Tsiviilasi nr: 2-16-4067 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Krista Kirspuu, Ulvi Loonurm, Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 26.05.2020, Tallinn Tsiviil

) § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus ei ole asja materjali põhjal tuvastanud kaebuses viidatud olulist menetlusnormide rikkumist. Erinevalt apellandi seisukohast on maakohus kolleegiumi arvates tuvastanud võimalikud poolte poolt esile toodud vaidluse aluseks olnud asjaolud ja hinnanud esitatud tõendeid seaduse kohaselt ning ringkonnakohtul ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut või asuda tuvastatud asjaolude suhtes maakohtuga võrreldes erinevale seisukohale. Kolleegium nõustub

§ 654lg 6 järgi täielikult maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.

Maakohus on apellandi esitatud väiteid piisavalt analüüsinud, mistõttu vastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele lühidalt üksnes järgmist. 19.

§ 232

lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus tõendite hindamise reegleid rikkunud, kui luges tõendatuks, et 13.03.2013 võlatunnistusele on alla kirjutanud kostja. Asjas teostati Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi poolt mitu ekspertiisi. EKEI 27.01.2017 ekspertiisiakti 16E-DM0055 (I kd, tlk 129-130) kohaselt on 13.03.2013 võlakirjale kõigepealt prinditud trükitekst ning seejärel kirjutatud allkiri ja kuupäev. EKEI 14.03.2017 ekspertiisiakti 16E-DK0137 (I kd, tlk 133-139) kohaselt on 13.03.2013 võlakirjale allkirja kostja nimelt tõenäoliselt kirjutanud kostja. Esineb viiteid, et kuupäeva on võlakirjale kirjutanud kostja. Ekspertiisiaktile lisatud selgituste kohaselt tähendab arvamus „tõenäoliselt on sama kirjutaja“ seda, et tõenäosus, et kirjutajaks on keegi teine isik, on väike, sest vaidlustatud ja võrdlusmaterjalis on mitmed kokkulangevused, puuduvad olulised lahknevused (I kd, tlk 138-139). 25.09.2017 ekspertiisiaktis nr 17E-DK0083 (II kd, tlk 73-77) on käekirjaeksperdid kirjalikult vastanud kohtu täiendavatele küsimustele, jäädes varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Käekirjaeksperdid jäid oma arvamuse juurde ka maakohtu istungil (II kd, tlk 85-89). 20. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et kostja esitatud 10.04.2017 eraettevõtja J.A Platonovi koostatud dokument „Ekspertiisi laboratoorium“ ei lükka EKEI ekspertiisiaktis väljendatud seisukohti ümber. Maakohus on põhjalikult hinnanud nimetatud dokumenti ja võrrelnud seda EKEI ekspertide avaldatud seisukohtadega. Apellatsioonkaebuse väited maakohtu põhjendusi ei kummuta. Eeltoodust tulenevalt luges maakohus õigesti tõendatuks, et 13.03.2013 võlatunnistusele on alla kirjutanud kostja. 4

§ 229

lg 1 järgi on tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Hagimenetluses võib sama paragrahvi teise lõike kohaselt tõendiks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et tõendi asjakohasust ja lubatavust ei välista iseenesest see, et tõend on hageja enda koostatud (RK lahend tsiviilasjas 2-16-17491, p 12.5).

1. Ringkonnakohus osutab ka Riigikohtu seisukohtale (Riigikohtu
2. detsembri
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 26;
4. märtsi
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1103-16, p 22), et hea usu põhimõttest tulenevalt võib deklaratiivse võlatunnistuse puhul tõendamiskoormise uuesti hagejale üleminek toimuda peamiselt pankrotimenetluses, muul juhul väga erandlikel asjaoludel. Käesolevas asjas esitatud asjaoludel pöördus tõendamiskoormis ringi vaid üüritasu saamisega seonduvalt ning maakohus selgitas tõendamiskoormise jaotust pooltele kirjalikult (III kd, tlk 94). Hageja täitis oma tõendamiskoormise ja esitas lisaks tõenditele üüritasu saamise kohta piisavalt täiendavaid tõendeid, millest nähtub tema varaline olukord ning võimekus teenida sissetulekut. Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama

§ 230

lg 1 järgi neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tõendama ei pea asjaolusid, mille vastaspool on omaks võtnud, mis loetakse omaksvõetuks või mille kohus loeb üldtuntuks. Kostja jättis oma tõendamiskoormise täitmata. Kuivõrd üldjuhul ei piisa võla puudumise põhistamisest, et jätta deklaratiivsele võlatunnistusele tuginev nõue rahuldamata (Riigikohtu 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p 21), rahuldas maakohus põhjendatult hagi. 5

§ 177lg 1 p-s 2 sätestatule.

27. Ringkonnakohtus anti apellandile 23.03.2020 määrusega menetlusabi ja vabastati apellant riigilõivu tasumise kohustusest apellatsioonkaebuse esitamisel.

§ 179

lg-te 1, 5 ja 9 järgi tuleb apellandilt riigilõiv riigituludesse välja mõista ja märkida, et juhul, kui apellant viivitab menetluskulude tasumisega, siis tuleb tal tasuda ka viivist. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots kohtunik 6