohus on U. Saarniidule karistust mõistes järginud
§-s 56 sätestatud karistamise alustega, s.o arvestanud süü suurust, karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ja raskendavate asjaolude puudumist ning lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest. Kohtukolleegiumi hinnangul on U. Saarniidule
lg 2 p 2 järgi mõistetud ja ärakandmisele kuuluv vangistus 6 aastat 6 kuud, võttes arvesse süü suurust, põhjendatud ega kaldu üldisest kohtupraktikast kõrvale. 3
lg 2 p 2 järgi inkrimineeritava kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud eranditult vangistus 3 kuni 15 aastat ja kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, misjärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. U. Saarniidule maakohtu poolt mõistetud karistus jääb alla sanktsioonimäära keskmist määra. Et käesoleva kuriteo pani U. Saarniit toime katseajal, suurendas maakohus mõistetavat karistust Harju Maakohtu 5. juuli 2017.a. kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. 7. Kaitsja taotles U. Saarniidu karistamist
lg 2 p 2 järgi sanktsiooni miinimummääras ja liitkaristusena 4 aastat 5 kuud vangistust, millest kuuluks koheselt ärakandmisele vangistus 7 kuud ja jätta ülejäänud vangistuse osa
§-de 74 ja 75 alusel tingimisi täitmisele pööramata, kui U. Saarniit ei pane 5 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab talle käitumiskontrolli ajaks
§-de 74 ja 75 alusel määratud kontrollnõudeid ja kohustusi. Maakohus on kooskõlas Riigikohtu väljendatud seisukohaga, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine, vastanud sellele taotlusele eitavalt. Ka kohtukolleegium ei tuvastanud apellatsioonist tulenevalt ühtegi erandlikku süüteo toimepanemise ega süüdlase isikust tulenevat asjaolu, mis annaks aluse vaagida U. Saarniidu karistuse kandmisest tingimisi vabastamise küsimust. Lisaks tuleb süüdlase isiku puhul karistusest tingimisi vabastamine kõne alla eelkõige juhul, kui teda ei ole varem kriminaalkorras karistatud. U. Saarniidul on samalaadse I astme kuriteo toimepanemise eest 1 kehtiv kriminaalkaristus, millest nähtub, et vangistusest leebem karistus ei ole tema puhul soovitud mõju avaldanud ja süüdistatav jätkas samalaadse süüteo toimepanemist katseajal, millega rikkus kriminaalhoolduse ajal talle kehtestatud kontrollnõudeid (tl 73-77). Maakohus leidis õigesti, et U. Saarniidu suhtes ei ole võimalik kohaldada
§-de 74 ja 75 sätteid, s.t osalist karistusest vabastamist, kuna taotletav eripreventiivne eesmärk puudub täielikult. Isiku poolt kontrollnõuete rikkumine katseajal ja leitud narkootilise aine kogus on piisav alus kahelda, et süüdistatav on senisest käitumisest järeldused teinud, soovib sõltuvusest vabaneda ega vabaduses olles uusi kuritegusid toime panema ei hakka. Kuna U. Saarniit on oma senise käitumisega näidatud, et ta ei suuda kuritegude toimepanemisest hoiduda, siis ei pea ka kohtukolleegium võimalikuks talle mõistetud karistust kaitsja soovitud viisil kergendada. Samuti ei nähtu kriminaaltoimiku materjalidest, et prokuratuur oleks kohtule esitanud kokkuleppe, mis kinnitaks kaitsja väiteid U. Saarniidule kokkuleppemenetluses mõistetava karistus pikkuse osas. Kohtupraktika kohaselt tekib arusaam isiku süüst
lg 1 esimese lause tähenduses eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii teo toimepanija isikust kui ka tema teost. Kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine nimetatud küsimuse lahendamisel, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 11.) 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.