(8)teisele isikule kuuluvale kinnisasjale laskepaika sõltumata sellest, et vastav kinnisasi on nõusolekule märgitud laskepaiga rajamise kohana. Nõusolek laskepaiga rajamiseks ei piira kuidagi kinnisasja omaniku õigust enda kinnisasja vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Luba laskepaiga rajamiseks reguleerib üksnes loa andja ja loa omaniku vahelisi õigussuhteid ning neist tulenevaid õigusi ja kohustusi, kuid ei määra mistahes moel laskepaiga rajamiseks nõusoleku saanud isiku ja kolmandate isikute, sealhulgas laskepaiga rajamise loas nimetatud laskepaiga koha maaüksuse omaniku vahelisi suhteid. Eelnev tähendab, et luba annab selle omanikule avaliku võimu ees õigustuse rajada laskepaik, kuid muid õigussuhteid see ei mõjuta. Kolmandatel isikutel, kelle omandis olevale kinnisasjale laskepaiga rajamiseks on nõusolek väljastatud, ei ole ainuüksi loa kehtivusest tulenevalt kohustust enda kinnisasjale laskepaiga rajamist lubada ega laskepaika oma kinnisasjal taluda. Laskepaiga rajamiseks kohaliku omavalitsuse poolt antud nõusoleku puhul ei ole tegemist loa omaniku kasuks võõrale kinnisasjale seatud kinnisomandi kitsendusega. Ka RelvS § 84 lg 3 ei näe ette, et võõrale kinnisasjale laskepaiga rajamiseks peab olema kinnisasja omaniku nõusolek. Õigus võõrale kinnisasjale laskepaika rajada saab tuleneda kas võlaõiguslikust suhtest kinnisasja omanikuga (antud juhul kinnisasja omanike nõusolek Ranna kinnisasja kasutamiseks laskepaigana) või otseselt seadusest. Kohaliku omavalitsuse luba sellist õigust ei anna, mis tähendab käesolevas asjas ka seda, et vastustaja poolt väljastatud luba ei anna kolmandale isikule mingeid õigusi suhetes kaebuse esitajaga. Nimetatu tähendab omakorda, et kaebaja õiguste ja kohustuste seisukohast ei saa Ranna kinnisasjale laskepaiga rajamiseks väljastatud kohaliku omavalitsuse nõusolek nende omandiõigust rikkuda. Seega ei ole käesolevas vaidluses tähendust asjaolul, et kaebaja on vastustajale 28.10.2019 avaldanud, et ta ei nõustu enam laskepaiga paiknemisega talle kuuluval Ranna kinnistul. Seejuures ei väljendanud kaebaja varasemas menetluses kohtumenetluses esitatud väidet, mille kohaselt rikub laskepaiga paiknemine Ranna kinnistul tema omandiõigust. Kuivõrd kohaliku omavalitsuse nõusolek laskepaiga rajamiseks Ranna kinnistule ei anna kolmandale isikule õigust kaebajale kuuluvat kinnistut kasutada, siis ei oma tähtsust, kas nõusolek on antud tähtaegselt või tähtaega määramata. Otsuses nr 23 nimetatud tähtaeg võib omada tähendust vastustaja ning kolmanda isiku omavahelistes suhetes, kuid ei oma õiguslikku siduvust kolmanda isiku ja kaebaja vahelistes suhetes. See tähendab, et kui ka kohalik omavalitsus on andnud kolmandale isikule loa rajada Ranna kinnistule laskepaik ning märkinud, et luba kehtib kuni vastutava laskeinstruktori litsentsi nr LKI 10080 kehtivuse lõppemiseni või selle pikendamisel vastava tähtajani, ei tähenda see seda, et Ranna kinnistu omanik on kohustatud laskepaika oma kinnisasjal viidatud tähtajani taluma. Kaebaja ja kolmanda isiku vahelised õigussuhted on võlaõiguslikud, ning olukorras, kus kaebaja andis nõusoleku kinnistut kasutada tähtajatult, on tal õigus leping üles öelda järgides tähtajatu lepingu ülesütlemiseks sätestatud korda. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaebaja omandiõiguse kaitseks ei ole otsuse nr 3 vaidlustamine vajalik. Küsimus sellest, kas kaebajal on õigus keelata Ranna kinnistu kasutamine kolmanda isiku poolt on tsiviilõiguslik vaidlus, mida kohus ei lahenda käesoleva vaidluse raames. 15. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, mille kohaselt ei kehti Ranna kinnistule rajatud laskepaiga osas ohutsooni nõue vähemalt 250 meetrit. RelvS § 84 lg 1 kohaselt on lasketiir käesoleva seaduse mõistes laskevõistlusteks või- harjutusteks alaliselt kasutatav ehitis, ruum või territoorium, lg 2 kohaselt on laskepaik koht, mis sobib või on kohandatud laskevõistluste või – harjutuste ajutiseks korraldamiseks. 20.09.2017 kehtis RelvS § 84 lg 3 sõnastuses, mille kohaselt peab lasketiiru või laskepaiga rajamiseks olema selle kohaliku omavalitsuse kirjalik nõusolek, mille territooriumile see tahetakse rajada, lõike 7 kohaselt sätestatakse lasketiiru ja laskepaiga ning laskevõistluse ja treeninglaskmise nõuded valdkonna eest vastutava ministri määrusega. Lasketiiru ja laskepaiga ning laskevõistluse ja treeninglaskmise ohutusnõuded on sätestatud siseministri 25.03.2002. a määrusega nr 56 (määrus nr 56) . Nimetatud määruse § 11 kohaselt peab laskepaik olema rajatud selliselt, et märkidejoone taga olev pinnas tagaks kõigi kuulide vastuvõtu ning välistaks nende rikošettimise ohu. Laskejoonel võib ohutuse tagada varikatusega (laskekabiiniga). Haavlilaskmiseks rajatavale laskepaigale kehtivad käesoleva määruse §-s 4 sätestatud nõuded. Viidatud sätte kohaselt on haavlilaskmise lasketiir territoorium, kus laskekoha (-joone) ja haavlite 6

(8)langemiskoha ohutsooni suuruseks on 250 m. Inimeste ja loomade pääs ohutsooni laskmise ajal peab olema välistatud. Seega olukorras, kus laskepaigas teostatakse ka haavlilaskmist, kehtivad selle suhtes määruse §-s 4 toodud nõuded sõltumata sellest, et tegemist on laskepaiga, mitte aga lasketiiruga.

1. Nagu nähtub kolmanda isiku poolt koos taotlusega vastustajale esitatud „Ohutusnõuded jahilasketiirus“ punktist 3 ja „Sisekorraeeskiri lasketiirus“ punktist 4, siis teostatakse Ranna kinnisasjal paiknevas laskepaigas ka haavlilaskmist. Seega kehtib Ranna kinnistul paikneva laskepaiga suhtes määruse nr 56 §-s 4 sätestatud nõue, mille kohaselt on haavlilaskmise lasketiir territoorium, kus laskekoha (-joone) ja haavlite langemiskoha ohutsooni suuruseks on 250 meetrit.
2. Määruse nr 56 § 3 lg 1 p 1 kohaselt on laskejoon laskekohtadega ala relvade laadimiseks ja laskmiseks, p 3 kohaselt on laskeala tulejoone ja märkidejoone vahele jääv ala. Viidatud määratlusest ei tulene, et 250 meetri suurune ohutsoon tuleb tagada 250 meetri raadiuses laskekohast, st igas suunas. Ohutsoon 250 meetrit tuleb tagada laskejoone suunas, mis on ka mõistetav, sest laskmine saab toimuda vaid laskejoonelt konkreetses suunas. Kolmanda isiku taotlusele lisatud laskekoha plaanil on nähtavad nii laskejooned kui ka ohutsoon. Plaani põhjal on tuvastatav laskesuund. Võrreldes plaanil toodut Maa-ameti kaardiserveris kajastatud andmetega ilmneb, et ohutsooni piirkonda ei jää elamuid. Seega ei ole kohtul alust kahelda otsuses nr 23 tuvastatus, mille kohaselt on laskesuund laskepaigas edelast kirdesse ja ohutusala on kaetud metsaga ning lähimad hooned asuvad laskesuunas ca 3,5 km kaugusel. Samuti ei ole õiguslikku tähendust asjaolul, et Ranna kinnistu suurus ei võimalda tagada 250 meetri nõude täitmist, kuna ohutsoon laskepaigas peab küll olema tagatud, kuid ei pea ilmtingimata jääma sama kinnisasja piiridesse. Laskepaiga ohutuse tagamise nõue ei ole piiratud üksnes kinnistu piiridega.
3. Kohus ei pea asjakohaseks kaebaja väiteid, mille kohaselt on otsus nr 3 (ning seega ka otsus nr 23) õigusvastased, kuna laskepaik on lähedal asuvatele elamutele ning inimestele ja loomadele ohtlik. Kolmas isik on välja toonud, et laskepaik asub 150-250 meetri kaugusel lähimatest elamutest ning hoone, mida kaebaja soovib renoveerida asub laskepaigast rohkem, kui 100 meetri kaugusel ja asub laskejoonest taga pool. Kaebaja nimetatud väidetele vastu vaielnud ei ole. Nagu kohus välja tõi, siis ei saa kaebaja vaidlustada haldusakti põhjusel, et see rikub kolmandate isikute õigusi või on muudel põhjustel õigusvastane. Seega ei saa kaebaja käesoleva kaebusega kaitsta kolmandate isikute õigusi kelle elamutele võib laskepaik liiga lähedal olla või avalike õigustega tagada loomade ohutus. Samuti, võrreldes kolmanda isiku poolt esitatud laskepaiga kaarti Maaameti kaardiserveri abil leitava Ranna katastriüksuse kaardiga, ei nähtu kohtule, et laskesuunas paikneks väljaspool Ranna kinnistut elamuid. Samuti nähtub kaardilt, et kaebajale kuuluv elamu asub laskesuunast taga pool, mistõttu on põhjendamatu kaebaja väide, mille kohaselt võiks laskepaik kujutada ohtu elamule, mida kaebaja soovib asuda renoveerima. Kuivõrd kohaliku omavalitsuse pädevuses on hinnata üksnes laskepaiga rajamiseks seadusest tulenevate nõuete täitmist, ei saa vastustaja tunnistada otsust 23 kehtetuks üksnes põhjusel, et kaebaja soovib asuda renoveerima elamut ega soovi enam, et laskepaik asuks tema kavandatavale elamule lähedal. Nagu kohus eelpool märkis, siis on kaebajal võimalus kaitsta oma õigusi võlaõiguslike õiguskaitse vahenditega.
4. Kuivõrd kohus tuvastas, et vaidlustatud haldusakt kaebaja õigusi ei riku, ei hinda kohus kaebaja poolt esitatud väiteid, mille kohaselt ei vasta laskepaik nõuetele muudel kaebuses toodud põhjendustel.
5. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja poolt esitatud kaebuse rahuldamata. MENETLUSKULUD 21.

(8)reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda. Kolmas isik on esitanud taotluse menetluskulude hüvitamiseks summas 1224 eurot. Kokku on osutatud õigusabi 8,5 tunni ulatuses. Kaebaja on oma 27.04.2020 menetlusdokumendis vaielnud vastu kolmanda isiku menetluskulude suurusele ning taotlenud vähendada kolmanda isiku menetluskulude suurust vähemalt 5 tunni võrra. Kohus leiab, et kolmanda isiku menetluskulude suurust tuleb vähendada. Kohus leiab, et vastuse koostamine kohtunõudele esialgse õiguskaitse taotluse põhjendatuse kohta ei saanud nõuda 2,5 tundi, kuivõrd vastus sisaldab peamiselt menetluse kirjeldust. Kohtu hinnangul on põhjendatud ajakulu 1,5 tundi. Samuti on osaliselt põhjendamatu ajakulu seoses vastuse koostamisega kaebusele. Vastuses on suures osas korratud juba vastuses esialgse õiguskaitse taotlusele esitatud faktilisi asjaolusid ja põhjendusi. Kohus leiab, et põhjendatud ajakulu viidatud dokumendi koostamisele on 2,5 tundi. Ülejäänud osas on kolmanda isiku menetluskulud kohtu hinnangul põhjendatud. Seega on kolmanda isiku menetluskulud põhjendatud kokku 7 tunni, st 1008 euro ulatuses koos käibemaksuga (7 x 120 x 20%). /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm 8