Obsah (9)

§ 536§ 663§ 657§ 654§ 475§ 477§ 639§ 534§ 172

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Pällin, liikmed Villem Lapimaa ja Ele Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 8. aprill 2020, Tallinn Kohtuasja number 2-20-2774 Koht

) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud,

§ 536

lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. 1 Selgitused Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 187 lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutuse Pärnu Haigla psühhiaatriakliinik (avaldaja) esitas Pärnu Maakohtule
2. veebruaril 2020 taotluse XX (puudutatud isik) suhtes esialgse õiguskaitse rakendamiseks isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kuni 4 päevaks ja ravi pikendamiseks 40 päevani. Avalduse kohaselt hospitaliseeriti puudutatud isik psühhiaatriakliiniku statsionaarsesse osakonda
3. veebruaril
4. a kell 15.
5. Puudutatud isik tuli haiglasse ise. Puudutatud isiku käitumine oli esimesel päeval enam-vähem kontrollitav.
6. veebruari 2020 õhtul muutus puudutatud isik agressiivseks ja kurjaks. Ta nõudis valjuhäälselt enda inimõiguste austamist, keeldus osakonda jäämast ega soostunud ka ravi vastu võtma. Kuna puudutatud isik rikkus öörahu ning oli agressiivselt meelestatud, siis vajas ta enda ja ümbritsevate inimeste ohutuse tagamiseks eraldamist. Seetõttu kohaldati valvearsti (IT) otsusega
7. veebruaril 2020 alates kl 20.00 puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist sundravi.
8. Taotlusele on lisatud psühhiaatri TL
9. veebruaril 2020 koostatud arvamus tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise põhjendatuse kohta. Puudutatud isikul on diagnoositud bipolaarne häire, psühhootiliste sümptomitega mania (F31.2). Esmakordne statsionaarse ravi vajadus tekkis puudutatud isikul
10. aasta veebruaris.
11. aasta suvel otsustas patsient suukaudse toetusravi katkestada, kuna kõrvaltoimed olid väga ebameeldivad. Raviarstide põhjenduste kohaselt oli puudutatud isik haiglaravile paigutamisel emotsionaalselt labiilne ja väga aktiivne. Sekeldas ebaadekvaatselt. Sekeldamise tuhinas unustas söömise ja magamise, mis on ohtlik puudutatud isiku tervisele. Puudutatud isik avaldas mitmeid suurusluulu mõtteid: tema on jumal või Kristus, ta neelas päikese alla ja päästab maailma oma heade mõtetega.
12. veebruaril 2020 oli puudutatud isik jätkuvalt emotsionaalselt labiilne, meeleolu kõikus pisaratest raevu ja heldimuseni. Avaldas jätkuvalt suurusluulu. Puudutatud isik oli äärmiselt häiritud tahtest olenematu ravi otsusest, väitis, et tema suhtes ei kehti ükski psühhiaatrilise abi seaduse säte. Ravi vastuvõtmisel oli ta valikuline, nõustus vastu võtma vaid temale sobivaid ravimeid. Uni oli väga häiritud, mistõttu ei saanud ta piisavalt puhata. Sekeldas osakonnas, agiteeris kaaspatsiente, seades nii ka teiste haigete turvalisuse ja heaolu ohtu. Puudutatud isiku ja tema riigi õigusabi korras määratud esindaja seisukohad
13. Pärnu Maakohus kuulas puudutatud isiku ära
14. veebruaril
15. Puudutatud isik selgitas kohtule, et ta on ravile tulnud vabatahtlikult ning on nõus ravil olema, kui see on talle vajalik. Puudutatud isik ei soovinud, et tema suhtes kohaldataks tahtest olenematut ravi. Ajas, kohas ja enda isikus orienteerus puudutatud isik adekvaatselt ning oli teadlik varem diagnoositud tervisehäirest. Puudutatud isik soovis, et esmalt pakutaks talle võimalust kasutada 2 loodusmeditsiini ning kui see ei toimi, siis on ta nõus võtma ka arsti poolt kirjutatud ravimeid. Puudutatud isik eitas intensiivselt oma käitumise agressiivsust või järelemõtlematust (sh haigla poolt antud selgitusi, märkides et need on ülepaisutatud ja tema käitumine ei olnud agressiivne). Kinnitas, et ravi ei vaja. Puudutatud isik kirjeldas, et lõi paar korda vastu ust, et kaaspatsiendile abi osutataks. Puudutatud isik rääkis, et ta on õppinud ennast ohjeldama ning ei vaja selleks ravimeid. Isiku suhtlemisviis oli intensiivne, ta üritas jätta endast igati positiivset muljet ja kontrollida enda käitumist. Puudutatud isiku riigi õigusabi korras määratud esindaja hinnangul vajab puudutatud isik haiglaravi jätkamist kuni 40 päeva valvearsti otsusest alates ning turvalist kontrollitud ravikeskkonda kuni vaimse seisundi paranemiseni. Kuna puudutatud isikul esinevate psühhoosisümptomite tõttu käitub ta ebaadekvaatselt ning igapäevaeluga ei tule toime, siis haiglaravita jäämisel võib eeldada terviseseisundi halvenemist.
17. Pärnu Maakohus rahuldas
18. veebruari
19. a määrusega avaldaja
20. veebruari 2020 taotluse esialgse õiguskaitse rakendamiseks ja rakendas puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi alates
21. veebruaril 2020 kl 20.00 valvearsti otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest kuni
22. veebruaril 2020 kl 20.
23. Maakohus lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut ravi antipsühhootikumide ja tümostabilisaatoritega ning vajadusel ka elekterimpulssravi. MAAKOHTU MÄÄRUS
24. Pärnu Maakohus rahuldas
25. veebruari
26. a määrusega (vaidlustatud määrus) avaldaja taotluse esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi pikendamiseks ning pikendas puudutatud isiku ravi tähtaega 40 päevani alates tema valvearsti otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest
27. veebruaril 2020 kell 20.00 kuni tervenemiseni, kuid mitte kauem kui
28. märtsini 2020 kell 20.
29. Maakohus lubas kasutada puudutatud isiku raviks antipsühhootikume ja tümostabilisaatoreid, vajadusel ka elekterimpulssravi. Menetluskulud jättis maakohus riigi kanda. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on täidetud psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg-s 1, § 13 lg-s 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 534 lg-s 5 sätestatud eeldused puudutatud isikule tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi pikendamiseks. Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire „bipolaarne meeleoluhäire ja psühhootiliste sümptomitega mania (F31.2)“, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida. Maakohus kuulas puudutatud isiku ära ning tutvus psühhiaatrite seisukohtadega. Maakohtu hinnangul võib puudutatud isik olla ohtlik eeskätt iseendale, kuna ravist keeldumisega seab ta oma elu ja tervise ohtu. Isik on viimase kuu jooksul muutunud järjest emotsionaalsemaks ja energilisemaks. Isiku käitumine on rahutu, ettearvamatu. Tema uni oli ravile saabumisel häiritud, meeleolu kõikus pisaratest raevu ja heldimuseni. Ravita jäämisel isiku tervislik seisund pigem kindlat kui tõenäoliselt halveneb ning psühhoosi tõttu süveneb isiku enda tervist kahjustav käitumine. Puudutatud isikul puudub haigusteadvus ning ravisoostumus, seega ei ole võimalik rakendada muid ravimeetodeid. Tema seisund ei ole muutunud piisavalt võrreldes hospitaliseerimise ajaga. Muu psühhiaatriline abi ei ole võimalik ega praegusel hetkel piisav. Puudutatud isik ei ole suuteline andma nõusolekut raviks, seega ei ole ambulatoorne ravi agressiivsuse ja psühhoosi tõttu võimalik. On väga tõenäoline, et haiglaravita jäämisel ei suuda puudutatud isik tagada endale vajalikke tingimusi oma tervise paranemiseks. 3 MÄÄRUSKAEBUS JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub Pärnu Maakohtu
2. veebruari
3. a määruse tühistada. Puudutatud isiku hinnangul ei vaja ta pikemat statsionaarset sundravi, sest ravivajadus on ära langenud. Puudutatud isiku hinnangul saab ta iseseisvalt oma eluga hakkama ning suudab end kodustes tingimustes ravida. Puudutatud isiku hinnangul ei ole ta endale ega teistele ohtlik. MENETLUSE EDASINE KÄIK
4. Avaldaja vaidles määruskaebusele vastu ning leidis, et see ei ole põhjendatud. Puudutatud isikul on diagnoositud raske psüühikahäire (bipolaarne meeleoluhäire, mania psühhootiliste sümptomitega; F31.2), millele on iseloomulik haigusteadvuse ja ravisoostumuse puudumine, mis hoolimata sõnalistest lubadustest edasist ravi vastu võtta, ei võimalda tegelikult adekvaatse ravi rakendamist. Haigusteadvuse puudumine on maaniaseisundile iseloomulik, kuna isik tunneb end subjektiivselt paremini kui kunagi varem, põhjuseks peamiselt energiatulv, eufooriatunne ja kõrgenenud enesehinnang. Haigusteadvus tekib enamasti ravi käigus seoses meeleolu stabiliseerumisega (maania leevenemisega) ja siis on võimalik rakendada muid psühhiaatrilise abi meetodeid (haiglaravi ravikokkuleppe alusel, päevaravi, ambulatoorne ravi). Eelnevast tulenevalt oli ravi jätkamine vajalik ja põhjendatud.
5. Pärnu Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle

§ 663lg 5 kohaselt lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 10. Kolleegium leiab, et maakohtu vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohtu määrus tuleb jätta

§ 657lg 1 p 1 alusel koosmõjus §-iga 659 muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (

§ 654lg 6).

1. Määruskaebuses vaidlustab puudutatud isik enda kinnipidamist põhjusel, et ta ei vaja enda hinnangul enam pikemat statsionaarset sundravi. Puudutatud isiku hinnangul saab ta iseseisvalt oma eluga hakkama ning suudab end kodustes tingimustes ravida. Ta ei ole endale ega teistele ohtlik.
2. Avaldust isiku paigutamiseks kinnisesse asutusse vaatab kohus läbi

§ 475

lg 1 p 6 alusel hagita menetluses.

§ 477

lg 5 järgi ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele. Kohus peab

§ 477

lg 7 kohaselt kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole esitatud vastuväiteid. Need põhimõtted kehtivad hagita asja lahendamisel nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluses (

§ 639lg 1).

Seetõttu ei ole ringkonnakohus seotud määruskaebuse väidetega ja peab kontrollima puudutatud isiku suhtes kohaldatud esialgse õiguskaitse kohaldamise eeldusi ja seaduslikkust ka vaidlustamata ulatuses.

1. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata (edaspidi tahtest olenematu ravi), ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma 4 käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka puudulik haiguskriitika, s.t olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
2. veebruari
3. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662, p 14.1). Kolleegium märgib, et tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi kohta seisukoha võtmisel hindama.
4. Avaldaja esialgse õiguskaitse taotlusele lisatud psühhiaatrite arvamuse kohaselt on puudutatud isikul diagnoositud raske psüühikahäire (bipolaarne meeleoluhäire, mania psühhootiliste sümptomitega; F31.2), millele on muu hulgas iseloomulik haigusteadvuse ja ravisoostumuse puudumine, mis ei võimalda adekvaatse ravi rakendamist. Haigusteadvuse puudumine on maaniaseisundile iseloomulik, kuna isik tunneb end subjektiivselt paremini kui kunagi varem, põhjuseks peamiselt energiatulv, eufooriatunne ja kõrgenenud enesehinnang. Haigusteadvus tekib enamasti ravi käigus seoses meeleolu stabiliseerumisega (maania leevenemisega) ja siis on võimalik rakendada muid psühhiaatrilise abi meetodeid (haiglaravi ravikokkuleppe alusel, päevaravi, ambulatoorne ravi). Raviarstide hinnangutest nähtub, et puudutatud isik vajas pikemat ravi kui esialgselt rakendatud 4 päeva. Olles puudutatud isiku
5. veebruaril 2020 ära kuulanud, veendus maakohus esialgse õiguskaitse korras tahte vastase ravi pikendamine vajalikkuses. Psühhiaatrite arvamuse ja isiku ärakuulamise tulemuste alusel on maakohus põhjendatult leidnud, et

§ 534

lg 5 teisest lausest tulenevad eeldused esialgse õiguskaitse pikendamiseks kuni 40 päevani olid praegusel juhul täidetud. Maakohus on oma järeldust piisavalt põhjalikult motiveerinud.

1. Puudutatud isik on 06.03.2020 määruskaebuses leidnud, et ta ei vaja enam haiglaravi ning saab jätkata raviga kodustes tingimustes. Kolleegium märgib, et psühhiaatrikliinik on oma 10.03.2020 vastuses määruskaebusele välja toonud, et puudutatud isiku raviarsti hinnangul ei ole puudutatud isiku seisundi dünaamika olnud selline, et isiku ravi saaks jätkata kodustes tingimustes. Psühhiaatriakliiniku vastuse järgselt jätkas raviarst seisundi jälgimist ning 13.03.2020 esitas psühhiaatrikliinik taotluse puudutatud isiku ravi lõpetamiseks. Seega on kliiniku raviarst puudutatud isiku seisundit ning ravi vajaduse jätkuvust pidevalt jälginud ning ravi vajaduse äralangemisel esitanud kohtule koheselt taotluse tahtevastase ravi lõpetamiseks.
2. Puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud jäävad

§ 172lg 3 alusel riigi kanda.

17. Riigi õigusabi korras esindajale tasu määramise taotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Villem Lapimaa, Ele Liiv 5