1-20-4395 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number 26. juuni 2020, Tallinn, kirjalik menetlus 1-20-4395 (20231700935) Kohtunik Meelika Aava Vaidlusta
§ 201
lg 1 järgi karistatakse valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise eest.
§ 201
kohaselt saab omastada isiku valduses olevat asja, mis on omastaja jaoks võõras ning millele tal ei ole õiguslikku võimu. M.Vle ei olnud koer võõras vallasasi, ta ei ole seda edasi võõrandanud, müünud ega kinkinud. Riigiprokurör selgitas, et kogutud materjalide pinnalt on 04.08.2016 Poolas, Myslowices sõlmitud ostu-müügi leping, mille kohaselt ostis R.L 900 euro eest U.L Landseeri tõugu kutsika (sünd. 29.04.2016). Väidetavalt maksis M.V R.L sularahas pool ostuhinnast ning olevat kokku lepitud, et koera omanikuks saab M.V. Kaebaja on lisanud paberitüki, millel puuduvad allkirjad, tempel, koostamise kuupäev jm selle autentsust kontrollida võimaldavad rekvisiidid, mille kohaselt on Landseeri nimega BzA omaniku andmetena märgitud R.L. Samuti on lisatud meilitõmmis, millelt on näha, et emane koer (landseer, must-valge) 4 aastat omanik on R.L (kuupäev puudub) samuti kuupäevata kuvatõmmis -omaniku andmed- R.L – lemmikloomade üldandmed – B.L. M.V oli koera omanikuna registreeritud Eesti Lemmikloomade registris kuni aprill 2020, mil R.L lasi registreeringu enda nimele muuta. Seega saab riigiprokuröri hinnangu väita, et pärast kooselu lõppemist 2019 juulis ja M.V ärakolimist senisest ühisest elukohast xxx Tallinn, tekkis endiste elukaaslaste vahel kaasomandi jagamisel vaidlusi (vt ka Põhja prefektuuri mittealustamise teade 24.03.2020 nr 20231700707 kasuka ja sülearvuti varguse kuriteokaebuse esitamine R.L poolt M.V suhtes) ja seda ka koera BzA osas. Abiprokurör H. Kiviloo on oma määruses õigesti märkinud, et kuna koera suhtes on valduse- ja omandivaidlus, mida reguleerib asjaõigusseadus, siis need küsimused kuuluvad lahendamisele tsiviilkohtupidamise korras, mitte kriminaalmenetluse kaudu. Ülaltoodu viitab tsiviilõiguslikule suhtele vara jagamisel ning kuulub eraõiguse valdkonda ning tuleb lahendada tsiviilõiguslike regulatsioonidega. Enne omandisuhte kindlakstegemist ei ole võimalik võtta seiskohta, kas M.V käitumises esineb
§ 201kuriteokoosseis või mitte.
Seetõttu käesoleval ajal omastamisele viitavad kuriteotunnused puuduvad. Riigiprokurör lisas, et kriminaalmenetluse eesmärgiks ei ole isikute eraõiguslike nõuete rahuldamine ega sellele kaasaaitamine. Selleks on teised õiguslikud vahendid. Karistusõigus peab isikutevahelistesse suhetesse sekkuma alles olukorras, kus ei ole küllalt efektiivselt võimalik kaitsta end rünnete eest tsiviilõiguslike vahenditega. Riigiprokuratuuri määruse peale esitatud kaebus
- Tallinna Ringkonnakohtule esitatud kaebuses taotletakse Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ja Riigiprokuratuuri kohustamist jätkama kriminaalmenetlust kriminaalasjas nr
- Esmalt leiab kaebuse esitaja, et kriminaalasjas nr 20231700935 läbiviidud uurimise käigus on alusetult tegemata jäetud suur hulk menetlustoiminguid, millede tegemata jätmist ei õigusta ka Riigiprokuratuuri poolt vaidlusaluses määruses pakutav ja hüpoteetiline tsiviilkohtumenetluses kaebajale parima õiguskaitse saavutamise võimalus. Kaebaja jääb ka antud kaebuses ning kuriteokaebuses väidetu juurde. Süüdlase tegevuse suhtes EV Karistusseadustikus ettenähtud õigusliku kvalifikatsiooni otsustab menetleja, mitte kaebaja, kusjuures vaidlus puudub käesoleval juhul tõsiasjas, et M.V on enda ebaseadusliku tegutsemisega tekitanud olukorra, millest lähtuvalt puudub R.Ll seaduslik võimalus enda omaniku õigust seaduse järgi kasutada. Riigiprokuratuuri riigiprokurör A Kirsi kaebuse rahuldamata jätmise määrusest 19 05 2020 a. selgub, et väidetavalt ei ole R.L poolt esitatud kuriteoteates ja kaebuses kirjeldatud sündmustes ja kuriteoteates kirjeldatud isiku tegevuses iseenesest mitte midagi kriminaalset ning seetõttu ei moodusta M.V tegutsemine kriminaalkorras karistatavat tegu. Kuid samas väidab riigiprokurör, et 2
(4)eelnevalt tuleks teha tsiviilkohtus asi selgeks ja alles peale sellise vaidluse lõpptulemust pöörduda politsei poole kuriteokaebusega. Kaebajale jääb selgusetuks, miks on riigiprokurör läinud lihtsama vastupanu teed, esitades seisukoha, et juhul kui M.V võõrast asja õigel ajal ei tagasta, siis ei olegi selles mitte midagi kriminaalset. Kaebuse esitajana on arvamusel, et nii Põhja Ringkonnaprokuratuur kui ka Riigiprokuratuur ei ole sisuliselt esitatud kaebust lahendanud, jättes sh välja selgitamata peale kõige vajaliku ka kõige olulisema, so jättes ümber lükkamata kaebaja seadusliku ja kehtival Perekonnaseaduse sätetel tugineva väite, et tegemist on lahusvaraga. Nii abiprokurör Kiviloo kui ka riigiprokurör Kirs tõlgendused Perekonnaseaduse sätetest on seejuures äärmiselt asjakohatud ja ebaõiged. Nimelt on kaebaja konkreetselt ja juhinduvalt Perekonnaseaduses sätestatuga esile toonud seadusesätted, millest selgub, et tegemist ei saa mitte mingilgi viisil olla ühisvaraga. Seega on tekkinud olukord, kus R.L kaebust ei ole igakülgselt ja objektiivselt prokuratuuris menetletud, mistõttu on prokuratuuri poolt R.L suhtes rikutud mh õigust õiglasele ja objektiivsele menetlusele. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
- Ringkonnakohus, läbi vaadanud esitatud kaebuse, kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate, esitatud kaebused ja Riigiprokuratuuri määruse, samuti ringkonnakohtule edastatud kuriteokaebuse, leiab, et kaebuse väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 19.05.
- a määruse tühistamiseks ja kohustamiseks kriminaalmenetlust alustama.
- Esmalt heidetakse kaebuses ette menetlustoimingute tegemata jätmist. Seejuures ei nähtu kaebusest, milliste toimingute tegemata jätmine ei õigusta kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsustust. Ringkonnakohus leiab, et selliseks etteheiteks käesoleva asja menetlusstaadiumis alust ei ole. Kriminaalmenetluse alustamisele eelneb menetlejapoolne otsustamisprotsess, mille käigus analüüsitakse menetleja poolt kriminaalmenetluse ajendi ja aluse olemasolu. Kriminaalmenetluse ajendiks on kuriteokaebus ning aluseks kuriteo kooseisule viitavad asjaolud ajendis. Sellise eelmenetluse käigus on menetlejal õigus vajadusel koguda täiendavat teavet suheldes kannatanuga, kuid selleks ei tohi kasutada seadustikus ettenähtud uurimis- või menetlustoiminguid ega kohustada isikuid infot andma. Menetleja saab kriminaalmenetluse küsimuse otsustamisel aluseks võtta juba tema käsutuses olemasolevat teavet.
- Kuigi kaebuse esitaja leiab, et Riigiprokuratuur ei ole igakülgselt ja objektiivselt kaebust menetlenud, leiab ringkonnakohus, et ka selliseks etteheiteks alust siiski ei ole ning kriminaalmenetluse alustamiseks kuriteokaebuses ja teadaolevate asjaolude valguses alust ei esine. Ringkonnakohus selgitab oma seisukohta järgnevalt.
§ 201
lg 1 järgi karistatakse valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise eest.
§ 201
kohaselt saab omastada isiku valduses olevat asja, mis on omastaja jaoks võõras ning millele tal ei ole õiguslikku võimu. Riigiprokurör on õigesti märkinud, et koer, kelle M.V R.L hoovist ära võttis, ei olnud M.Vle võõras. Seda seetõttu, et koer oli soetatud pikaajalise ühise kooselu ajal ning probleemiks on kujunenud see, kellele koer kuulub. Asja materjalidest nähtuvalt leiab R.L, et koer kuulub temale, kuna tema on märgitud koera ostulepingus omanikuks. Samas nähtub prokuratuuri määrusest, et M.V oli kantud Eesti Lemmikloomaregistrisse koera omanikuna kuni aprillini 2020, kandis kõik koeraga seonduvad kulud (kindlustus, vaktsiinid, ravi) ning neil oli R.Lga koera soetades 3
(4)kokkulepe, et tema on koera omanik. Ostulepingusse märgiti koera omanikuna R.L seetõttu, et tema suhtles isikutega kes koera müüsid. Ka on väidetavalt M.V tasunud poole koera ostuhinnast. Eeltoodud asjaoludest tulenevalt on tegemist osapoolte vahelise vaidlusega koera kuuluvuse üle, mida ei ole võimalik lahendada kriminaalasja raames selleks, et leida alust kriminaalmenetluse alustamiseks. Seni kuni ei ole määratletud, kellele koer kuulub, ei ole alust kriminaalmenetluslikust aspektist väita, et koer oleks M.V jaoks võõras. Ringkonnakohus nõustub prokuratuuriga, et eelkõige on vaidlus seoses asja valduse- ja omandiküsimusega, mida reguleerib Asjaõigusseadus. Koera, kui asja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmist saab samuti nõuda tsiviilkohtupidamise korras, kui isikud ei jõua kohtuvälisele kokkuleppele. Esindaja etteheited Perekonnaseaduse ebaõigest tõlgendamisest prokuröride poolt on ringkonnakohtu hinnangul asjakohatud, kuna prokuratuur ei ole käsitlenud koera ühisvarana Perekonnaseaduse mõttes, vaid tegemist on eelkõige ühise kooselu ajal soetatud vallasvara omandiküsimusega, sest mõlemad osapooled peavad peale kooselu lõppemist koera enda omandiks. Selle väljaselgitamiseks ei ole aga kohaseks vahendiks kriminaalmenetlus. Kriminaalmenetluse eesmärgiks ei ole isikute eraõiguslike nõuete ja omandikuuluvuse kindlakstegemine ega sellele kaasaaitamine. 11. KrMS § 6 sätestab, et uurimisasutus ja prokuratuur on kohustatud toimetama kriminaalmenetlust kuriteo asjaolude ilmnemisel. Seega peavad esinema KrMS § 193 lg-s 1 kriminaalmenetluse ajend ja alus. S.t kui kriminaalmenetluse ajend ja/või alus puudub, ei saa ka rääkida kohustusest toimetada kriminaalmenetlust. Käesoleval juhul on menetlusotsustuse vastuvõtja sedastanud
§ 199
ja § 201 kriminaalmenetluse aluse puudumise ning ringkonnakohtu hinnangul on kriminaalmenetluse alustamata jätmine seaduslik ja põhjendatud. Kriminaalmenetluse toimetamine on isiku õigusi kõige enam riivav menetlus. Tulenevalt ultima ratio põhimõttest on karistusõiguslik sekkumine põhjendatud ja lubatav õigushüve kaitsel vaid siis, kui muud õiguskaitsevahendid on ebapiisavad. 12. Eeltoodu alusel ning juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku § 208 lg-st 5 ja 385 p-st 11 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 19.05.2020. a määruse muutmata ning esitatud kaebuse rahuldamata. allkirjastatud digitaalselt 4
(4)