Obsah (5)
§ 151§ 162§ 49§ 51§ 108KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Otsuse tegemise aeg ja koht 18.03.2020, Tallinn Haldusasja number 3-18-2200 Haldusasi Maastikuhooldus MTÜ kaebus Maksu- j
§ 151lg 2 p-st 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel jätta kaebus läbi vaatamata.
12.5 Isegi kui jaatada Monesto OÜ nõudeõiguse tema ettemaksukontol olevate rahaliste vahendite suhtes üleminekut loovutamislepingu alusel kaebajale, on maksuhalduri vaidlusalune otsus õiguspärane. Kohus selgitas 22.10.2019 määruses, et kahju hüvitamise nõude menetlusse võtmisel kontrollib kohus ühtlasi MTA otsuse õiguspärasust. Kaebaja heidab maksuhaldurile ette kaebaja otsuse andmise menetluse eelsesse menetlusse kaasamata jätmist ning haldusakti kaebajale kätte toimetamata jätmist. Käesoleval juhul ei riku maksuhalduri otsus kaebaja õigusi, kuivõrd nõue Monesto OÜ (kustutatud) ettemaksukonto jäägile ei ole kaebajale 3
(7)loovutuslepinguga üle läinud. Seega ei saanud kaebaja olla menetluses puudutatud isikuks ning maksuhalduril puudus kohustus kaebaja menetlusse kaasamiseks. Menetlus puudutas üksnes Monesto OÜ-d. Isegi, kui jaatada kaasamise vajalikkust, et saa kaasamata jätmine tuua kaasa haldusakti õigusvastasust. 12.6 Isegi, kui kohus jõuab käesolevas asjas järeldusele, et Monesto OÜ nõudeõigus tema ettemaksukontol olevate rahaliste vahendite suhtes on kaebajale loovutamislepingu alusel üle läinud ning et kaebaja oli otsuse tegemisel menetluses kolmandaks isikuks HMS 11 lg 1 p 3 tähenduses, on otsus ning selle sisu kaebajale teada. Maksuhaldur avaldas 24.01.2018 MKS § 55 alusel maksuhalduri otsuse resolutiivosa ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. Sel ajal oli Monesto OÜ ainsaks juhatuse liikmeks Priit Janu, kes ühtlasi on ka kaebaja ainus juhatuse liige. Seega, isegi kui otsus avaldati Ametlikes Teadaannetes üksnes Monesto OÜ-le, siis on otsusest faktiliselt teada saanud ka kaebaja. Seda kinnitab ka asjaolu, et kaebaja on oma 27.12.2018 kaebuse täiendusele kõnealuse otsuse lisanud. Haldusakti kättetoimetamise korra rikkumine ei saanud ilmselgelt asja sisulisele otsustamisele mõju avaldada. KOHTU PÕHJENDUSED 13.
§ 162
lg 1 kohaselt lahendab otsuse resolutsiooniga kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Käesolevaga lahendab kohus menetlusosaliste poolt esitatud, kuid veel lahendamata taotlused. 13.1 Vastustaja taotleb jätta kaebus
§ 151
lg 2 p-st 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, kuna kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus. Vastustaja leiab, et kaebajal puudub kaebeõigus, kuivõrd kaebaja õigusi ei ole maksuhalduri tegemise järgselt ilmselgelt rikutud. Kohus ei nõustu vastustaja käsitlusega.
§ 151
lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 järgi võib kohus kaebuse tagastada, kui kaebeõiguse puudumine on ilmselge, st asjaolu ei vaja kohtult täiendavat analüüsi ega tõendite uurimist. Kohus leiab, et praeguses asjas ei saa ilma vaidluse sisulisi asjaolusid uurimata väita, et kaebajal puudub kaebeõigus. Kuivõrd kohus menetleb kaebaja poolt esitatud kahju hüvitamise nõuet, siis ei saa kaebeõiguse puudumine olla üleüldse kaebuse tagastamise aluseks. Teiseks, kui ka eeldada, et ka kahju hüvitamise nõude puhul saab kaebeõiguse puudumine olla kaebuse tagastamise aluseks, siis vajavad asja tehiolud täiendavat kontrollimist ning kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge. Kohtupraktikas on leitud, et kui see nii ei ole, siis tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist ning asjaolude sisulist kontrollimist. Seega jätab kohus rahuldamata vastustaja taotluse jätta kaebus läbi vaatamata. 13.2 Kaebaja esitas 03.03.2020 menetlusdokumendi, milles esitas uuesti juba varasemalt esitatud nõude tuvastada MTA 16.01.2018 otsuse õigusvastasus osas, milles vastustaja kaebajale kuuluvad vabad vahendid ettemaksukontolt ära kandis; kohustada MTA-d kandma kaebaja vahendid summas 4800 eurot kaebaja arvelduskontole ja kohustada MTA-d tasuma põhinõudelt viivitusintressi 0,06 %päevas alates 05.01.2016 kuni põhinõude tasumiseni. 13.2.1
§ 49
lg 1 kohaselt võib kaebaja kaebuse alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja lõppemiseni, kui see on otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks käesoleva seadustiku kohaselt lubatav. 13.2.2 Tulenevalt halduskohtu 06.01.2020 määrusest oli menetlusosalistel õigus esitada kuni 31.01.2020 täiendavaid seisukohti, taotlusi ja senises menetluses esitamata tõendeid. Kaebaja taotles 06.01.2020 määruses antud tähtaja pikendamist 5 päeva võrra. Kohus pikendas 30.01.2020 kohtu 06.01.2020 määrusega antud täiendavate seisukohtade ja nendele vastamise tähtaegu ning uueks tähtajaks jäi 10.02.2020. Seega oli kaebajal õigus esitada senises menetluses veel esitamata taotlusi, st taotlus kaebuse muutmiseks kuni 10.02.2020. Kaebaja seda ei teinud, vaid esitas taotluse 03.03.2020, st peale kohtu poolt määratud tähtaja möödumist.
51 lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline esitab avalduse pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 sätestatut rikkudes, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui see ei põhjusta kohtu arvates menetluse viibimist või menetlusosaline põhistab, 4
(7)et viivitamiseks on mõjuv põhjus. Kaebaja ei ole kohtu poolt määratud tähtaja mööda laskmist põhistanud. Samuti põhjustaks taotluse menetlusse võtmine asja lahendamise olulist viibimist, kuivõrd taotluse esitamise ja kohtuotsuse kuulutamise aja vahele jäi vaid 15 päeva. Seega ei ole taotlus kaebus muutmiseks tähtaegne ning põhjustaks menetluse viibimist ning kohus jätab taotluse
§ 51lg 4 järgi läbi vaatamata.
13.2.3 Kohus märgib täiendavalt, et kohus on kaebaja taotluse sisuliselt juba lahendanud oma 22.10.2019 määrusega, milles käsitles kaebaja poolt esitatud nõudeid. Kohus tõlgendas kaebaja nõudeid ning analüüsis, millised nõuded on kaebuse eesmärgi saavutamiseks asjakohased. Kaebaja ei vaielnud kohtu seisukohale vastu. Seega ei oleks kaebuse muutmine eesmärgipärane ega kaebaja eesmärgi saavutamiseks vajalik. 13.4 Kaebaja esitas 03.03.2020 taotluse asja läbi vaatamiseks kohtuistungil. Kohus määras asja läbi vaatamiseks kirjalikus menetluses 06.01.2020 määrusega. Kaebaja ei ole ka viidatud taotluse esitamisel järginud kohtu poolt määratud tähtaega, kuna vastava taotluse oleks kaebaja pidanud esitama hiljemalt 10.02.2020. Seega jätab kohus kaebaja taotluse asja läbi vaatamiseks kohtuistungil
§ 51lg 4 alusel läbi vaatamata.
Kohus jääb ühtlasi 06.01.2020 määruses toodud seisukoha juurde, mille kohaselt puudub asja läbi vaatamiseks kohtuistungil praeguses asjas sisuline põhjendus. 13.5 Kaebaja on 03.03.2020 menetlusdokumendis täiendanud oma varasemas menetluses esitatud väiteid seonduvalt nõude loovutamise lepinguga. Ka viidatud täiendused ei ole esitatud tähtaegselt, kuivõrd need ei ole esitatud mitte vastusena vastustaja täiendavatele väidetele, vaid esmakordselt. Vastavate väidete esitamise tähtaeg oli 10.02.2020, milliseks tähtajaks kaebaja kohtule ühtegi menetlusdokumenti ei esitanud. Kuivõrd kaebaja 03.03.2020 menetlusdokument on esitatud tähtaja rikkumisega, siis kohus menetlusdokumendis esitatud väidetega kohtuotsuse tegemisel ei arvesta (
§ 51lg 3 ja 4).
- Järgnevalt lahendab kohus vaidluse sisuliselt.
- Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
- MKS § 16 lg 1 kohaselt hüvitatakse maksuhalduri poolt maksukohustuslasele või kolmandale isikule õigusvastaselt tekitatud kahju vastavalt riigivastutuse seaduses (RVastS) sätestatule. RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikutud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitse või taastamisega.
- Tallinna Ringkonnakohtu 15.05.2019 määrusest käesolevas asjas tuleneb, et kohus peab asja lahendamisel kontrollima, kas MTA tegevusel, mis seisneb kaebajale Monesto OÜ ettemaksukonto vahendite kandmata jätmisel on õiguslik alus. Kohus leiab, et MTA tegevusel oli õiguslik alus, mis käesoleval juhul tähendab seda, et täitmata on RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise nõude esmane eeldus.
- Puudub vaidlus selles, et 05.12.2016 kanti ümberkandeotsuse nr 86942066 alusel Mano Negra OÜ ettemaksukontolt Monesto OÜ ettemaksukontole 4800 eurot. Puudub vaidlus ka selles, et 16.01.2018 tegi MTA otsuse, mille resolutsiooniga otsustas tühistada ümberkandeotsuse nr 86942066, millega täideti Mano Negra OÜ ümberkandetaotlus Monesto OÜ ettemaksukontole ja jätta rahuldamata tagastamistaotlus summas 4700 eurot, millega Monesto OÜ taotles vabade vahendite kandmist kaebaja arvelduskontole. Nagu kohus juba käesolevas asjas tehtud 10.01.2019 määruse punktis 14 leidis, siis on MTA 16.01.2018 otsus aluseks, millega MTA-l oli õigus kanda Monesto OÜ ettemaksukontole kantud rahalised vahendid tagasi Mano Negra OÜ ettemaksukontole. Seega olukorras, kus 16.01.2018 otsus kehtib ja selle vaidlustamise võimalused on ammendunud, puudub ühtlasi õiguslik võimalus rahuldada kaebaja poolt esitatud taotlust tema poolt soovitud viisil. 5
(7)19. Kohus jääb seisukoha juurde, et 16.01.2018 (kaebaja 27.12.2018 menetlusdokumendi lisa 2) otsuse puhul on tegemist kehtiva haldusaktiga:
- a)Monesto OÜ on küll esitanud haldusasjas nr 3-18-467 kaebuse viidatud haldusakti tühistamiseks ja MTA kohustamiseks kandma Monesto OÜ ettemaksukonto vabade vahendite saldo summas 4800 eurot koos viivistega kaebajale, kuid viidatud asjas lõpetati menetlus seoses Monesto OÜ kustutamisega äriregistrist 28.05.2018. Viidatud lahend jõustus 06.11.2018;
- b)ka kaebaja on minetanud võimaluse 16.01.2018 otsuse vaidlustamiseks ning ei ole seda ka teinud, sest kaebaja juhatuse liige Priit Janu oli ka Monesto OÜ juhatuse liige, kes esitas 05.03.2018 halduskohtule Monesto OÜ nimel kaebuse samade nõuetega, nagu käesolevas asjas (haldusasi nr 3-18-467). Seega oli kaebaja haldusaktist teadlik juba 05.03.2018 ning on minetanud võimaluse haldusakti tühistamiseks. Tulenevalt kaebaja 27.12.2018 esitatud kaebuse täiendusest ei ole kaebaja ka soovinud 16.01.2018 otsuse tühistamist. Seega on tegemist kehtiva haldusaktiga. Kuna 16.01.2018 otsus kehtib, siis oli see täitmiseks kohustuslik. Seega oli MTA õigustatud juhinduma oma tegevuses 16.01.2018 otsuse kehtivusest. 20. Järgnevalt kontrollib kohus seda, kas MTA 16.01.2018 otsus võib olla tühine. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et haldusakti tühisus on akti automaatne kehtetus, kui haldusaktis esinevad seaduses sätestatud ja ilmselged puudused. Kui haldusaktis on puuduseid, mida seaduses otsesõnu ei ole märgitud, või kui haldusakti puudused ei ole ilmselged, kehtib haldusakt vaatamata tema võimalikule õigusvastasusele. Haldusakti tühisuse alused on toodud haldusmenetluse seaduse § 63 lg-s 2. Nendele tühisuse alustele ei ole kaebaja viidanud ning ka kohtule ei nähtu, et haldusakt oleks nimetatud alustel tühine. Seega ei ole MTA 16.01.2018 otsus tühine ning seega ei ole otsus ka algusest peale kehtetu. 21. Haldusakti tühisust kaasa toovaks ilmselgeks puuduseks ei ole asjaolu, et Monesto OÜ ja kaebaja vahel sõlmiti 31.03.2017 nõude loovutamise leping (kaebaja 27.12.2018 menetlusdokumendi lisa 1), mille kohaselt Monesto OÜ loovutas kaebajale nõude oma ettemaksukonto vabade vahendite saldole summas 4800 eurot ja haldusasjas nr 3-17-448 tulenevad nõuded MTA vastu. Kohus nõustub vastustajaga, et viidatud lepingu alusel ei läinud kaebajale üle Monesto OÜ nõuded viimase ettemaksukonto jäägile. Tallinna Halduskohus on oma 25.05.2017 määruses haldusasjas nr 3-17-448 selgitanud koos viitega varasemale kohtupraktikale, et avalik-õiguslikus suhtes tekkinud nõuete loovutamine ei ole ilma seadusliku aluseta lubatud. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 164 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule. Vastavalt VÕS § 164 lg-le 2 astub uus võlausaldaja nõude loovutamisega senise asemele. Tallinna Ringkonnakohus on korduvalt märkinud, et avalik-õiguslikus suhtes tekkinud nõuete loovutamine ei ole ilma seadusliku aluseta lubatud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2015 otsus nr 3-13-2342, 18.05.2006 otsus nr 3-04-318, 06.07.2007 määruses nr 3-04-474, 11.04.2011 määrus nr 3-11-47, 08.07.2011 määrus nr 3-11-1463 ja 26.11.2014 määruses haldusasjas nr 314-50490). Sellise piirangu legitiimseks eesmärgiks on tagada avalike vahendite säästlik kasutamine. Tallinna Ringkonnakohus selgitas oma otsuses haldusasjas nr 3-12-2342 (p 12), et tagastusnõue on vastavalt MKS § 31 lg 1 p-le 13 isiku õigus saada tagasi seaduses ettenähtust rohkem maksutud maksusumma või muu enammakse ehk tegemist on maksukohustusele vastupidise nõudega, kus võlausaldajaks on maksukohustuslane ning maksuhaldur on võlgnik. MKS-s reguleerivad nõuete ja kohustuste üleminekut ühelt isikult teisele §-d 35–37. MKS § 35 sätestab, et kui seadusega on ette nähtud õigusjärgluse korras õiguste ja kohustuste üleminek ühelt isikult teisele, siis lähevad õigusjärglasele üle ka kõik MKS § 31 lg-s 1 nimetatud nõuded ja kohustused, välja arvatud sunniraha maksmise kohustus. Selliseks seadusest tulenevaks õigusjärgluseks, mille puhul lähevad üle kõik õigused ja kohustused, on eelkõige juriidiliste isikute ühinemisel ja jagunemisel tekkiv õigusjärglus. Lisaks on maksuõiguses võimalik nõuete ja kohustuste üleminek pärimisega (MKS § 36) või ettevõtte üleandmise korral (MKS § 37). MKS ei näe ette võimalust loovutada maksuõiguslikke nõudeid. Ilma seaduses selgelt sätestatud normita ei saa avalik-õiguslikke nõudeid loovutada. Viited eraõiguse sätetele ei ole asjakohased, sest need reguleerivad nõuete loovutamist üksnes eraõiguslikes suhetes ega ole laiendatavad 6
(7)avalik-õiguslikele suhetele. Nõude, sh tagastusnõude, loovutamise võimalikkust maksuõigussuhtes eitatakse õiguskirjanduses (vt L. Lehis. Maksuõigus. Juura, 2012, lk-d 89, 98 ja 144) ja viitega MKS-i kommentaaridele ka kohtupraktikas (Tartu Ringkonnakohtu 11.04.2012 määrus asjas nr 3-12-276, p 7). Kohtu hinnangul on see kohaldatav ka ettemaksukontole sissemakse tegemise järgselt tagastusnõude täitmisele, st ka nimetatud nõude puhul on tegemist avalik-õiguslikust suhtest tuleneva nõudega. Nimetatust järelduvalt ei olnud tagastusnõude loovutamine Monesto OÜ-lt kaebajale võimalik ning Monesto OÜ tagastusnõue ei ole kaebajale üle läinud. Seega ei olnud kaebaja tagastusnõude järgi õigustatud isikuks ning tal puudus Monesto OÜ ettemaksukontol olevate rahaliste vahendite osas nõudeõigus. Vastustaja on õigesti märkinud, et isikul ei ole õigust nõuda kolmanda isiku ettemaksukontol olevate vahendite kandmist enda ettemaksukontole või pangakontole. Kolmandatel isikutel puudub õiguslik alus neile mitte kuuluva ettemaksukonto käsutamiseks ning sellekohaste taotluste esitamiseks maksuhaldurile. Kuivõrd kaebajal ei olnud nõudeõigust Monesto OÜ ettemaksukontol olevate rahaliste vahendite osas, siis ei saa vastavaid õigusi luua kaebajale ka halduskohtu 04.10.2017 otsus haldusasjas nr 3-17-
- Seega ei pidanud maksuhaldur 16.01.2018 otsuse tegemisel viidatud asjaoluga ka arvestama ning viidatud asjaolust ei saa tuletada otsuse tühisust.
- Kohus nõustub maksuhalduriga selles, et kuivõrd kaebajal puudus õigus Monesto OÜ ettemaksukonto käsutamiseks, siis ei saanud kaebaja olla menetluses puudutatud isikuks ning maksuhalduril puudus alus tema kaasamiseks 16.01.2018 otsuse andmisele eelnenud haldusmenetlusse.
- Eeltoodust tuleneb, et kuivõrd 16.01.2018 otsus on kehtiv ning selle tühisuse aluseid ei esine ning selle tühistamist ei ole taotletud, siis on maksuhaldur põhjendatult lähtunud otsuse kehtivusest ning kandnud kehtiva otsuse alusel ning õiguspäraselt Monesto OÜ ettemaksukontolt ära rahalised vahendid mitte kaebajale, vaid tagasi Mano Negra OÜ ettemaksukontole. Seega ei ole maksuhalduri tegevus olnud õigusvastane ning täidetud ei ole RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise esmane eeldus, st õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes. Kuivõrd täitmata on kahju hüvitamise nõude esmane eeldus, siis ei kontrolli kohus, kas täidetud on muud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused, st kas kahju oleks olnud võimalik vältida või kas seda oleks olnud võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3,4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitse või taastamisega.
- Kuivõrd kaebaja nõue kahju hüvitamiseks jääb rahuldamata, puudub alus ka viivise nõude rahuldamiseks.
- Eeltoodust tulenevalt jääb kaebus rahuldamata. MENETLUSKULUD 26.
§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.
Otsus on tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulu väljamõistmist kaebajalt. Seega menetluskulude jaotamise küsimust ei tõusetu ning menetluskulud jäävad poolte enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm 7
(7)