1-20-4169 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 25. juuni 2020, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-20-4169 (20750000034) Kohtunik Pavel Gontšarov Vaidlu
§ 2751eeldab koosseisutunnusena häbistamist.
See säte ei eelda, et väidetel oleks häbistav iseloom. Ka kohtupraktikas ei ole seda nõutud. Järelikult on ka praegusel juhul käsitletav ebaõigete väidete avaldamine võimuesindaja laimamisena. Tegemist pole ainult nn vangide paragrahviga, vaid kohustus mitte võimuesindajaid laimata kehtib ka M.Ple. Teiseks pole senises kohtupraktikas välja kujunenud eeldust (paragrahvis pole see ka koosseisutunnusena kirjas), et ebaõiged väited peavad olema esitatud avalikkusele. Kui vaadelda kaebaja poolt loetletud juhtumeid, siis kõigi nende puhul toimus avaldamine äärmiselt marginaalsele isikute ringile kinnises asutuses. Seega on väär prokuröri väide, et laimamine peab toimuma avalikkuse ees. Kohtupraktika kohaselt piisab sellest, kui saata märgukiri ükskõik missugusele teisele inimesele. Kolmandaks on ka vangidel õigus avaldada enda märkusi ja esitada kaebuseid (analoogselt riigiprokuröri viidatud VTA põhimääruse §-ga 22 ja veterinaarkorralduse seaduse §-ga 36) näiteks vangistusseaduse § 11 lg 5 või § 251 lg 5 alusel või konkreetse kinnipidamisasutuse sisekorda reguleerivate aktide alusel. Seega ka selles osas on tegemist täpselt samasuguse olukorraga. KarS § 2751 sanktsioneerib muuhulgas ka ametlikes kaebustes ja dokumentides esitatud valeväiteid kaebuses viidatud selgelt välja kujunenud kohtupraktika kohaselt. Neljandaks tuleb eristada põhjendatud kaebust ja ilmselgelt pahatahtlikku ametniku kiusamist. Kui keegi tundis, et A.L rikkus kehtiva õiguse nõudeid, näeb asjaajamise kord ette, et isik pöördub asutuse poole kirjaliku kaebusega ning toob välja põhjendused väidetavate rikkumiste kohta. Praegusel juhul ei ole kaebust esitatud, küll on aga M.P soovinud külvata kahtlusi A.L pädevuses ja sobivuses ametnikuna jätkama ning õõnestanud sihilikult A.L pädevust. Seega pole olnud tegemist põhjendatud kaebusega, vaid sihiliku laimamisega A.L asutusesisese positsiooni kahjustamiseks ning talle n-ö koha kätte näitamiseks. Seda tõendab juba ainuüksi M.P omamehelik suhtlusstiil ning teadvalt alusetute valeväidete esitamine. 4
(6)1-20-4169 Viiendaks saab laimamist sisustada ka kaudse mulje loomise kaudu. Kui laimamise mõiste sisustatakse just tsiviilõiguse reeglite kohaselt, tundub õiglane, et ka kriminaalasjade juures saab kasutada välja kujunenud Riigikohtu praktikat. Kui Riigikohus peab laimamiseks ka kaudse mulje jätmist, tuleb sellest ka siinses asjas lähtuda. Vaidlustatud määruses ei ole vastust A.L põhjendustele, et ka kaudse mulje jätmine on käsitletav laimamisena. Kuuendaks ei selgu vaidlustatud prokuröride määrustest see, mis erinevus on praegusel juhtumil A.L viidatud kohtupraktikas käsitletud juhtumitega. Prokurörid märgivad üldsõnaliselt, et nad ei näe kuriteo tunnuseid, kuid ei selgita, miks teadlikult valeväidete esitamine ei ole käsitletav võimuesindaja laimamisena. A.L esindaja märgib, et kuigi see pole määrava tähtsusega, siis kehtiva õiguse kohaselt ei pea kontrollist ette teatama. Artikkel 9 p 4 sätestab, et ametlikke kontrolle tehakse ette teatamata, välja arvatud siis, kui etteteatamine on vajalik ja piisavalt õigustatud ametliku kontrolli tegemiseks. Ettevõtja taotlusel tehtavate ametlike kontrollide puhul võib pädev asutus otsustada, kas ametlik kontroll tehakse ette teatades või ette teatamata. Ette teatatud ametlikud kontrollid ei välista ette teatamata ametlike kontrollide tegemist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
- Ringkonnakohus, tutvunud esitatud kaebusega, kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise ja riigiprokuröri määrusega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust Riigiprokuratuuri
- juuni
- a määruse tühistamiseks ning kriminaalmenetluse alustamiseks.
- Esmalt tuleb märkida ka juba riigiprokuröri määruses väljatoodut, et kaebuse esitaja taotleb kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse jätkamist olukorras, kus tegelikkuses on kriminaalmenetlus jäetud alustamata. Sellest tulenevalt on asjakohatud ka kõik kaebuse etteheited seoses menetlustoimingute tegemata jätmisega. Lisaks märgib ringkonnakohus sedagi, et tulenevalt KrMS §-st 208 saab ringkonnakohus anda hinnangu vaid Riigiprokuratuuri 02.06.
- a määrusele, mistõttu jääb kaebuse taotlus Lääne Ringkonnaprokuratuuri 13.05.
- a määruse tühistamiseks tagajärjetuks. Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Seega on kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine eeskätt prokuratuuri pädevuses ja kohtul puudub üldjuhul pädevus ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Menetluse alustamata jätmise vaidlustamise puhul peab ringkonnakohus üksnes kontrollima, kas esineb piisav alus kriminaalmenetluse alustamiseks.
- Kaebaja leiab, et ebaõige on riigiprokuröri väide,
§ 275
¹ eeldab koosseisutunnusena häbistamist ning märgib, et säte ei eelda, et väidetel oleks häbistav iseloom ja ka kohtupraktikas pole seda nõutud. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu. Laimamine on sellise faktiväite (st mitte väärtushinnangu) esitamine või levitamine, mis on vale ja võib halvendada kannatanu mainet avalikkuse silmis. Laimamisega ei ole tegemist, kui levitatav faktiväide on küll häbistav, kuid tõene, või vale, kuid ei ole häbistav (vt KarS kommenteeritud väljaanne, 2015, lk 658). Kaebaja on oma seisukoha toetuseks toonud välja kolm kohtulahendit ja viitab, et nt olukorras, kus vang kirjutas sisuliselt absurdi, mille kohta saab iga inimene aru, et sellist asja aset ei leidnud, leidis kohus, et tegemist on süüteo toimepanemisega. Kaebaja ei viita konkreetsele kohtuasjale, kuid ringkonnakohtu hinnangul on kõikides viidatud lahendites toodud väited oma olemuselt ilmselgelt häbistava iseloomuga. Nagu kaebaja ise märgib, on aru saada, et tegemist on valeväitega. Kuivõrd tegemist on nii valeväitega kui ka häbistava loomuga väitega, ongi viidatud lahendite puhul tegemist laimamisega. Ringkonnakohus nõustub aga Riigiprokuratuuri seisukohaga, et käesoleval juhul ei saa pidada M.Pa poolt A.L suhtes esitatud väiteid viimast häbistavaks. Seega kuigi käesoleval juhul on vaidlus selles, kas tegemist on õigete või valede väidetega, siis isegi juhul, kui 5
(6)1-20-4169 tegemist oleks valeväidetega, ei ole need häbistavad, mistõttu ei täida M.Pa tegevus KarS § 275¹ koosseisu. 9. Puutuvalt kaebuse väidetega seoses sellega, et laimamine ei pea toimuma avalikkuse ees, märgib ringkonnakohus, et nagu eelnevas punktis selgitatud on laimamise puhul tegemist, kui esitatakse faktiväide, mis võib halvendada kannatanu mainet avalikkuse silmis. Seega eeldab KarS § 2751 koosseis väite levitamist. See saab toimuda aga mingile isikute ringile. Kaebajaga tuleb nõustuda selles, et Eesti kohtupraktikas ei ole selle sätte osas kujunenud välja piisavalt praktikat, mis annaks aluse hinnata, kui suurele ringile inimestele levitamist peetakse taunitavaks. Kuivõrd käesoleval juhul nõustub ringkonnakohus riigiprokuröriga selles, et esitatud väiteid ei olnud häbistava iseloomuga, ei oma küsimus sellest, kui suurele isikute ringile nende väidete esitamist saab pidada piisavaks, et täita KarS § 2751 koosseisu, asjas sisulist tähendust. Tulenevalt eelnevas punktis märgitust ei nõustu ringkonnakohus kaebajaga ka selles,
§ 2751
sanktsioneerib muuhulgas ka ametlikes kaebustes ja dokumentides esitatud valeväiteid. Ringkonnakohus selgitas, et vaid valeväidete esitamine ei ole KarS § 2751 alusel karistatav, vaid need peavad olema lisaks ka häbistava iseloomuga.
- Asjas esitatud andmete pinnalt puudub igasugune alus nõustuda kaebajaga selles, et tegemist on pahatahtlikku ametniku kiusamisega. See on kaebaja poolt antud subjektiivne hinnang, mis aga ei anna alust kriminaalmenetluse alustamiseks. On eluliselt usutav, et tekkinud olukorras olid mõlemad osapooled üksteise käitumisest häiritud, kuid see ei anna alust arvata, et M.P A.L pahatahtlikult kiusata soovis. Kuivõrd A.L ise teavitas võimalusest esitada pretensioon, ei saa M.P ette heita, et ta seda võimalust ka kasutas. Kaebuse esitamist ei saa pidada pahatahtlikuks kiusamiseks, seda enam, et asjaoludest nähtuvalt on M.P hiljem osadest etteheidetest A.L suhtes loobunud (600 euro kadumine kontorist), milline käitumine ringkonnakohtu hinnangul näitab eelkõige M.P soovi tekkinud olukorras lahenduse leidmisele, mitte kellegi kiusamisele. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et laimamist saab sisustada ka kaudse mulje loomise kaudu, kuivõrd Riigikohtu praktikas tsiviilasjades on peetud laimamiseks ka kaudse mulje jätmist. Kuivõrd kriminaalmenetluses otsustatakse isiku süüküsimuse üle ja sellega kaasneb isiku süüdimõistmisel tema karistamine, tuleb lähtuda kitsendavast tõlgendamisest ja asuda seisukohale, et karistatav on siiski vaid ametniku otsene laimamine, mitte kaudse mulje jätmine.
- Kaebaja asub seisukohale, et pole selgitatud, mis viisil erinevad A.L juhtum kaebuses viidatud kohtupraktikas käsitletud juhtumitega. Ringkonnakohus leiab, et viidatud kohtuasjades on tegemist ilmselgelt ametnikku häbistava iseloomuga väidetega, käesoleval juhul on aga on vaidlus väidete õigsuse üle ning need ei ole oma olemuselt ilmselgelt häbistavad. Nõustuda tuleb kaebuse väitega sellest, et määrava tähtsusega pole ka asjaolu, et kehtiva õiguse kohaselt ei pea kontrollist ette teatama, mistõttu jätab ringkonnakohus selle asjaolu tähelepanuta.
- Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus Riigiprokuratuuriga nõustuvalt, et alust kriminaalmenetluse alustamiseks käesoleval juhul ei ole ning jätab Riigiprokuratuuri määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 6
(6)