← Eesti

1-18-10496/55

1-18-10496 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. jaanuar 2020, Tallinn Kohtuasja number 1-18-10496 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikme

§ 22lg 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 3.

detsembri

  1. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Valitud kaitsja vandeadvokaat Gerly Kask Prokurör Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Ilona Litvinova Süüdistatav Kirill Tripolski isikukood 37912042265, elukoht XXX, karistatus puudub Kaitsja Valitud kaitsja vandeadvokaat Gerly Kask Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  2. Tühistada Harju Maakohtu
  3. detsembri
  4. a otsus Kirill Tripolskile KarS § 209 lg 2 p 3,4, § 372 lg 2 p 3 ja §

§ 22lg 3 järgi mõistetud üksikkaristuste ning Kar

S § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas. 2. Mõista Kirill Tripolskile KarS § 209 lg 2 p 3,4, § 372 lg 2 p 3 ja §

§ 22lg 3 järgi Kar

S § 63 lg-t 1 kohaldades karistuseks 2 (kaks) aastat 6 (kuus) kuud aastat vangistust.

  1. Muus osas, sealhulgas Kirill Tripolski suhtes KarS § 73 lg 1, 3 sätete kohaldamises, jätta kohtuotsus muutmata.
  2. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.
  3. Mõista Eesti Vabariigilt Kirill Tripolski kasuks välja valitud kaitsjale vandeadvokaat Gerly Kasele apellatsioonimenetluses makstud mõistliku suurusega tasu 750 eurot. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. Harju Maakohtu
  5. detsembri
  6. a otsusega üldmenetluses tunnistati Kirill Tripolski süüdi ja karistati karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 2 p 3, 4 järgi 2 aasta 6 kuu vangistusega, KarS § 372 lg 2 p 3 järgi 1 aasta vangistusega ja KarS §

§ 22lg 3 järgi 1 aasta vangistusega. Kar

S § 64 lg 1 alusel suurendati üksikkaristustest raskeimat ja mõisteti liitkaristuseks 3 aastat kuud vangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti K. Tripolski karistus 4 aasta 6 kuu pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. 2. K. Tripolski tunnistati süüdi isikute grupiga suures ulatuses kelmuses, tegevusloata majandustegevuses ning maksejõuetuse põhjustamises kaasaaitajana. 2.1 K. Tripolski tunnistati KarS § 209 lg 2 p 3 ja 4 järgi süüdi selles, et ta oli alates 16.01.2015 kuni 13.02.2015 E OÜ (registrikood XXXXXXXX, ajavahemikul 16.01.201529.06.2015 ärinimi M OÜ, ajavahemikul 16.01.2015-02.09.2015 juriidiline aadress XXX, alates 18.03.2016 kella 13:30-st pankrotis) ainuosanik ning juhatuse ainuliige. 25.12.2014 pöördus Kirill Tripolski poole varasematest aegadest tuttav Ukraina elanik ja kodanik OD ja tegi talle „äritegevuse“ ettepaneku. OD „äritegevuse“ ametlik versioon seisnes selles, et „Hispaanias on olemas kompanii, mis tegeleb eliitkinnisvara väljaüürimisega“. Tegelik plaan seisnes OD sõnastuses selles, et vajatakse ühte (või kahte-kolme) ettevõtet minimaalse (nulli poole püüdeva) maksustamise tsoonis Euroopa Liidu (edaspidi ka EL) riikides koos kontoga pangas (kus on võimalik EL-siseseid pangaülekandeid teostada võimalikult kiiresti) ja töötava POS makseterminaliga (edaspidi ka POS (Point-of-sale) terminal). POS terminal peab võimaldama makseid selliselt, et pangakaarti füüsiliselt kohal ei ole. Ametliku versiooni kohaselt maksavad kliendid deposiidile raha objekti broneerimise eest; OD ja K. Tripolski jätavad ametlikult klientide leidmise ja tasu saamise eest oma äriühingu kontole 2025%, tegelikult aga jätavad nad endale vaevatasu POS terminali kasutamise ja muude panga ülekannete tegemise eest. Tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult OD-ga, avas 12.02.2015 K. Tripolski Danske Bank A/S Eesti filiaalis (registrikood 11488826) E OÜ-le (pankrotis) arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX, samuti sõlmis pangaga kontoga seotud teleteenuse lepingu. Samal päeval sõlmis K. Tripolski E OÜ (pankrotis) nimel Danske Bank A/S Eesti filiaaliga kaartide teenindamise lepingu, mille lahutamatuks osaks on kaartide teenindamise lepingu tüüptingimused ja lisa 1 „Kaartide teenindamise lepingu erikokkulepped“. 13.02.2015 sõlmis K. Tripolski, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult OD-ga, E OÜ (pankrotis) nimel Danske Bank A/S Eesti filiaaliga täiendava kokkuleppe kaartide teenindamise lepingule. 2

(19)Kaartide teenindamise lepingu tüüptingimuste punkti 1 kohaselt on makseterminal kaartide kui elektrooniliste maksevahendite aktsepteerimist võimaldav rahvusvahelistele standarditele vastav, Kaardikeskuses sertifitseeritud tehniline seade, mis elektrooniliselt töötleb, säilitab ja edastab kaardil olevat informatsiooni või jätab paberkandjale jäljendi kaardile pressitud andmetest. Vastavalt kaartide teenindamise lepingu tüüptingimuste punktile 3.20.
  1. oli E OÜ-l (pankrotis) õigus vastavalt kaardi valdaja taotlusele käsitsi sisestada tehingu andmed makseterminali, milline viis ei eelda kaardi valdaja füüsilist viibimist kauba müümise või teenuse osutamise kohal. Samuti nägi täiendava kokkuleppe kaartide teenindamise lepingule punkt 3.20.
  2. ette, et juhul „Kui Kaardi Valdaja vaidlustab Tehingu ka peale Teenindajalt (E OÜ (pankrotis)) selgituse saamist, on Pangal (Danske Bank A/S Eesti filiaal) õigus keelduda vaidlustatud Tehingu alusel tasumisele kuuluva summa maksmisest Teenindajale või vaidlustatud Tehingu alusel tasutud summa Teenindajalt tagasi nõuda, olenemata Teenindaja selgitustest.“ Sama kokkuleppe punkti 3.20.
  3. kohaselt „Teenindaja võtab enda kanda kogu võimaliku riski, mis tuleneb Tehingute käsitsi sisestamisest Lepingu punktis 3.
  4. nimetatud tingimustel ja vastutab kõikide võimalike kahjude eest, mis võivad tuleneda Tehingute käsitsi sisestamisest Lepingu punktis 3.
  5. nimetatud tingimustel. Tüüptingimuste punkt 3.
  6. kohustas E OÜ-d (pankrotis) teostama tehinguid vastavalt lepingule ning punkt 3.
  7. kohustas E OÜ-d (pankrotis) andma kaardi valdajale üle kauba või osutama teenust, mille eest tema on osaühingu valduses oleva makseterminali kaudu kaardiga tasunud. Tüüptingimuste punkti 3.
  8. kohaselt kohustas E OÜ-d (pankrotis) tagama nõude saamisel vajalike rahaliste vahendite olemasolu pangakontol. Tüüptingimuste punkti 4.
  9. kohaselt kohustus Danske Bank A/S Eesti filiaal omakorda tasuma E OÜ-le (pankrotis) makseterminali abil tehtud tehingu summad, millest on maha arvatud komisjonitasu, vastavalt 12.02.2015 lepingu lisas nr 1 kokkulepitud maksepäevadel või hiljemalt kolme pangapäeva jooksul arvates vastava tehingu kliiringinfo laekumisest Kaardikeskusest. Nimetatud lepingu ja täiendava kokkuleppe sõlmimisel, samuti tüüptingimuste aktsepteerimisel kinnitas Kirill Tripolski E OÜ (pankrotis) nimel Danske Bank A/S Eesti filiaalile nii kirjalikult kui suuliselt, et tema juhitava osaühingu põhitegevusalaks on kinnisvara rendivahendus ning müügikoha aadressiks on NNN Tallinn. Ülalkirjeldatud tegevusega tekitas K. Tripolski, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult OD-ga, Danske Bank A/S Eesti filiaalile teadvalt ebaõige ettekujutuse sellest, et K. Tripolski juhitav E OÜ (pankrotis) tõepoolest tegeleb kinnisvara rendivahendusega ning soovib hakata osutama vastavat teenust isikutele, kes tasuvad selle eest kaardiga makseterminali vahendusel ning kellest valdav enamus küll ei viibi tasumise hetkel teenuse osutamise kohas aadressil NNN Tallinn, kuid äritegevust teostatakse Eestis, peamiselt Tallinnas. Samuti olid Danske Bank A/S Eesti filiaali töötajad jõudnud seisukohale, et K. Tripolski isikus on tegemist äriühingu juhatuse liikmega, kes jätkab äriühingu tegevuse isiklikku juhtimist vastavalt pangale esitatud äriplaanile. Danske Bank A/S Eesti filiaali poolse positiivse otsuse vastuvõtmist mõjutas muuhulgas asjaolu, et K. Tripolski oli pangale teadaolevalt suurettevõtte Sanoma Baltics AS-i juhatuse liige, kelle vastu oli juba varasemast ajast tekkinud pangal usaldus. Informatsiooni edastamisel varjas K. Tripolski Danske Bank A/S Eesti filiaali töötajate eest asjaolu, et ta kavatseb kohe pärast POS terminali saamist astuda E OÜ (pankrotis) juhatuse koosseisust välja. Samuti seda, et tema ja OD poolt tegelikult kokkulepitud plaan ei ole see, mida panga töötajatele esitati. 3
(19)Danske Bank A/S Eesti filiaali töötajatele esitatud dokumentide ja kinnituste alusel andis Danske Bank A/S Eesti filiaal E OÜ-le (pankrotis) K. Tripolski isikus üürile makseterminali. Alates 16.02.2015 oli makseterminal K. Tripolski ja OD valduses. Tegelikult ei pidanud E OÜ (pankrotis) kinnisvara rendivahendust arendama ning K. Tripolskil ja OD-l ei olnud algusest peale kavatsust sellist (ega mis iganes muud) teenust (ega kaupa) lubatud müügikohas pakkuda või täita sõlmitud lepingute, lisakokkulepete ja tüüptingimusi, vaid nad soovisid võimaldada kolmandatel isikutel teostada rahalisi ülekandeid läbi E OÜ (pankrotis) Danske Bank A/S Eesti filiaali konto ilma, et kaartide valdajad andnuks selleks tegelikku nõusolekut. 13.02.2015 vormistasid K. Tripolski ja OD viimase E OÜ (pankrotis) ainuosanikuks. Samal päeval vormistas OD ainuosaniku otsuse, millega kutsus K. Tripolski E OÜ (pankrotis) juhatuse koosseisust tagasi ning määras teda menetlusdokumentide kättesaamiseks pädevaks isikuks, ühtlasi valis ennast E OÜ (pankrotis) juhatuse ainuliikmeks. Kohtueelse menetluse käigus täpselt tuvastamata ajal, kuid mitte varem kui 12.02.2015 ja mitte hiljem kui 08.10.2015, said K. Tripolski ja OD kohtueelse menetluse käigus tuvastamata füüsilistelt isikutelt Ühendkuningriigis elavate isikute valduses olevate pangakaartide andmed, millised võimaldasid K. Tripolskil ja OD-l teha tehinguid nende kasutuses oleva makseterminali abil. Nimelt sisestasid K. Tripolski ja OD, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult, neile teatavaks saanud Ühendkuningriigis elavate isikute valduses olevate pangakaartide andmeid makseterminaali, millega tekitasid Danske Bank A/S Eesti filiaalile näilikku mulje, nagu oleks kaartide valdajad sõlminud E OÜ-ga (pankrotis) tehingud, mille tulemusena said kaubad ja/või teenused ning tasusid osaühingule antud kaupade ja/või teenuste eest pangakaardi vahendusel. Tegelikkuses E OÜ (pankrotis) kaartide valdajatele kaupu ega teenuseid ei müünud, kaartide valdajad E OÜ-ga (pankrotis) tehinguid ei sõlminud ning kaupu ega teenuseid ei saanud. Kirjeldatud viisil K. Tripolski ja OD poolt makseterminali abil autoriseeritud näilike tehingute kogusumma moodustas vähemalt 479 617,78 eurot. Eksimusse sattunud Danske Bank A/S Eesti filiaal kandis makseterminali abil tehtud näilike tehingute kogusumma 479 617,78 eurot E OÜ (pankrotis) arvelduskontole, kust K. Tripolski ja OD kandsid selle raha edasi kolmandate ettevõtete pangakontodele. Kuivõrd kaartide valdajad vaidlustasid nimetatud näilikud tehingud ning nõudsid raha tagastamist, siis maksis Danske Bank A/S Eesti filiaal selle summa kaartide valdajatele tagasi. Ülalkirjeldatud tegevusega tekitas K. Tripolski koos OD-ga Danske Bank A/S Eesti filiaalile varalise kahju summas 479 617,78 eurot. Seega pani K. Tripolski toime grupi poolt teisele isikule suures ulatuses varalise kahju tekitamise tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil, s.o KarS § 209 lg 2 p 3, 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 2.2 K. Tripolskit tunnistati KarS § 372 lg 2 p 3 järgi süüdi selles, et ta oli alates 16.01.2015 kuni 13.02.2015 E OÜ (registrikood XXXXXXXX, ajavahemikul 16.01.201529.06.2015 ärinimi M OÜ, ajavahemikul 16.01.2015-02.09.2015 juriidiline aadress NNN Tallinn, alates 18.03.2016 kella 13:30-st pankrotis) ainuosanik ning juhatuse ainuliige, alates 13.02.2015 menetlusdokumentide kättesaamiseks pädev isik. 4
(19)OD (Ukraina Vabariigi isikukood XXXXXXXXXXX, Eesti Vabariigi isikukood XXXXXXXXXXX) on alates 13.02.2015 E OÜ (pankrotis) ainuosanik ning juhatuse ainuliige. Äriregistri andmete kohaselt oli E OÜ (pankrotis) tegevusalaks
  1. aastal enda või renditud kinnisvara üürileandmine ja käitus. Tegelikkuses ei tegelenud osaühing, samuti K. Tripolski ega OD füüsiliste isikutena
  2. aastal ega hilisemalt enda või renditud kinnisvara üürileandmise ja käitusega. K. Tripolski, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult OD-ga, leppis 2015.aasta veebruaris kohtueelse menetluse käigus tuvastamata füüsiliste isikutega (edaspidi tuvastamata isikud), kes tegutsesid reaalselt mitteeksisteerivate ja/või tegelikult teenust mitteosutatavate firmade U või U, L, T, Ce Ltd, L, P, M and M, E, W nimel, kokku selles, et E OÜ (pankrotis) nimele avatakse krediidiasutuses konto ning sõlmitakse makseterminali (edaspidi ka POS terminal) üürileping. See võimaldab tuvastamata isikutel võtta krediitkaartide valdajate (edaspidi ka kaartide valdajad) krediitkaartidega seotud pangakontodelt raha ning suunata seda E OÜ (pankrotis) pangakonto kaudu edasi. Kokkuleppe kohaselt pidi E OÜ (pankrotis) pangakontole osutatud teenuse eest tasuna jääma 20% kogu ülekantavast rahast. Mainitud kokkuleppe elluviimiseks avas 12.02.2015 K. Tripolski Danske Bank A/S Eesti filiaalis (registrikood 11488826) E OÜ (pankrotis) nimele arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX, samuti sõlmis Danske Bank A/S Eesti filiaaliga kontoga seotud teleteenuse lepingu. Samal päeval sõlmis K. Tripolski E OÜ (pankrotis) nimel Danske Bank A/S Eesti filiaaliga kaartide teenindamise lepingu, mille lahutamatuks osaks on kaartide teenindamise lepingu tüüptingimused ja lisa 1 „Kaartide teenindamise lepingu erikokkulepped“. 13.02.2015 sõlmis K. Tripolski, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult OD-ga, E OÜ (pankrotis) nimel Danske Bank A/S Eesti filiaaliga täiendava kokkuleppe kaartide teenindamise lepingule. Nende dokumentide alusel andis Danske Bank A/S Eesti filiaal E OÜ-le (pankrotis) K. Tripolski isikus üürile POS terminali. Alates 16.02.2015 oli POS terminal K. Tripolski ja OD valduses ja kasutuses. Kohtueelse menetluse käigus täpselt tuvastamata ajal, kuid mitte varem kui 12.02.2015 ja mitte hiljem kui 27.08.2015, said K. Tripolski ja OD tuvastamata isikutelt saavutatud kokkuleppe alusel Ühendkuningriigis elavate isikute valduses olevate krediitkaartide andmeid koos tehingute summadega ning sisestasid nende kasutuses olevasse POS terminali. Selliselt debiteerisid K. Tripolski ja OD kaartide valdajate pangakontosid, mille tulemusena laekus raha E OÜ (pankrotis) arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. Peale raha laekumist E OÜ (pankrotis) arvelduskontole kandsid Kirill Tripolski ja OD selle edasi erinevatele äriühingutele. Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) 709 lg 4 kohaselt on maksekonto makseteenuse kliendi nimel maksetehingute täitmiseks peetav konto. Vastavalt makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse (edaspidi MERAS) § 3 lg 1 p 6 on üheks makseteenuse liigiks rahasiire. MERAS § 3 lg 3 kohaselt on rahasiirdega tegemist makseteenuse puhul, mille käigus rahalised vahendid edastatakse maksjalt saajale või tema nimel tegutsevale makseteenuse pakkujale ilma maksja või saaja nimel maksekontot avamata. MERAS § 3 lg 6 p 1 sätestab, et makseteenuseid võivad muu hulgas osutada makseasutused. MERAS § 5 lg 1 kohaselt on makseasutus äriühing, kelle püsiv tegevus on makseteenuste osutamine. 5
(19)Ülaltoodust tulenevalt oli K. Tripolski ja OD püsivaks tegevuseks 17.02.2015- 03.09.2015 makseteenuse osutamine. Eelpool kirjeldatud viisil osutasid K. Tripolski ja OD makseteenust MERAS § 3 lg 1 p 6 ja § 3 lg 3 mõttes, nimelt rahasiiret. Krediidiasutuste seaduse § 6 lg 1 p 4 kohaselt on makseteenuste osutamine MERAS tähenduses käsitletav finantsteenusena. Seega osutasid K. Tripolski ja OD finantsteenust. Makseteenuse osutamine on vastavalt MERAS § 14 lg 1 lubatud äriühingul, kellel on selleks vastav tegevusluba, mille, tulenevalt MERAS § 14 lg 3, väljastab Finantsinspektsioon. K. Tripolski ega OD ei ole makseasutusena ega füüsiliste isikutena tegutsemise tegevusluba Finantsinspektsioonilt taotlenud ega kunagi saanud. Seega Kirill Tripolski, tegutsedes finantsteenusega seotud valdkonnas nõutavat tegevusluba omamata, pani toime KarS § 372 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 2.3 K. Tripolskit tunnistati KarS § 384 lg 1- § 22 lg 3 järgi selles, et ta oli alates 16.01.2015 kuni 13.02.2015 E OÜ (registrikood XXXXXXXX, ajavahemikul 16.01.201529.06.2015 ärinimi M OÜ, ajavahemikul 16.01.2015-02.09.2015 juriidiline aadress NNN Tallinn, alates 18.03.2016 kella 13:30-st pankrotis) ainuosanik ning juhatuse ainuliige, alates 13.02.2015 menetlusdokumentide kättesaamiseks pädev isik. Tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult OD-ga, avas 12.02.2015 ta Danske Bank A/S Eesti filiaalis (registrikood 11488826) E OÜ-le (pankrotis) arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX, samuti sõlmis pangaga kontoga seotud teleteenuse lepingu. Samal päeval sõlmis K. Tripolski E OÜ (pankrotis) nimel Danske Bank A/S Eesti filiaaliga kaartide teenindamise lepingu, mille lahutamatuks osaks on kaartide teenindamise lepingu tüüptingimused ja lisa 1 „Kaartide teenindamise lepingu erikokkulepped“. 13.02.2015 sõlmis K. Tripolski, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult OD-ga, E OÜ (pankrotis) nimel Danske Bank A/S Eesti filiaaliga täiendava kokkuleppe kaartide teenindamise lepingule. Nende dokumentide alusel andis Danske Bank A/S Eesti filiaal E OÜ-le (pankrotis) K. Tripolski isikus üürile POS terminali. Alates 16.02.2015 oli POS terminal K. Tripolski ja OD valduses. 13.02.2015 vormistasid K. Tripolski ja OD viimase E OÜ (pankrotis) ainuosanikuks. Samal päeval vormistas OD ainuosaniku otsuse, millega kutsus K. Tripolski E OÜ (pankrotis) juhatuse koosseisust tagasi ning määras teda menetlusdokumentide kättesaamiseks pädevaks isikuks, ühtlasi valis ennast E OÜ (pankrotis) juhatuse ainuliikmeks. Juhatuse liikme staatusest ja E OÜ (pankrotis) ning Danske Bank A/S Eesti filiaali vahel 12.02.2015 sõlmitud kaartide teenindamise lepingust, selle lahutamatuks osaks olevatest kaartide teenindamise lepingu tüüptingimustest ja lisast 1 „Kaartide teenindamise lepingu erikokkulepped“, samuti 13.02.2015 sõlmitud täiendavast kokkuleppest kaartide teenindamise lepingule tulenevalt pidi OD tagama tema juhitud äriühingu maksevõimelisust vähemalt POS terminali kasutamisest tulenevate kohustuste täitmiseks, kindlustades kaardimaksete laekumiseks ettenähtud E OÜ (pankrotis) arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX piisavat krediteerimist. Nimelt nägi täiendava kokkuleppe kaartide teenindamise lepingule punkt 3.20.4. ette, et juhul „Kui Kaardi Valdaja vaidlustab Tehingu ka peale Teenindajalt (E OÜ (pankrotis)) selgituse saamist, on Pangal (Danske Bank A/S Eesti filiaal) õigus keelduda vaidlustatud Tehingu alusel tasumisele kuuluva summa maksmisest Teenindajale või vaidlustatud Tehingu alusel tasutud summa Teenindajalt tagasi nõuda, olenemata Teenindaja selgitustest.“ Sama kokkuleppe punkti 3.20.5. kohaselt „Teenindaja võtab enda kanda kogu võimaliku riski, mis 6
(19)tuleneb Tehingute käsitsi sisestamisest Lepingu punktis 3.
  1. nimetatud tingimustel ja vastutab kõikide võimalike kahjude eest, mis võivad tuleneda Tehingute käsitsi sisestamisest Lepingu punktis 3.
  2. nimetatud tingimustel.“ Samuti tüüptingimuste punkti 3.
  3. kohaselt kohustas E OÜ-d (pankrotis) tagama nõude saamisel vajalike rahaliste vahendite olemasolu pangakontol. Ent OD rikkus tahtlikult äriühingu varalisi huvisid, kandes E OÜ (pankrotis) arvelduskontole ise ja korraldades K. Tripolski kaasaaitamisel osaühingu kontole raha kandmist POS terminali abil ning seejärel korraldades selle edasikandmist välismaistele äriühingutele selliselt, et osaühingul ei jäänud ega võinud jääda piisavalt rahalisi vahendeid tekkinud kohustuste täitmiseks. Nimelt, debiteerisid K. Tripolski ja OD ajavahemikul 17.02.2015 – 27.08.2015 nende kasutuses oleva POS terminali abil Ühendkuningriigis elavate isikute valduses olevate krediitkaartidega seotud pangakontosid, mille tulemusena laekus E OÜ (pankrotis) arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX kokku 1 576 295,51 eurot. Seejärel kandis Danske Bank A/S Eesti filiaalis E OÜ (pankrotis) arvelduskonto käsutamise õigust omanud K. Tripolski kooskõlastatult OD-ga
  4. veebruarist
  5. septembrini 2015 E OÜ (pankrotis) POS terminali abil sooritatud tehingutest laekunud raha edasi erinevatele välismaistele äriühingutele. Kokku kanti maksetest saadud rahast A LTD-le 1 010 393,96 eurot, UAB B’ile 110 621 eurot, M S.L.-le 83 255,94 eurot, N LPP le 27 539 eurot, B LLP-le 46 850 eurot ja Z LTD-le 17 346 eurot. Seega kanti erinevatele välismaal registreeritud äriühingutele E OÜ (pankrotis) arvelduskontolt nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX kokku 1 296 101 eurot. K. Tripolski, kes omas juurdepääsu E OÜ (pankrotis) pangakontole ja tegutses OD-ga kooskõlastatult ja omavaheliste kokkulepete raames, kandis enamuse raha isiklikult välja. K. Tripolski ja OD olid võrdsel määral teadlikud sellest, et krediitkaartide andmed laekuvad neile isikutelt, kes ei osale reaalsetes tehingutes, vaid on isikuteks, kes on nõndanimetatud „cold callers“ ehk need, kes pakuvad turule olemata teenust eesmärgiga luua näilisust, et tegemist on reaalse tehingu pakkumisega, ning saada „eelläbirääkimiste käigus“ kaartide omanikelt andmed, millised võimaldavad sooritada justkui heakskiidetud tehingu tulemina raha ülekandeid. Seega olid K. Tripolski ja OD võrdsel määral teadlikud sellest, et raha edasikandmisega teevad nad võimatuks mis tahes E OÜ (pankrotis) vastu suunatud varaliste nõuete täitmise ning suhtusid sellesse pooldavalt. Seaduse alusel vastutab äriühingu maksejõuetuse kohustusevastase tekitamise eest reeglina juhatuse liige ning teatud juhtudel ka osanik. OD jättis täitmata juhatuse liikmelt äriühingu suhtes nõutava majanduslikult otstarbekaima tegutsemise kohustuse ning kohustuse olla tema poolt juhitavale äriühingule lojaalne ja täita oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega, kahjustades sellega E OÜ (pankrotis) maksevõimet ning võimet rahuldada äriühingu võlausaldajate nõudeid. Sellega rikkus ta äriseadustiku (edaspidi ÄS) § 187 lg 1 ja lg 4, TsÜS § 35 sätteid. Lisaks vastutab OD ÄS § 188 lg 1 alusel kui äriühingu osanik, kes tekitas süüliselt osaühingule ja kolmandatele isikutele kahju. K. Tripolski omas E OÜ-s (pankrotis) nii õiguslikku staatust (menetlusdokumentide kättesaamiseks pädev isik) kui faktilist positsiooni, mis väljendus praktiliselt kogu ettevõtte 7
(19)sisulise tegevuse kontrollimises ning korraldamises, ja seda eelkõige Eesti territooriumil, ning ameti- ja finantsasutustega suhtlemisel. K. Tripolski tagasikutsumine E OÜ (pankrotis) juhatuse liikme ametist oli tingitud eranditult tema soovist kaugeneda võimalikust juriidilisest vastutusest E OÜ (pankrotis) tegevusega seoses. Tema oli OD-ga kõrvuti võrdväärne kasusaaja ning võis mõjutada kõiki osaühingu sees vastuvõetavaid otsustusi. K. Tripolski faktilise lubamise osaühingu tegevjuhi positsiooni ja pankrotimenetluses sõnaselgelt väljendatud kirjaliku avalduse kaudu tunnistas OD K. Tripolski suhtes nii viimase staatust äriühingu esindajana praktiliselt piiramatu (üld-) volituse piires kui kogu tegevuse eelnevat kooskõlastamist. Nendel asjaoludel oli K. Tripolski OD kõrval äriühingu faktiline juht (juhatuse variliige) ning ühtlasi isik, kes kannab muuhulgas vastutust osaühingu kahjustamise eest osaühingu tegevuse mõjutamise kaudu ÄS § 1671 lg 1 ja 3 alusel. Nimelt nõustus K. Tripolski ühise plaani realiseerimiseks registreerima Eestis äriühingu ning hankima sellele POS terminali, samuti valmistas kaarditehingute kiireks töötlemiseks interneti lahenduse ehk infovahetuse portaali, samuti nõustus varjama kolmandate isikute, eelkõige Danske Bank A/S Eesti filiaali esindajate, eest osaühingu toimimise tegelikku skeemi, tagades ühtlasi valeandmeid sisalduva informatsiooni Danske Bank A/S Eesti filiaalile nii suuliselt kui kirjalikult sujuvat laekumist, samuti lubas teostada ning teostaski tehinguid nii POS terminali kaudu kui pangakontol. Nimetatud tahteavalduste ja toimingutega tekitas K. Tripolski OD-s veendumust, et äriühingu vahendusel seadusevastases tegevuses osalemine on neile mõlemale varaliselt kasulik ning ei too kaasa negatiivseid tagajärgi ehk süvendas OD tahtlust tegutseda seadusevastaselt, sealhulgas viia kogu likviidne vara – raha äriühingust välja, rikkudes sellega juhatuse liikme kohustusi äriühingu ja äriühingu kaudu kolmandate isikute ees. K. Tripolski oli teadlik, et E OÜ (pankrotis) raha ilma majandusliku eesmärgita kolmandatele isikutele väljakantimisega rikub OD oma juhatuse liikme kohustusi ning seeläbi rikutakse ühtlasi ka kolmandate isikute huvisid. Selliselt kanti K. Tripolski kaasaaitamisel põhjendamatult välja juriidilisest isikust võlgniku E OÜ (pankrotis) vara, s.o kahjustati teadvalt kohustustevastaselt võlgniku varalist seisundit, millega põhjustati võlgniku maksejõuetus. OD ja K. Tripolski tegevuse tulemusena kuulutas 18.03.2016.a Harju Maakohtus määrusega tsiviilasjas nr 2-16-1669 E OÜ pankroti. Ülalkirjeldatud tegevusega osutas K. Tripolski tahtlikult OD tahtlikule õigusvastasele teole ainelist kaasabi, mis väljendus kuriteo toimepanemise vahendi – tegutseva äriühingu ja sellega seonduvate õiguste ja võimaluste, sealhulgas POS-terminali OD käsutusse andmises. Peale selle, K. Tripolski andis endale kuuluva E OÜ (pankrotis) osa võõrandamisega üle äriühingu OD-le, kuid käitus niiviisi, et Danske Bank A/S Eesti filiaal oli enamuse osaühingu tegutsemise ajast veendunud, et K. Tripolskil on osaühingu suhtes piisav kontroll. Sellisel viisil lubas K. Tripolski OD-l eelnevalt kavandatavaid süütegusid varjata. Samuti esines ta suhetes Danske Bank A/S Eesti filiaali töötajatega E OÜ (pankrotis) faktilise esindajana, varjates niikaua kui oli võimalik osaühingu niinimetatud „äritegevuse“ olemust, millega osutas tahtlikult OD tahtlikule õigusvastasele teole vaimset kaasabi. K. Tripolski vaimne kaasabi väljendus OD käitumises esineva kuriteo, mis oli suunatud E OÜ (pankrotis) kaudu mitmete erinevate süütegude toimepanemisele, subjektiivse külje tugevdamises, ja seda nii täideviija teo ohtlikkuse hindamise ehk vahelejäämise riski (tahtluse intellektuaalne element) kui ka tagajärge suhtumise ehk kuriteo toimepanemise soovi võimendamise (tahtluse voluntatiivne element) osas. 8
(19)Peale selle, teostades isiklikult E OÜ (pankrotis) arvelduskontolt raha edasikandmist sellisel määral, et osaühingul ei jäänud vara võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, mis tõi kaasa E OÜ (pankrotis) maksejõuetuse, osutas K. Tripolski tahtlikult OD tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist kaasabi. Seega aitas K. Tripolski tahtlikult kaasa juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikme poolt võlgniku varalise seisundi kohustustevastasele kahjustamisele, kui sellega on põhjustatud võlgniku maksejõuetus, s.o pani toime KarS §

22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

  1. Maakohus leidis kriminaalasjas uuritud tõenditele tuginedes, et K. Tripolski on talle süüdistuses esitatud kuriteod toime pannud ning tema süü on täielikult tõendamist leidnud.
  2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja vandeadvokaat G. Kask, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja uue otsusega õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, sest kohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Alternatiivselt taotleb kaitsja kohtuotsuse tühistamist K. Tripolski süüditunnistamises ja karistamises KarS § 372 lg 2 p 3,4 ja §

§ 22lg 3 järgi ning selles osas õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. 4.1 Süüdistuses Kar

S § 372 lg 2 p 3,4 ja §

§ 22lg 3 järgi tuleb K.

Tripolski õigeks mõista juba ainuüksi seetõttu, et talle ei ole sellesisulist kahtlustust kunagi esitatud. Kohtueelsel uurimisel kahtlustati teda vaid kelmuse toimepanemises ja viidi selle alusel ka läbi. Süüdistusaktis kahtlustuse piiridest väljumine kujutab endast kaitseõiguse rikkumist. 4.2 Esitatud süüdistuse alusel ei oleks olnud võimalik süüdimõistvat kohtuotsust teha, sest see on puudulik ja vastuoluline. Kaitsja toob erinevaid näiteid vastuoludest süüdistuse erinevate osade vahel. Näiteks süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 3,4 järgi ei osutanud ELG mingit teenust ega müünud mingeid kaupu, siis süüdistuses KarS § 372 lg 2 p 3 järgi osutas ELG rahasiirde teenust, mille jaoks pidi tal olema tegevusluba. Samuti ilmneb vastuolu selles, et kui ELG tegevuse puhul kaardivaldajad vaidlustasid makseid summas 479 617,78 eurot, siis KarS § 209 lg 2 p 3,4 süüdistusversioonis ei ole sisustatud, rääkimata tõendamisest, kuidas käsitletakse ja milline tähendus on ELG tegevusel milles pangakontole laekus 1 096 677,73 eurot (1 576 295,51 - 479 617,78 ) ja mille osas keegi pretensioone ei esitanud. Seega oleks maakohtul pidanud tekkima küsimus, kuidas samadel asjaoludel, sama lepingu alusel Danske panka eksitati vaid osade maksete osas, aga enamuse maksete osas eksitamist ei toimunud. Süüdistuses ei ole konkretiseeritud, kes on need kolmandad isikud, kelle rahaülekandeid võimaldati teostada läbi ELG arvelduskonto ja mis seos neil oli kaardivaldajatega. Vastuolu seisneb veel KarS § 372 lg 2 p 3 järgi inkrimineeritud MERAS § 3 lg 1 p 6 ja § 3 lg 3 rahasiire teenuse olemusega, mille kohaselt rahasiirde puhul toimub maksja raha edastamine saajale ilma maksekontot avamata. KarS § 384 lg 1- § 22 lg 3 järgi süüdistuses on aga leitud, et raha, mis ELG kontole laekus oli juba ELG oma ehk tegemist ei saanud olla rahasiirdega. 4.3 Maakohus ei ole faktilisi asjaolusid tuvastades täiel määral järginud põhjendamiskohustust. Kohus ei ole igakülgselt ja erapooletult vaaginud kõiki tõendeid. Kaitsja loetleb oma 9

(19)apellatsioonis isikulisi ja kirjalikke tõendeid ning leiab, et maakohus on teinud nendest valed järeldused. 4.4 Süüdistus kelmuse toimepanemises on tõendamata. Tunnistajatest pangaesindajate ütlusega ja muude tõenditega on tõendatud, et pank oli hiljemalt 2015 märtsi alguses teadlik ettevõtte juhatuse vahetumisest ja seoses esimese tagastusnõudega hiljemalt märtsi keskpaigast teadlik kliendi ärimudelist, milleks oli Hispaanias asuva kinnisvara puhkuseosakute müük välismaistele klientidele. Hoolimata ka edaspidiselt tekkinud tagastusnõuetest ja selle käigus ELG poolt esitatud dokumentatsioonist olid suhetes ELG-ga panga esindajate tunnistajate JA, KE ja KK ütluste kohaselt panga äripoolele kliendi äritegevus arusaadav. Seega varaline kahju, mis pangal oktoobris 2015 tekkis, ei olnud seotud ebaõige ettekujutusega asjaoludest. Kuna süüdistuse kohaselt petetud isik on pank, siis panga tegevus kaardiomanike raha kandmisel ELG kontole ei ole pettuse mõjul tehtud varakäsutus, sest sellega tegevusega kannatanu vara ei vähenenud. Maakohtu otsusest ei selgu, mis õigussuhete alusel pank kandis raha teistele pankadele kaardivaldajate tagasinõueteks, millal ja mis summades pank vastavad ülekanded tegi. Maakohtu otsuses puudub põhjendatud faktiliste asjaolude ja tõendite käsitlus kannatanul vara vähenemisest. Süüdistuses on jäetud sisustamata K. Tripolski teod ja tegevused lõppeesmärgi suhtes. Kui lähtuda süüdistusest, et K. Tripolski eesmärgiks oli kahjude jätmine panga kanda, siis maakohus ei põhjendanud, miks ELG vahenditest hüvitati regulaarselt kaardiomanike tagasinõudeid. 4.5 Kars § 372 lg 2 p 3 koosseis on blanketne. Süüdistuses on § 372 lg 2 p 3 sisustatud läbi MERAS § 3 lg 6 p 1 ja lg 3, § 5 lg 1 ja § 14 lg 1 rikkumise. Maakohtu otsuses puudub faktiliste asjaolude ja tõendite asjakohane analüüs, kas rahaülekanded, mis toimusid ELG arvelduskontol, vastasid makseteenuse, konkreetsemalt rahasiirde tunnustele. MERAS § 3 lg 3 kohaselt rahasiire on makseteenus, mille käigus rahalised vahendid edastatakse maksjalt saajale või tema nimel tegutsevale makseteenuse pakkujale ilma maksekontot avamata. Maakohtu otsusega loeti tuvastatuks, et nn rahasiire seisnes tuvastamata isikutega saavutatud kokkuleppe alusel Ühendkuningriigis elavate isikute valduses olevate krediitkaartide andmete koos tehingute summadega sisestamises POS terminali, millega debiteeriti kontodelt 1 576 295,51 eurot ning erinevatele ettevõtetele kanti edasi 1 296 101,6 eurot. Maakohus ei ole põhjendanud, milliste asjaolude ja tõendite alusel ta tuvastas kaardiomanike käsundi sisu. Maakohus jättis tähelepanuta, et mitte igasugune rahaliste arvelduste tegemine ei ole makseteenus. Nimelt näeb MERAS § 4 ette makseteenuste hulgast välistatavad tehingud. Nende hulgas makseteenusena muuhulgas ei käsitata ja käesolevas seaduses sätestatut ei kohaldata järgmistele teenustele ja tehingutele: maksetehingud maksjalt saajale, mis tehakse majandusagendi vahendusel, kes võib maksja või saaja nimel pidada läbirääkimisi kauba või teenuse müügi või ostu üle või tema nimel sõlmida müügi- või ostutehinguid (§ 4 lg 2 p 2); maksetehingud, mida tehakse makseteenuste pakkujate, nende agentide või filiaalide vahel nende enda nimel (§ 4 lg 2 p 12) Nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga, et makseteenuse osutajateks saab pidada füüsilisi isikuid K. Tripolskit ja OD tulenevalt asjaolust, et maksteenust osutati enda kasu silmas pidades. Maakohus jättis põhjendamata, kuidas olukorras, kus tegutsemiskohustus on MERAS § 14 lg 1 10
(19)järgi äriühingul, sai K. Tripolski füüsilise isikuna rikkuda loakohustust. Samuti jättis maakohus põhjendamata, kuidas K. Tripolskil olemata ELG juhatuse liige oli võimalik rikkuda MERAS § 14 lg-t 1. 4.6 K. Tripolskile etteheidetav tegu ei ole tõendatud ja ei täida KarS §

§ 22lg 3 koosseisu. Süüdistusversioon on vastuolus K. Tripolskile esitatud süüdistusega Kar

S § 372 kuriteo toimepanemises, mis kuriteo asjaolude kohaselt seisnes teiste isikute rahaliste vahendite siirdamises läbi ELG konto. Teisisõnu raha, mida kolmandatele isikutele välja kanti ei olnud süüdistuse kohaselt ELG raha. KarS § 384 lg 1 süüdistuses aga leitakse, et raha, mida välja kanti, oli ELG raha. Seega K. Tripolskile esitatud KarS § 372 ja § 384 süüdistuste asjaolud ja inkrimineeritud teod on omavahelises vastuolus ja teineteist välistavad. Maakohus märkis otsuses, et võlgnik KarS § 384 lg 1 mõttes on võlasuhte (VÕS § 2 lg 1) kohustatud pool ehk isik, kellel on vähemalt üks võlausaldaja. Kuna KarS § 384 lg 1 järgi on karistatav üksnes võlgniku varalise seisundi kahjustamine, peab võlasuhe, millest tulenevalt saab isiku võlgnikuks lugeda, olema tekkinud enne koosseisuteo toimepanemist. Edasiselt leidis maakohus, et ELG on võlgnik, sest tal oli vähemalt üks võlausaldaja Danske Bank A/S näol. Järgnevalt ei ole aga maakohus tuvastanud, et võlasuhe, millest tulenevalt saab isiku võlgnikuks lugeda, oleks tekkinud enne koosseisuteo toimepanemist. Nimelt, maakohus küll põhjendas, et alates 07.10.2015 ELG kontol rahalised vahendid puudusid ning pank oli kohustatud oma vahenditest ebaseaduslikest tehingutest tulenevad tagastusnõuded kaardi omanikele tagastama, kuid siinjuures jättis maakohus arvesse võtmata tuvastatud asjaolu, et rahaliste vahendite edasikandamine välismaistele äriühingutele toimus ajavahemikul 23.02.2015 – 03.09.2015 ehk enne võlasuhte tekkimist. Karistusseadustiku kommenteeritud väljaande § 384 kommentaari kohaselt kui võlasuhe tekib pärast tegu, mis põhjustab selle võlasuhte võlgniku maksejõuetuse või maksevõime olulise vähenemise, pole kommenteeritav paragrahv kohaldatav.

  1. Ringkonnakohus määras vaadata esitatud apellatsiooni alusel kriminaalasi läbi kirjalikus menetluses ja andis taotluste ja seisukohtade esitamise tähtajaks
  2. jaanuar
  4. Määratud tähtajal esitas oma seisukoha prokurör, kes taotleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Kriminaalmenetluse seadustiku vastuvõtmisega kaotati süüdistuse esitamine uurimisasutuse poolt ning süüdistuse esitajaks muutus eranditult prokurör. Uuenenud lähenemise tulemusena sai süüdistuse muutmine võimalikuks kohtuliku arutamise staadiumis, ja seda ilma süüdistatavat uuesti kohtu alla andmata. KrMS § 268 lg 3 järgi on süüdistuse muutmine kohtus endiselt lubatud tingimusel, et KrMS § 268 lg 1 alusel toimub süüdistatava suhtes kriminaalasja kohtulik arutamine ainult süüdistusakti järgi. Seadusandja ei ole isikule kahtlustuse esitamist seadnud kohustuslikuks eeltingimuseks süüdistuse koostamisele ja selle süüdistusakti väljastamise kaudu esitamisele. K. Tripolski kelmuse süüdistuse raskuspunktiks ei ole äriühingul (ELG) tegevuse olemasolu või selle puudumine. Vaidlust ei ole selles, et saanud krediitkaartide andmeid, debiteerisid K. Tripolski ja OD Euroopas asuvate kontode omanike kontosid ning saatsid valdavas osas raha 11

(19)edasi, jättes endale ca 20% käibest. Süüdistuse raskuspunkt asetseb sellel, et K. Tripolski teavitas panga töötajat, et K. Tripolski ja temale kuuluv ning tema kontrolli all olev äriühing hakkab enda nimel osutama teenuseid peamiselt Eesti kinnisvara turul, milleks vajab ta makseterminali. KarS § 209 kontekstis ei ole oluline, kas K. Tripolski reaalne tegevus on kvalifitseeritav makseteenusena või mitte. Süüdistuses heidetakse K. Tripolskile ette seda, et ta teavitas panka kavandavast äritegevusest teatud tingimustel ja teatud kohas, selle asemel et anda panga töötajatele informatsioon sellest, et kavandatav reaalne tegevus on raha vastuvõtmine ja edasikandmine. Seega on kelmuse koosseis täidetud. Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses (MERAS) sätestatu kohaselt peab makseteenuse osutamiseks vajaliku loa väljastamise taotluse esitama äriühing. POS terminal väljastati äriühingule ja füüsilisteks operaatoriteks olid K. Tripolski ja OD. K. Tripolskile on süüdistuses tehtud etteheide, et tema osutas läbi äriühingu makseteenust, omamata tegevusluba. Kui asuda jagama apellatsioonis väljendatud arusaama, mille kohaselt ei olevat füüsilisele isikule võimalik esitada süüdistust makseteenuse ebaseaduslikuks osutamises seetõttu, et seaduspärase tegevusloa adressaadiks on äriühing, oleks tegemist sisutühja normiga. Seda, esiteks, seetõttu, et äriühing kui õiguslik abstraktsioon ei ole võimeline tegutsema muul viisil kui füüsilise isiku vahendusel, ning teiseks, seaduse tekstist ei tulene, et rahasiirde vahendaja konto peab ilmtingimata olema juriidilise isiku konto. Veel märgib prokurör, et asjaolust, et kõnealuse tegevusloa adressaadiks võib olla üksnes äriühing, ei ole kuidagi võimalik tuletada, et füüsilistel isikutel oleks lubatud makseteenuse osutamine ärilisel eesmärgil ilma tegevusloa saamiseta. Süüdistuses ega kohtuotsuses ei ole tõepoolest loetletud kõiki erandeid, mil raha faktilist siiret ei loeta makseteenuseks. Siinkohal märgib prokurör, et ükski apellatsioonis toodud ning MERAS § 4 loetletud alus ei leidnud menetluse käigus faktilist tuvastamist. Tuvastatud on, et ELG nimel tegutsesid K. Tripolski ja OD. Need isikud ei teinud ühtegi toimingut, mis oleksid käinud MERAS §-4 nimetatud erandite alla. Et väita, et K. Tripolski tegutses mingi potentsiaalse seaduse klausli raames, oleks tulnud sellise tegutsemise nii objektiivseid kui subjektiivseid asjaolusid menetluslikult tuvastada, näiteks, süüdistatava ülekuulamise käigus. Menetlusega ei ole tõendatud, et K. Tripolski oleks tuginenud mingile erandile. Süüdistuses KarS § 384 lg 1 järgi seisneb apellatsiooni peamine etteheide selles, et juhul kui süüdistusakti kohaselt ei tegelenud äriühing äritegevusega, vaid tegeles raha ülekandmisega, siis olid ülekantavad rahad äriühingule võõrad ja nende edasikantimisega äriühingu maksevõime ei kahanenud. Apellatsiooni teine etteheide seisneb selles, et väljakantimine toimus enne võlausaldaja ehk Danske Bank AS-ga võlasuhte tekkimist. Kohtuotsuses on tuvastatud, et kogu raha käibest jäi osa ELG kontole. Selles mõttes oli äriühing majandustegevuse subjekt ning oli kohustatud arvestama enda kohustustega. Prokurör ei nõustu apellandi lähenemisega, et võlasuhe tekkis pärast raha faktilist kantimist. K. Tripolski ja OD organiseeritud tegutsemise skeemi kohaselt, tagasinõuete summa suurenemine üle ELG pangakontol olevate rahaliste vahendite summa oli kõigest aja küsimus. Prokurör rõhutab, et kohustus omada pangakontol piisavalt palju raha, et vajadusel oleks võimalik rahuldada POS-terminali kasutamisest tulenevaid nõudeid, tekkis äriühingul koheselt makseterminali kasutamise lepingu sõlmimisel. Vaidlust ei ole selle üle, et nii makseterminali leping kui täiendav kokkulepe ELG ja Panga vahel sõlmiti ja selle alusel väljastati makseterminal. Vaidlust ei ole ka selle üle, et just seda makseterminali kasutati maksete tegemiseks. Tõendatud on, et osa ülekandeid tegi K. Tripolski. 12
(19)KrMS § 61 lg 1 ja lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Erilist tähelepanu pööras tõendite vaba hindamise põhimõttele riigikohtunik Paavo Randma
  1. oktoobri
  2. a määrusele asjas nr 4-19-1178 antud eriarvamuse punktides 4-
  3. Olukorras, kui kaks tunnistajat kommenteerivad neile ristküsitluse käigus esitatud kokkuleppe digitaalselt allakirjutatud varianti, on alusetu väita, et K. Tripolski allkiri sellel puudub. Prokuratuur esitab käesoleva vastuse lisana vaidlusaluse faili (digiümbriku) ning taotleb selle uurimist. Sõltumata lepingutes ja taotlustes kajastatust, on leidnud tõendamist, et ELG ei tegelenud tegevusega, millist deklareeris pangale K. Tripolski. Nimelt ei sõlminud äriühing kinnisvara rentimisega seotud lepinguid enda nimel ega vahendanud kinnisvara rentimist. Puhkuseosak on füüsilise isiku õigus viibida konkreetses puhkamiskohas konkreetsel ajal. Vaidlust ei ole, et K. Tripolski astus koheselt pärast makseterminali saamist ELG juhatusest ning osanikest välja. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et konto avamisel ja makseterminali taotlemisel positsioneeris ta end äriühingu juhina. Pank oleks võinud piisava süüvimise korral tõepoolest võtta tarvitusele abinõud kahjustavast suhtest välja astumiseks ka varem. Kuid ka sellisel juhul oleks võinud rääkida ainult kannatanule tekitatud kahju vähendamisest, mitte vältimisest, sest kasutatud „ärimudel“ olemuslikult ei saanud olla rentaabel (20% raha ülekandmise eest ei maksa ükski äriühing). Igal juhul poleks panga kiirem reaktsioon välistanud K. Tripolski ja OD tegevuses kuriteokoosseisude olemasolu. Õigusteooria kohaselt ei ole nõutav, et petmise korral oleks kannatanu ilmutanud erilist läbinägelikkust, inimeste tundmist jne. Hoopis vastupidi, tsiviilkäibes kehtib heade tavade põhimõte, mille kohaselt ei pea lepingu poolt eeldama, et teda soovitakse petta. Sõltumata K. Tripolski mõjutusvõimest ja muudest isikulistest omadustest tekitas tema Pangale väära ettekujutuse nii avatava äriühingu plaanidest kui ka enda rollist. Sellest piisas, et võimaldada makseterminali kasutamist ja kahju tekitamist.
  4. Prokuröri apellatsioonivastusele esitas omakorda vastuse kaitsja, kes prokuröri seisukohtadega ei nõustu ja palub jätta ringkonnakohtul need tähelepanuta. Kaitsja kordab oma seisukohta, et jääb apellatsioonis esitatud taotluste juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  5. Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalidega, kaitsja apellatsiooni väidetega ning prokuröri vastuväitega apellatsioonile, leiab, et kaitsja apellatsiooni väited maakohtu otsuse tühistamiseks põhjust ei anna. Kohtukolleegium tühistab maakohtu otsuse KrMS § 331 lg 3 alusel apellatsiooni piiridest väljudes, sest maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. 8.1 Kaitsja arvates tuleb K. Tripolski süüdistuses KarS § 372 lg 2 p 3,4 ja §

§ 22

lg 3 õigeks mõista juba ainuüksi seetõttu, et talle ei ole sellesisulist kahtlustust kunagi esitatud. Kohtueelsel uurimisel kahtlustati teda vaid kelmuse toimepanemises ja viidi selle alusel ka läbi. Süüdistusaktis kahtlustuse piiridest väljumine ja selle alusel süüdimõistva kohtuotsuse tegemine kujutab endast kaitseõiguse rikkumist. Kohtukolleegium nõustub prokuröri apellatsioonivastuses märgituga, et kaitsja seisukohad selles küsimuses on kooskõlas kuni 1. juulini 2004 kehtinud kriminaalkoodeksi sätetega. Kuni selle ajani esitas isikule süüdistuse uurimisasutus. 1. juulist 2004 jõustunud kriminaalmenetluse 13

(19)seadusliku vastuvõtmisega kaotati süüdistuse esitamine uurimisasutuse poolt ning süüdistuse esitamise õiguse sai ainult prokurör. KrMS § 30 lg 1 kohaselt prokuratuur juhib kohtueelset menetlust, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse ning esindab riiklikku süüdistust kohtus. KrMS § 222 lg 1 sätestab, et kui uurimisasutuse ametnik on veendunud, et kriminaalasjas vajalikud tõendid on kogutud, edastab ta kriminaaltoimiku, mille materjal on süstematiseeritud ja lehed nummerdatud, viivitamata koos kriminaaltoimikus hoitavate asitõendite, salvestiste ja anonüümse tunnistaja isikuandmeid sisaldava pitseeritud ümbrikuga prokuratuurile. KrMS § 223 lg-s 3 märgitakse, et kui prokuratuur tunnistab kohtueelse menetluse lõpuleviiduks, esitab ta kriminaaltoimiku tutvumiseks. KrMS § 224 kohaselt esitab prokuratuur kaitsjale kriminaaltoimiku koopia elektroonilisel andmekandjal või kaitsja kirjaliku põhistatud taotluse alusel paberil. KrMS § 2241 lg 1 kohaselt tutvustab kahtlustatavale või süüdistatavale viimase soovil kriminaaltoimiku koopiat kaitsja. KrMS § 225 lg 1 kohaselt võivad menetlusosalised neile kriminaaltoimiku tutvustamisest alates kümne päeva jooksul esitada prokuratuurile taotlusi. Kriminaalasja mahukuse või keerukuse korral võib prokuratuur menetlusosalise kirjaliku taotluse alusel seda tähtaega pikendada. Prokuratuur vaatab taotluse läbi selle esitamisest alates kümne päeva jooksul (lg 2). KrMS § 226 lg 1 sätestab, et kui prokuratuur pärast kriminaaltoimiku tutvustamist on veendunud, et kriminaalasjas on kogutud vajalikud tõendid, koostab ta süüdistusakti vastavalt käesoleva seadustiku §-le 154. KrMS § 154 lg 3 p 3 kohaselt märgitakse süüdistusakti lõpposas muuhulgas ära kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti järgi. Eeltoodust nähtub, et kehtiva menetlusseaduse kohaselt on prokuröri poolt koostatud süüdistusakt esimene menetlusdokument, milles tuleb ära märkida kuriteo kvalifikatsioon. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et kuriteo kvalifikatsiooni on KrMS § 268 kohaselt võimalik kohtuliku arutamise käigus isegi muuta. Nii võib prokurör kohtulikul arutamisel enne kohtuliku uurimise lõpetamist süüdistust muuta ja täiendada, esitades muudatused ja täiendused kirjalikult kohtule ning teistele kohtumenetluse pooltele (lg 2). Samuti võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Vajaduse korral teeb kohus kohtumenetluse pooltele ettepaneku avaldada oma seisukoht kvalifikatsiooni kohta, mida süüdistusaktis ei käsitleta (lg 6). Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium kaitsja väitega, et K. Tripolski tuleb süüdistuses KarS § 372 lg 2 p 3,4 ja §

§ 22lg 3 kaitseõiguse rikkumise tõttu õigeks mõista.

8.2 Kaitsja heidab prokurörile ette ebaõiget süüdistust, sest selle sisu on puudulik ja vastuoluline. Kohtul ei ole võimalik süüdistuse piiridest väljuda ega puuduliku süüdistuse alusel süüdistatavat süüdi mõista. Kohtukolleegium kaitsja sellise süüdistusele tehtud etteheitega ei nõustu ja seda järgmistel põhjustel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on

  1. novembri
  2. a otsuse nr 3-1-1-83-10 punktis 19 selgitanud, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. 14

(19)Samas ei pea ega saagi süüdistus sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Süüdistuse näol on tegemist hüpoteesiga, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses, mitte aga süüdistuses endas. Kohtukolleegium leiab, et praeguses kriminaalasjas vastab süüdistusakti põhiosa KrMS § 154 lg 2 nõuetele, sest selles on piisava selgusega kuriteo asjaolusid kirjeldatud (p 1) ja märgitud tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid, viidates, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse (p 4). Kohtukolleegium ei pea vajalikuks K. Tripolskile esitatud süüdistuse sisu kõigi kolme koriteokoosseisu osas korrata, vaid märgib seda, et esitatud süüdistuses on piisava selguse ja põhjalikkusega ära näidatud süüksarvatavate kuriteokoosseisude igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Asjaolud, millele kaitsja oma apellatsioonis viitab ei saa olla etteheited süüdistusele, vaid süüdistuse tõendatus või selle puudumine peab selguma kohtuliku uurimise käigus, millele annab hinnangu kohus oma otsuses. Lisaks sellele peab kohtukolleegium vajalikuks rõhutada, et kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise, mitte aga käsitlema sellest väljapoole jäävaid küsimusi (
  1. mai 2013 nr 3-1-1-44-13). Seega ei nõustu kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et süüdistatavatele esitatud süüdistus on puudulik ja vastuoluline. 8.3 Kaitsja leiab, et asjas uuritud tõenditega ei ole K. Tripolskile esitatud süüdistus tõsikindlalt tõendatud ega kaitseversioone ümber lükatud, mistõttu KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb kahtlus tõlgendada süüdistatava kasuks ning K. Tripolski juba ainuüksi sellel põhjusel talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et KrMS § 7 lg 3 kohaselt ei tõlgendata kriminaalmenetluses süüdistatava süüdiolekus tema kasuks mitte igasugune kahtlus, vaid ainult kõrvaldamata kahtlus. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senine praktika on olnud jätkuvalt seisukohal, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (nt
  2. juuni 2011 otsuse nr 3-1-1-38-11 p 18). Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest maakohtu otsuses on järelduste kujunemine jälgitav ja nendes on piisava põhjalikkusega näidatud, miks ning millistele tõenditele tuginevalt on K. Tripolski talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistatud. Maakohus süüdistatava süüdiolekus kõrvaldamata kahtlusi ei tuvastanud ning neid ei näe ka kohtukolleegium. Asjaolu, et kaitsja maakohtu otsuse põhistustega ei nõustu, ei tähenda kohtuotsuses tõendite pealiskaudset, ühekülgset ja valikulist hindamist ega kogutud tõenditest ebaõigete järelduste tegemist, samuti kõrvaldamata kahtluste esinemist. 8.4 Sisuliselt taotleb kaitsja esitatud apellatsioonis maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist. 15
(19)Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus maakohtul. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  1. detsembri
  2. a otsuses nr 3-1-1-107-12 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks. Kaitsja apellatsioonis korratakse sisuliselt samu väiteid, mida süüdistatav ja kaitsja esitasid maakohtus ning millele maakohus on oma otsuses juba ammendavalt vastanud. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning oma siseveendumuse kujunemise kajastamisel piisavalt põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. detsembri
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-113-13,
  5. aprilli
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11 ja
  7. detsembri
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-92-11). Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Kokkuvõtvalt on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus ei ole tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud ega materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. Kohtulik uurimine ei ole olnud ühekülgne ega puudulik. Kohtuotsuses on põhistatud kõiki olulisi järeldusi. Kohtuotsuste põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Samuti ei ole maakohus eksinud süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel ega menetluskulude otsustuse tegemisel. Maakohus on kohtuotsuse lehekülgedel 30-50 piisava põhjalikkusega selgitanud, milliste tõendite alusel loeb ta tuvastatuks, et K. Tripolski pani isikute grupis toime suures ulatuses kelmuse, s.o KarS § 209 lg 2 p 3,4 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Lisaks tunnistajate JA, KK ja KE ütlustele ning kirjalikele tõenditele on selleks eelkõige K. Tripolski ja OD omavaheline sõnumivahetus. Nende omavahelisest sõnumivahetusest nähtub, kuidas nad kuritegu toime panna planeerisid, s.t kuidas teha nii, et nad panga ees puhtaks jääksid. Samuti arutasid nad võimalust teha politseile avaldus, et ise kannatanuna näida. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks kogu sõnumivahetuse sisu korrata. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et K. Tripolski ja OD teopanus on ühteviisi suur ja vajalik koosseisu täitmiseks ja eesmärgi saavutamiseks. Süüteod pandi toime vastavalt rollijaotusele. K. Tripolski registreeris äriühingu ning sõlmis makseteenuse lepingu pangaga, sai sel viisil neile vajaliku POS-makseterminali. Pärast seda sai äriühingu uueks juhatuse 16
(19)ainuliikmeks OD. Edasiselt tegutsesid nad ühiselt ning kooskõlastatult sel viisil, et sisestasid neile teatavaks saanud Ühendkuningriigis elavate isikute valduses olevate pangakaartide andmeid makseterminali, millega tekitasid Danske Bank A/S Eesti filiaalile näilikku mulje nagu oleks kaartide valdajad sõlminud ELG-ga (pankrotis) tehingud, mille tulemusena said kaubad/ja või teenused. Tegelikkuses ELG kaardivaldajatele kaupu ega teenuseid ei osutanud. Süüdistatavad tegutsesid vastavalt rollijaotusele, s.o kaastäideviijatena. Kaitsja süüdistab oma apellatsioonis panka, et see ei olnud piisavalt hoolas pettust ära hoidma või seda piisavalt kiiresti avastama. Kohtukolleegium sellega ei nõustu, sest kelmus seisnebki selles, et kannatanu eksimusse viia. Kehtiv seadusandlus ei võimalda süüdlast õigeks mõista ainult seetõttu, et kannatanu ei olnud piisavalt tähelepanelik talle tehtud pakkumise suhtes. Kohtuotsuse lehekülgedel 50-52 on maakohus samuti piisava põhjalikkusega käsitlenud K. Tripolskile esitatud süüdistust tegevusloata finantsteenuse osutamises, s.o KarS § 372 lg 2 p 3 järgi. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et kogutud tõendite kohaselt ELG-I kinnisvara rendi- ja/või rendivahendusega seotud tegevus puudus. Samuti ei rentinud ruume, kortereid ega eramuid. ELG ei soetanud enda nimelt nn puhkuseosakuid, mida hiljem oleks võinud edasi müüa. Seega kinnitavad kogutud tõendid, et ELG ainsaks tegevuseks oli maksete vahendamine. Maakohtu otsuses märgitakse õigesti, et makseteenuse osutamine on võimalik läbi äriühingu ning seda on tehtud ka käesolevas kriminaalasjas. Asja materjalidest nähtub, et raha laekumised ja edasikanded on toimunud ELG arvelduskontol. K. Tripolski koos OD-ga makseteenust osutades ei pidanud silmas mitte äriühingu, vaid isiklikku huvi, s.o osutatavalt teenuselt rahalise kasu saamist. Kohtukolleegium nõustub ka kohtuotsuse lehekülgedel 52-56 toodud põhjendustega K. Tripolski poolt ELG maksujõuetuse põhjustamisele kaasaaitamises. Kogutud tõendite kohaselt teadis K. Tripolski, et ELG raha ilma majandusliku eesmärgita kolmandatele isikutele edasikandmisega rikub OD oma juhatuse liikme kohustusi ning seeläbi rikutakse ühtlasi ka kolmandate isikute huve. K. Tripolski kaasabil kanti põhjendamatult välja juriidilisest isikust võlgniku ELG vara, s.o kahjustati teadvalt kohustustevastaselt võlgniku varalist seisundit, millega põhjustati võlgniku maksejõuetus. K. Tripolski osutas OD tahtlikule õigusvastasele teole nii ainelist, vaimset kui füüsilist kaasabi. Tema aineline kaasabi seisnes Danske Bank A/S-ga POS-terminali lepingu sõlmimises ning selle OD käsutusse andmises. Vaimne kaasabi seisnes ODle antud ärilistes soovitustes. Füüsiline kaasabi seisnes ELG pangakontol rahaliste ülekannete tegemises sellisel määral, et osaühingul ei jäänud vara võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, mis lõppkokkuvõttes tõi kaasa ELG pankroti. Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus K. Tripolski süüditunnistamises kogu talle esitatud süüdistuse mahus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu kaitsja apellatsiooni väited selle tühistamiseks põhjust ei anna. 8.5 Apellatsiooni piiridest väljudes märgib kohtukolleegium, et maakohus on K. Tripolskile KarS § 209 lg 2 p 3,4, § 372 lg 2 p 3 ja §

§ 22lg 3 järgi subsumeeritud tegude eest mõistnud karistuse ekslikult reaalkogumina Kar

S § 64 lg 1 alusel. Tegemist on materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega, millega on süüdistatava olukorda raskendatud ja mis annab seetõttu KrMS § 331 lg-st 3 tuleneva aluse käsitleda seda apellatsiooniväliselt. Kuritegude ideaal- ja reaalkogumi piiritlemine KarS § 63 tähenduses on oluline süüdistatavale karistuse mõistmisel. Kui tegemist on ühe teoga, mis vastab mitmele kuriteokoosseisule (KarS § 63 lg 1), siis mõistetakse isikule üks karistus seaduse alusel, mis näeb ette raskeima 17

(19)karistuse. Kui tegemist on mitme teoga, mis vastavad mitmele eri kuriteokoosseisule (KarS § 63 lg 2), ja isikut ei ole nendest ühegi teo eest varem karistatud, mõistetakse eraldi karistus iga teo eest ning liitkaristus KarS § 64 lg 1 järgi. Seega tuleb lahendada küsimus selle kohta, kas K. Tripolski pani toime ühe või mitu tegu. Kõnealune küsimus tuleb lahendada nn teoühtsuse põhimõttest lähtuvalt. Riigikohtu maksva praktika kohaselt on ühe teoga teoühtsuse mõttes tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisisõnu tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2018 otsus nr 1-17-/7206 p 23) K. Tripolskile süüks arvatud käitumine seisneb kokkuvõtlikult selles, et ta isikute grupis pani toime suures ulatuses kelmuse, mille käigus osutas luba omamata makseteenust ja aitas OD-le kaasa juriidilisest isikust võlgniku ELG maksejõuetuse põhjustamisele. Süüdistuse kohaselt pandi kõik need teod toime ühel ajavahemikul ühe eesmärgi nimel. Objektiivsel vaatlusel on kohtukolleegiumi hinnangul selline käitumine käsitatav ühe teona, sest kõigi kolme süüteokoosseisu realiseerimiseks vajalikud osateod olid hõlmatud ühtsest tahtlusest ja ajalis-ruumiliselt omavahel tihedalt seotud. Ekslikult on aga maakohus mõistnud süüdistatavale karistuse reaalkogumi põhimõtete alusel. Kuna K. Tripolski poolt toimepandu vastab kolmele erinevale süüteokoosseisule, on tema tegevus kvalifitseeritav KarS § 209 lg 2 p 3,4, § 372 lg 2 p 3 ja §

§ 22

lg 3 järgi ideaalkogumis ja talle tuleb mõista üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Seetõttu tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse osas, millega K. Tripolskile mõisteti üksikkaristused KarS § 209 lg 2 p 3,4, § 372 lg 2 p 3 ja §

§ 22lg 3 järgi ning liitkaristus § 64 lg 1 alusel.

Selles osas teeb kohtukolleegium uue otsuse, millega mõistab K. Tripolskile KarS § 209 lg 2 p 3,4, § 372 lg 2 p 3 ja §

§ 22lg 3 järgi Kar

S § 63 lg-t 1 kohaldades karistuseks 2 aastat 6 kuud vangistust.

  1. Viimasena peatub kohtukolleegium apellatsioonimenetluse kuludel. KrMS § 185 lg 1 ja KrMS § 337 lg 1 p 4 sätestavad, et kui apellatsioonimenetluses tühistatakse esimese astme kohtu otsus täies ulatuses või osaliselt ja tehakse uus kohtuotsus, siis kannab menetluskulud riik. KrMS § 175 lg 1 p 1 näeb ette, et menetluskuluks on valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  2. detsembri
  3. a määruse nr 1-17-7077 punktis 79 ja
  4. detsembri
  5. a otsuse nr 3-1-1-79-14 punktis 44 korranud oma varasemat seisukohta, et valitud kaitsjale makstav tasu on menetluskuluna käsitatav KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulude hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist. Seetõttu on vajalik hinnata, kas taotluses märgitud summa on käsitatav valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuna. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, 18

(19)millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. juuni
  2. a otsus nr 3-1-1-58-15, p 14). Olukorras, kus kaebus jääb rahuldamata, ei saa üldjuhul kõneleda kaebuse argumentide põhjendatusest. Seega on kohtul KrMS § 187 lg 2 teises lauses märgitud juhtumi korral võimalik hinnata eeskätt seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on vastavuses kriminaalasja mahukuse ja keerukusega ning kas kaebuse argumendid on õiguslikult asjasse puutuvad. Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele. Praeguses asjas esitas valitud kaitsja vandeadvokaat G. Kask ringkonnakohtule taotluse mõista Eesti Vabariigilt K. Tripolski kasuks välja 2002,50 eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. Taotluse kohaselt on kaitsjal kulunud oma ülesannete täitmiseks aega kokku 13,35 tundi. Ühe tööühiku hind on 125 eurot. Kaitsja töö seisneb apellatsiooniteate esitamises, maakohtu otsusega tutvumises, süüdistatavaga nõupidamises, apellatsiooni ja apellatsioonivastuse koostamises. Kohtukolleegiumi hinnangul on taotletud tasu põhjendatud osaliselt. Kuna süüdistatav mõisteti maakohtus süüdi, siis on taotluses märgitud õigusteenus kohtukolleegiumi hinnangul vajalik. Kohtukolleegium ei vaidlusta ka ühe tööühiku hinda. Küll aga ei nõustu kohtukolleegium taotletud tasu suurusega, sest kaitsja apellatsiooni argumendid ei ole põhjendatud. Kohtukolleegium nõustus kaitsjaga vaid selles, et maakohtu otsus kuulub osaliselt tühistamisele, kuid seda mitte kaitsja apellatsioonis toodud motiividel. Lisaks sellele peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et kaitsja poolt esitatud taotlus ei ole kooskõlas arve ega aruande andmetega. Aruande kohaselt kulus kaitsjal oma tööülesannete toitmiseks 13,21 tundi, arve kohaselt 13,20 tundi ning taotluse kohaselt 13,35 tundi. Arve kohaselt peab K. Tripolski tasuma õigusteenuse osutamise eest 2 022,55 eurot. Arvel näidatud õigusteenusele kulunud aeg 13,20 tundi korrutades tunnihinnaga 125 eurot ei ole kohtukolleegiumi hinnangul mitte 1685,45 eurot, vaid hoopis 1650 eurot. Sellele peaks lisanduma käibemaks 330 eurot ning koos käibemaksuga peaks olema arve summa kohtukolleegiumi arvutuse kohaselt 1980 eurot. Seega on kaitsja poolt esitatud andmed õigusteenuse osutamise aja ja selle eest makstava tasu kohta vastuolulised. Kohtukolleegiumi hinnangul on praeguses asjas põhjendatud lugeda mõistlikuks töötasu 5 tunni eest summas 750 eurot, sealhulgas käibemaks 125 eurot. Seetõttu mõistab kohtukolleegium Eesti Vabariigilt K. Tripolski kasuks välja valitud kaitsjale vandeadvokaat G. Kasele apellatsioonimenetluses makstud mõistliku suurusega tasu koos käibemaksuga 750 eurot.
  3. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2 ja § 340 lg 2 p-st 4 tühistab kohtukolleegium Harju Maakohtu
  4. detsembri
  5. a kohtuotsuse K. Tripolski süüdistusasjas osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 19
(19)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.