← Eesti

1-19-5980/33

Obsah (7)§ 118§ 201§ 74§ 65§ 121§ 64§ 57

1-19-5980 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. veebruaril 2020. a Tallinn Kriminaalasja number 1-19-5980 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšar

§ 118lg 1 p 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 22.

novembri

  1. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Prokurör Süüdistatava Sigmar Sipi kaitsja vandeadvokaat Ene Ahas Indrek Kalda SIGMAR SIPP elukoht XXX, isikukood 38805174720, Eesti Vabariigi kodanik, haridust XXX, emakeel eesti keel, XXX. Kriminaalkorras karistatud Harju Maakohtu 11.05.
  2. a otsusega 1-18-3129

§ 201

lg 2 p 1 järgi vangistusega 6 kuud

§ 74alusel 1-aastase katseajaga, väärteokorras karistamata.

Süüdistatav Kaitsja Vandeadvokaat Ene Ahas Kannatanu lepinguline esindaja Vandeadvokaat Peep Rajavere Asja lahendamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Pärnu Maakohtu

  1. novembri
  2. a kohtuotsus Sigmar Sipp’i suhtes jätta muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  3. Sigmar Sipp on kohtu alla antud süüdistatakse selles, et tema tungis 16.12.2018 kella 00.15 paiku Lääne maakonnas Lääne-Nigula vallas X külas Y talus alkoholijoobes olles kallale XX-le, kelle tõukas pikali ja lõi samal ajal jalaga vastu vasaku jala säärt. Seejärel haaras ta DD-l kätega rinnust kinni ja tõukas DD eemale, mille tagajärjel DD kukkus selili maha ja lõi kukkudes kukla vastu ahjuukse metallist käepidet, samuti kaotas teadvuse. Oma tahtliku tegevusega põhjustas Sigmar Sipp kannatanutele XX-le ja DD-le füüsilist valu ning XX-le raske tervisekahjustuse vähemalt 4 kuud kestva tervisehäire, s.o. vasaku sääreluu keha killustunud murru ulatusega hüppeliigesesse ning nahamarrastuse, nahaaluse verevalumi ja pehmete kudede turse vasaku sääre piirkonda ja DD-le lühiajalise tervisekahjustuse, s.o lagipähe pindmise haava. Sellise tegevusega pani Sigmar Sipp toime raske tervisekahjustuse tekitamise, s.o

§ 118lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Maakohtu otsus

  1. Pärnu Maakohtu
  2. novembri
  3. a otsusega tunnistati Sigmar Sipp süüdi

§ 118

lg 1 p 2 järgi ja karistati vangistusega 5 (viis) aastat.

§ 65

lg 2 alusel, suurendades käesolevas kriminaalasjas mõistetud karistust 5 aastat vangistust Harju Maakohtu 11.05.

  1. a otsusega nr 118-3129 mõistetud ärakandmata karistuse 6 kuu vangistuse võrra, mõisteti Sigmar Sipile liitkaristuseks vangistus 5 (viis) aastat 6 (kuus) kuud. Määrati, et vangistuse 5 aastat 6 kuud kandmise alguseks loetakse Sigmar Sipi poolt vangistuse kandmisele asumine peale kohtuotsuse jõustumist. Kohtuotsuse täitmise tagamiseks kohaldati Sigmar Sipi suhtes tõkendit elukohast XXX, lahkumise keeld, mis seisneb kohustuses mitte lahkuda oma elukohast ilma menetleja loata kauemaks kui kolmeks ööpäevaks. Mõisteti Sigmar Sipilt välja riigi tuludesse kriminaalmenetluse kulud 2 311 (kaks tuhat kolmsada üksteist) eurot 60 senti (sealhulgas sundraha 1 350 eurot). Mõisteti Sigmar Sipilt välja XX kasuks valitud esindajale makstud tasu 486 (nelisada kaheksakümmend kuus) eurot. ESITATUD APELLATSIOON
  2. Apellatsiooni esitas süüdistatava kaitsja, kes vaidlustab Pärnu Maakohtu 22.11.
  3. a otsuse tervikuna. Kaitsja leiab, et kohtuotsus tuleb tühistada KrMS § 338 p 2, 3 ning 4 alusel, kuna kohus on tõendeid hinnates jõudnud otsuseni, mille resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele ning millega kaasnes ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus. KrMS § 7 lg 3 järgi tulnuks kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus tõlgendada tema, mitte kannatanute kasuks. 3.
  4. Süüdistuse poolt esitatud tõendid ei anna alust ega tõenda, et Sigmar Sipp on toime pannud

§ 118

lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava teo, mistõttu esineb alus Sigmar Sipi õigeks mõistmiseks.

§ 118lg 1 p 2 koosseis ei ole täidetud.

Riigikohus on 03.05.2019 kohtuasjas nr 1-17-5883 p-s 9 selgitanud, et

§ 118

lg 1 p 2 järgi saab karistada üksnes sellist raske tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (

§ 121lg 1 alt 1) vastav tagajärg.

Viimase aja praktikas on rõhutatud sedagi, et tervisekahjustuse tekitamine

§ 118lg 1 tähenduses peab vastama täiendavatele tingimustele.

Nimelt on oluline, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis

§ 118

lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni, vaid siis avaldub isiku teos selline ebaõigussisu, mis õigustab võrreldes

§-de 117 ja 119 koosseisudega oluliselt raskemat karistust ettenägeva sätte, so

§ 118kohaldamist (vt 2

(10)Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 05.06.2018 otsus nr 1-17-105/35, p-d 10-12 koos viidetega ja 01.11.2018 otsus nr 1-16-6512/64, p 8). Kaitsja leiab, et süüdistataval puudus igasugune tahtlus kannatanutele mistahes vormis tekitada tervisekahju ja ka füüsilist valu ning süüdistatav ei osanud ka ette näha, et kannatanutel tuvastatud tervisekahju tekkida võib. Süüdistatav on algusest peale selgitanud, et temal tekkis sõnaline konflikt kannatanu XX-ga, kes rääkis taga ja halvustas süüdistatava õde GG (tunnistaja). Süüdistatav ärritus selle peale ja lahkus XX juurest ning suundus jalgsi maantee poole, eemale XX, DD elukohast just kantud soovist vältida suuremasse konflikti sattumist. Süüdistatav on tunnistanud, et ainsana oli temal kehaline kontakt kannatanu DD-ga ja seda ainuüksi põhjusel, et lahkumisel XX seltskonnast jäi DD süüdistatava Sigmar Sipp teele ette ja Sigmar Sipp tõukas DD eest ära, et saaks ära minna. Sigmar Sipil puudus tahtlus tekitada DD-le tervisekahju või valu. Juhul, kui DD poleks tõkestanud Sigmar Sipi teed viisil, kus Sigmar Sipil muud valikut ei jäänud lahkumiseks peale DD füüsiliselt enda eest ära saamiseks, siis poleks olnud ka vajadust Sigmar Sipil omada DD-ga kehalist kontakti. 3.2. Kaitsja leiab, et puudub alus Sigmar Sipi teo kvalifitseerimiseks DD suhtes

§ 118lg 1 p 2 alusel.

DD-l ei tekkinud rasket tervisekahju. Isegi, kui lugeda tõendatuks S. Sipi poolt kehalise väärkohtlemise toime panemine DD suhtes, siis on süüdistus ebaõigesti esitatud ja kohtulahend tehtud mõistes S. Sipi süüdi DD tõukamise eest

§ 118lg 1 p 2 alusel.

Mitte ükski kohtuistungil ütlusi andnud kannatanu ja tunnistaja ei pea Sigmar Sippi vägivaldseks ning kõik väljendasid, et nende jaoks oli juhtunud väga suur ehmatus ja oldi šokis, et kuidas sai üldse selline asi juhtuda, et Sigmar Sipp lõi oma ämma ja äia ning et veel selliselt, et see tõi kaasa kannatanu XX-le raske tervisekahju tekkimise. Kohtus leidis tuvastamist, et antud asjas kõik asjaosalised (kannatanud, tunnistajad) on perekonnaliikmed, kusjuures klassifitseerutakse lähisugulasteks. Seega ilmselgelt tunnevadki kannatanud, tunnistajad kõige paremini süüdistatava isikut ja oskavad anda ütlusi selle kohta, kui usutavaks saab pidada, et süüdistatav Sigmar Sipp soovis tekitada kannatanutele tervisekahju või valu (lüüa). Mitte keegi neist ei leidnud kohtu ees tunnistusi andes, et nad peavad võimalikuks, et süüdistatav Sigmar Sipp võis soovida mingilgi viisil kehaliselt väärkohelda ja iseäranis veel tekitada rasket tervisekahju kannatanutele. Antud olukorras on põhjendatud hinnangu andmisel süüdistatava tahtluse osas tugineda teda tundvate perekonnaliikmete arvamusele. 3.

  1. Kannatanud olid tugevas alkoholijoobes ning ei pruukinud seetõttu mäletada sündmusi õigesti. Kannatanu XX tunnistas, et jätkas pärast S. Sipi lahkumist alkoholi tarbimist. Süüdistuse kohaselt toimus süüdistatava ja kannatanute vaheline vahejuhtum kl 00.15 paiku, süüdistuse poolt esitatud ja süüdistuse poolt tuginetud tõenditest nähtuvalt: 17.12.2018 indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtuvalt tuvastati kell 01:20 (so ca 1 tund peale S. Sipi lahkumist) kannatanu XX-l alkoholijoove 0,82 mg/l; kiirabikaardil on fikseeritud, et kannatanu DD-l on samuti tuvastatud joove (DD ise tunnistab samuti joobes olekut); DVD plaadil kõnesalvestustest ja 21.03.2019 asitõendi vaatlusprotokollist tulenevalt oli võimalik kannatanu XX häälest aru saada, et ta oli tuntavas alkoholijoobes nii esmase kõne tegemise ajal 16.12.2018 kella 00:20 paiku, kui ka kella 04.35 ajal, so enam kui 4 tunni möödudes pärast seda kui kiirabi oli tema kodust ära toimetanud ja vahepeal rohkem alkoholi juurde tarbimist polnud. Just tuntav XX joove viimase kõne tegemise ajal viitab, et kannatanu XX pidi olema tugevas joobes väidetava süüdistatava poolt tema laua tagant välja tõmbamise ja liikumise pealt jalaga löömise ajal. 3.
  2. Kaitsja rõhutab, et kannatanu XX avaldas ka kohtus lisaks eeluurimise ajal antud ütlustele, et pärast süüdistatava S. Sipp lahkumist püüdis kannatanu püsti tõusta, kuid ta kukkus selliselt, et kukkus sama jala peale (jalg jäi tuhara alla), mida väidetavalt oli süüdistatav laua tagant välja tõmbamise ajal löönud. Samuti, et kannatanu suhtlusest orptopeediga tuli hiljem välja, et teine kukkumine tõi kaasa raske tervisekahju tekkimise (RR ütlused 29.10.2019 istungil vastus kaitsja 3

(10)küsimusele (Kas hiljem on TT või teise arstiga juttu olnud, et kuidas selline raske tervisekahju sai tekkida? - .. see, et ma kukkusin, et eks see põhjustas juurde seda…Kui läksin TT (ortopeedi) juurde, viimasel vaatlusel küsisin, kas mu luud on juba nii nõrgad vanadusest, ta ütles, et see oli tugev löök ja kuna ma kukkusin tuharate peale, siis ilmselt ka see põhjustas juurde seda“. Varem kohtuistungi käigus selgitas kannatanu, et ortopeed TT juures käis kannatanu 01.04.2019 (protokolli lk 4, keskel), ütlusi andis menetlejale kannatanu 11.03.
  1. Samuti avaldas kannatanu XX, et pärast püsti tõusmist kukkus uuesti tuharate peale ning, et lohistas end tuharate peale majja. Tunnistaja RR (kannatanu poeg, kes jõudis esimesena kohale) avaldas, et kannatanu XX ei olnud majas sees, vaid esikus - maja uks oli lahti, jalad väljas (vastuolu kannatanu XX ütlustega, kes väitis end olevat maja ajal, kui tunnistaja RR saabus). Tunnistaja lohistas omakorda kannatanu majja. Ilmselgelt sellise esmalt tugevas alkoholijoobes oleva kannatanu enda liikumine ja ka tunnistaja RR poolt lohistamine süvendas veelgi kokkuvõttes kannatanu XX tervisekahju. Kuna süüdistatav oli selleks ajaks lahkunud, siis ei saa asuda seisukohale, et antud juhul oli raske tervisekahju tekkinud süüdistatava S. Sipp lahkumise ajaks. Kannatanu ortopeed (raviarst) TT kinnitas samuti kannatanule 01.04.2019, et raske tervisekahju tekkimist mõjutas hilisem kukkumine. 3.
  2. Süüdistaja on tuginenud kannatanu XX raske tervisekahju tekitamise tõendamisel 23.05.2019 ekspertiisi aktile. Kannatanu DD puhul pole tuvastatud ühegi tõendiga, et oleks tekkinud raske tervisekahju. XX osas raske tervisekahju tekkimise kohta esitatud tõendi (eelviidatu ekspertiisiakt) hindamisel juhib kaitsja tähelepanu asjaolule, et kohtuarst-ekspert ei suhelnud täiendavalt kannatanu XX-ga, vaid tugines ekspertiisi tegemise ajal üksnes temale esitatud dokumentidele (loetelu ekspertiisiaktis). Kannatanu XX kinnitas, et kohtueksperdiga temal suhtlust polnud. Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord ei näe ka ette, et kohtuarst-eksperdil oleks üldse kohustus vahetult suhelda isikuga, kelle tervisekahju tuvastamisel on. Kohtuarst-ekspert tugines arvamuse andmisel raske tervisekahju tekkimise põhjuse kohta kannatanu XX ütlusele, miks fikseeriti vahetult 16.12.2018 (SA Põhja-eesti Regionaalhaigla haigusloo nr 1862826) väljavõttes. Kannatanu XX avaldas kohtule, et tema pidi korduvalt käima ortopeedi (raviarst) TT juures ja viimati käis 01.04.2019, kus ta küsis TT käest üle raske tervisekahju tekkimise põhjuste kohta ja sai teada, et oma osa selles oli ka S. Sipi lahkumise järgselt toimunud kukkumises (vt eelnevalt tsiteeritud kõnesolevaid kannatanu XX ütlusi). Kohtuarstlikus ekspertiisis on tuginetud arvamuse andmisel kannatanu poolt esialgselt 16.12.2018 antud haigusloos fikseeritud ütlustele, kus pole fikseeritud kannatanu XX mitmekordne kukkumine. Seetõttu polnud eksperdil mingit teavet selle kohta, et pärast kannatanu poolt väidetavat löömist toimus veel sündmusi (kukkumine), millel oli otsene seos kannatanu raviarsti, ortopeedi TT arvamuse kohaselt kannatanu XX-le raske tervisekahju tekkimisega. Kohtuarst-eksperdil puudus ka info ekspertiisi tegemise ajal selle kohta, et väidetav löömine toimus liikumise ajal. Haigusloos oli kirjas, et toimus vaid löömine. On väga ebatõenäoline, et isegi kui pidada tõeseks kannatanu XX kirjeldust selle kohta, et süüdistatav S. Sipp lõi teda ajal, kui teda toolilt maha tõmmati, et siis sellise liikumise pealt on võimalik üldse nii tugevalt pihta saada jalale, et see toob kaasa killustunud luumurru, mille ravimine võttis aega vähemalt 4 kuud. 3.
  3. Kannatanu XX ütlustega leidis kinnitust, et raske tervisekahju tekkimisel oli otsustav osa just hilisematel kukkumistel, milliseks ajaks oli S. Sipp juba lahkunud. Maakohus jättis põhjendamatult kõrvale ja arvesse võtmata kannatanu XX ütlused kukkumiste kohta pärast S. Sipi lahkumist ja hiljem raviarstilt TT-lt saadud kinnitus, et jalavigastus osutus väga raskeks mitmekordsete kukkumiste tagajärjel, mitte aga ühest ainsast löögist. Kuna kõnesoleva teabe avaldas kannatanu XX raviarst suuliselt XX-le ja ajaliselt pärast seda kui menetleja oli saatnud juba kõik materjalid eksperdile, siis ei saanudki kohtuarst midagi teada sellest, et lisaks ravidokumentides nimetatud ühekordsele löömisele oli veel täiendavaid kukkumisi. Ilmselgelt, kui kohtuarsti, eksperdi käsutuses on üksnes teave, et toimus üks löök, kannatanu jalg ei kandnud ja tuvastatud on killustunud jalaluu 4
(10)murd, siis on igati loogiline ja põhjendatud asuda seisukohale, et killustunud jalaluumurd tekkis dokumentides nimetatud löögi tagajärjel. Tuginedes eeltoodule ei ole võimalik arvestada süüdistaja poolt esitatud ekspertiisiakti 23.05.2019 ja kannatanute ütlusi, kui vastuvaidlematuid tõendeid selle kohta, et kannatanu XX raske tervisekahju tekkis väidetava S. Sipi ühest jalaga löömisest ja seda veel liikumise ajal. 3.
  1. Isegi kui lugeda tõendatuks kannatanu XX ütlustega, et S. Sipp lõi teda laua äärest ära tõmbamise ajal ehk liikumise pealt jalaga, siis asus maakohus ebaõigesti ja alusetult seisukohale, et S. Sipp oleks pidanud mõistma, et löök tabab sellisesse kohta, kuna anatoomiliselt võttes on oht saada raske tervisekahjustus. Eluliselt on usutav kaitse vastuväide ja selgitus, et S. Sipp poleks suutnud nii kiiresti kalkuleerida kuhu täpselt lüüa, mitte aga maakohtu arvamus, et S. Sipp pidi mõistma raske tervisekahju tekkimise võimalikkust. 3.
  2. Oluline on esile tuua, et XX puudutas oma sõnadega süüdistatava S. Sippi väga valusat ja tundlikku teemat - solvas süüdistatava õde. Eeltoodu on oluline, et mõista miks ägestus S. Sipp (otsene seos kannatanu XX enda laimava käitumisega, kes pole vabandust vabandanud), sest läbi selle on võimalik mõista, miks ei ole süüdistav siiani vabandust palunud kannatanutelt. Antud juhul on vajalik, et mõlemad konflikti osapooled vabandaksid. Seetõttu ei olegi üldmenetlus antud asjas absoluutselt kohane menetlusviis läbi mille oleks võimalik taastada õigusrahu. Kuna prokurör jäi

§ 118

lg 1 p 2 sätestatud teo kvalifikatsiooni juurde, siis langes ära seadusest tulenev alus lepitusmenetluseks või kokkuleppemenetluseks, mis oleksid antud asjas asjakohased. 3.9. Isegi siis, kui ringkonnakohus leiab, et S. Sipi teod on õigesti kvalifitseeritud raske tervisekahjustuse tekitamisena § 118 alusel, on süüdistatavale mõistetud karistus liiga range. Süüdistataval puudus teo toimepanemise ajal tahtlus tekitada mistahes järelmitega tervisekahju, arvesse tuleb võtta kannatanu XX provotseerivat käitumist, millest sai alguse verbaalne konflikt kannatanu XX ja süüdistatava S. Sipi vahel. Kaitsja palub tühistada Pärnu Maakohtu 22.11.2019 otsus ja teha uus otsus, millega Sigmar Sipp õigeks mõista süüdistuses

§ 118

lg 1 p 2 järgi ja jätta kannatanute esindaja tasu (menetluskulud) kannatanute enda või riigi kanda. Kannatanu esindaja vastus apellatsioonile 4. Kannatanu vaidleb Sigmar Sipi kaitsja apellatsioonile vastu osas millega taotletakse Pärnu Maakohtu kohtuotsus tühistamist S. Sipi

§ 118lg 1 p 2 järgi süüdi tunnistamises.

Maakohus on õigesti tuvastanud

§ 118lg 1 p 2 süüteokoosseisu tunnused S.

Sipi käitumises. Kannatanu ei vaidle vastu Pärnu Maakohtu kohtuotsuse tühistamisele karistuse mõistmise osas ja uue otsusega võimalikule karistuse kergendamisele, karistuse alla alammäära kohaldamisele, samuti karistuse osalise või tervikuna tingimisi kohaldamata jätmisele või liitkaristusena mõistetud vangistuse asendamisele üldkasuliku tööga, kui kaitsja või kohtukolleegium leiab selleks õigusliku võimaluse. Kannatanu on S. Sipile andestanud ega soovi tema karmi karistamist. S. Sipi kaitsja kordab apellatsioonis hüpoteesi, et ei ole välistatud, et kannatanu sai rasked tervisekahjustused, mis tingivad tervisekahjustusest paranemise aja üle 4 kuu, alles teisel kukkumisel, kui kannatanu üritas pärast kukkumist S. Sipi köögist üles tõusta, jalg ei kandnud ja ta kukkus selle tõttu ise oma istmikuga kahjustatud jalale. See hüpotees on ümber lükatud kohtuarstliku ekspertiisi ekspertarvamuse punktiga 3, mille kohaselt oli tervisekahjustus – vasaku sääreluu killustunud murd, saadud süüdistatava löögist sääre pihta, millele viitab asjaolu, et kannatanu ei saanud pärast esimest kukkumist püsti tõusta ja kukkus, kuna jalg oli täiesti „lödi” ehk tema jalg ei kandnud – mis viitab otseselt sellele, et luu oli juba eelnevalt murdunud. Ehk kannatanu kukkus teist korda selle tõttu, et luu oli juba varem murdunud – trauma, millest paranemine võtab 5

(10)tavalise kulu korral üle 4 kuu, oli juba saadud. Vastavalt senisele kohtupraktikale hinnatakse tervisehäire kestust – kas see kestab alla nelja kuu või üle selle, ekspertiisi käigus vastavalt sarnasest haigusest tavalisele paranemise kulule. Eksperdid on andnud arvamuse, et sellisest tervisekahjustusest paranemise keskmise aja ja tavalise kulu järgi kestab tervisekahjustus vähemalt 4 kuud. Eksperdi hinnang haiguse tavalisele kulule ei sõltu sellest, kui kaua kestis tervisekahjustus konkreetsel juhul (vastavalt perearsti tõendile lausa 5 kuud). Süüdistatava kaitsja seab apellatsioonis kahtluse alla kannatanu XX ja tunnistaja DD ütluste usaldusväärsuse, väites, et nad olid sündmuse ajal „tugevas” joobes. See kaitsja väide on tunnistajate joobeseisundi osas selgelt liialdatud ja mäluhäirete osas vastuolus kogutud tõenditega. Tunnistajad on möönnud, et nad tarvitasid koos süüdistatavaga alkoholi, aga tunnistajad ei kaeba selle õhtu osas mälu käepärasuse üle, vaid on andnud sündmuste kohta piisavalt põhjalikke ütlusi ning öelnud, et mäletavad sündmustest absoluutselt kõike. Vastavalt häirekeskusele tehtud kõne salvestistele on XX häirekeskusesse helistades piisavalt adekvaatne, annab enda andmed selgesti ja õigelt, kirjeldab juhtunut piisavalt üksikasjalikult ega anna alust kahtlusteks temal võimalike mäluhäirete olemasolu kohta. Et XX ja DD mäletavad sündmusi ja annavad ütlusi vastavalt mälule, kinnitab asjaolu, et nende poolt kohtus süüteo asjaolude kohta antud üksikasjalikud ütlused langesid kokku kohtueelses menetluses antud ütlustega ja ei andnud alust kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamiseks ei mälu värskendamiseks ega seoses vastuoluga ütlustes. Süüdistatava kaitsja väidab oma apellatsioonis, et XX provotseeris vägivalda, rääkides väga halvasti süüdistatava õest GG-st. See väide ei ole tõendatud. Seda on väitnud süüdistatav, kuid kannatanu on andnud ütlusi, et suitsetamise ajal hakkas hoopis süüdistatav teda verbaalselt ründama, süüdistades, et kannatanu pärast lõppes süüdistatava õe GG ja kannatanu poja UU kooselu, samuti et OO, kes on nii süüdistatava elukaaslane kui kannatanu tütar, jutu järgi ei salli kannatanu süüdistatavat ning ründas kohe kannatanut füüsiliselt. Prokuratuuri vastus apellatsioonile 5. Prokuratuur leiab, et maakohtu süüdimõistev otsus on seaduslik ja põhjendatud ja jääb tõendite hindamise osas maakohtule esitatud süüdistuskõnes märgitud seisukohtade juurde. Apellatsioonis välja toodud asjaolud ei anna alust maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamiseks. Maakohus on hinnanud kõiki asjas olevaid tõendeid kogumis õigesti ja objektiivselt. Apellatsioon tugineb peamiselt süüdistatava vastuolulistele ja ennast õigustavatele ütlustele, mille maakohus põhjendatult ebausaldusväärseteks luges. Samuti nõustub prokuratuur kannatanu esindaja apellatsioonivastuses märgitud seisukohtadega, mis puudutavad süüdistuse tõendatust. Kuigi kaitsja on nii maakohtus kui apellatsioonis asunud seisukohale, et Sigmar Sipil ei olnud tahtlust tekitada kannatanutele tervisekahjustus, ei ole alust ka selles osas tugineda süüdistatava vastuolulistele ütlustele. Muudest tõenditest nähtub väline teopilt, mille kohaselt tungis vihahoos süüdistatav kallale XX-le, keda tõukas ja lõi tugevalt jalaga ning seejärel tõukas pikali ka DD. Sellisest käitumisest tuleneb üheselt ja selgelt süüdistatava otsene tahtlus tekitada kannatanutele nii füüsilist valu kui tervisekahjustus. Löömine saabki reeglina olla tahtlik tegevus ja ka antud juhul soovis süüdistatav kannatanu XX lüüa ja talle ka tervisekahjustus tekitada. Jalaga tugevalt vastu teise inimese jalga lüües on tervisekahjustuse tekitamine nii objektiivselt kui subjektiivselt ettenähtav. Samuti isikut pikali tõugates peab süüdlane pidama võimalikuks seda, et tekitab sellega isikule tervisekahjustuse.

§ 118

lg 1 p 2 puhul saab asuda seisukohale, et tervisekahjustuse tekitamine ise ehk löömine peab olema tahtlik tegevus, tagajärje osas piisab ka ettevaatamatusest. Antud juhul esineb ka tagajärje osas vähemalt kaudne tahtlus, arvestades jalaga tugevalt vastu jalga löömist, pidi süüdistatav ette nägema mistahes raskusastmega tervisekahjustuse tekkimist. 6

(10)Ekspert on andnud kohtuarstliku ekspertiisi aktis selge vastuse ka selle kohta, kas Sigmar Sipi jalalöök põhjustas XX-le raske tervisekahjustuse luumurru näol. Kaitsja esitatud hüpotees, et kannatanu võis saada raske tervisekahjustuse hilisemal kukkumisel, ei tugine kriminaalasjas olevatele tõenditele, mille alusel oleks võimalik anda tervisekahjustuse tekkimise viisile teistsugust hinnangut. Kaitsjal oli võimalik taotleda ka täiendavat ekspertiisi või eksperdi küsitlemist kohtus, kuid seda ta ei teinud, mistõttu pole kohtule esitatud tõendeid, mis kinnitaksid kannatanu XX raske tervisekahjustuse teistsugust tekkemehhanismi. Samuti on põhjendatud Sigmar Sipi süüdimõistmine

§ 118

lg 1 p 2 järgi, kuna teoühtsuse mõttes on tegemist ühe jätkuva teoga ning DD tõukamist ei tule kvalifitseerida eraldi

§ 121järgi ning mõista eraldi karistused mõlema kuriteo eest.

Karistuse osas leiab prokuratuur, et

ei võimalda mõista kaitseajal toime pandud

§ 118

lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest süüdistatavale mingit muud karistust peale reaalse vangistuse. Maakohus on võtnud arvesse isiku süü suurust, leides, et see on alla keskmise, samuti muid asjaolusid ning seetõttu mõistnud süüdistatavale vangistuse alammäära lähedase karistuse. Menetluskulude osas märgib prokuratuur, et KrMS ei näe ette alust jätta kannatanu esindaja tasu kannatanu kanda, kui kriminaalasjas tsiviilhagi pole ning antud juhul ei tekkinud kannatanul kulusid seoses tsiviilhagi menetlemisega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

  1. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonis toodud väidetega, leiab, et esitatud apellatsiooni argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
  2. Esitatud apellatsioonis kaitsja leiab, et maakohtu otsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks ning kohtuotsuse tühistamise aluseks. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu ning peab kõigepealt vajalikuks korrata kohtupraktikas kujunenud seisukohta, et kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas apellant nende järeldustega nõustub või mitte. Praeguses kohtuasjas pole maakohtu otsuse põhi- ja resolutiivosa vahel sellised vastuolud tuvastatavad (vt. RKKKo nr 3-1-1-13-12, p 12).
  3. Kohtukolleegium märgib, et arutatavas kriminaalasjas on kaitsja põhiargumendiks hüpotees, et kannatanu XX sai süüdistuse aluseks oleva raske tervisekahjustuse, kui üritas püsti tõusta peale S. Sipi lahkumist, kuid õnnetult kukkus kahjustatud jalale. Seejuures ei vaidlusta kaitsja, et S. Sipp on ühel korral jalaga vastu kannatanu jalga löönud. Kaitsja ei nõustu maakohtu järeldusega, et süüdistatava tahtlus oli suunatud tervisekahjustuse tekitamisele, seega on põhjendamatu kannatanu süüditunnistamine

§ 118lg 1 p 2 järgi.

Kaitsja leiab sisuliselt, et mitte iga löök jalaga vastu kannatanu jalga oleks oma väliselt avalduva ohtlikkuse astme poolest selline, et saaks jaatada tagajärjena saabuva tervisekahjustuse põhjustamise tahtlikkust. Esitatud apellatsioonis viitab kaitsja asjakohastele Riigikohtu lahenditele, kus on leitud, et

§ 118

lg 1 p-de 1-7 järgi saab karistada üksnes sellist raske tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (s.o

§ 121lg 1, 1.

alternatiiv) vastav tagajärg (vt RKKKo nr 1-17-105/35, p-d 10-11; nr 1-165213/61, p 16; nr 3-1-1-46-15, p-d 10.1-10.2). Samuti on oluline, et toimepanija tahtlus hõlmaks 7

(10)just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis

§ 118lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni (RKKKo nr 1-17-5883/77 p 9).

Kohtukolleegium leiab, et kaitsja poolt viidatud Riigikohtu seisukohad ei toeta kuidagi apellatsioonis toodud argumente ega sea kahtluse alla maakohtu poolt tehtud järeldusi süüdistatava süü küsimuse ja tema tegevusele antud juriidilise hinnangu osas.

  1. Uuritud tõenditega on kinnitamist leidnud, et ärritunud S. Sipp tõukas XX ja DD ning lõi jalaga XX vastu jalga. Kaitsja on jätkuvalt seisukohal, et S. Sipp ei soovinud kannatanule ükskõik millise tervisekahjustuse tekitamist. Kohtukolleegium sellise seisukohaga ei nõustu ning osundab kohtupraktikas kujunenud arusaamale, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse puhul langeb nende subjektiivse külje kahe vormi intellektuaalne element – tagajärje ettenägemine – kokku ning kaudse tahtluse ja kergemeelsuse eristamine saab toimuda üksnes voluntatiivse (tahtelise) elemendi abil. Oluline on aga tähele panna, et tahtluse nn teadmise ja tahtmise külge ei saa käsitleda teineteisest isoleeritult, vaid tegemist on tunnustega, mis on omavahel nn sõltuvussuhtes. Kui isik loob teadlikult sellise kausaalahela kulgemise, mille käiku ja tagajärgi ta ei suuda, oska ega ka taha kontrollida, kiidab ta need tagajärjed kaudse tahtluse tähenduses samal ajal ka heaks (vt täpsemalt TRRo 1-11-5311, p-d 7.1–7.3). Tahtluse küsimus lahendatakse sellistel puhkudel seega peamiselt just intellektuaalse külje alusel. Kirjeldatu tähendab sisuliselt seda, et isiku käitumises võimalikku tagajärge puutuva tahtluse tuvastamine pannakse suuresti sõltuvusse konkreetse teo väliselt avalduvast ohtlikkuse astmest, mida senises praktikas on nimetatud teo objektiivseks avaldumiseks (vt nt RKKKo 3-1-1-79-15, p 8). (p 17) Tahtluse tuvastamisel peab arvestama kõiki kriminaalasja menetlemisel tõendatuks loetud asjasse puutuvaid asjaolusid ja see tuleb kindlaks teha rangelt teo toimepanemise hetke seisuga (vt ka RKKKo3-1-1-111-16, p-d 10 ja 11). Tahtluse hindamisel saab muu hulgas arvestada teo välist avaldumist (RKKKo nr 1-17-5883/77) Kohtukolleegium leiab, et maakohus on ülalmainituga täielikult arvestanud ning jõudis põhjendatud seisukohale, et välispidise teopildi põhjal on leidnud kinnitust, et S. Sipp lõi XX jalaga tugevalt, mida näitab löömise tagajärjel tekkinud tervisekahjustus. Samuti lükkas ta DD sedavõrd tugevalt, et kannatanu kukkus. On väljaspool mõistliku kahtlust, et lüües kannatanut tugevalt jalaga, tõugates mõlemaid kannatanuid pikali, oli süüdistatava tahtlus suunatud mitte üksnes neile valuaistingu tekitamisele, vaid kannatanutele kahavigastuste põhjustamisele. Õige on maakohtu järeldus, et süüdistatav lõi kannatanuid lüües ja tõugates teadlikult sellise kausaalahela kulgemise, millega käiku ja tagajärgi ta ei osanud ega suutnud kontrollida, seega kiitis heaks ka saabunud tagajärgi. Selliselt käitus süüdistatav saabunud tagajärje suhtes kaudse tahtlusega.
  2. Kaitsja hüpotees, et kannatanu XX sai süüdistuse aluseks oleva raske tervisekahjustuse, kui üritas püsti tõusta peale S. Sipi lahkumist, kuid õnnetult kukkus kahjustatud jalale, ei põhine uuritud tõenditel. Kaitsja etteheide eksperdiarvamusele seisneb selles, et ekspert ei pidanud vajalikuks uuritava XX-ga isiklikult suhelda. Kaitsja rõhutab, et kannatanu XX ütlustest on aga teada, et S. Sipi lahkumise järgselt on ta üritanud püsti tõusta ning on tuharate peale kukkunud, mis ortopeed TT arvates tekitas raske tervisekahjustuse süvenemise. Ekspert ei teadnud kukkumisest midagi, mis võis mõjutada ekspertarvamuse tulemust. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et KrMS § 321 lg 6 kohaselt võib apellant apellatsioonis tugineda maakohtus tõendi uurimata jätmisele üksnes siis, kui ta esitas tõendi maakohtule ja seda ei võetud vastu või kui ta ei saanud tõendit maakohtus esitada temast mitteoleneval mõjuval põhjusel. Esitatud apellatsioonis viitabki kaitsja sisuliselt tõendite uurimata jätmisele – eksperdi ja tunnistaja ortopeed TT ülekuulamata jätmisele. KrMS § 292 lg 2 kohaselt võib kohus määrata eksperdi ülekuulamise ekspertiisiakti sisu selgitamiseks või täiendamiseks kohtumenetluse poole taotlusel. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et kaitsja oleks täiendavate tõendite uurimist kohtult taotlenud. Selliselt ei saa kaitsja, kes 8

(10)jättis oma menetlusõiguse täiendavate tõendite kogumiseks ja uurimiseks õigeaegselt realiseerimata, hilisemas menetlusstaadiumis viidata süüdistatava kasuks tõusetunud kahtlustele. Kohtukolleegiumi veendumusel ei saanudki kannatanu jalamurru tekkemehhanismi osas XX ütluste valguses täiendavaid kahtlusi tekkida, kuna kannatanu hilisema jalale kukkumisega oli ekspert arvamuse tegemisel arvestanud. Nimelt eksperdiarvamuse p-s 3 esitatud küsimus on formuleeritud järgnevalt: „Kas on võimalik täpsustada sääreluukeha murru tekkemehhanismi, kas kannatanu XX poolt kirjeldatud viisil (hilisem jalale kukkumine) võis sellesse piirkonda tekkida mõni lisavigastus?“. Eksperdi arvamus on vastuseks sellele küsimusele kategooriline, et tervisekahjustused on saadud tömbi vägivalla toimel, lähteandmetes märgitud ajal ja viisil – 16.12.2018 löögist vasaku sääre piirkonda ning millele viitab kanntanu seletus peale löögist sääre piirkonda püsti tõusmisel „Jalg täiesti lödi“ (tlk 35).
  1. Asjassepuutumatu on kaitsja apellatsioonis toodud argument kannatanute alkoholijoobe kohta. Kriminaalasjas puudub vaidlus, et alkoholi tarvitati koos süüdistatavaga. Kannatanute adekvaatsust nende pöördumisel Häirekeskusesse ega teate sisu pole alkoholijoove mõjutanud. Kohtukolleegium märgib, et kaitsja pole kannatanute ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seadnud. Sama tähtsusetu süüdistatava tegevusele juriidilise hinnangu andmisel on tema tegevuse motiiv ja eesmärk. Nagu on eespool juba märgitud määratletakse süüdistatava tahtlust muuhulgas välise teopildi järgi ning rangelt teo toimepanemise hetke seisuga, seega põhjendamatu on kaitsja seisukoht, et süüdistatava tahtlust oleks kohus pidanud tuvastama tuginedes teda tundvate perekonnaliikmetele arvamusele sellest, et süüdistatav ei ole üldse vägivaldne inimene. Lisaks väärib märkimist, et just süüdistatava ütlused olid maakohtu poolt ebausaldusväärsetena tõendikogumist kõrvale jäetud. Maakohtu sellist järeldust kaitsja eraldi ei vaidlustanud. Kannatanu XX ütlustest nähtub aga, et S. Sipil tekkis vihahoog, kuna viimase arvates läksid XX pärast GG ja U lahku, seega kaitsja poolt tähtsaks peetud süüdistatavapoolse ründe motiiv ei leidnud kohtuliku uurimise käigus ka kinnitust.
  2. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja apellatsioonis esitatud argumendid sellest, et puudub alus Sigmar Sipi teo kvalifitseerimiseks DD suhtes

§ 118lg 1 p 2 alusel, on vastuolus süüdistatava huvidega.

Kui nõustuda kaitsja loogikaga sellest, et S. Sipi tegevust DD suhtes tuleb vaadelda XX suhtes toimepandud teost eraldi, siis oleks pidanud maakohus lahendama selle teo osas küsimuse S. Sipi süüditunnistamisest ka

§ 121

lg 2 p 3 järgi ning mõistma talle eraldi karistuse, mis tingiks liitkaristuse moodustamise ka

§ 64lg 1 alusel.

Praeguses kohtuasjas on maakohus aga ainuõigesti viidanud asjakohasele Riigikohtu praktikale, et ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegu siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (RKL 3-1-1-56-15, p 9). Ringkonnakohus märgib maakohtu seisukohaga nõustuvalt, et S. Sipi tegevus on vaadeldav teoühtsuse seisukohalt ühe teona, mille osateod olid toimepandud väga lühikese aja jooksul samas kohas, vägivaldse tegevuse iseloom oli sama ning erinevus isikute osas avaldus vaid tagajärgedes, seega on S. Sipi tegevus õigesti kvalifitseeritud

§ 118lg 1 p 2 järgi.

13. Esitatud apellatsioonis leidis kaitsja, et süüdistatavale mõistetud karistus on liiga range. Kohtukolleegium kaitsja sellise lakoonilise seisukohaga ei nõustu ning leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks ka süüdistatavale mõistetud karistuse osas. 9

(10)

§-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-14-07 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on ülalnimetatut järginud. Maakohus on õigesti hinnanud S. Sipi süüd keskmisest väiksemaks. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud

§ 57

loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ja nendele pole viidatud ka apellatsioonis.

§ 118

lg 1 p 2 järgi ettenähtud sanktsiooni keskmiseks määraks on 8-aastane vangistus, mis on antud juhul lähtepunktiks. Maakohus on kaugelt alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra jääva karistuse mõistmisel arvestanud seega Sigmar Sipi süü suurust ning karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist täiel määral. Arvestades, et S. Sipile inkrimineeritud kuritegu oli toime pandud katseaja jooksul, ei jäänud maakohtule muud õiguslikku võimalust, kui kohaldada

§ 65lg-t 2.

Liitkaristuse pikkus ei võimalda aga kehtiva kohtupraktika kohaselt selle täiendavat individualiseerimist.

  1. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi apellatsioonis nimetatud rikkumist ega KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 344-345 lg 1, 2 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 22.11.
  2. a otsuse Sigmar Sipi suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. allkirjastatud digitaalselt 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.