← Eesti

2-18-16538/68

Obsah (6)§ 101§ 127§ 113§ 35§ 42§ 1

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 24. aprill 2020,

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 3. novembrist 2018 kuni kohustuse kohase täitmiseni. 2

(6)Hageja väitel - - - laenas hageja kostjale
  1. oktoobri 2018 laenulepingu (edaspidi: laenuleping) kohaselt kokku 1950 eurot. Laenu tagastamise tähtpäev oli
  2. oktoober 2018, millest kostja kinni ei pidanud. Laenusumma on tagastamata; hageja pöördus võla sissenõudmiseks abi saamiseks inkassoettevõtte poole. Kostjale edastati nõudekiri võlgnevuse tasumiseks ja anti täiendav tähtaeg tasuda võlg hiljemalt
  3. oktoobril
  4. Kostja seda kohustust ei täitnud. Nõudekirja edastamisega tekkis hagejal täiendav kahju 200 eurot; laenulepingu p-s 3.1 on viivise määraks kokku lepitud 0,5% päevas. Võla tasumise nõue muutus sissenõutavaks
  5. oktoobril 2018; sissenõudmisega tekitatud täiendava kahju nõue muutus sissenõutavaks
  6. oktoobril
  8. Kostja tunnistas võlga, kuid vaidles vastu viivise arvestusele. Kostja soovis sõlmida hagejaga kompromissi, et tasub võla osade kaupa aasta jooksul. MAAKOHTU OTSUS
  9. Maakohus rahuldas hagi
  10. veebruari 2019 otsusega (vaidlustatud otsus). 3.
  11. Maakohus tuvastas, et: - laenulepingu kohaselt laenas hageja kostjale 2 000 eurot. Hageja nõuab kostjalt laenu tagastamist 1950 euro ulatuses; viivisemääraks lepiti laenulepingus 0,5% päevas sissenõutavaks muutunud summalt iga viivitatud päeva eest; laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise tähtaeg oli
  12. oktoober 2018, millest kostja kinni ei pidanud ning kohustus on täitmata; nõudekirja edastamisega tekkis hagejal täiendav kahju 200 eurot. 3.
  13. Maakohus kohaldas

§ 101

lg 1 p 1 ja leidis, et kuna kostja jättis laenulepingust tuleneva kohustuse (tagastada laen) kohaselt täitmata, kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele 1950 eurot. Hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise arvestus on hagejal õige, seega tuleb kostja viivituse tõttu välja mõista viivis ajavahemiku

  1. oktoober–
  2. november 2018 eest 224,25 eurot, millele lisandub viivis ajavahemiku
  3. november 2018 –
  4. veebruar 2019 eest 1131 eurot. Põhjendatud on kostjalt hageja kasuks välja mõista ka edasiulatuv viivis määraga 0,5% päevas põhinõudelt alates
  5. veebruarist 2019 kuni põhinõude täitmiseni. 3.3.

§ 127järgi on hageja kahjunõue 200 euro saamiseks samuti põhjendatud.

Hagejal oli õigus pöörduda inkassofirma poole kostjalt võlgnevuse sissenõudmiseks peale kostja poolt võlgnevuse tähtaegselt tasumata jätmist. Samuti on põhjendatud ulult seadusjärgse viivise nõudmine alates hagi esitamisest, kuivõrd kostja ei rahuldanud hageja vastavat nõuet. Perioodi eest

  1. november 2018 –
  2. veebruar 2019 eest on sissenõutavaks muutunud viivis 5,08 eurot. Alates
  3. veebruarist 2019 kuni nõude kohase täitmiseni tuleb kostjal tasuda viivist seadusjärgses määras. 3.
  4. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt. Hageja lepingulise esindaja õigusabikulu on põhjendatud 4,75 t ulatuses tunnihinnaga 130 eurot (lisandub käibemaks), mis rahaliselt teeb 741 eurot (= 4,75 × 130 × 20%). Kostjalt kuulub hageja kasuks välja mõistmisele ka hagilt tasutud riigilõiv (425 eurot), seega kokku menetluskulud 1166 eurot (= 741 + 425). 3

(6)POOLTE SEISUKOHAD JA MENETLUSE KÄIK 4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada põhinõudelt 1950 eurot väljamõistetud viivise suuruse (st nõude
(2)) osas. Kostja palub maakohtus rakendatud viivisemäära (0,5% päevas) asemel lähtuda viivisemäärast 0,025% päevas. Samuti palub kostja väljamõistetud menetluskulusid vähendada või jagada need pooleks. Kostja leiab, et laenulepingus kokkulepitud viivisemäär on tühine, kuna ületab seaduses ettenähtud määra enam kui 20 korda.
  1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.
  2. Ringkonnakohus leidis
  3. oktoobri 2019 määruses, et asi on otstarbekas lahendada suulises menetluses kohtuistungil, ja määras istungi
  4. jaanuariks 2020, kuhu kohustas pooli isiklikult ilmuma. Viidatud istungi eel teatas kostja, et ta on Prantsusmaal haigestunud, mistõttu kohus lükkas istungi edasi ja määras uue istungi aja
  5. märtsiks
  6. Kohus kohustas kostjat esitama tõendi istungile ilmumise takistuse kohta. Kostja vastavat tõendit ei esitanud. Seoses riigis kehtestatud eriolukorrast tingitud takistustega istungi pidamisel määras kohus
  7. märtsil 2020 lahendada kaebus siiski kirjalikus menetluses. Samas määruses tegi kohus pooltele korduva kompromissettepaneku, millega hageja
  8. aprilli 2020 seisukohas nõustus. Kostja kohtu ettepanekule ei vastanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada põhivõlalt viivise väljamõistmise osas ja teha tühistatud osas uus otsus. Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, aga kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.
  10. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse ainult põhivõlalt nõutud viivise määra ja menetluskulude osas. Seega on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud nii põhivõla 1950 eurot väljamõistmise (nõue
(1)) kui ka kahjuhüvitise 200 eurot ja sellelt viivise väljamõistmise (nõue
(3)) osas.
  1. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte seisukohtade põhjal saab ringkonnakohus lähtuda maakohtu tuvastatud ja eespool p-s 3.1 refereeritud asjaoludest. Vaidlus on sisuliselt ainult küsimuses, kas laenulepingus sisalduv viivise määra kokkulepe on kehtiv.
  2. Ringkonnakohus leiab, et laenulepingu p-s 3.1 sisalduv viivise kokkulepe määraga 0,5% päevas on tühine. Seetõttu on hagejal õigus nõuda viivis

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 10.

  1. Hagile vastates märkis kostja, et ta tunnistab nõuet osaliselt. Vastusest ei nähtu üheselt, millises osas kostja nõuet tunnistab, ja maakohus ei ole kostja vastuväidete ulatust välja selgitanud. Kuna kostja ei avaldanud ega selgitanud ringkonnakohtule hagivastuse muud tähendust, siis tuleb mõistab kostja hagivastuse osasid II ja III koostoimes nii, et kostja ei esitanud vastuväiteid hageja põhinõudele. Kuna viivise osas kostja õigeksvõttu vastusest ei saa järeldada, siis tuleb eeldada, et kogu viivise nõude üle oli maakohtus vaidlus. Seega eksis maakohus asja lahendamisel, kui sedastas, et kostja ei ole viivise nõudele vastuväiteid esitanud. 10.
  2. Apellatsioonkaebuse järgi väidab kostja senisest konkreetsemalt laenulepingus sisalduva viivise kokkuleppe tühisust, sest see on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus. Tsiviilkohtumenetluse võistlevuse põhimõttest on ette nähtud erandeid või täpsustusi, sh kohtu selgitamiskohustus, aga ka kohustus omal algatusel kontrollida tehingu võimalikku tühisust või tüüptingimuste sisu jne (vt kokkuvõtvalt nt Riigikohtu
  3. oktoobri 2018 otsus tsiviilasjas nr 211-41955, p 22). Kuna maakohus ei täitnud selgitamiskohustust ega kontrollinud ka viivise kokkuleppe võimalikku tühistust, siis saab ringkonnakohus hinnata kostja kaebuse väiteid sisuliselt. 4

(6)10.3.

§ 35

lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Hageja avaldas 8. aprilli 2020 menetlusdokumendis, et viivise kokkulepet pooled eraldi läbi ei rääkinud. Kostja ei esitanud sellele vastuväiteid. Seetõttu peab ringkonnakohus võimalikuks käsitleda laenulepingu p 3.1 esimeses lauses sisalduvat viivise kokkulepet tüüptingimusena. Viivise määra eraldi läbi rääkimata jätmisele viitavad lepingudokumendi kohaselt ka osade andmete esitamine rasvases kirjas, mis eeldatavasti olid poolte vahel läbi räägitud ja seetõttu olulised, aga ka väga lühike laenutähtaeg (p-de 1.2 ja 2.1 järgi tuli laen tagasi maksta selle üleandmise päeval) ja p 8.2 sõnastus (kuigi pooled allkirjastasid lepingu digitaalselt). 10.4.

§ 42

lg 1 esimene lause sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud.

§ 42

lg 3 p 5 kohaselt on ebamõistlikult kahjustav mh tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist. Tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral saab ka seda hinnata kahjustavana viidatud tähenduses (nii nt Riigikohtu

  1. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 32-1-139-14, p 11 esimene lõik). Kostja tsiteeris kaebuses asjakohaselt Riigikohtu praktikat, mille järgi on tühine tarbijaga sõlmitud viivise kokkulepe määraga 0,5% päevas (vt nt
  2. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16, p 17). 10.5.

§ 1

lg 5 järgi on tarbija sama seaduse tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hageja ei ole väitnud, et kostja sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Seega saab kostja kasuks kohaldada tarbija kaitseks mõeldud sätteid ja viivise kokkulepe on tühiseks vastavalt eelmises p-s 10.4 viidatule. Seda kinnitab Riigikohtu piisavalt üldine käsitlus, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (18. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 11 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Sel juhul tuleb kohtul kaaluda poolte huve lepingu sõlmimisel. Käesoleval juhul ei tähelda ringkonnakohus hageja huvi saada kostjalt viivist, mis ületab seaduses ette nähtud määra enam kui 20 korda. 10.6. Käesoleva punkti alapunktides esitatud põhjendustel tuleb maakohtu otsus nõude

(2)lahendamise osas tühistada. Ringkonnakohus on TsMS § 651 lg 1 järgi seotud apellatsioonkaebuse piiridega, st viivist ei saa vähendada alla kostja kaebuses märgitud määra 0,025% päevas. Alates 11. oktoobrist 2018 kuni käesoleva ajani on

§ 113lg 1 teise lause järgne määr püsinud sellest väiksem (8% : 365 ≈ 0,0219%).

Järelikult tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista otsuse tegemise päeva seisuga viivis 273,98 eurot ( ≈562 päeva × 1950 × 0,025%). Edaspidi tuleb kostjal viivist tasuda samuti määraga 0,025% päevas, aga kui

§ 113

lg 1 teise lause järgne määr osutub sellest suuremaks, siis seadusjärgses määras. 10.

  1. Kuna kostja ei arvestanud kaebuse sõnastamisel võimalusega, et viidatud seadusjärgne määr võib kujuneda suuremaks tema pakutud päevamäärast, siis rahuldatakse kaebus osaliselt.
  2. Hageja esitas
  3. aprilli 2020 taotluse kolme täiendava dokumentaalse tõendi vastuvõtmiseks. Hageja soovis esile tuua ja tõendada kostja varasemat ebaausat käitumist. Eelnevas esitatud põhjendustel ei oma kostja varasem käitumine ja seega ka esitatud tõendid asja lahendamisel tähtsust. Seetõttu jäävad hageja tõendid TsMS § 238 lg 1 esimese lause alusel vastu võtmata. 5

(6)12. Lõpuks käsitleb ringkonnakohus tsiviilasja hinda ja teeb menetluskulude otsustused. 12.1. Ringkonnakohtu 2. aprilli 2019 määruse järgi oli tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 4845,49 eurot ( = (224,25 – 11,21) + (1131 – 56,55) + 1950 × 365 × (0,5% – 0,025%)). See ei ole korrektne ja TsMS § 136 lg 4 alusel tuleb hinda muuta. Hageja esitas hagi 2. novembril 2018 ning nõudis viivist hagi esitamiseni kindla summana ja edasi määraga 0,5% päevas. Seega hagi esitamisel moodustus hagi hind TsMS § 124 lg 1, § 134 lg 1, § 133 lg-te 1 ja 2 järgi nõudesummast, millele lisandus ühe aasta eest arvutatud viivis. TsMS § 137 lg 1 sätestab mh, et apellatsioonkaebuse esitamise puhul on tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Käesoleval juhul on vaidlustatud viivise väljamõistmine põhivõlalt 1950 eurot määraga, mis ületab 0,025%. Praegu vaidlusalustest summadest liideti maakohtus hagi hinna määramisel 224,25 eurot (hagiavalduse nõudepunkt
  1. b)ja ühe aasta eest arvutatud viivis summalt 1950 eurot määraga 0,5% päevas (nõudepunkt
  2. c)ehk 3558,75 eurot (täpsustatud hagiavalduse p 26). Kostja vaidlustas apellatsioonkaebusega sisuliselt viivise määra ja soovib 20 korda väiksema määra rakendamist. Seega on asja hind apellatsioonimenetluses vaja leida sama loogika kohaselt. Kui praegu vaidlusalune osa moodustas algsest hagi hinnast 3783 eurot (=3558,75 + 224,25), siis 19/20 sellest on 3593,85 eurot, mis on asja hind apellatsioonimenetluses. 12.2. Ringkonnakohus tegi pooltele kompromissettepaneku, millega hageja nõustus, aga kostja mitte. Kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta TsMS § 163 lg 2 alusel menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Sama põhimõte kohaldub juhul, kui kompromissettepaneku tegi pooltele kohus. Käesoleval juhul on vaidluse lahendamise tulemus sisuliselt sama nagu pakutud 20. märtsi 2020 kohtumääruses kompromissina. Neil kaalutlustel jätab ringkonnakohus kõik menetluskulud kostja kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib kohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. 12.3. Maakohtu menetluskulude jaotust ega kindlaksmääramist ei ole eelnevas märgitud põhjustel vaja muuta. Kulude kindlaksmääramise kohta kaebus eraldi väiteid ka ei sisaldanud. 12.4. TsMS § 190 lg 7 sätestab, et kohus võib mõjuval põhjusel vabastada isiku menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest. Kostjal on menetlusabi korras riigilõivust tasumata veel 225 eurot. Võttes arvesse, et kaebus rahuldatakse osaliselt, ei pea ringkonnakohus põhjendatuks seni veel tasumata riigilõivu kostjalt välja mõista. 12.5. Tulenevalt menetluskulude jaotusest määrab ringkonnakohus kindlaks täiendava summa, mis kostjal tuleb hagejale hüvitada. Hageja taotles ringkonnakohtu menetluskuluna 504 euro hüvitamist, mis on tasu 3,5 t õigusabi eest tasumääraga 120 eurot/tund (lisandub käibemaks). Kostja ei esitanud taotlusele vastuväiteid. Ringkonnakohtu hinnangul on nii hageja esindaja toimingud kui ka tasumäär vajalikud ja põhjendatud. Hageja ei ole käibemaksukohustuslane. Seega saab kohus hageja taotluse rahuldada. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus resolutsioonis, et hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist. 13. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² koostab ringkonnakohus kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Nõuete
(1)ja
(3)osas jäi maakohtu otsus muutmata, aga ringkonnakohus lihtsustab selles osas lahendi sõnastust viisil, mis ei mõjuta otsuse sisu. Nõude
(2)osas mõistetakse viivis välja vastavalt eespool p-s 10.6 märgitule. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.