← Eesti

2-18-6140/134

KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Tallinna Ringkonnakohus Eesistuja Vallo Kariler, liikmed Kaija Kaijanen ja Meeli Kaur Määruse tegemise aeg ja koht 20. aprill 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-6140

) § 123 lg 1 kohaselt teeb kohus vanema õigusi ja kohustusi puudutatavates asjades esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huve.

§ 116

lg 2 järgi on vanemal kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest (vanema hooldusõigus). Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (varahooldus) ning otsustada lapsega seotud asju. Sama paragrahvi lõike 1 kohaselt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 137

lg 1 järgi, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle.

§ 137

lg 3 alusel lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotus lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elutingimusi. Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt Riigikohtu 12.02.2016 määrust tsiviilasjas nr 3-21159-15, p 28). Kolleegiumi hinnangul maakohtu määruses neid puuduseid ei esine. Maakohus on asjakohastest kaalutlustest lähtudes põhjendanud, miks kohus pidas õigustatuks rahuldada avaldus täielikult ja lõpetada XX ja YY ühine hooldusõigus laste suhtes ning anda laste ainuhooldusõigus XX-le üle. 25. Kolleegium märgib, et kohtule esitatud tõenditest (koolist ja lasteaedadest väljastatud iseloomustused ning lastepsühholoogi arvamus) nähtub, et lastel läheb koolis ja lasteaias hästi, 4

(7)Tsiviilasi nr 2-18-6823 nad on rahulolevad, puhtad ja hoolitsetud ning kodune õhkkond on mõjunud lastele hästi. Lastel on head elutingimused. See kõik näitab ema vaimset ja majanduslikku valmisolekut lapsi kasvatada ning pühendumust nende eest hoolitseda. Lapsed on hingeliselt enam seotud emaga, kes on nende eest hoolitsenud ainuisikuliselt mitu aastat. Samuti on laste emal Eestis kindel eluja töökoht. Isa seevastu ei ole mitme aasta vältel laste hooldusküsimuste lahendamisel osalenud, ta on peret külastanud mõned üksikud korrad ning tema ebastabiilse elukorralduse tõttu (vahelduv elukoht Eestis ja Moskvas) on väheusutav, et ta suudaks senisega samaväärset õhkkonda lastele luua. Vanemate suhted on konfliktsed ja ka maakohtu poolt pakutud perelepitus ei õnnestunud. Lisaks on laste psühholoogi arvamuse kohaselt lapsed avaldanud, et neil on hirm isaga kohtumise ees ning nad kardavad, et isa viib nad ema juurest ära Moskvasse (I kd tl 75). Ühine hooldusõigus ei ole kolleegiumi hinnangul sellises olukorras teostatav ja ainuhooldusõiguse andmine emale on parim lahendus.
  1. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. Lapse hooldusõigusasjad on hagita asjad, milles kehtib kohtul uurimisprintsiip (TsMS § 5 lg 3 ja § 477 lg-d 5 ja 7) ja mille eesmärgiks on tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata (vt Riigikohtu 17.04.2013 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 13). Maakohus on seda põhimõtet järginud. Lisaks on laste isa saanud maakohtu menetluses esitada piisavalt oma seisukohti. Maakohus pidas lisaks esimesele ärakuulamisele (06.06.2018) kaks täiendavat istungit (13.11.2018 ja 15.10.2019) menetlusosaliste ärakuulamiseks. Laste isal on olnud riigi õigusabi korras esindaja ja ta on saanud lisaks ärakuulamistele mitmeid võimalusi oma seisukohtade ja tõendite esitamiseks. Nimelt esitas laste isa 27.10.2018 taotluse tõendite vastuvõtmiseks ning seejärel 08.01.2019, 25.04.2019 ja 14.06.2019 esitas ta oma täiendavad seisukohad ning 27.06.2019 esitas laste isa oma kokkuvõtlikud seisukohad. Kolleegiumi hinnangul on laste isale antud seega piisavalt võimalusi vastata ka laste ema seisukohtadele ja nendele vastu vaielda ning vajadusel ka tõendeid esitada. Lisaks märgib kolleegium, et laste isa ei ole määruskaebuses märkinud, mis seisukoht või tõend jäi tal maakohtus esitamata ja kuidas see oleks lahendit mõjutanud. Samuti ei ole laste isa märkinud, millise konkreetse asjaolu kohta oleks maakohus pidanud omal algatusel tõendeid koguma, mis tõend jäi maakohtul kogumata ja kuidas see mõjutanuks asja lahendamist.
  2. Kolleegiumi hinnangul ei nähtu määruskaebusest, mis tõendeid soovis laste isa pärast eelmenetluse lõppu esitada ja et maakohus oleks keeldunud nende vastuvõtmisest. Laste isa poolt viidatud TsMS § 399 p 1 kohaldub juhul, kui menetlusosaline peab vajalikuks pärast asja arutamise lõpetamist esitada veel mingit täiendavat tõendit, mida ta varem objektiivsetel põhjustel esitada ei saanud. Seega eeldab TsMS § 399 p 1 menetlusosalise enda aktiivsust ning kuigi hagita menetluses on kohtul uurimiskohustus, ei pea kohus menetlusosalisele omal algatusel igaks juhuks andma võimalust eelmenetluse lõppedes täiendavate tõendite esitamiseks.
  3. Kolleegiumi hinnangul on põhjendamatu määruskaebuses esitatud kriitika maakohtu poolt läbiviidud menetluse aadressil, et maakohus ei võimaldanud laste isal tutvuda kohtuasja materjalidega. Laste isale on tehtud e-toimikus kogu menetluse vältel nähtavaks kõik esitatud menetlusdokumendid ja nende lisad. Olukorras, kus laste isa ei omanud vahepeal juurdepääsu e-toimikule, on talle dokumendid vastavalt tema soovile saadetud e-postiga talle sobivas formaadis. Laste isale on 23.05.2018 saadetud e-kirjaga menetlusse võtmise määrus, avaldaja 02.05.2018 menetlusdokument ja 19.04.2018 avalduse lisad. Laste isa kinnitab ka ise määruskaebuses, et sai 19.04.2018 avaldusega tutvuda 25.06.
  4. Seejärel 15.08.2018 on talle e-postiga saadetud 06.06.2018 ärakuulamiste protokollid. 20.11.2018 on laste isale määratud riigi õigusabi korras esindaja, kellele on tehtud nähtavaks kõik menetluses esitatud ja koostatud 5
(7)Tsiviilasi nr 2-18-6823 dokumendid. Nii laste isal kui ka tema esindajal on olnud lisaks menetlusdokumentide ja tõendite elektroonsele saamisele ka võimalus tsiviilasja toimikuga maakohtu kantseleis tutvuda, kuid kumbki ei ole seda võimalust kasutanud.
  1. Laste isa märgib määruskaebuses, et avaldaja väited tema vägivaldsuse ja ähvarduste tegemise kohta on ebaõiged ning kohaliku omavalitsuse spetsialistid tuginesid arvamuse andmisel üksnes avaldaja väidetele ja isaga keegi kohtuda ei üritanud. Kolleegium ei nõustu määruskaebuse esitajaga, et kohaliku omavalitsuse spetsialistid ei ole laste isaga kohtunud. Nõmme Linnaosa Valitsuse 07.05.2019 seisukohast nähtub, et lastekaitse vanemspetsialist on laste isaga kohtunud ja vestelnud.
  2. Laste ema on tuginenud korduvalt sellele, et laste isa on suheldes temaga agressiivne ja konfliktne, kuid kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus sellele asjaolule oma otsustust rajanud. Maakohus on pidanud oluliseks anda emale laste ainuhooldusõigus eelkõige põhjusel, et igapäevaselt hoolitseb laste eest ja kasvatab neid ema ainuisikuliselt, ema on rohkem pühendunud ning ema hingeline seos lastega on tugevam kui lastel isaga. Seega isegi kui maakohus oleks tuvastanud, et avaldaja väited laste isa vägivaldsuse kohta on ebaõiged, ei muutnuks see kolleegiumi hinnangul maakohtu lahendit teistsuguseks.
  3. Laste isa väitel oleks maakohus pidanud kohaldama leebemaid meetmeid, hooldusõiguse täielik üleandmine emale. Kolleegiumi hinnangul ei ole aga laste isa määruskaebuses ega eelnevalt kohtumenetluses selgitanud, millist leebemat lahendust oleks maakohus pidanud kohaldama. Lisaks sellele ei nähtu laste isa seisukohtadest kogu maakohtu menetluse vältel, mis ulatuses oleks laste huvides hooldusõiguse jätmine isale. Pigem on kolleegiumi arvates laste isa põhiline mure selles, et tal on soov lastega lihtsalt suhelda, mitte nende elukorralduse ja hooldusõiguse küsimuste otsustamisel osaleda. Sellele viitab ka laste isa enda seisukoht, et ta on seniselt laste ema poolt tehtud otsustega rahul. Maakohus selgitas laste isale korduvalt hooldusõiguse ja suhtlemisõiguse erinevust. Laste isa poolt käesolevas asjas esitatud suhtlemiskorra määramise avalduse jättis maakohus läbi vaatamata põhjusel, et samasisuline avaldus on Moskva kohtusse esitatud enne Eesti kohtusse avalduse esitamist.
  4. Kolleegium nõustub määruskaebuse esitajaga, et maakohus ei ole määruses põhjendanud avaldajale menetlusabina antud 60 euro riigi kasuks lapse isalt välja mõistmist. Samas ei ole tegemist sellise menetlusõiguse rikkumisega, mis tingiks maakohtu määruse tühistamise. Juhul, kui hagita menetluses anti menetlusosalisele menetlusabi, võib kohus TsMS § 190 lg 6 järgi mõista TsMS § 172 lg-s 1 sätestatust juhindudes menetluskulud riigituludesse välja menetlusosaliselt, kelle huvides lahend tehti, või muult menetlusosaliselt, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Samas võib kohus TsMS § 190 lg 7 järgi menetlusosalise mõjuval põhjusel menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest ka omal algatusel vabastada (vt Riigikohtu
  5. juuni
  6. a määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-76-13, p 14). Mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti (vt Riigikohtu 11.11.2019 määrust tsiviilasjas nr 2-17-5713, p 14 ning Riigikohtu 02.06.2008 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18). Kuna käesolevas menetluses osaleb mitu menetlusosalist ja lahend tehti laste isa kahjuks, jättis maakohus põhjendatult avaldajale menetlusabina antud summa laste isa kanda. Seejuures kohaldas maakohus ka TsMS § 190 lõiget 7 ja andis lapse isale võimaluse tasuda see summa 15 päeva jooksul määruse jõustumisest.
  7. Harju Maakohtu 12.06.2018 määrusega on kohus rahuldanud osaliselt taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks lõpetades osaliselt XX ja YY ühise hooldusõiguse CC, HH ja EE suhtes ning andes XX-le üle ainuhooldusõiguse CC, HH ja EE viibimiskoha määramise osas 6
(7)Tsiviilasi nr 2-18-6823 kuni tsiviilasjas nr 2-18-6140 menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Maakohtu määruse resolutsiooni tuleb täiendada esialgse õiguskaitse kohaldamise tühistamise osas TsMS § 442 lg 5 alusel koosmõjus TsMS §-ga
  2. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad määruskaebemenetluses tekkinud menetluskulud määruskaebuse esitaja (puudutatud isiku IV) kanda (TsMS § 171 lg 1), v.a riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis on põhjendatud jätta riigi kanda (§ 172 lg 3). Arvestades, et menetlusosalised ei ole esitanud ringkonnakohtule määruskaebemenetlusega seotud menetluskulude nimekirju, on põhjendatud märkida, et neil puuduvad menetluskulud, mida puudutatud isik IV peaks neile hüvitama. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.