4-20-2340 KOHTUMÄÄRUS Kohus Pärnu Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht 01.juuni 2020 Paide Väärteoasja number 4-20-2340 Kohtunik Indrek Nummert Kaebuse esitaja XX Isikukood: xxxxxxxxxxx Elukoht: xxxx

§ 79

lg 3 p 2 kohus RESOLUTSIOON määras: Rahuldada XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Paide politseijaoskonna juhi Margus Toomsalu 08.05.2020 kaebuse lahendamise määrusele väärteoasjas nr 2510,20,000084 ja tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Paide politseijaoskonna menetlusgrupi väärteomenetleja Ragne Tõntsi 22.04.2020 väärteomenetluse lõpetamise määrus väärteoasjas nr 2510,20,000084. Lõpetada väärteomenetlus XX suhtes

§ 29lg 1 p 1 alusel.

Tühistada väärteomenetluse lõpetamine YY suhtes

§ 30

lg 1 p 1 järgi ja saata väärteoasi tema suhtes väärteomenetluse jätkamiseks tagasi Lääne prefektuuri Paide politseijaoskonda. Määrus saata teadmiseks kaebuse esitajale ja kohtuvälisele menetlejale. Edasikaebamise kord Käesolev kohtumäärus ei kuulu määruskaebuse korras vaidlustamisele –

§ 191p 12.

1 4-20-2340 Asjaolud ja menetluse käik Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumajas registreeriti 18.05.2020 XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Paide politseijaoskonna politseijaoskonna juhi Margus Toomsalu 08.05.2020.a kaebuse lahendamise määrusele. 19.05.2020 edastati eelnimetatud kaebus kohtualluvusel lahendamiseks Pärnu Maakohtu Paide kohtumajale, mis registreeriti Paide kohtumajas 22.05.2020.

§ 78

lg 3 kohaselt esitatakse kaebus kirjalikult ning kaebus adresseeritakse maakohtule ja esitatakse kohtuvälisele menetlejale, kes vaidlustatava määruse koostas. 26.05.2020 edastati Pärnu Maakohtu Paide kohtumajale

§ 78lg 4 sätestatud kaebus koos materjalidega.

Vaidlustatud määrus Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Paide politseijaoskonna menetlusgrupi väärteomenetleja Ragne Tõnts koostas 22.04.2020 väärteomenetluse lõpetamise määruse väärteoasjas nr 2510,20,000084, milles tuvastati kaebuse esitaja XX tegevuses liiklusseaduse § 53 lg 2 nõuete rikkumine ning väärteomenetluse aluseks olnud liiklusjuhtumi teise osapoole YY tegevuses liiklusseaduse § 51 lg 3 p 3 rikkumine. Otstarbekuse kaalutlusel jäeti nii XX kui ka YY karistus määramata ning väärteomenetlus lõpetati

§ 30lg 1 p 1 alusel.

Kaebus XX esitas 04.05.2020 kaebuse kohtuvälise menetleja Ragne Tõntsi 22.04.2020 väärteomenetluse lõpetamise määruse peale

§ 76alusel.

Kaebuses taotleb XX 22.04.2020 väärteoasjas nr 2510,20,000084 tehtud väärteomenetluse lõpetamise määruse tühistamist, kuna määrus sisaldab olulisi faktivigu ja vasturääkivusi ning menetlusosaliste põhjendused ei lähtu uurimise käigus kogutud tõenditest. XX leiab, et 22.04.2020 määruses on :

1. sündmuse toimumise aeg ja koht määratud ebatäpselt;
2. lahendamata sündmuse osapoolte eriarvamus liiklussündmuses osalenud sõidukitest;
3. tõendamata, milles seisnes XX poolt möödasõidu takistamine;
4. jäetud tähelepanuta YY teos lisaks LS § 51 lg 3 p 3 sätestatud reeglite rikkumisele LS § 52 lg 1 ja § 51 lg 4 tunnused;
5. jäetud hindamata YY ütluste usaldusväärsus. Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Paide politseijaoskonna juhi Margus Toomsalu 08.05.2020 kaebuse lahendamise määrusega väärteoasjas nr 2510,20,000084 jäeti XX 04.05.2020 esitatud kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel:
6. kaebuse lahendaja nõustub andmete erinevusega, kuid sündmuse toimumisaega, kohta ja toimumise faktilisust ning lõpptulemust nende andmete erinevus ei mõjuta;
7. Kuna YY poolt ütlustes antud sündmuse kirjeldus kattub XX poolt sündmuse kirjeldamisega, siis sõiduki margiga eksimine on inimlik eksimus ja see ei mõjuta sündmuse toimumist ja lahenduse lõpptulemust;
8. Väärteotoimikust nähtuvalt on tehtud kõik võimalikud menetlustoimingud RR poolt teavitatud liiklusohtliku olukorra tuvastamiseks ning võimalused täiendavate toimingute teostamiseks puuduvad. XX koos viibinud elukaaslase ütlused on arvesse võetud, kuid nendesse tuleb suhtuda kriitiliselt ja arvesse on võetud asjaolu, et tunnistaja on ise aktiivselt menetluse käigust huvitatud. Tõendamist on leidnud asjaolu, et teel liigeldes on kahe sõiduki vahel tekkinud olukord, kus mõlemad osapooled kirjeldavad juhtumi kulgu sarnaselt, kuid nähes süüd teisel juhil. Möödasõidul ilmnenud ohu tekkimisel on mõlemal juhil kohustus reageerida ohtu ennetaval moel. RR tunnistab, et ohu märkamisel ja pärast 2 4-20-2340 teise juhi poolt signaali andmist jätkas ta samal sõidukiirusel liikumist. Ohu märkamisel oli juhil võimalus sujuvalt hoogu vähendada, mida ta teadlikult jättis tegemata, rõhudes vaid enda õigustele. Kohtuvälisele menetlejale ei ole teada täiendavaid tunnistajaid, kes võiksid anda erapooletuid ütluseid juhtunu asjaolude kohta. Kui kaebuse esitaja ei ole rahul arutluskäiguga, ei tähenda see, et seda pole tehtud. Seega leiab kohtuvälise menetleja juht, et võimalused täiendavate tõendite kogumiseks on ammendunud;
9. Kuna avalduse rõhk oli juhi poolt põhjustatud oht elule, on õigusnormina käsitletud liiklusseaduse § 51 lg 3 p 3 nõuete rikkumist YY poolt. YY poolne tegevus, sh kaasnevad rikkumised olid toime pandud ühtsest tahtlusest möödasõitu teha. Ohtlik manööver, antud juhul möödasõit, võib hõlmata ohtu varale ja elule, samuti alustatud möödasõidu katkestamata jätmine ohu ilmnemisel;
10. Määruse koostaja on määruse koostamisel lähtunud süütuse presumptsioonist ja KrMS § 7 lg 3 sätestatud põhimõttest, et kõik kõrvaldamata kahtlused võimaliku kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tuleb tõlgendada tema kasuks. Antud juhul on tekkinud kahtlused selles osas, kumma juhi tegevus või tegevusetus oli põhjuslikus seoses liiklusohtliku olukorra tekkimisega. Väärteomenetluse lõpetamisel on analüüsitud mõlema juhi käitumist. Oma 18.05.2020 kaebuses palub XX tühistada väärteoasjas nr 2510,20,000084 08.05.2020 tehtud kaebuse lahendamise määruse, sest määruses jäetakse tähelepanuta 04.05.2020 kaebuses toodud olulised asjaolud:
11. Aja, koha ja osapoolte määratlemine on iga sündmuse analüüsi alus. Praegusel juhtumil on kohtuväline menetleja määratlenud sündmuse aja ja koha valesti (tõene info on materjalide hulgas olemas) ning jätnud põhjendamata, miks täpselt peaks ignoreerima elukutselise veokijuhi tunnistust, mille kohaselt oli teiseks pooleks sõiduauto xxxxxxx. Selline täpsus sündmuse määratlemisel ei ole kindlasti piisav õiguspärase otsuse tegemiseks kahe juhi kohta neist paljudest;
12. Kaebuse lahendaja jätab igasuguse tähelepanuta kaebuse 04.05.2020 põhipunkti (kaebuse punkt nr 5), kus XX on omistatud väärtegu (LS § 53 lg 2), mille kohaselt takistas ta möödasõitu. Ta pole seda teinud, selle kohta pole tõendeid, veelgi enam: pole esitatud isegi mitte sellekohaseid väiteid. Kohtuväline menetleja saab otsustamisel lähtuda vaid kogutud tõenditest, kui tõendite hulgas väärteole kinnitust pole, ei saa selles menetlusalust isikut ka süüdistada;
13. Kaebuse lahendaja käsitleb kolme järjestikust üksteise järel toime pandud väärtegu ühena. Veokijuhi esimene väärtegu seisnes möödasõidu alustamises (LS § 51 lg 3 p 3) olukorras, kus möödasõit ohustas ja takistas teisi liiklejaid (kirjeldus kaebuses punkt 6), ohutu möödasõidu jaoks oleks antud tingimustel olnud vajalik enam kui 5 kilomeetri pikkune vaba teelõik, mida seal kindlasti ei olnud. Täiesti eraldi tegu, aeg ja koht, on veokijuhi otsus mitte katkestada möödasõitu vahetu ohu ilmnemisel. Ohuolukorda ja möödasõidu mittetakistamist kirjeldavad tunnistustes kõik osapooled. Juhil on kohustus katkestada möödasõit liiklusohu ilmnemisel (LS § 51 lg 4), veokijuht seda ei teinud. Iseseisev tegu on ka seejärel ohuolukorra lahendamiseks vastuvõetud otsus pöörduda tagasi pärisuunalisele sõidurajale, kuhu kaks sõidukit kõrvuti sõitma ei mahtunud (LS § 53 lg 1). Seadusandja on pidanud kõiki kolme väärtegu piisavalt erinevaks, et neid liiklusseaduses kirjeldada ja siduda nendega erinevaid karistusi. Üks väär tegu viis küll teiseni, kuid nad on sellegipoolest erinevad. Esimesele väärteole (möödasõidukeelu rikkumine) järgnevaks sammuks võinuks olla ka möödasõidu katkestamine, sel juhul oleks möödasõidu alustamisega põhjustatud oht jäänud väiksemaks, praegusel juhtumil aga läks suuremaks. Uus viga võimendas eelmist. Ühtne tahtlus ei tee neid eristamatuks. LS-ga kooskõlas olevat käitumist (möödasõidu mittesooritamist või ohu ilmnedes selle katkestamist) eeldas veokijuhilt ka möödasõidetava auto juht. 3 4-20-2340 Kohtu seisukoht 1.

§ 78

lg 1 kohaselt kui isik ei nõustu käesoleva seadustiku § 77 lõike 2 kohaselt kaebust lahendades tehtud määrusega ja vaidlustatakse kohtuvälise menetleja tegevust, millega on rikutud isiku õigusi ja vabadusi, on isikul õigus esitada kaebus maakohtule. Eeltoodud sättele tuginedes on XX kaebeõigus 22.04.2020 väärteomenetluse lõpetamise määruse resolutsioonis toodud otsustuste suhtes.

§ 78

lg 2 kohaselt kaebuse võib esitada: 1) menetlusosaline – kümne päeva jooksul, alates vaidlustatava määruse kättesaamisest; 2) menetlusväline isik – kümne päeva jooksul, alates päevast, mil ta sai vaidlustatavast määrusest teada või pidi teada saama. Käesolevas asjas on kohtuvälise menetleja kaebuse lahendamise määrus koostatud 08.05.2020 ja isik on 18.05.2020 esitanud selle peale kaebuse kohtuvälisele menetlejale ja Pärnu maakohtule. Seega on kaebus esitatud tähtaegselt. Tulenevalt

§ 79lg 1 vaatab maakohtunik kaebuse läbi selle saamisest alates viie päeva jooksul.

Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt vaadatakse kaebus läbi kirjalikus menetluses kaebuse piires ja selle isiku suhtes, kelle suhtes see on esitatud. Lõike 3 kohaselt võib kaebust lahendades maakohtunik: jätta kaebuse rahuldamata; rahuldada kaebuse täielikult või osaliselt ja kui õiguste rikkumist ei saa enam kõrvaldada, tunnistada isiku õiguste rikkumist; tühistada vaidlustatud määruse või peatada vaidlustatud menetlustoimingu täielikult või osaliselt, kõrvaldades õiguste rikkumise. 2. Kohus leiab, et XX esitatud kaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Esmalt analüüsib kohus XX suhtes menetluse lõpetamist ja seejärel YY suhtes. 2.1. XX suhtes menetluse lõpetamine

§ 30lg 1 p 1 alusel.

Maakohus märgib, et kui isiku teos puudub väärteokoosseis, tuleb menetlus lõpetada

§ 29

lg 1 p 1 alusel ja mitte

§ 30alustel, vastupidisel juhul on tegemist materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega.

XX suhtes koostati väärteoprotokoll LS § 230 lg 2 alusel, seoses LS § 53 lg 2 nõuete rikkumisega. LS § 53. Juhtide vastastikused kohustused möödasõidul

§ 31

lg 1 kohaselt tõendamisel ja tõendite kogumisel järgitakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid käesolevas seadustikus sätestatud erisusi arvestades. KrMS § 62 p 1 kohaselt on tõendamiseseme asjaolud kuriteo toimepanemise aeg, koht ja viis ning muud kuriteo tehiolud. Kuigi sündmuse toimumise aja ja koha ebatäpne kajastamine Ragne Tõntsi 22.04.2020 väärteomenetluse lõpetamise määruses ei mõjuta sündmuse toimumise fakti ning sündmuse toimumise aeg ja koht on toimiku materjalide kohaselt selgelt tuvastatavad, peab kohus siiski vajalikuks märkida, et kohtuväline menetleja peaks otsuste ja määruste koostamisel andmeid võimalikult täpselt kajastama, vastupidisel juhul võib riivata see ausa menetluse läbi viimise põhimõtteid ja seeläbi menetlusosaliste õiglustunnet. 5 4-20-2340 2.1.

1. Tl 2 kohaselt on RR 12.01.2020 süüteoteates toimunut järgmiselt kirjeldanud: Sõitsime kaaslasega Tartust Tallinna poole kiirusega 90 km/h, 5km enne Koigi kiiruskaamerat sõitis xxxxx sildiga poolhaagist vedav veoauto (haagis numbriga xxxxxx), veok punane Scania (nimesilt Y, number xxx xxx) lubatud piirkiirust ületades meie kõrvale, andis signaali ja asus meid paremale keerates teelt välja rammima – sest rekka lähenes neile külg ees, olukorras, kus ta oleks pidanud sisuliselt möödasõidu katkestama vastutulevate autode tõttu. Liiklus maanteel oli võrdlemisi tihe, olukord oli ilmselgelt eluohtlik, näha oli hulgaliselt vastutulijaid. Hädapidurduse ja teepeenra kasutamise abil õnnestus külgkokkupõrget ja teelt sisuliselt rekka poolt küljega nende peale lähenemist vältida. Tunnistaja ütluste kohaselt teatas ta sündmusest koheselt Hädaabi telefonil 112 ja see on ka fikseeritud kohtu jaoks teiste tõenditega. Tunnistaja ütluste kohaselt, kuna veokijuhi käitumine oli täiesti ebaadekvaatne ja eluohtlik paljudele liiklejatele, oli põhjust arvata, et juhi tervislik seisund (tõenäoliselt joove) takistas auto ohutut juhtimist. Suure ja ohvriterohke liiklusõnnetuse toimumine oli tõesti väga lähedal. Tunnistaja palus abi juhtunu asjaolude väljaselgitamisel ning veokijuhi edasise tegevuse tõkestamisel. 2.1.
2. Ka RR poolt politseisse 13.01.2020 saadetud e-kiri kinnitab eeltoodud asjaolusid (tl 3) ning tema ütluste paikapidavust ja järjepidevust. Ka hilisemad XX ja RR ülekuulamised ei hälbi nimetatud vahetult Häirekeskusele ja politseile tehtud pöördumistest. 2.1.
3. Puudub igasugune loogiline ja võimalik motiiv, miks peaks RR ja XX andma valeütlusi YY vastu, kui nii vahetult on pöördutud ja abi otsitud ning nende ütlused on järjepidevad ja vastuoludeta. 2.1.
4. Juhul, kui politsei aga kontrollis, et YY ei ole joobetunnuseid, siis toimis isik selliselt täiesti kainelt ja tahtlikult, eirates neid asjaolusid, mida XX ja RR tõendiallikatena on esile toonud. Raskeim tahtluse vorm ehk kavatsetus nähtub ka tõendamiseseme asjaoludest. Kavatsetusega toime pandud süütegu ei ole väikese süüga, iseäranis, kui puuduvad ka süüd kergendavad asjaolud. Nimetatud asjaolud on täiesti jäetud kõrvale kohtuvälise menetleja poolt ja jäänud hindamata. XX ja RR ütluste järgi puudub alus kahelda selles, et XX järgis liiklusõigust. Objektiivselt on viidatud XX püsikiirusehoidja näidule – ca 92 km/h, mis üldteada asjaoludena sõidukite puhul jääb lubatud kiiruse piiresse nii kiiruse mõõtmisel laiendmääratluse maha arvamise kaudu kui autodel üldjuhul tehniliselt alati natuke suurema kiiruse näidu näitamise kaudu. Isegi, kui asuda seisukohale, et oletuslikult oli kiirus 2 km/h võrra lubatust kiirem, ei saanuks see objektiivselt kaasa tuua veoki möödasõidu takistamist just ületatava 2km/h suhtes. Samuti dubio pro reo, ei saa väita, et XX ületas kiirust. Pigem lisab nimetatud kiiruse ausalt märkimine ütluste andjate poolt nende ütlustele objektiivsust. Seega ei ole XX ja RR ütluste jm tõendite alusel põhjendatud asuda muule seisukohale, kui see, et nad sõitsid lubatud kiirusega, ei teinud ohtlikke manöövreid ning rekka juht sundis neid füüsiliselt kiirust vähendama ohtlike manöövritega, et viimane saaks mööda sõita olukorras, mida ilmselt sellise kiirusega ei oleks võimalik teha olnud. Liiklusseaduses puuduvad sätted ja eeldus, et kui autojuht sõidab lubatud kiirusega ehk täidab ka muid liikluseeskirja nõudeid, peab ta olema piisavalt tähelepanelik ja hoolas, et võimaldada teiste isikute poolt kihutamist ja ohtlikke manöövreid. Praegusel juhul tekib kohtus kõhklus, et just seda lõppastmes XX ette heidataksegi juhul, kui eeldatakse tema süüd. Nii see ei tohiks aga olla. XX sunniti pidurdama, et vältida kokkupõrget: 1) vastutulevate autode ja rekka vahel; 6 4-20-2340 2) rekka ja enda juhitava sõiduki vahel; 3) kõigi eelnimetute vahel. Kui selline otsustuskiirus oleks XX puhul olnud kuidagi tõrkega, oleks võinud juhtuda kokkupõrge. Kohus ei saa aru, kuidas sellise situatsiooni puhul saab liiklusele spetsialiseerunud menetleja öelda, et puudub siin avalik menetlushuvi rekka juhi suhtes samaselt kui XX suhtes. 2.1.7.

§ 30

lg 1 p 1 väärteomenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlustel on lubatud, kui menetlusaluse isiku süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Rr kirjeldab tunnistajana ülekuulamisel, et liiklus oli tihe, kuid rahulik ja nende ees mõnesaja meetri kaugusel oli sõidukeid. Umbes 4 km enne Koigit oli kuulda, et nende sõidukile lasti signaali ja seejärel nägi enda kõrval rekka punast kabiini. Rekka juht esmalt ehmatas signaaliga ja siis läks möödasõidule, kuid samal ajal oli näha vastutulevaid sõidukeid paarisaja meetri kauguselt. Kohus leiab, et see on ohtlik manööver ja liiklejate hirmutamine. Tunnistaja ütluste kohaselt sellises olukorras oli rekka tulnud täielikult vastassuunavöödisse. X ehmatas ja vajutas pidurit, et rekka saaks möödasõitu sooritada. Kokkupõrke vältimiseks X hoidis võimalikult paremale teepeenrale ja seda oli tunda ka sõiduki vibratsiooni järgi. Kuna X pidurdas, sai rekka oma möödasõidu sooritatud. Rekka ei pidurdanud kordagi. Seejärel helistas RR Häirekeskusesse tel 112, kuna ta ei tegelenud juhtimisega ja oli kõrvalistuja, et teatada ohtlikust juhist. Samased ütlused on andnud ka XX. Ka karistusregistri kohaselt on XX korralik kodanik ning tal ei esine mingeid karistusi. Seega XX väited kohusetundlikust ja seadusekuulekast kodanikust ja juhist on arvestatavad. Samas ei saa pidada seadusekuulekaks isikuks YY, keda on korduvalt karistatud rasketes narkokuritegudes pikkade vangistustega ning kelle karistused on kehtivad. Kohus leiab, et kodanik RR toimis kodanikuna igati õigesti, et pöördus politsei poole ja see väärib tunnustust ning tõsist suhtumist menetluse korrektsesse läbiviimisesse, et otsitud põhjustel ei pääseks riigi karistusvõimu kammitsaist isiku teod, mis on avaliku suure tähelepanu all ja suure süüga. Esiteks ei ole antud isikute ütlustest võimalik tuvastada, et takistati kuidagi rekka manöövrit, vastamata jääb küsimus, milles seisnes XX poolt rekka möödasõidu takistamine. Samas rekka tiheda liiklusega 90 km/h alas ehmatas ja käitus ohtlikult mitmeaktilise teoga, s.o möödasõidule asumine tingimustes, mis on ohtlik, signaalitamisega ehmatamine, rekkaga nö peale vajumine, ohu tekitamine nii XX ja RR kui ka vastutulevatele sõidukitele – kobarkokkupõrke oht, milles kõige suurem ohurisk sellise manöövri korral on kanda siiski sõiduautodes olevatel inimestel. Nimetatud teod on ideaalkogumis ja vaadeldavad ühe teona, ehkki analüüsitavad eraldi. Eesmärk oli teostada manööver vaatamata liiklusohtuse nõudele ehk vahendeid valimata. Nimetatud mitmeaktiline tegevus samuti ei saa kinnitada väikest süüd või selle puudumist rekka juhil. Menetluse lõpetamise üle

§ 30

lg 1 p 1 alusel saab otsustada juhul, kui väärteo toimepanemise asjaolud on selged.

§ 48

lg 1 p 1 kohaselt on määrus kohtuvälise menetleja või kohtu põhistatud menetlusotsustus, mis vormistatakse eraldi menetlusdokumendina ja pannakse väärteotoimikusse.

§ 75

lg 2 p 1 sätestab, et väärteomenetluse lõpetamise määruse põhiosas märgitakse menetlusotsustuse põhjendus ja see peab põhinema kogutud tõendite objektiivsel analüüsil. Käesoleval juhul ei ole väärteomenetleja Ragne Tõnts oma 22.04.2020 väärteomenetluse lõpetamise määruses vastuoludeta põhjendanud, milles seisnes Eva Loolaidi poolt LS § 53 lg 2 sätestatud koosseisu täitmine. 7 4-20-2340 Antud kaebuse põhjal on aga XX liiklusseaduse § 53 lg 2 sätestatud väärtegu omistatud ning väärteomenetlus on lõpetatud

§ 30

lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel, mis on aga selgelt väär materiaalõiguse kohaldamine, sest see eeldab koosseisu tunnuste sedastamist, mida olemasoleva materjali pinnalt ei ole kuidagi võimalik teha. Sellisel viisil ja situatsioonis menetluse lõpetamine

§-ga 30 ei too kaasa õigusrahu, vaid heal juhul üksnes riigivõimust võõrandumise passiivseid ilminguid, mida kodanikkond ootab. Kodanikkond ootab riigilt sellist toimimist, et kui kodanik on õiguskuulekas, siis hindab ka riik oma õigussüsteemiga kodanikku, mitte ei pane õiguskuulekat kodanikku ebamõistlikku lahendust pakkudes taltuma, vaid vastupidi ei lase tekitada ega kergeks teha karistamatuse tunnet neis, kes seadust ei austa. Kirjalikult määrusega ei saa toimuda selliselt meditatsiooni ehk lepitamist liikluses, s.o materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist. Sellistel juhtumitel lõpetatakse väärteomenetlus koosseisu puudumise tuvastamisega, sest

§ 30

lg 1 p 1 sätestatud lõpetamise alus ei ole süüdi ega õigeksmõistev otsustus, kuid eeldab isiku süüteo koosseisu olemasolu, mida XX käitumises ei ole võimalik eluliselt usutavalt ja usaldusväärsete tõendite kogumit arvestades tuvastada. 2.2. YY suhtes väärteomenetluse lõpetamine

§ 30lg 1 p 1 alusel.

Kohtu hinnangul on tegemist materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega, sest YY teos on olemas avalik huvi ning tema süü on suur. Antud seisukohta kinnitavad ka ideaalkogumis olevad mitmed käitumisaktid, mis viivad järelduseni, et tegemist oli tahtliku, mitte ettevaatamatusest kantud käitumisega. Määruse järgi ei ole jälgitav ega põhjendatud kõiki nõutavaid asjaolusid arvestades, miks kohtuväline menetleja on jõudnud seisukohale, et YY karistamine ei ole otstarbekas ja tegemist on seadusekuuleka liiklejaga, keda on võimalik mõjutada ka edaspidi seaduskuulekalt käituma karistust määramata. 2.2.

1. Liiklusseaduse § 51 lg 3 p 3 kohaselt peab enne möödasõidu alustamist juht veenduma, et möödasõit ei ohusta ega takista teisi liiklejaid ning sama paragrahvi lg 4 kohaselt tuleb möödasõit katkestada, kui möödasõidu ajal ilmneb takistus või liiklusoht, mida juht ei saanud ette näha või ei osanud õigesti hinnata enne möödasõidu alustamist. Kohtule edastatud toimiku materjalide põhjal on kohus jõudnud veendumusele, et YY on oma tegevusega nimetatud koosseisud täitnud. Sellisele veendumusele võib jõuda nii YY enda antud ütluste järgi, mille kohaselt YY möödasõidul olles vastutulevaid sõidukeid märgates ei katkestanud ohtlikku möödasõitu, vaid sõitis sõiduauto ette, pannes sisse suunatule ning andes signaali, kui ka XX ütluste järgi, mille kohaselt jätkas ta möödasõidul oleva veoki märkamisel oma sõitu kiirusel 92 km/h ning hetkel, kui veok tema ette reastuma hakkas, olles tsisterni osaga veel tema sõidukiga kohakuti, pidi vastutuleva sõidukiga kokkupõrke vältimiseks pidurdama ning paremale teepeenrale hoidma. XX ütluseid kinnitab RR vahetult pärast liiklusjuhtumi toimumist tehtud kõne Hädaabinumbrile ning tema poolt Politsei- ja Piirivalveametile esitatud süüteoteate vormis olev liiklusjuhtumi kirjeldus kui ka tema poolt tunnistajana antud ütlused. 2.2.
2. Usaldusväärsete isiku ütluste kohaselt on tuvastatud, et antud juhul juba alustati möödasõitu ohtlikus olukorras, mistõttu lisati juurde ka signaali. Kui asuda seisukohale, et XX oleks möödasõitu takistanud, siis selle eelduseks oleks olnud tema poolt kiiruse suurendamine, kuid ta pidurdas. Jääb mõistetamatuks, kuidas oleks XX veel paremini saanud tegutseda, et soodustada 8 4-20-2340 niivõrd ohtlikku möödasõitu. Tuleb julgelt ja resoluutselt tõdeda, et kohtul ei ole XX asjaolude pinnalt midagi ette heita. 2.2.
3. Kohtule edastatud toimikus olevate materjalide alusel on nii XX kui ka tunnistaja RR kinnitanud, et XX sõitis liiklusjuhtumi toimumise ajal püsikiirusehoidjalt nähtuvalt kiirusega 92 km/h, mitte rohkem. Teise sõiduki juht, YY poolt antud ütluste kohaselt võis tema ees olnud XX juhitud sõiduki kiirus olla 86 km/h, tema juhitud sõiduki maksimaalne kiiruspiirang oli 89 km/h. Isegi sellise kiirusega ei ole võimalik teostada ohutut möödasõitu veosega rekkal, kui vastutulevad sõidukid on ca 200m kaugusel. See asjaolu on jäänud kohtuvälise menetleja määruses motiveerimata ja hindamata, miks sellisel juhul peab kohtuväline menetleja möödasõidu alustamist ohutuks. Samuti, kas möödasõitu alustati sobivatel tingimustel, sest kui väidetavalt YY auto ei saa sõita üle 90 km/h (ei ole uuritud, miks seda väidet usutakse, kust see nähtub tööaja väljavõttest tõsikindlalt vms), siis möödasõidu tegemiseks on vaid üks viis – sundida teist liiklejat lubamatute käitumisaktidega nt kiirust vähendama. Samuti ei ole määruses selgitatud, mis tähtsust on asjas kogutud tõendil – tööaja väljatrüki eelvaatel. Seda tõendit ei ole menetleja üldse analüüsinud. Kas tõendeid kogumis asjaoludega hinnates oleks YY üldse olnud võimalik teha möödasõitu ohutult tema poolt väidetud kiirusega ja kooskõlas nt kuulduste tõendiga – süüteo vorm ning teiste isikuliste tõendiallikate ütlused. 2.2.
4. Kohus leiab samaselt kaebuse esitajaga, et ütlustes tuleb kõrvaldada ka vastuolud – näiteks ei ole tähtsusetu ka asjaolu, et menetlusalune isik on nimetanud XX sõiduki marki teistsugusena kui tegelikult. Tõendeid hinnatakse kogumis, tõendeid tuleb omavahel kõrvutada ning igakülgselt analüüsida. Küsimus ei olegi esitatud süüdistuste järgi kiiruses, vaid eeskätt YY ohtlikus manöövris, mis ei arvestanud liiklusoludega ja teiste liiklejatega. Seda põhjusel, et isegi kui liiklusjuhtumis osalenud sõidukite kiirused oleksid olnud sellised nagu YY märkis, siis usaldusväärsete tõendite järgi ning tehioludest tulenevalt oleks ikkagi olnud tegemist ohtliku manöövriga LS § 51 lg 3 p 3 ja p 4 kohaselt, sest vastu tulid sõidukid, möödasõitu alustati selleks mittesobivas kohas ning möödasõitu ei katkestatud. 2.2.
5. Kohtule, olles jõudnud toimiku materjalide põhjal veendumusele YY poolt liikusseaduse § 51 lg 3 p 3 ja lg 4 sätestatud koosseisude täitmises, jääb arusaamatuks väärteomenetleja Ragne Tõntsi poolt väärteomenetluse lõpetamine

§ 30lg 1 p 1 alusel.

Nimetatud alusel võib väärteomenetluse lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi puudub ehk ei nõua asja menetlemist. Kohtuväline menetleja on jätnud määruses sisuliselt tõendid hindamata ja YY subjektiivse koosseisu osas hinnangu andmata. Muuhulgas peab arvestama väärteoga õigushüve kahjustamise olulisust ning väärteo ühiskonnas esinemise sagedust. YY süü suurust hinnates tuleb arvestada asjaolu, et tegemist on elukutselise juhiga, kellelt teised liikluses osalejad võivad eeldada erilist tähelepanelikkust, oskust ohusituatsioonis käituda - s.t. kaugeltki mitte ise ohtusid tahtlikult tekitada - ning võimet näha ette ja vältida liiklusohtlikke olukordi. Lisaks ei saa kohtu hinnangul eitada avaliku menetlushuvi puudumist, kuna antud liiklusjuhtumi tagajärjed oleksid võinud olla fataalsed. Kui juhtum ei oleks sellisel viisil lahenenud, sest ohtlikud möödasõidud on üks enamlevinud liiklusavariide põhjuseid. See, miks on süü väike ja avalik 9 4-20-2340 menetlushuvi puudub, on kohtuvälisel menetlejal antud kaasuse asjaoludest sõltumata jäänud motiveerimata ehk ta on teinud kaalutlusvead, sest ei ole arvestanud kõiki asjaolusid, sh rikkumise intensiivsust. Kohtuväline menetleja on arvestanud vaid üksnes ühte fakti, et YY kehtivaid liikluskaristusi ei ole. Samas karistusregistri järgi ei saa YY kohta öelda, et ta oleks õiguskorra kuulekas, mida kinnitab see, et ta on kolmel korral karistatud väga tõsiste süütegude eest - s.o kriminaalkorras I astme kuritegudes ja viimane katseaeg lõppes alles eelmise aasta lõpus. Jah, see ei ole küll liiklussüütegu, kuid isiku suhtumist õiguskorda näitab seegi, sest teised tõendi allikad viitavad, et isiku suhtumisele õiguskorda tuleks taas teha etteheiteid nende poolt osutatud asjaolude alusel. 2.2.6. Seega puuduvad kohtu hinnangul YY suhtes väärteomenetluse lõpetamiseks

§ 30lg 1 p 1 järgi materiaalõiguslikud alused ja määrus on motiveerimata.

Lisaks viib tõendite kogum kohtu sellisele järeldusele, et YY ütlused ei ole eluliselt usutavad võrreldes usaldusväärse ning talle vastanduva tõendite kogumiga. Kohtuvälisel menetlejal on võimalik koguda täiendavaid tõendeid, kui ta leiab, et on asjaolusid, mida ei ole kajastatud määruses, kuid mis on mõjutanud tema siseveendumust. Kohus lähtub esitatud toimiku materjalidest. Eeltoodu alusel on kohus jõudnud järeldusele, et XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Paide politseijaoskonna juhi Margus Toomsalu 08.05.2020 kaebuse lahendamise määrusele väärteoasjas nr 2510,20,000084 tuleb rahuldada ning Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Paide politseijaoskonna menetlusgrupi väärteomenetleja Ragne Tõntsi 22.04.2020 väärteomenetluse lõpetamised määruses väärteoasjas nr 2510,20,000084 tuleb lugeda XX suhtes väärteomenetluse lõpetamise aluseks

§ 29

lg 1 p 1 ning YY osas tuleb saata väärteoasi väärteomenetluse jätkamiseks tagasi Paide politseijaoskonda. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Nummert kohtunik 10