Obsah (8)

§ 113§ 25§ 60§ 68§ 118§ 34§ 56§ 4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16 märts 2009, Tallinn Kriminaalasja number 1- 08-8451 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika A

§

§ 113

- § 25 lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 14 novembri 2008 otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav XX ja kaitsja N.Lausmaa Prokurör Ringkonnaprokurör Toomas Tomberg Süüdistatav XX, ik: XXXXXXXXXXX, varem kriminaalkorras karistamata, vahistatud oli 16.03-18.03.2008 Kaitsja Vandeadvokaat Natalia Lausmaa RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 14 novembri 2008 otsus kriminaalasjas nr 1-08-8451, XX’a süüdistuses

§ 113- § 25 lg 2 järgi, sisuliselt muutmata.

Täpsustada otsuse resolutiivosa, lugedes XX’ale mõistetud karistuse kandmise alguseks karistuse kandmisele asumise päev. Apellatsioonid jätta rahuldamata. 1 Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS: XX-le esitati

§ 25lg 2 - § 113 järgi süüdistus selles, et tema, 16.03.2008.a.

kella 03.10 paiku Tallinnas, XXX asuvas korteris lõi YY ehitusnoaga alakõhu piirkonda, millega tekitas YY-le eluohtlikud tervisekahjustused -kõhuõõnde tungiva torke-lõikehaava vasakul pool alakõhul koos peensoole vigastuse ja verikõhuga, misjärel lõi YY veel kolm korda ehitusnoaga - vasakule poole rangluualusesse piirkonda, vasakule poole rindkerele alumiste roiete piirile ja vasakule õlavarrele, tekitades kehaõõntesse mitteulatuvad elule ohtu mittekujutavad torke-lõikehaavad, samuti lõi YY rusikaga näkku. HARJU MAAKOHTU OTSUS: Maakohus tunnistas XX’a süüdi

§ 25

lg 2 - § 113 järgi ja mõistis

§ 60

sätteid kohaldades karistuseks 4 (neli) aastat vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvas karistuse hulka eelvangistuses viibitud aja 16.03.2008.a.

kuni 18.03.2008 so 3 päeva, ärakandmisele kuuluvaks luges 3 (kolm) aastat 11 (üksteist) kuud ja 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust. APELLATSIOONID: Esitatud apellatsioonis kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, mis tugineb ekspertiisi andmetele. Kaitsja leiab, et süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel ei ole kohus arvestanud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid ja teinud tõendite kogumist ebaõiged järeldused. Uuritud tõendid on vastuolulised. Kaitsja leiab, et kannatanu saadud vigastuste tagajärjel ei surnud ja seega puuduvad objektiivsed tõendid isiku tapmiskatses süüdimõistmiseks. XX eitab kehavigastuste tekitamist ja tapmiskavatsust. Alakõht pole eluliselt tähtis organ. Kui leiab tõendamist XX süü kannatanu noaga löömises, siis tuleb see kvalifitseerida

§ 118lg1 järgi, vastavalt tagajärjele.

XX on kinnitanud, et ta ei mäleta sündmust ta esitas tõendi, et tal esinevad kognitiivsed häired, eksperdi käsutuses neid andmeid ei olnud.

§ 34

p 2 kohaselt võib ajutine raske psüühikahäire välistada isiku süüvõime toimepandud teo suhtes. Arvestades toimepandut ja süüdlase tervist on XX-le võimalik mõista kergem karistus, vähemalt sel määral, et tal ei tuleks kanda vabadusekaotuslikku karistust. XX enda apellatsioonis taotletakse kohtuotsuse tühistamist ja uue otsusega tema õigeksmõistmist. Tunnistajate ütlused on vastuolulised. Osad tunnistajad valetavad, teevad teda süüdlaseks või lihtsalt eksivad. 2 Esitab tõendite analüüsi 6 lehel. Tuues ära kannatanu ütlused leiab, et viimane solvas teda rängalt. Oli joobes, seega võis eksida lööjas. Tuues ära tunnistajate VV, KK, TT AA, PP ütlused, leiab, et need on osad vastuoluliselt kirjeldanud sündmust, osad kohtulikul uurimisel antud ütlused erinevad kohtus antutest, osad on valed. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS. Apellant- süüdistatav toetas nii enda poolt esitatud apellatsiooni kui ka kaitsja apellatsiooni. Taotles õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, alternatiivselt taotles kergema karistuse mõistmist. Apellant- kaitsja toetas apellatsiooni, leidis, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusnorme, mis annavad aluse otsuse tühistamiseks. Uue otsuse tegemisel taotles süüdistatava õigeksmõistmist või tunnistada ta süüdi

§ 118g 1 järgi ning mõista talle karistus mis poleks seotud reaalse vangistusega.

Prokuröri arvamuse kohaselt pole maakohus menetlusnorme oluliselt rikkunud. Otsuses on põhistatult tuldud õigele järeldusele, et XX on toime pannud teise isiku tapmiskatse. Talle mõistetud karistus on kooskõlas seadusega. Prokurör palub jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

1. Esmalt kohtukolleegium hindab kaitsja poolt apellatsioonikohtu istungil esitatud väiteid kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise osas. Kaitsja ega süüdistatava apellatsioonis pole viidatud maakohtu poolt menetlusõigusnormide olulisele rikkumisele. Kohtuistungil kaitsja väitis, et süüdistatav alles nüüd selgitas, et kuulmishäire tõttu ei kuulnud ta hästi kannatanu ja tunnistajate poolt antud ütlusi. Leiab, et tegemist on kas KrMS § 339 lg 1 p 2 rikkumisega või tuleb see tunnistada oluliseks rikkumiseks ringkonnakohtu poolt. Kohtukolleegium leiab, et antud juhul pole tuvastatav maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kohtuistungi protokolli/ II kd. t.lk. 41-51/ kohaselt võttis XX maakohtu istungist osa. Istungist võttis osa ka kaitsja. XX-le oli selgitatud tema õigused, teda on ristküsitletud ja XX on saanud realiseerida oma õigust anda kohtuistungil ütlusi. Kohtuistungi protokollist ei nähtu, et süüdistatav oleks kannatanu ja tunnistaja küsitlemisel avaldanud kohtule või kaitsjale, et ta ei kuule mida ülekuulatav räägib. Apellatsioonikohtu istungil süüdistatav kinnitas, et ta teavitas kohut, et tal on kuulmishäired ning tal oli võimalik kohtusaalis istuda kaitsja kõrval. Kannatanu ja tunnistajate poolt antud ütluste halvasti kuulmisest ta kohut ei teavitanud, miks ta seda ei teinud, loogiliselt selgitada ei osanud. Protokollist nähtub, et süüdistataval oli võimalik ülekuulatavatele esitada küsimusi. Nii on ta esitanud küsimuse tunnistaja VV-le / tlk. 47/. Teistele tal küsimusi ei olnud. Kaitsjal oli võimalik küsitleda kõiki istungil ütlusi andnud isikuid. Maakohtu istungi protokollile pole XX märkusi ega protokolli parandamiseks taotlust esitanud. 3 Oma apellatsioonis on süüdistatav esitanud tõendite analüüsi, seejuures ka esitanud kohtuistungil kannatanu ja tunnistajate poolt antud ütlused, mis annavad aluse tuvastada, et süüdistatav kuulis ja sai aru antud ütlustest ning tal oli võimalik realiseerida ka õigust kohtuotsuse vaidlustamiseks. Ülaltoodu alusel kohtukolleegium leiab, et apellatsioonikohtuistungil väidetud menetlusõiguse oluline rikkumine pole tuvastatav ning ringkonnakohtul puudub alus apellatsioonide piiridest väljuvalt kaitsja poolt viidatud alusel kohtuotsuse tühistamiseks.
2. XX õigeksmõistmise taotluse osas märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus on kohtuotsuses kajastanud kannatanu ja tunnistajate poolt kohtuistungil antud ütluste sisu. On neid kõrvutanud teiste tõenditega ning tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude väljaselgitamisel on hinnanud need usaldusväärseteks tõenditeks ning on nendele rajanud ka süüdimõistva otsuse. Kohtukolleegium leiab, et selline maakohtu järeldus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonides esitatu ei anna alust anda ringkonnakohtul nimetatud tõenditele erinevat hinnangut. Kohtuistungi protokolli kohaselt on prokuröri taotlusel avaldatud vaid tunnistajate VV ja PP ütlused kohtueelsel uurimisel ja seda vaid konkreetsete detailide kohta. Pärast ütluste avaldamist tunnistajad kinnitasid kohtueelsel uurimisel antud ütlusi. Ütluste erinevus oli seotud vaid toimunud sündmuste üksiku seiga mittemäletamisega. Seega pole kohtul olnud seaduslikku alust hinnata kannatanu ja kohtuistungil tunnistajatena ülekuulatud isikute ütlusi ebausaldusväärseteks KrMS § 289 alusel. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-113-06 sedastanud, et kohtueelses menetluses antud ütluste alusel võib teatud määral korrigeerida kohtumenetluses antud ütlusi. Võimalik on nt mäluviga, kus isik ei peegelda oma hilisemates ütlustes algsündmust ennast, vaid mälujälge, mis on muutunud sõltuvalt sellest, mida isik vahepeal on selle sündmuse kohta kõnelenud, tajunud jne. Sellisel juhul on kohtueelses menetluses antud ütlustel nn põhiütlusi toetav, täpsustav iseloom. Kohtueelne menetlus ongi suuresti tõendite vahetuks, kuriteo sündmusega seoses kogetu-nähtu-kuuldu ajaliselt võimalikult lähedaseks talletamiseks. Kannatanu ja tunnistajad on kinnitanud, et alkoholi tarbimise käigus toimus sõnaline konflikt kannatanu ja süüdistatava vahel, kuid see rauges, suudeti rahuneda. Kannatanu ja tunnistajad on andnud kohtuistungil sündmuste kohta ütlusi nii nagu keegi seda nägi ja tajus ning mäletab. Asjaolu, et kõikide ülekuulatud isikute ütlused ei lange kokku kõikides detailides ei anna alust tuvastada, et ütlused on vastuolulised kriminaalasja lahendamisel tähtsust omavate asjaolude kohta või et kohtuistungil tunnistajate ja kannatanu ütlused on ebausutavad ning usaldusväärseks tõendiks saab lugeda vaid süüdistatava poolt antud ütlusi. Kokkulangevad on kannatanu ja tunnistajate ütlused sellest, et nuga oli süüdistatava käes, et XX oli isikuks, kes YY lõi esmalt ühe korra, hiljem veel kolm korda, et ta oli isikuks, kes pärast noaga korduvat löömist pesi verist nuga veega, et tema oli isikuks, kes püüdis sündmuskohalt lahkuda, kuid keda takistati. Apellatsioonide väited sellest, et kannatanu ja tunnistajad olid alkoholijoobes, seega võivad eksida, pole asjakohased kuna tuvastatud on ka XX’a alkoholijoobes olek ja pealegi on ta andnud kohtuistungil ütlusi, et kõike korteris toimunut ei mäleta. DNA ekspertiisis antud arvamuse kohaselt olid ekspertiisiks esitatud osadelt esemetelt võetud proovidest määratletud DNA profiilid kokkulangevad kannatanu DNA profiiliga. Süüdistatava DNA profiiliga kokkulangevat DNA profiili esemetelt võetud proovidest ei 4 tuvastatud kuna tegemist oli segaproovidega/ I kd. tlk. 122-125/. Seega nimetatud ekspertiisiaktis antud arvamus ei tõenda XX süüd, kuid ka ei kummuta vahetult uuritud kannatanu ja tunnistajate, sündmusi pealtnäinud isikute, ütlustele tuginevat maakohtu järeldust sellest, et kannatanut lõi noaga süüdistatav.
3. XX poolt toimepandu ümberkvalifitseerimise taotluse osas kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni väidetega, et noaga kõhtu löömine ei kujuta endast eluohtliku vigastuse tekitamise võimalust ning kuna süüdistatav tapmiskavatsust eitab, kannatanu ei surnud, tuleb tegu kvalifitseerida

§ 118lg 1 järgi.

Kaitsja arutlus sellest, et alakõht pole eluliselt tähtis organ, sinna noaga löömine ei loo elule ohtliku vigastuse tekitamise võimalust, pole antud juhul asjakohane kuna kaitsja poolt taotletud

§ 118

lg 1 näeb samuti ette vastutuse elule ohtliku tervisekahjustuse tekitamise eest ning isiku ekspertiisiaktis nr 100 on ekspert andnud arvamuse, et YY-le tekitatud tervisekahjustused on eluohtlikud/ I kd. t.lk. 102-106/. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et lüües kannatanut noaga korduvalt nii kõhtu kui rindkeresse, möönis XX YY surma saabumist, seega tegutses tahtlikult. Kohtukolleegium osundab, et

§-ga 113 kaitstakse õigushüvena isiku elu, samal ajal kui

§ 118

p-s 1 kaitstavaks õigushüveks on inimese tervis ja tapmiskoosseis on tuvastatav iseäranis siis, kui toimepanija lööb korduvalt teisele isikule noaga rindkeresse. Fakt, et sündmuskohal viibinud isikute poolt oli koheselt välja kutsutud meditsiiniline abi ning õigeaegse arstiabi osutamise tõttu suudeti kannatanu elu päästa ja surm ei saabunud, annab seadusliku aluse kvalifitseerida süüdistatava poolt toimepandu tapmiskatsena

§ 113- § 25 lg 2 järgi.

Süüdistatava apellatsioonis esitatud väide tema afektiseisundis viibimise kohta pole kriminaalasja materjalidega tuvastatav. Kannatanu ei eita, et võis kannatanut solvata kuna süüdistatav tüütas tütarlast. Kuid sellest tulenev konflikt lõppes ja kõik rahunesid. Kannatanu löömine noaga toimus hiljem, kui solvamisest tulenev intsident oli juba raugenud, seetõttu pole tuvastatav solvamise vahetu mõju ega ka äkki tekkinud tapmissoov. Seda enam, et tapmissoovi ja üldse noaga löömist on süüdistatav ise täielikult eitanud.

1. Apellatsioonis esitatud väited XX tervislikule seisundile teo toimepanemise hetkel peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et vastavalt ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisiaktis antud arvamusele ei põe XX vaimuhaigust, temal ei esine vaimse tegevuse ja isiksusliku arengu häireid. Inkrimineeritava teo ajal oli tavalises alkoholjoobes./ I kd. t.lk. 115-116/. Ekspertiisiakti kirjeldavast osast nähtub, et eksperdi käsutuses on olnud psühhiaatriakliiniku ambulatoorne tervisekaart, ekspert oli teadlik tema kuulmishäirest ja 2003 aastal depressiivsest reaktsioonist. Eksperdi poolt antud arvamuse usaldusväärse tõendina hindamist ei sea kahtluse alla kaitsja poolt maakohtu istungil esitatud 31 juuli 2008 püsiva osalise töövõimetuse kindlastegemiseks läbiviidud ekspertiisiotsuse kirjeldavas osas märgitud otsuse tegemisel aluseks võetud asjaolud. Ekspert on oma kirjalikus vastuses kinnitanud, et jääb 03.04.2008 läbiviidud ekspertiisi aktis antud arvamuse juurde ja lisab, et pärast nimetatud ekspertiisi läbiviimist on 13.06.2008 XX pöördunud psühhiaatriapolikliiniku ambulatoorsele vastuvõtule. 02.07.2008 teostati psühholoogiline kompleksuuring, mille põhjal ei esine uuritaval isiksuslikke arengu häireid, kaasa arvatud alalised kognitiivsed häired. Tervisekaardist tulenevalt oli 04.07.2008 XX-le püstitatud diagnoos orgaaniline isiksushäire F07.0 ja täidetud arstliku ekspertiisi komisjonile esitatavad dokumendid töövõimetuse % taotlemiseks. 5 Lisatud psühholoogilise kompleksuuringute kokkuvõtte kohaselt on XX tunnetustegevus oluliste häireteta, va tähelepanu kontsentratsioonivõime raskendatus. Emotsionaalselt labiilne, suhtlemine raskendatud kuulmishäire tõttu. Seega oli eksperdi poolt lisatud uuringu kirjeldus, mis oli koostatud 02.07.2008 ja ringkonnakohtule esitatud, just aluseks töövõimetuse % kindlakstegemise otsustamisel 31 juuli 2008, ning mis eksperdi arvamuse kohaselt ei anna alust tuvastada vaimse tegevuse ega isiksusliku arengu häireid. Vastavasisulised apellantide väited on ekslikud. Kaitsja poolt väidetu, et eksperdile polnud ekspertiisi tegemise ajal hilisemad uuringutulemused teada on kõrvaldatud ja ringkonnakohtul esitatud kirjalikus vastusest nähtub, et ka hilisemad uuringud ei anna alust muuta 03.04.2008 aastal läbiviidud ekspertiisiaktis antud arvamust.
2. Karistuse mõistmisel on kohus tuginenud

§ 56ettenähtud alustele.

Kohus on arvestanud, et XX on noor inimene, kes on varem kriminaalkorras karistamata. Samuti on arvestatud tema tervisliku seisundiga. Kohus on viidates

§ 25

lg 6 kohaldanud

§ 60

sätestatut ning on karistanud XX 4 aastase vangistusega.

§ 113sanktsioon näeb ette kuue- kuni viieteistaastase vangistuse.

Kaitsja ja süüdistatav taotlesid alternatiivselt maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas ja uue otsusega kergendada karistust viisil, et XX ei peaks kandma reaalset vangistust. Seega, võib aru saada et taotletakse XX karistusest tingimisi vabastamist, mis ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Riigikohus on sedastanud, et karistusest tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. Karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul /otsus 3-1-1-99-06/. XX poolt toimepandu kuulub

§ 4lg 2 alusel esimese astme kuritegude hulka.

Tegemist on raske eluvastase süüteoga. Seega pole tegemist kuriteoga, mille raskus annaks aluse süüdlase tingimisi karistusest vabastamiseks. XX ei ole oma süüd tunnistanud vaid vastupidiselt on süüdistanud kõiki teisi ebaõigete ütluste andmises ning tema süüstamises. Karistuse mõistmisel on kohus juba arvestanud kuriteo toimepanemise asjaolud, kannatanu käitumine ja kuriteo katsestaadiumisse jäämine on kohtule teada olnud ning kohus on realiseerinud seadusest tuleneva võimaluse

§ 60sätestatu alusel karistuse kergendamiseks.

XX kuulmishäired on samuti maakohtule teada olnud, ning kohtukolleegium leiab, et selline asjaolu ei anna iseenesest alust raske eluvastase kuriteo toimepannud isiku karistusest tingimisi vabastamiseks. XX poolt karistuse reaalse kandmise võimelisust on oma arvamuses kinnitanud ka ekspert. 6. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuse resolutiivosa tuleb täpsustada. Maakohus on küll seaduslikult

§ 68

lg 1 alusel lugenud eelvangistuses viibitud aja kantud karistuse hulka, kuid on jätnud määratlemata XX’a karistuse kandmise alguse, mis KrMS § 313 lg 1 p 6 kohaselt resolutiivosas peab olema esitatud. Kohtukolleegium leiab, et selline minetus on võimalik ringkonnakohtu poolt kõrvaldada täpsustamise korras, kuna see on jäänud maakohtu poolt märkimata ning selline täpsustus halvenda süüdistatava olukorda. 7. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 2, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu otsuse XX süüdi tunnistamises ja karistamises

§ 113- § 25 lg 2 järgi 6 sisuliselt muutmata, teeb vaid täpsustuse resolutiivossa.

Esitatud apellatsioonid jätab rahuldamata. IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA MALLE PREIMER 7