← Eesti

2-19-11976/18

Obsah (9)§ 654§ 651§ 456§ 652§ 231§ 163§ 173§ 174§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIME L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo Kariler Otsuse teatavaks tegemise aeg 29. mai 2020, Tallinn Tsiviilasja

) § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Menetluse käik ja hagi aluseks olevad asjaolud

  1. HH (hageja, laps) esitas
  2. augustil 2019 Harju Maakohtule DD (kostja, isa) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja elatise võla 3153,66 eurot ajavahemiku
  3. august 2018 kuni
  4. august 2019 eest ja alates hagi esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni igakuise elatise 270 eurot, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt elab laps alates
  5. aprillist 2011 emaga (BB), on ema ülalpidamisel ning isa ei toeta last piisavalt. Hageja igakuised ülalpidamiskulud on kokku 655 eurot. Kostja vastuväited
  6. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt osaleb kostja aktiivselt lapse elus ja täidab vabatahtlikult ülalpidamiskohustust alates
  7. augustist 2019 ja tasub elatist 240 eurot kuus. Hageja ema pöördus esmakordselt kostja poole elatise maksmise küsimuses
  8. augustil
  9. Kostja on osalenud aktiivselt lapse elus ja laps ööbib tema juures.
  10. a juulis oli laps täielikult kostja ülalpidamisel. Hagiavalduses välja toodud hageja kulutused on osaliselt ülepaisutatud ja arusaamatud. Seaduses sätestatud miinimumelatis on lapse tegelikke vajadusi arvestades liiga suur, sest lapsel pole erivajadusi. Samuti saab lapse ema riiklikku lapsetoetust 60 eurot kuus. Tagasiulatuva elatise nõudmine ühe aasta eest on põhjendamatu, sest sel perioodil hageja kohtuväliselt elatist ei nõudnud. 2

(8)Kostja ei peaks hüvitama hageja menetluskulusid, sest ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Maakohtu otsus
  1. Harju Maakohus rahuldas
  2. märtsi
  3. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja alates hagi esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni elatise 220 eurot kuus ja elatise võla 2100 eurot ajavahemiku
  4. august 2018 kuni
  5. augusti 2019 eest. Maakohus määras kindlaks elatise tasumise korra ja jättis menetluskulud poolte endi kanda. Vaidlust ei ole, et hageja on BB ja kostja ühine alaealine laps ning kostja ei ela hagejaga igapäevaselt koos. Seega on hagejal kostja vastu perekonnaseaduse (PKS) §-dest 96–100 tulenev nõue ülalpidamise saamiseks, mille rahuldamise eelduseks on ülalpidamiskohustuse rikkumine. Maakohus tuvastas, et kostja on ülalpidamiskohustust rikkunud. Kostja esitas tõendid selle kohta, et tasus hagejale elatis
  6. augustil 2019 ja
  7. septembril 2019 240 eurot. Muid tõendeid elatise tasumise või kulude kandmise kohta kostja ei esitanud. Kuna hageja esitas nõude miinimummääras elatise saamiseks ja kostja vaidles lapse vajalike kulude suurusele vastu, hindas maakohus lapse igakuiste kulude põhjendatust. Maakohus leidis, et nii hagis kui ka
  8. novembri 2019 menetlusdokumendis märgitud igakuiste kulude suurus on osaliselt ülepaisutatud. Lauamängude (hageja selgituste kohaselt PlayStationi mängud) kulu 30 eurot on põhjendatud 5 euro ulatuses, kuna see ei ole hädavajalik igakuine kulu. Arvestades kliimavöötmega ja poodides saada olevate erinevate hindadega kaupu on mõistlik kulu riietele ja jalanõudele 60 eurot. Kulud tervishoiule (ravimid, vitamiinid ja prillid) on põhjendatud 35 euro ulatuses, sest osad tervishoiuteenused on lastele tasuta ja prille ei ole vaja vahetada igakuiselt. PlayStationi ja sülearvuti ostmise kuludes saavad vanemad kokku leppida ja neid ei ole põhjust arvestada elatise väljamõistmisel. Samas tuleb ettenägematuteks kuludeks arvestada 15 eurot. Ülejäänud hageja märgitud kulud on põhjendatud. Kokku on lapse igakuised kulud põhjendatud 495,64 euro ulatuses, s.o ca 500 euro ulatuses, millest ½ on 250 eurot. Isegi kui hageja veedab aega isaga, siis sellest ei sõltu hageja püsikulude (nt koolikulud, riided, huvialad, sidekulud) olemasolu. Kui lapsest lahuselav vanem soovib osta lapsele asju, siis võib ta seda teha täiendavalt igakuisele elatisele või kokkuleppel teise vanemaga. Täiendavalt ei ole kostja PKS § 102 lg 1 kohaldamise eeldusi välja toonud ega tõendanud. Kostja ei ole töövõimetu ja tal ei ole teisi ülalpeetavaid. Arvestades seda, et hageja igakuised kulud on miinimummäärast väiksemad ja aeg-ajalt veedab hageja aega ka kostjaga, on põhjendatud elatist vähendada täiendavalt lapsetoetuse võrra, s.o 30 eurot (vt Riigikohtu
  9. juuni
  10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 20.3). Kostja viide RAKE uuringule ei ole põhjendatud, sest praeguses asjas kohtu poolt kindlaksmääratud kulud ei erine oluliselt uuringus toodust ja kohus määrab kulud kindlaks vastavalt konkreetse lapse vajadustele, tagamaks tema arenguks piisavad vahendid. Maakohus leidis, et hageja tagasiulatuva elatise nõue 3153,66 eurot on PKS § 108 alusel põhjendatud osaliselt. Kuigi hageja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks järjepidevalt elatist enne hagiavalduse esitamist nõudnud, ei tähenda see, et hageja oleks kaotanud õiguse elatist tagasiulatuvalt nõuda (vt Riigikohtu
  11. mai
  12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 20). Kostja on küll viidanud, et tagasiulatuva elatise välja nõudmine asetab ta raskesse majanduslikku olukorda, kuid ühtegi selgitust ega tõendit selle kohta esitatud ei ole. Kuna asjas on tuvastatud, et hageja igakuised põhjendatud kulud on alla miinimummäära, oleks elatise võlg ajavahemiku
  13. august 2018 kuni
  14. august 2019 eest kokku 2640 eurot. Hageja esindaja eelistungil antud kinnituse kohaselt sai laps
  15. a septembrist kuni
  16. a maini kostjalt igakuiselt 60 eurot ujumistreeningu jaoks. Kuigi hageja hiljem osaliselt muutis oma seisukohta, tuleb lähtuda hageja esialgsest kinnitusest ja tagasiulatuvast elatisest maha arvestada 540 eurot. Kostja
  17. novembri 2019 esitatud nimekirja kulutused on tõendamata. Seega puudub alus 3
(8)täiendavalt tagasiulatuvast elatisest kostja poolt nimetatud kulusid maha arvestada. Kokku on tagasiulatuv elatis põhjendatud summas 2100 eurot. Apellatsioonkaebused
  1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus hagi rahuldamata jättis ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Koos apellatsioonkaebusega esitas hageja uue tõendi (väljavõte RAKE
  2. a veebruari lõpparuandest). Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt tuvastas maakohus otsuse p-s 8, et kostja ei ole esile toonud asjaolusid elatise vähendamiseks alla miinimummäära, kuid vähendas elatis sellest hoolimata. Maakohtul ei olnud põhjust vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäära. Kostja ei tõendanud, et esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära. Maakohus asus ekslikult hindama lapse igakuised kulusid ja vähendas neid valesti. Kohtupraktika kohaselt ei ole miinimumelatise nõudmisel lapse kulusid vaja tõendada. Maakohus ei viidanud tõenditele, mille kohaselt lapse vajadused on miinimummäärast väiksemad. Kostja selle kohta tõendeid ei esitanud ja hagejalt neid ei küsitud. Laps veedab kostja juures ebaolulise osa ajast. Maakohus ei põhjendanud, miks saab arvesse võtta riiklikku peretoetust ja vähendas valesti elatist 30 euro võrra. PKS § 101 lg-st 1 sellist õigust ei tulene ja kohtupraktika kohaselt võib see olla elatise vähendamiseks mõjuv põhjus üksnes koosmõjus muude asjaoludega. Muid asjaolusid elatise vähendamiseks alla miinimummäära ei ole kostja tõendanud. Eeltoodut arvestades ei saa sellisteks asjaoludeks olla lapse vajadused alla miinimummäära või see, et laps on aeg-ajalt isa juures. Kuna maakohus mõistis elatise välja põhjendamatult alla miinimummäära, siis mõisteti valesti välja ka tagasiulatuv elatis. Lisaks arvestas maakohus ekslikult tagasiulatuva elatise suuruse määramisel ajavahemiku
  3. a september kuni
  4. mai eest kostja makstud 60 euroga. Hageja küll kinnitas istungil, et on raha saanud, kuid tegelikult kostja seda tasunud ei ole. Istungil oli hageja närviline ja talle meenus alles hiljem, et tegelikult andis kostja viidatud perioodil ujumistreeningu jaoks kahel-kolmel korral sularahas 60 eurot. Raha andmist pidi tõendama kostja, mistõttu ei saanud nimetatud summaga arvestada. Menetluskulud tuleb jätta kostja kanda, kes jättis ülalpidamiskohustuse täitmata ja põhjustas kohtusse pöördumise. Hageja ema proovis lahendada asja kohtuväliselt.
  5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise võla 2100 eurot ja teha uue otsuse, millega jätta selles osas hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis maakohus arvestamata, et hageja ei nõudnud kostjalt aasta enne hagi esitamist järjepidevalt elatist, mistõttu on nõue kohtupraktika kohaselt põhjendamatu. Maakohtu otsusest ei nähtu ka põhjendused, miks tagasiulatuva elatise suurus on 2100 eurot. Kostja tõendas, et alustas elatise tasumist koheselt alates hageja emalt vastavasisulise nõude saamisest. Hageja ei tõendanud, et eelviidatud perioodil olid kulud 540 eurot kuus ega teavitanud nende suurusest kostjat. Maakohus kostja taotlusel ega omal algatusel ema sissetulekute kohta tõendeid ei kogunud. Seega jäid ema väited lapse kulude kohta paljasõnalisteks ja ebausutavateks. Elatise tagasiulatuv väljamõistmine paneks kostja ja tema ülalpidamisel oleva kahe alaealise lapse tõenäoliselt raskesse olukorda ning oleks kostjale ebamõistlikult koormav. Vastused kaebustele
  6. Pooled vaidlesid teineteise kaebustele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht 4
(8)7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osaliselt osas, millega maakohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata igakuiselt elatise 220 eurot ületavas osas, samuti menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas saab ringkonnakohus teha uue otsuse, millega suurendab maakohtu poolt väljamõistetud igakuiselt väljamõistetavat elatist 30 euro ulatuses ning teeb uue menetluskulude jaotuse. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

§ 654

lg 2² alusel esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis selle tervikliku sõnastuse. 8. Esmalt selgitab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamise ulatust. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (

§ 651lg 1).

Hageja vaidlustab maakohtu otsust osas, millega maakohus mõistis kostjalt välja igakuise elatise väiksemas ulatuses kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning jättis tagasiulatuva elatise 2100 eurot ületavas osas välja mõistmata. Samuti ei ole hageja nõus, et hageja menetluskulud jäid tema enda kanda. Kostja vaidlustab maakohtu otsust osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja tagasiulatuva elatise 2100 eurot ja palub selles osas jätta hagi rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt on

§ 456

lg 4 alusel maakohtu otsus jõustunud osas, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja igakuine elatis alates

  1. augustist 2019 summas 220 eurot kuni hageja täisealiseks saamiseni ja määrati elatise maksmise viis (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 4).
  2. Hageja on esitanud apellatsiooniastmes uue dokumentaalse tõendi – väljavõte RAKE
  3. a veebruari lõpparuandest „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis“. Hageja põhistab dokumentaalse tõendi esitamist apellatsiooniastmes sellega, et dokumenti ei olnud maakohtu menetluse ajal veel olemas ning ta soovib sellega tõendada, et ühe lapse ja ühe täiskasvanuga leibkonnas ületavad keskmised igakuised kulud lapsele PKS § 101 lg-s 1 kehtestatud elatise miinimummäära. Kolleegiumi hinnangul on hageja poolt esitatud tõendi vastuvõtmine

§ 652lg 3 p 2 alusel põhjendatud.

Samuti on sellele uuringule viidanud maakohus oma otsuse ps

  1. Kolleegium märgib, et Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE ja Pricewaterhouse Coopers Advisors
  2. a uuring on kättesaadav https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/miinimumelatis_lopparuanne.pdf.
  3. Kolleegium nõustub hagejaga, et maakohus kohaldas asja lahendades ekslikult PKS § 102 lg-t 2, vähendades hagejale väljamõistetavat elatist lapsetoetuse summa ulatuses. See tingib ka maakohtu otsuse vaidlustatud osas osalise tühistamise.
  4. Üldjuhul ei või igakuine elatis ühele lapsele PKS § 101 lg 1 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Samas võib kohus PKS § 102 lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi mõjuval põhjusel ka miinimumelatist vähendada. Ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 lg-te 1 ja 2 järgi kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades tema kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Hageja nõudis kostjalt elatist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Vaatamata sellele, et maakohus ei tuvastanud kostja töövõimetust ega teisi ülalpeetavaid, vähendas maakohus elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra ja leidis, et hageja igakuised põhjendatud kulud on ca 500 eurot kuus. Kolleegium nõustub eeltoodud maakohtu seisukohaga ja seda täies ulatuses ei korda (

§ 654lg 6).

Hageja esitatud väited ei anna alust teistsuguse järelduse tegemiseks. Kolleegium ei nõustu hageja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus ei pidanud lapse igakuiseid kulusid kontrollima ning seetõttu ei vasta maakohtu otsus seadusele ja kahjustab lapse huve. PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra, sama lõike neljanda lause järgi võib mõjuvaks 5

(8)põhjuseks olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PSK § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Tegemist on näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole mh välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad (vt ka Riigikohtu
  1. oktoobri
  2. a määrus asjas nr 3-2-1-119-15, p 11). Samuti ei ole iseenesest välistatud arvesse võtta ka seda, kui elatist taotleva lapse vajadused on tegelikult kaetud nt riiklike toetustega.
  3. Kohtul on võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad. Kostja tugines sellele, et lapse vajadused on miinimummäärast väiksemad ning need on osaliselt kaetud lapsetoetusega. Kostja vaidlustas hageja kulutusi osaliselt ning vaidlustatud osas kontrollis maakohus PKS § 99 alusel nende põhjendatust. Kolleegiumi hinnangul on maakohus miinimummääras elatise vähendamise mõjuva põhjuse hindamisel arvestanud sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, et kulutused lauamängudele, riietele ja jalanõudele, tervishoiule ja koolile on ülepaisutatud ning ka väiksemate summadega saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud. Isegi juhul, kui hageja oleks tõendanud hagiavalduses märgitud ulatuses kulutuste tegemist, pidi maakohus kostja taotluse tõttu nende kulutuste suurust kontrollima.
  4. Maakohus on nõuetekohaselt põhjendanud, miks ta hageja poolt välja toodud kulutusi lauamängudele, riietele ja jalanõudele, tervishoiule ja koolile vähendab ning

§ 654

lg 6 kohaselt järgib kolleegium selles osas maakohtu otsuse põhjendusi (maakohtu otsuse p 7). Maakohtu poolt tuvastatud asjaolusid ei lükka ümber ka hageja apellatsioonkaebuse väide, et ühe lapse ja ühe täiskasvanuga leibkonnas on keskmised igakuised kulud lapsele üle PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Praegusel juhul leidis maakohus, et mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära on asjaolu, et lapsel on miinimumist väiksemad vajadused. Maakohus kontrollis üksikjuhtumi põhiselt hageja igapäevaseid vajadusi ning leidis, et hagiavalduses välja toodud kulutused ei ole täies ulatuses põhjendatud ning 500 eurot kuus katab lapse kõik eluvajadused.

  1. Samas ei nõustu kolleegium maakohtu otsuse põhjendusega osas, milles maakohus vähendas miinimummäärast väiksemat elatist lapsetoetuse 30 euro (60 ÷ 2) ulatuses. Alates
  2. jaanuarist
  3. a kehtib perehüvitiste seadus (PHS, maakohus on ekslikult viidanud kehtetule riiklike peretoetuste seadusele). Kuna praegusel juhul on maakohus juba mõjuval põhjusel elatist vähendanud alla miinimummäära, siis ei ole põhjendatud seda summat veelkord PKS § 102 lg 2 alusel lapsetoetuse ulatuses vähendada. Asjas ei ole tuvastamist leidnud, et esineks muid mõjuvaid põhjuseid elatise vähendamiseks (nt kostja töövõimetus, halb varaline seisund või teised ülalpeetavad). Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja tõendanud, et täidab osaliselt ülalpidamiskohustust vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel sellisel määral, et need vähendaksid teise vanema poolt lapsele tehtavaid igapäevaseid kulutusi. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et isegi kui laps veedab puhkepäevadel aega ka isaga, ei vähenda see teise vanema püsikulutusi. Kuna lapse vanematel on vaidlus lapse ülalpidamiskuludes, siis on mõistlik, et kulutused teeb vanem, kelle juures laps alaliselt elab ning lahuselav vanem maksab lapse ülalpidamiseks elatist (PKS § 100 lg 1). Kokkuleppe puudumisel lapse emaga ei saa kostja ise valida, kuidas ta ülalpidamist lapsele annab. Vanem 6

(8)on ülalpidamiskohustuse täitnud siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps alaliselt elab ja kes lapse eest hoolitseb.
  1. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista igakuine elatis 250 eurot alates
  2. augustist 2019 kuni lapse täisealiseks saamiseni. Kui kohtu poolt väljamõistetud elatist on vähendatud alla miinimummäära, siis ei saa elatise miinimummäära tõusuga põhjendada elatise automaatset suurenemist elatise miinimummäära tõstmise korral. Ringkonnakohus selgitas pooltele, et see oleks võimalik kohtuliku kompromissiga.
  3. Mõlemad pooled vaidlustavad maakohtu otsust osas, millega maakohus rahuldas osaliselt hageja nõude tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks. Maakohus hindas poolte väiteid ja tõendeid ning leidis, et kuna hageja ei ole järjepidevalt elatist enne hagiavalduse esitamist nõudnud, hageja kulutused on alla miinimummäära ja kostja on vaidlusalusel perioodil osaliselt lapse ülalpidamisega seotud kulutusi kandnud, siis on põhjendatud kostjalt välja mõista tagasiulatuv elatis 2100 eurot (maakohtu otsuse p 12). Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Tagasiulatuva elatise väljamõistmisel on kolleegiumi hinnangul põhjendatud, et nõude ulatuse määramisel on arvestatud ka asjaoluga, et hageja teine vanem sai vaidlusalusel perioodil lapsetoetust. Maakohus on põhjendatult arvestanud tagasiulatuva elatise väljamõistmisel, et hageja esindaja võttis omaks asjaolu, et kostja andis lapsele üheksa kuu jooksul 60 eurot kuus ujumistreeningute kulude katmiseks. Maakohtu
  4. oktoobri
  5. a eelistungil kinnitas hageja esindaja sellise kulu kandmist kostja poolt (tl 45). Seega on asjaolu omaksvõetud ja maakohus on seda kooskõlas

§ 231lg-ga 2 arvestanud.

Hageja ei ole tõendanud, et väide asjaolu olemasolu kohta, mis omaks võeti, ei vasta tõele ja omaksvõtt oli tingitud ebaõigest ettekujutusest asjaolust (

§ 231lg 3).

  1. Maakohus ei ole kostja tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmisel menetlusõiguse norme rikkunud (vt maakohtu
  2. jaanuari
  3. a määrus; tl 85 ja pöördel). Kostja taotlusest ei tulenenud, milliseid asja lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid ta soovib kogutavate tõenditega tõendada. Kostja esitas alles apellatsioonkaebuses väite, et elatise tagasiulatuv väljamõistmine paneks tema ülalpidamisel oleva kahe alaealise lapse raskesse olukorda. Kostja väide jääb

§ 652lg 4 alusel tähelepanuta.

Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja ei ole väidet, et tagasiulatuva elatise väljamõistmine asetab ta raskesse majanduslikku olukorda, tõendanud. Muud kostja väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 18. Järgnevalt hindab kolleegium menetluskulude jaotusega seonduvat. Kuna hagi rahuldati osaliselt, jättis maakohus

§ 163lg 1 alusel menetluskulud poolte endi kanda.

Hageja ei ole nõus, et maakohus jättis hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud poolte endi kanda, sest hageja soovis asja lahendada kohtuväliselt ning kostja oma käitumisega andis põhjuse hagi esitamiseks (tl 10-13 pöördel). Kolleegiumi hinnangul tuleb hageja sellekohaseid väiteid menetluskulude jaotamisel arvestada. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja rahuldab hageja apellatsioonkaebuse osaliselt. Kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Hageja hagi kuulub osaliselt rahuldamisele. Võttes arvesse hagi rahuldamise ulatust ning asjaolu, et kostja ei olnud nõus elatise osas kohtuvälist kokkulepet arutama ega sõlmima, peab ringkonnakohus

§ 163

lg 1 alusel põhjendatuks jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud hageja menetluskulud 70 % ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud tema enda kanda. Juhindudes

§ 173

lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Kuna maakohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks, ei määra ringkonnakohus kindlaks ka apellatsiooniastme menetluskulusid (

§ 174lg 4).

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse

§ 174lg 4 ja § 177 lg 2 alusel kindlaks mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest. 7

(8)19. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.