lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Väärteoasi Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuväline menetleja: Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp Menetlusalune isik: Kevin Leinkask, ik: 50007270307, elukoht xxx. Kirjalik menetlus VTMS § 120 korras RESOLUTSIOON 1. Jätta Kevin Leinkase (Leinkask) kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja K. P. 09.04.2020 otsusele nr xxx Kevin Leinkase karistamises
lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja Kairi Palits 09.04.2020 otsus nr xxx Kevin Leinkase karistamises
lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.
sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates 1 kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 26.05.2020. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 25.06.2020. Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 26.06.2020. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi vanemväärteomenetleja K.P. 09.04.2020 otsusega nr xxx karistati Kevin Leinkaske (Leinkask)
lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et Kevin Leinkask juhtis 24.03.2020 kella 11:11 paiku Peterburi teel Filtri tee ja Tartu mnt vahel suunaga Tartu mnt poole, Tallinnas, Harju maakonnas mootorsõidukit kiirusega 138 +/-5 km/h. Lubatud suurim kiirus sellel teelõigul on 70 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 63 km/h, millega rikkus
lg 5 p 3 sätestatud keeldu ja pani toime
Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse I ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Menetlusaluse isiku tunnistati Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 09.04.2020.a otsusega väärteoasjas nr 2302,20,004656 süüdi liiklusseaduse (edaspidi
) § 50 lg. 5 p. 3 rikkumises ning juhindudes KarS § 481 lõikest 1 ja § 56 lõikest 1 karistati
4 alusel põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmisega juhtimisõigus 6 (kuueks) kuuks. (Lisa 1) Menetlusaluse isiku karistati selle eest, et tema 24.03.2020 kell 11:11 asukohal Peterburi tee suunaga Tartu mnt poole, Tallinn, Harju maakond juhtis mootorsõidukit kiirusega 138+-5 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust 70 km/h mitte vähem kui 63 km/h. II KAEBUSE ÕIGUSLIK PÕHJENDUS Menetlusalune isik on seisukohal, et kohtuväline menetleja ei arvestanud KarS § 56 lg 1 kohaselt isiku süüd. Menetlusalune isik on seisukohal, et mõistetud karistus on ebaproportsionaalselt karm, arvestades menetlusaluse isiku süüd ja toimepandud väärtegu. Kuueks kuuks karistusena juhtimisõiguse äravõtmine rikub liigselt Menetlusaluse isiku õigusi ja jätab arvestamata tema perekonna vajadustega. Menetlusaluse isiku perekonnas on tema vanaema G. A., isikukood xxx, kellel on puue ja keda Menetlusalune isik on kohustatud transportima arsti juurde ning samuti seoses COVID-19 tooma toitu kauplusest, kuna vanaema on riskigruppis. Põhiline on, et Menetlusalune isik kasutab autot igapäevaselt oma töökohustuste täitmiseks. Juhtimisõiguse äravõtmine toob kaasa Menetlusaluse isikuga töölepingu lõpetamist. Seoses COVID-19 levikuga ja eriolukorraga riigis ei ole võimalik ka uut tööd leida. Menetlusalune isik töötab STV AS 'is tehnikuna, ning Tööandja on tema käsutusse andnud sõiduauto, millega ta täidab töökohustusi, seega sõltub juhtimisõigusest tema sissetulek, (lisa 2). Võttes ära menetlusaluselt isikult karistusena juhtimisõiguse kuueks kuuks, tema kaotab töökoha, kuna juhtimisõiguseta pole töökohustuste täitmine võimalik. Menetlusalune isik on huvitatud, et temal säiliks töökoht. Juhtimisõiguse äravõtmine kuueks kuuks paneks menetlualuse isiku raskemasse majanduslikku seisukorda. Võttes ära menetlusaluselt isikult karistusena juhtimisõiguse kuueks kuuks võib tekkida oht, et menetlusaluse isiku pere satub suurematesse majanduslikesse raskustesse, mis aga ei saa olla karistamise eesmärk. 2 KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü ning karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vastavalt KarS § 57 lg 1 p 3 Karistust kergendavad asjaolud on süü ülestunnistamisele ilmumine, puhtsüdamlik kahetsus või süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine. Tuleb arvestada menetlusaluse isiku karistust kergendava asjaoluna vastavalt KarS § 57 lg 1 p 3- puhtsüdamlik kahetsemine. KarS §-s 58 toodud raskendavaid asjaolusid ei ole. Samuti tuleb arvestada, et Menetlusalune isik ei ole varem karistatud. Mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis
4 kohaselt karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni. Antud seaduse paragraf annab võimaluse karistada süüdimõistetud isiku rahatrahviga. Menetlusalune isik palub mõistetud karistust tühistada ja teha uus otsus millega karistada Menetlusaluse isiku trahviga, kuna mõistetud karistust ei vasta tema süü suurusele. Menetlusalune isik väga kahetseb toimepandut ja palub, et kohus asendaks määratud karistust rahatrahviga. Kuigi kohtuväline menetleja on oma otsuses märkinud karistust kergendavaks asjaoluks süü tunnistamist, ei ole karistuse mõistmisel seda tegelikult arvesse võetud. Kevin Leinkask ei oma kehtivaid väärteokaristusi. Kuueks kuuks juhtimisõigusest ilmajäämise korral jääks menetlusalune isik ilma töötaja seega ka ilma sissetulekuta. Menetlusalusel isikul ei ole varem põhi- ega lisakaristusena juhtimisõigust ära võetud. Arvestama peab ka seda, et isik on algusest peale tegu tunnistanud, samuti seda, et tegu on pandud toime ajal ja kohas kus liiklustihedus ei ole suur. Menetlusalune isik on seisukohal, et karistuse asendamine rahatrahviga, mõjutab teda edaspidi hoiduma väärtegude toimepanemisest. Selline karistusmeetod on suuteline saavutamaks oma eesmärki, et menetlsualune isik ei paneks toime uusi õigusrikkumisi. Menetlusaluse isiku sissetulek moodustab keskmiselt 1100 euro kuus. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 114 lg 1 p 2 ja lg 4, VTMS § 115 palun: 1. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 09.04.2020.a otsus väärteoasjas nr 2302,20,004656, millega karistati Kevin Leinkask'i
4 alusel ja määrati põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse ära võtmisega juhtimisõigus 6 (kuueks) kuuks. 2. Teha asjas osas uus otsus ja karistada Kevin Leinkask'i rahatrahviga kooskõlas
lg 5 p 3 nõuete rikkumisel on aset leidnud, tema poolt toime pandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud
S § 30 ja § 27 alusel õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt juhtis K. Leinkask mootorsõidukit Tallinnas Peterburi teel, Filtri tee ja Tartu mnt vahel, suunaga Tartu mnt poole, kohas, kus suurim lubatud kiirus oli 70 km/h, kiirusega 138 +/- 5 km/h, kusjuures laiendmääramatus 5 km/h arvestatakse isiku kasuks. Seega on lõplikuks lugemiks, millest lähtuti süüteo kvalifitseerimisel, mitte vähem kui 63 km/h. Tegu on kvalifitseeritud
Menetlusaluse isiku poolt juhitud mootorsõiduki reaalse kiiruse ja lubatud suurima sõidukiiruse vahe pidi olema menetlusaluse isiku poolt tajutav, ega saanud märkamatuks jääda. Väärteotoimikus olevalt videosalvestuselt nähtub, et menetlusaluse isiku juhitud sõiduk Ford Focus Turnier, registreerimisnumbriga xxx liigub teistest sõidukitest kiiremini. Menetlusalune isik on oma ütlustes kiiruse ületamist kinnitanud. Kiiruse mõõtmist teostanud politseiametnik E. V. on läbinud pädeva mõõtja koolituse ja omab õigust kasutada kiirusemõõteseadet LaserCam 4, seerianumbriga LE
Käesoleval juhul pole liiklusseaduse § 227 lg 4 puhul sätestatud vahemikku vaid määr, millest hakkab kehtima neljas lõige. Seega, kui hinnata kiirust analoogselt lõigetes 1-3 toodud vahemikele, võib öelda, et süü ei ole suur. Siiski mõjutavad süü suurust ka muud asjaolud. Antud juhul juhtis menetlusalune isik sõidukit lubatust pea kaks korda kiiremini. Lisaks sellele sõitis ta asulasisesel teel kiirusega, mis on isegi asulavälisel teel tavapäraselt lubatust (90km/h) tunduvalt kõrgem. Maanteeameti liiklusregistri väljavõtte alusel on K. Leinkasele väljastatud esmane juhiluba.
lg 2 seab esmase juhiloa omajale piirangud, sätestades, et õppesõidu ajal ja esmase või piiratud juhtimisõigusega juhiloa omaja ei tohi sõita kiiremini kui 90 kilomeetrit tunnis. Esmase juhiloa omaja ohutuks liiklemiseks vajalikud oskused on alles kujunemas ja seetõttu tuleks juhil olla liikluses eriti tähelepanelik ja hoolas. Kaebaja viitab kaebuses, et pani teo toime ajal ja kohas, kus liiklustihedus ei ole suur. Toimikusse lisatud videosalvestiselt nähtub, et kuigi liiklustihedus polnud suur, liikus menetlusaluse isiku juhitud sõidukiga nii samas suunas, kui ka vastassuunas teisi liiklejaid, kelle ta oma teoga potentsiaalselt ohtu seadis. Eelnevale tuginedes on kohtuväline menetleja seisukohal, et menetlusaluse isiku süüd tuleb hinnata keskmisest suuremaks. Karistuse määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorrakaitsmise huvisid. Menetluse käigus ei ole tuvastamist leidnud KarS § 58 tulenevad karistust raskendavad asjaolud. KarS § 57 tuleneva kergendava asjaoluna on kohtuväline menetleja otsuses märkinud süü tunnistamist. Nii menetlusaluse isiku ütlustest kui ka kaebusest nähtub, et isik on tunnistanud süüd ja saanud aru, milliseid tagajärgi karistus tema igapäeva ellu toob. Küll aga on kohtuväline menetleja seisukohal, et menetlusalune isik ei ole saanud aru oma teo tõsidusest ning sellest, milline oleks võinud olla tagajärg näiteks liiklusõnnetuse või muu ootamatu olukorra puhul. Temale määratud karistus annabki mootorsõidukijuhina liiklusest eemal viibiva aja kestel piisavalt aega oma teo üle järele mõelda.
lg 6 sätestab, et kui esmase juhiloa omajal on mootorsõiduki juhtimisõigus karistuseks ära võetud, tunnistatakse tema mootorsõiduki juhtimisõigus ja talle väljastatud esmane juhiluba kehtetuks. Mootorsõiduki juhtimisõigust ja uut esmast juhiluba võib ta taotleda pärast järelkoolituse läbimist ning liiklusteooria- ja sõidueksami edukat sooritamist. Kuivõrd menetlusalune isik omab esmast juhiluba, aitaks peale karistuse kandmist läbitav järelkoolitus ja eksamid taas meelde tuletada ja kinnistada ohutuks liiklemiseks vajalikke teadmisi. Kohtuväline menetleja on karistuse määramisel arvestanud, et karistus peab mõjutama süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ning arvestab ka õiguskorra kaitsmise huvidega. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-52-13 asunud seisukohale, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Vastavalt
lg 4 sätestatule karistatakse väärteo toimepanijat rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni. Kohtuväline menetleja, arvestanud eelnevalt välja toodud asjaoludega, määras menetlusalusele isikule karistuseks juhtimisõiguse äravõtmise 6 (kuueks) kuuks. Määratud karistus on sanktsiooni keskmisest tunduvalt väiksem ning arvestab nii karistust kergendava asjaolu kui ka süüdlase isikuga. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-6-17 asunud seisukohale, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Sama lahendi p 18 kohaselt ei tohi kohaldatav karistus, üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades, anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil. Juhtimisõiguse äravõtmine aitab menetlusalusel isikul vahetult tunnetada oma vastutust liikluses osalejana ning mõista, et keelu eiramisele järgneb igal juhul tema õigusi ja vabadusi ebameeldivalt piirav tagajärg. 5 Kohtuväline menetleja tuginedes ülal toodule on seisukohal, et K. Leinkas'ele kohaldatud karistus on kooskõlas süü suurusega ning arvestab ka tema isikut ja esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja väärteoasjas tehtud otsus muutmata. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas Menetlusalune isik on kaebuses märkinud, et ta kohtuistungist osa võtta ei soovi. Ka kohtuväline menetleja on oma kirjalikus seisukohas nõustunud kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukohtadega, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Väärteotoimikus asuva kiirusemõõturi kasutamise protokollist nähtub, et kaebuse esitaja Kevin Leinkase juhitud sõiduki Ford Focus Turnier reg. märk xxx sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 24.03.2020 kella 11:11 ajal lasertüüpi mõõteseadet LaserCam 4 nr LE0046 (salvestuse ID: xxx). Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdeti 138 km/h, kus menetlusalusele isikule oli liikluskorraldusvahendiga lubatud suurim sõidukiirus 70 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 5 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 133 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 63 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja E. V., kasutades taadeldud mõõtevahendit (TTRS-19/00288), järgides seejuures mõõtemetoodikat. Seega on tuvastamist leidnud
lg 4 objektiivne koosseis, s.o menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 63 km/h võrra, millega rikkus
Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud
Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas lubatud suurimat sõidukiirust (70 km/h) mitte vähem kui 63 km/h, siis rikkus menetlusalune isik
lg 5 p 3 keeldu ja tegemist on väärteoga
6 Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati
lg-s 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks.
lg 4 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud oluliselt alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra, vaid ¼ ulatuses sanktsiooni ülemmäärast. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 63 km/h, s.o peaaegu kaks korda rohkem lubatust ja liikluskorraldusvahendil näidatust, ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata, on tegu toime pandud teadlikult ja tahtlikult ning menetlusalune isik seadis süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise eesmärgiks teadmises, et see ka saabub, s.t väärtegu on toime pandud eesmärgipäraselt, s.o kavatsetult. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust, s.o liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirust 70 km/h mitte vähem kui 63 km/h, millega rikkus
lg 5 p 3 keeldu ja pani toime
Karistuse määramine Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Seadusandja on
lg 4 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 24 kuuni. Hinnates menetlusaluse isiku süüd
lg 4 ettenähtud teo toimepanemisel leiab kohus, et lubatud suurima sõidukiiruse ületamise puhul sõltub süü suurus üldjuhul numbrilisest näidust. Võrreldes süütegude raskusastmeid ja nende eest mõistetavaid karistusi, leiab kohus, et
lg 4 ettenähtud väärtegu toime pannes on süüdlase süü suurem kui
lg 3 ettenähtud väärtegu toime pannes ning seetõttu peaks ka
lg 3 ettenähtud väärteo eest mõistetav 7 karistus üldjuhul ületama
lg 3 ettenähtud sanktsiooni ülemmäära (rahatrahv kuni 200 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kaheteistkümne kuuni). Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et sõites 63 km/h kiiremini kui lubatud, on see oluliselt kiiremini kui suurim lubatud piirkiirus ning lubatud suurimat sõidukiirust on ületatud peaaegu kaks korda. Isik, kes ise sellisest kiiruse vahest aru ei saa, on aga eriti ohtlik liikluses, kuna ta ei tunneta sõiduki kiirust ega mitte mingisugust endast tulenevat ohtu. Kui aga isik käitub sellisel viisil teadlikult, siis kujutab ta teistele liiklejatele ohtu juba oma mõttelaadilt, kuivõrd sellise käitumisega põhjustab ta ohu juba teadlikult. Arvestades lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on hinnatav keskmisena. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Täiendatud kaebuses on leitud, et kergendava asjaoluna tuleb arvestada puhtsüdamlikku kahetsust, samuti on leitud, et kohtuvälise menetleja otsuses on küll märgitud, et kohtuväline menetleja on menetlusaluse isiku süü tunnistamisega arvestanud kui kergendava asjaoluga, kuid tegelikkuses seda arvestatud ei ole. Kohus peab vajalikuks märkida, et väärteoasjas menetlusaluse isikuna üle kuulatud menetlusalune isik on omakäeliselt märkinud, et ta saab oma õiguserikkumisest aru ning esialgses kaebuses on ta märkinud, et ta mõistab täielikult oma rikkumise tõsidust. Seega mitte ühestki menetlusaluse isiku kirjalikust avaldusest ei nähtu kahetsusavaldust. Kohus ei saa arvestada kergendava asjaoluna kahetsusega, mida avaldatud ei ole, mistõttu jääb täiendatud kaebuses esitatud väide kahetsuse kui kergendava asjaolu arvestamise vajalikkusest tähelepanuta. Puutuvalt täiendatud kaebuse väitesse, et kohtuvälise menetleja otsusest tulenevalt on arvestatud kergendava asjaoluna süü tunnistamist, kuid tegelikkuses seda arvestatud ei ole, peab kohus vajalikuks märkida, et süü tunnistamine ei ole võrdsustatav süü ülestunnistamisele ilmumisega. Lubatud suurima sõidukiiruse ületamisel tuvastatakse isiku süü mõõtevahendiga ja seda sõltumata süü tunnistamisest või eitamisest. Süü ülestunnistamisele ilmumise puhul avaldaks süüdlane menetlejale teavet süüteo või süüteo toimepanemise kohta olukorras, kus menetlejale ei ole kas süüteo toimumine või selle toimepanija teada. Käesoleval juhul peeti menetlusalune isik kinni süüteo toimepanemiselt. Kui lähtuda KarS § 57 lg 1 p 3 sõnastusest, siis saab tulla järeldusele, et kergendavaid asjaolusid käesolevas väärteoasjas tuvastatud ei ole ning kohtuvälise menetleja poolt süü tunnistamise kergendava asjaoluna arvestamine ei tulene kehtivast seadusest. Kohtuvälise menetleja määratud karistusest saab aga üheselt järeldada, et kohtuväline menetleja on kergendava asjaoluga arvestanud. Vastasel juhul ei oleks karistust määratud ¼ määras sanktsiooni ülemmäärast. Seejuures on põhikaristus sama suur kui selle teo eest muu karistusliigi kohaldamisel määratava lisakaristuse alammäär. Kaebuses välja toodud süüd vähendavaid asjaolusid aga kohus arvesse võtta ei saa. Väide, et isik liikus kohas, kus liiklustihedus ei olnud suur, ei ole ei süüd vähendav ega asjakohane. Videosalvestuselt nähtub, et kuigi liiklustihedus ei olnud tol ajahetkel tõesti suur, liikus menetlusaluse isiku juhitud sõidukiga samas suunas ning ka vastassuunas teisigi liiklejaid, kelle ta oma suure sõidukiiruse ületamisega potentsiaalselt ohtu seadis. Olenemata sellest, kas liiklus on hõre või mitte, on kiiruspiirangutest kinnipidamine igal juhul kohustuslik ning kõrvalekaldeid sellest mõne asjaolu ilmnemisel või oma suva järgi teha pole seaduse kohaselt lubatud. Suurima lubatud sõidukiiruse ületamise keeld kehtib igal ajahetkel kui see ei ole sõltuvusse seatud liikluskorraldusvahendil märgitud nädalapäevast või kellaajast. Käesoleval juhul oli vaidlusalusel teelõigul suurimaks lubatud sõidukiiruseks 70 km/h ja seda sõltumata nädalapäevast või kellaajast. Kui juht ületab lubatud sõidukiirust olulisel määral lubatust, käesoleval juhul ligi kaks korda, on ta oma suhtumiselt liikluskorda ja –ohutusse ohtlik, kuna ei pea vajalikuks järgida liiklusreegleid ning tagada kõigi kaasliiklejate turvalisus. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult ja tahtlikult liiklusnõudeid. Piirkiiruse ületamisega niivõrd märkimisväärses ulatuses nagu seda on 63 km/h 8 näitab juhi ükskõiksust ja hoolimatust liiklusnõuete täitmisesse. Sellisel sõidukiirusel ei ole mootorsõiduki juht võimeline ootamatult teele ilmunud takistuse ees sõidukit ei peatama ega sellest takistusest ka ohutult ümber põikama. Seejuures on tegemist juhiga, kellele on juhtimisõigus omistatud 27.07.2018 ning nii lühikese aja möödumisel juhtimisõiguse saamisest on kaebuse esitaja juba kinni peetud lubatud suurima piirkiiruse olulises määras ületamiselt. Arvestades seda, et kaebuse esitaja pidi juhtimisõiguse saamiseks tegema asjaomased eksamid, millega pidi tõendama seda, et ta tunneb liiklusnõudeid ja valdab vajalikke juhtimisvõtteid, siis oli ta ka väga hästi teadlik sellest, et tal on esmane juhiluba ning tema jaoks on suurimaks lubatud sõidukiiruseks vaid 90 km/h asulavälisel teel või liikluskorraldusvahendil näidatu (antud hetkel 70 km/h). Kui algaja juht seda meeles pidada ei suuda, on ta oma suhtumise tõttu liiklusnõuetesse liikluses enesele ja teistele ohtlik. Karistuse määramisel tuleb lisaks ka arvestada võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse kohaselt ei ole menetlusalune isik liiklusalaseid rikkumisi varasemalt toime pannud ja on muidu eeskujulik liikleja. Karistusregistri väljavõttest nähtub, et menetlusalust isikut ei ole karistusregistrisse kantud. Arvestades suurt piirmäära ületamise määra kui ka hoolimatut suhtumist oma teosse on tegemist selliste iseloomustavate asjaoludega, mis muudavad põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmise põhjendatuks just eripreventiivsetel kaalutlustel ning seetõttu leiab kohus, et kohtuvälise menetleja alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra määratud põhikaristus on süüle vastav ja on proportsionaalne nii toimepandud väärteoga kui ka preventiivsete eesmärkidega ning kohus ei pea vajalikuks seda muuta. Samuti ei suudaks pelgalt rahatrahv kohtu hinnangul algajast juhist menetlusalust isikut mõjutada õiguskuulekusele. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et ainult rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada sellist põhikaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse mõneks ajaks liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt põhikaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes. Kaebuse esitaja on palunud juhtimisõiguse alles jätta seoses tööga, puudega vanaema G. A. transportimisega arsti juurde ning seoses COVID-19 viirushaiguse levikuga vanaemale kauplusest toidu toomisega, kuna vanaema on ise riskigrupis. Kohus peab vajalikuks märkida, et juhul, kui kaebuse esitajale on töö tegemise jaoks juhtimisõigus vajalik, siis peab ta ka liikluses käituma viisil, mis tagab talle juhtimisõiguse ning ka selle säilimise. Et koroonaviirusest tingitud muutustega ühiskonnas on raskendatud uue töö leidmine, teadis menetlusalune isik juba ka 24.03 kui ta käesoleva väärteo toime pani, kuna juba tol hetkel oli eriolukord riigis välja kuulutatud. Tagajärgedele oleks isik pidanud mõtlema enne kui ta võttis vastu otsuse lubatud piirkiirust oluliselt ületada. Lisaks sellele kaotaks põhikaristus oma eesmärgi, kui seda ei saaks kohaldata kõigi nende isikute suhtes, kes vajavad juhtimisõigust seoses töökohustuste täitmisega. Ainuke erand on sätestatud KarS § 50 lg-s 2, mille kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Antud juhul menetlusalune isik ei ole esitanud ühtegi tõendit liikumispuude olemasolu kohta. Täiendatud kaebusele on lisatud ametiauto kasutamise ja materiaalse vastutuse leping, mille kohaselt on menetlusalusele isikule antud kasutada tööandja ametiauto ning lepingus on sätestatud ametiauto kasutamise kord. Nimetatud lepingust aga ei ilmne seda, et kaebuse esitaja peab töö tegemiseks kasutama autot või et töötamise eeltingimuseks on juhtimisõiguse olemasolu. Sellised andmed saaksid tuleneda heal juhul töölepingust, kuid sellist dokumenti kaebusele lisatud ei ole. Seega ei saa esitatud lepinguga tõendada kaebuses esitatud väiteid juhtimisõiguse vajalikkusest töö tegemiseks. Puutuvalt aga 9 juhtimisõiguse vajalikkusesse seoses vanaema arsti juurde sõidutamisega ning seoses igapäeva toimingutega, s.h poodides käimisega riskigrupis oleva vanaema asemel, et kaitsta teda viirusesse nakatumise eest, peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja oli teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus vanaema arsti juurde toimetamiseks ning poekülastamiseks vajalik. Selline teadmine ei ole aga menetlusalusele isikule olnud takistuseks. Samuti ei õigusta koroonaviiruse levikust põhjustatud olukord suhtumist toimepandud teosse tavapärasest erinevalt. Lisaks eelmärgitule peab kohus vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja väited vanaema puude olemasolu kohta on tõendamata, kuivõrd kaebusele ei ole sellekohaseid tõendeid lisatud ka pärast kaebuse käiguta jätmist. Seega on tegemist tõendamata väidetega, mis tuleb jätta tähelepanuta. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema majanduslik ja temast elukorralduslikult sõltuvate lähedaste olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud ohtliku väärteo toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks märkida, et menetlusalune isik ei ole ainuke isik, kelle lähedane võib olla oma vanuse tõttu riskigrupis või kellel on vajadus arsti juurde pääseda. Kõigil abi vajavatel vanemealistel isikutel ei ole juhtimisõigusega lapselapsi ja nende lähedased peavad kasutama ühistransporti või muid teenuseid selleks, et vanemaealist lähedast arsti juurde viia või kauplusest toiduained või esmatarbevahendid lähedaseni toimetada. Abi vajava vanemaealise lähedase olemasolu ei saa olla juhtimisõiguse säilimise eeltingimuseks või juhtimisõiguse karistusena äravõtmist välistavaks asjaoluks. Seetõttu leiab kohus, et kaebuses toodud põhjendused menetlusaluse isiku juhtimisõiguse vajalikkuse kohta tuleb jätta tähelepanuta. Juhtimisõiguse saanud ja suhteliselt värskelt juhtimisõiguse saamiseks vajalikud eksamid teinud isikuna pidi kaebuse esitaja teadma ka seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on karistatav ning sellisele teole võivad kohtuvälise menetleja otsusega järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena või kohtuotsusega arest ja juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena. Lisaks sellele oli kaebuse esitaja teadlik ka sellest, et kui ta esmase juhiloa omajana paneb toime sellise väärteo, mille eest teda karistatakse juhtimisõiguse äravõtmisega, tunnistatakse talle väljastatud esmane juhiluba kehtetuks. Seega oli kaebuse esitaja üheselt teadlik temale inkrimineeritud väärteo iseloomust ja selle tagajärgedest juhtimisõigusest võimaliku ilmajäämise osas. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu, tervise ja ohutuse näol üles kaebuse esitaja võimalikud huvid. Sellest tulenevalt leiab kohus, et väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus, samuti eri- ja üldpreventiivsed eesmärgid on täiesti piisavad selleks, et kohaldada kaebuse esitaja suhtes põhikaristusena just juhtimisõiguse äravõtmist ning ei kaebuses esitatud väited ega väärteotoimiku materjalid ei anna alust teiseliigilise karistuse kohaldamiseks. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/s 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.