märtsi 2020.a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Ernst Silver Konno kaitsja vandeadvokaat Yaroslav Radziwill Alar Lehesmets Prokurör Süüdistatav Ernst Silver Konno, isikukood 39408300265, elukoht: XXX; EV kodanik; XXX; emakeel: eesti keel; töökoht: X OÜ, varem kriminaalkorras karistatud 2 korral, viimati: Harju Maakohtu 13.11.2019 otsusega nr 1-19-7738
lg 1 alusel vangistusega 1 aasta, mis jäeti
Tõkend kohaldamata, kahtlustatavana kinni ei peetud. Kaitsja Yaroslav Radziwill Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
MAAKOHTU OTSUS:
MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra, lõplik karistus 1 aasta 2 kuud vangistust.
lg 1 ja § 64 lg 1 alusel mõisteti Ernst Silver Konnole kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks vangistuse 2 aastat.
lg 1, 3 alusel jäeti mõistetud karistus 2 aastat vangistust Ernst Silver Konno suhtes tingimisi kohaldamata s.o kui Ernst Silver Konno 2 aasta pikkuse katseajal ei pane toime uut kuritegu ja täidab
lg-s 1 p-des 1-6 sätestatud kontrollnõudeid.
lg 2 p 21 alusel kohustada Ernst Silver Konnot käitumiskontrolli ajal mitte omama või tarvitama narkootilisi või psühhotroopseid aineid. Katseaja alguseks loeti kohtuotsuse kuulutamise päevast s.o 06.03.2020.a. 2.1 Sama otsusega lahendati ka menetluskuludega seonduv. 2 APELLATSIOON: 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava Ernst Silver Konno kaitsja vandeadvokaat Yaroslav Radziwill. Kaitsja taotleb tühistada Harju Maakohtu 06.03.2020.a kohtuotsus täies ulatuses ning teha uus kohtuotsus, millega mõista Ernst Silver Konno õigeks. Alternatiivselt teha uus kohtuotsus, millega mõista Ernst Silver Konnole kergem karistus ning jätta sundraha välja mõistmata. 3.1 Harju Maakohtu 06.03.2020.a otsus tuleb tühistada olulise väärteomenetlusõiguse ja sellest tuleneva KrMS § 339 lg 2 mõttes olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tõttu. Käesolevas asjas on puudulik uurimine väärteomenetluses kaasa toonud ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse kriminaalmenetluses. Juba esimesel ülekuulamisel 12.01.2018.a joonistas süüdistatav skeemi, milles osutas sellele, et Balti jaama saalis oli kaamera. Vaatamata sellele jäid Balti Jaama kaamera salvestused (2018.a jaanuari esimese nädala eest) uurimisorganite poolt kontrollimata. Harju Maakohus jättis täielikult tähelepanuta asjaolu, et uurimisorganite poolt käesoleva tähtsa toimingu õigeaegse tegemata jätmise tagajärjel sattus Ernst Silver Konno olukorda, kus salvestused ei ole enam kättesaadavad ja kaitsevõimalused kriminaalmenetluses olid seetõttu oluliselt piiratud. Mh ei ole salvestuste puudumise tõttu võimalik kontrollida kaitse versiooni, et telefon oli tegelikult süüdistatavalt ära võetud 06.01.2018.a ning Ernst Silver Konno lihtsalt eksis ülekuulamisel varguse kuupäevas. 3.2 Harju Maakohus oleks pidanud arvestama sellega, et kriminaalmenetluse ülesandeks on kaitsta süüdistatavat võimalike ametnike eksimuste eest isegi siis, kui viimased tulenevad väärteomenetlusest ning väärteomenetlusõiguse rikkumise momendil oli süüdistatav tunnistaja/kannatanu staatuses. Kõrvaldamata kahtlust selles, kas mobiiltelefon oli Ernst Silver Konno taskust varastatud teiste isikute poolt või mitte peab tõlgendama süüdistatava kasuks lähtuvalt süütuse presumptsioonist § KrMS 7 lg 3 mõttes. Ka Eestis „õigusmõistmise süsteem kannatab, kui süüdlasi koheldakse ebaõiglaselt“. 3.3 27.05.2018.a ei vastanud numbri 59003928 valdaja 4 kõnele, vaid võttis lihtsalt 4 SMS sõnumit vastu tuvastamata kohas. Ka 07.06.2018.a suheldi tuvastamata kohas Ernst Silver Konno emaga sõnumite teel, mis ei anna alust väita, et SMS-e saatis just süüdistatav. 3.4 Eeldades, et süüdistatav on valeütlusi andnud, ei ole õige tema süüd käsitleda keskmisest suuremana seetõttu, et Ernst Silver Konno kirjeldas sama varguse episoodi kahel ülekuulamisel. Selline lähenemine rikub teoühtsuse põhimõtet ning lubamatult lahutab ühisest tahtlusest tulenevaid identseid tegevusi. 3.5 Menetlus- ja inimressursside raiskamine on nii iseloomulik
lg-s 1 kriminaliseeritud teole, et sellele viitamine raskema süü kontekstis rikub korduva karistust raskendava asjaolu arvestamise keeldu
3.6 Lõpuks, ei saa süüdistatav finantsiliselt vastutada selle eest, et prokuratuur ei suutnud õigeaegselt esitada kahtlustust ega ühendada kriminaalasju tema vastu. Harju Maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ignoreerides konkreetseid asjaolusid, mis viitavad sellele, et hiljem tuvastatud kogumi puhul ei tohtinud sundraha teist korda välja mõista. Nendeks asjaoludeks on kõigepealt väärteomenetluse ja sellest tuleneva kriminaalmenetluse 3 puudulikkus, aga ka see, et menetluse toimik ei olnud suur, asi oli läbi vaadatud lühimenetluses ühe lühikese kohtuistungi raames ja Ernst Silver Konno ei andnud ütlusi, so tegemist ei olnud eriti suurt menetluslikku ressurssi nõudva asjaga. PROKURÖRI SEISUKOHT: 4. Prokurör palub jätta süüdistatava kaitsja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Harju Maakohtu 6. märtsi 2020 otsuse kriminaalasjas nr 1-20-892 muutmata. 4.1 Kaitsja käsitlus, justkui tuleks Harju Maakohtu 06.03.2020 kohtuotsus tühistada olulise väärteomenetlusõiguse rikkumise tõttu (apellatsiooni punkt 2.1.), ei põhine õiguslikul alusel ega ole kooskõlas kehtiva õigusega. Vaidlustatud kohtuotsusega tunnistati Ernst Silver Konno süüdi
MS § 1 lg 1 sätestab, et kuritegude kohtueelse menetluse ja kohtumenetluse kord on sätestatud kriminaalmenetluse seadustikus. Seega on kuriteoasjade menetluskord reguleeritud ammendavalt KrMS-s ning väärteomenetlusõigus ei kuulu kriminaalmenetluses rakendamisele. Küll aga on olukord vastupidine väärteomenetluses, kuivõrd VtMS § 2 kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, mil VtMS ei sätesta teisiti, arvestades väärteomenetluse erisusi. KrMS-s analoogne erisäte puudub. 4.2 Prokuratuur peab kaitsja käsitlust, justkui oleks Harju Maakohus jätnud tähelepanuta, et Ernst Silver Konno 12.01.2018 pöördumise alusel alustatud väärteomenetluses nr XXXXXXXXXXXXX ei kogutud kohtuvälise menetleja poolt võimalikku videosalvestist, asjakohatuks. Harju Maakohus on igati õiguspäraselt lähtunud kohtuotsuse tegemisel KrMS § 61 lõigetes 1 ja 2 sätestatud põhimõtetest, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. KrMS § 61 lõikes 1 sätestatud põhimõttest tulenevalt ei saa ka võimalik/väidetav videosalvestis kui üks tõend omada seesugust kaalu, mis välistaks sündmuse asetleidmise või mittetoimumise tuvastamise teiste otseste või kaudsete tõendite vahendusel. Kuivõrd vaidlustatud kohtuotsusega tuvastati, et Ernst Silver Konnolt ei varastatud mobiiltelefoni 05.01.2018 tema poolt nimetatud ajavahemikul, ei saaks ka võimalik videosalvestis seesuguse sündmuse toimumist kinnitada, kuna sündmust ei toimunud. 4.3 Ekslik on kaitsja käsitlus, justkui ei ole videosalvestuse puudumise tõttu võimalik kontrollida kaitse versiooni selle kohta, et tegelikult varastati telefon süüdistatavalt hoopis 06.01.2018 ning süüdistatav lihtsalt eksis ülekuulamisel varguse kuupäevas. Kriminaalasjas on kogutud arvukalt teisi tõendeid (sideettevõtjalt saadud andmed, ühiskaardi nr 90005907724 omaniku ja valideerimise andmed jms), mis võimaldavad üht konkreetset liiki tõendi (videosalvestise) puudumisele vaatamata teha tõsikindlaid järeldusi toimunud sündmuste ja kriminaalmenetluse tõendamiseseme asjaolude kohta. Kaitseversioonina hüpoteetiliselt püsitatut, justkui võinuks Ernst Silver Konno eksida ülekuulamisel lihtsalt varguse kuupäevas, peab prokuratuur ainetuks. Nimelt ei ole süüdistatav varguse kuupäevana 5-ndat jaanuari 2018 nimetanud mitte pelgalt ühel ülekuulamisel, vaid on seda korranud ja selle juurde jäänud läbivalt, olles seesuguse kindla fakti esitanud nii väärteomenetluses nr XXXXXXXXXXXXX enda 12.01.2018 ülekuulamisel kui ka 24.01.2019 kriminaalmenetluses nr YYYYYYYYYYYYYYYYYY kannatanuna ülekuulamisel. Mõlemal ülekuulamisel on Ernst Silver Konno andnud ütlusi väidetavale telefoni vargusele eelnenud ja järgnenud sündmuste kohta ning need süüdistatava 4 poolt avaldatud detailid riimuvad teiste tõenditega Ernst Silver Konnole esitatud süüdistust kinnitavalt selles, et Ernst Silver Konno ei eksinud väidetava telefoni varguse kuupäevas. Süüdistatav ega kaitsja ei ole toonud esile ainsatki asjaolu, mis selgitaks, millega seoses viibis süüdistatav Konno väidetavalt Balti Jaama ootesaalis hoopis 06.01.2018 hommikul, mitte päev varem, nagu on ta ise väitnud. Isegi kui pidada hüpoteetiliselt võimalikuks, et Konno eksis 12.01.2018 ülekuulamisel väidetava varguse kuupäevas ning hiljem oleks talle meenunud tegelik vahejuhtumi asetleidmise aeg, saanuks süüdistatav seda asjaolu selgitada tema järgneva pöördumise alusel käivitatud kriminaalmenetluses toimunud kannatanuna ülekuulamisel. Siiski andis Ernst Silver Konno ka 24.01.2019 kriminaalasjas nr YYYYYYYYYYYYYYYYYY toimunud kannatanuna ülekuulamisel taas ütlusi selle kohta, et 05.01.2018 ajavahemikul kell 08.00 kuni 10.00 varastati tema taskust Balti jaama ootesaalis mobiiltelefon Samsung Galaxy S6 Edge. Kuna süüdistatav ei ole korduvate menetlustoimingute käigus ainsalgi korral väitnud, et ta mäletaks toimunud sündmusi halvasti ning võis eksida telefoni varguse kuupäevas, on kõnealune kaitseversioon üksnes paljasõnaline ega haaku kriminaalasjas kogutud tõenditega. Viimaks oli süüdistataval ka kohtus võimalik selgitada, et on eksinud telefoni varguse kuupäevas, kui midagi sellist süüdistatav ei väitnud, olles positsioonil, et ta ei soovi ütlusi anda. 4.4 Kaitsja on eksinud KrMS § 7 lõikes 3 sätestatud in dubio pro reopõhimõtte sisustamises. Riigikohtu ühemõttelise praktika kohaselt peab ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses põhjendatud kahtluse tekkeks esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid (selle kohta nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. oktoobri 2015 kohtuotsuse nr 3-1-1-77-15 punktid 18-19; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. oktoobri 2018 kohtuotsuse nr 1-17-5760 p 10). 4.5 Süü suurust kui
lg 1 kohaselt karistamise aluseks olevat peamist asjaolu ilmestab tingimata fakt, mitmes erinevas menetluses ja mitmel korral on süüdistatav valeütlusi andud.
koosseisu eesmärgiks on õigusemõistmise kui riikliku funktsiooni ebakohase täitmise ärahoidmine. Teisisõnu on
koosseisu eesmärgiks vältida süüteomenetluse kui riigi piiratud ressursi kasutamist olukorras, kus selleks ei esine seaduses toodud alust ega ajendit. Toodud põhjusel omab isiku süü suurusele hinnangu andmisel ilmselgelt olulist tähtsust asjaolu, mitmel korral on isiku valepöördumise alusel menetlusi alustatud. Käesoleval juhul on süüdistatav pahatahtlikult kulutanud nii kohtuvälise menetleja ametnike ressursse väidetava väärteo uurimisel kui pöördunud täiendavalt ka kriminaalasja algatamiseks politsei poole, pannes uurimisasutuse olukorda, milles on heas usus ja isikule abi osutamise eesmärgist kantuna sunnitud läbi viima hulgaliselt toiminguid. Valeütlusi andmata oleks olnud süüdistatava poolt esitatud valede ümberlükkamisele kulunud ressurssi võimalik kasutada reaalselt aset leidnud süütegude uurimisele ja avastamisele. Kuna süüdistatav Ernst Silver Konno on valeütlusi andnud korduvalt, on tema süü keskmise valeütluste andjaga võrreldes suurem. Samuti iseloomustab süü suurust kuriteokoosseisu subjektiivse külje tunnuseks olev tahtluse aste. Käesolevas asjas on tegu toime pandud kõige raskemas tahtluse vormis ehk kavatsetult ning ka tahtluse astet tuleb arvestada süü suuruse hindamisel. Harju Maakohus, järgides kohtupraktikas kinnistunud põhimõtet ning võttes karistuse mõistmisel lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määra, tuvastades seejärel süüdistatava keskmisest suurema süü ning karistust kergendavate asjaolude puudumise, on mõistnud Ernst Silver Konnole karistuse tema süü suurusele vastavas määras. Prokuratuuri hinnangul on süüdistatavale mõistetud karistus vastavuses kõigi karistuse mõistmise põhimõtetega ning selle muutmiseks puudub alus. 5 4.6 Prokuratuur on seisukohal, et Harju Maakohus ei ole rikkunud sundraha väljamõistmisel kriminaalmenetlusõigust. Õiguslikku keeldu, mille kohaselt oleks välistatud kuritegude hiljem tuvastatud kogumi puhul sundraha teistkordne väljamõistmine, kehtivast õigusest ega valitsevast kohtupraktikast ei tulene. Harju Maakohus on igati põhjendatult ning Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. mai 2011 kohtuotsuse nr 3-1-1-24-11 punktis 10.1 sedastatuga kooskõlas olevalt 06. märtsi 2020 kohtuotsusega välja mõistnud KrMS § 179 lg 1 punkti 2 sätestatud määras sundraha süüdistatavalt Ernst Silver Konnolt. Viidatud otsuses ei ole Riigikohus välistanud, et katmaks kriminaalasjade menetlemisega kaasnevaid üldisi menetluskulusid, mõistetakse süüdistatavalt sundraha välja nii varasema kui ka hilisema kohtuotsusega, arvestades konkreetse kriminaalmenetluse asjaoludega. Riisikot, et hüvitada tuleb nii varasema kui ka hilisema kohtuotsusega kaasnev sundraha, kannab eelkõige süüdistatav. Vaid süüdistatav teab, missuguseid karistatavaid õigusrikkumisi on ta toime pannud või toime paneb ning riigile, kes üldjuhul peab tegelema kuritegude uurimisega tagantjärele, ei saa ette heita, et konkreetsel ajahetkel ei olda teadlik kõigist võimalikest isiku poolt sooritatud kuritegudest. Riisikot, mis ajahetkel õnnestub riigil (riigi nimel tegutseval menetleja) koguda piisav tõendusteave kahtlustuse esitamiseks, kannab süüdistatav. 4.7 Kriminaalasi nr 1-19-7738 (kohtueelses menetluses nr 19230100510), milles Ernst Silver Konno tunnistati Harju Maakohtu 13.11.2019 kohtuotsusega süüdi
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, saadeti esmalt Põhja Ringkonnaprokuratuuri poolt Harju Maakohtusse 08.07.2019 kokkuleppemenetluses. Kuivõrd süüdistatav ei suutnud kohut veenda, et kokkuleppe sõlmimine on toimunud tema vabal tahtel, tagastati asja materjalid prokuratuuri ning 30.09.2019 koostati Ernst Silver Konno suhtes süüdistusakt üldmenetluses ja edastati taas Harju Maakohtule. Käesolevas kriminaalasjas (kohtueelses menetluses nr 19230100975; kohtus1-20-892) esitati Ernst Silver Konnole kahtlustus
Seega kriminaalasja nr 1-19-7738 kohtusse saatmise ajal (30.09.2019) ei olnud Ernst Silver Konno käesolevas kriminaalasjas kahtlustatav ning ei uurimisasutusel ega prokuratuuril ei esinenud aluseid KrMS § 216 lg 3 punktis 1 kirjeldatud viisil toimimiseks. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS: 5. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsiooni motiividega, prokuröri seisukohaga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja tühistamisele ei kuulu. 5.1 Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja Ernst Silver Konno õigeksmõistmist temale inkrimineeritud kuriteos
Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis toodud järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit 6 teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-407). 5.2 Maakohtu otsusest nähtub üheselt, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt (tl 112 pöördel-113 pöördel) ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonis esitatud peamistele väidetele.
. Esiteks ei viita tegude tehiolud asjade sarnasele käigule ning teiseks oluliseks tunnuseks, mis ei võimalda kõiki toimepandut vaadelda jätkuva süüteona, on see, et puudub üksikepisoodide ajaline lähedus. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Käesoleval juhul ei ole süüdistatava teod omavahel teatud ajalises ning ruumilises seoses ning tema käitumine ei moodustada tervikut, mida ei saaks loogiliselt ega ka õiguslikult üksteisest eraldada. Kolleegium asub seisukohale, et need üksikkorrad ei moodusta sellist tervikut, mis olid kaetud ühtse tahtlusega ning ei ole täidetud jätkuva süüteo subjektiivne külg. Antud juhul saab lugeda tuvastatuks, et erinevad teod on objektiivse vaatleja jaoks üksteisest ajalis-ruumiliselt selgelt piiritletud ja iga teo puhul saab rääkida uuest tahtlusest. Seda enam, et esimesed ütlused on süüdistatav andnud väärteomenetluse raames tunnistajana väidetava telefoni vargusega seoses (
) ja teised ütlused kriminaalmenetluses kannatanuna väidetava telefoni vargusega ja arvutisüsteemile ebaseadusliku juurdepääsu hankimisega (
217 lg 1). Seega on tegemist teomitmusega. Samas ei mõjuta asjaolu, kas tegemist on jätkuva teoga või teomitmusega antud juhul süüdistatava süüd nagu leiab apellant, kuivõrd mõlemal juhul on tegemist mitme üksikteoga, millest kuriteo kvalifikatsioon ei muutu. 8. Kaitsja apellatsioonis taotletakse Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenevalt ja KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tõlgendada tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks ning kohtul tuleks igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt lahendis nr 3-1-1-77-15 märkinud, et oluline on silmas pidada, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki 8 kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Ernst Silver Konno käitumine on õigesti kvalifitseeritud
9. Kolleegium märgib kaitsja apellatsioonis toodule, et süüdistatavale Ernst Silver Konno süü suuruse ja karistuse osas järgmist.
lg 1 näeb ette karistusena rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 1 aastat 6 kuud vangistust. Maakohus on Ernst Silver Konnole mõistnud karistuse
9.1
lg 2 kehtestab põhimõtte, et kui eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistamata. Maakohus on põhistanud, miks pole Ernst Silver Konnot võimalik karistada sanktsioonis ettenähtud kergemaliigilise karistusega. Tuvastamist leidnud tehiolude taustal on kohus mõistnud Ernst Silver Konnole karistuse, mis vastab täielikult tema süüle. Süüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid vangistus. 9.2 Samuti leiab kohtukolleegium, et maakohus ei ole karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Maakohus on arvestanud karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, süüdlase iseloomustavaid andmeid, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke. Kolleegium leiab, et maakohus on vangistuse määra mõistmisel kõike olulisi asjaolusid, mis võiksid mõjutada vangistuse määra juba arvesse võtnud ning karistusmäära veelgi lühendamiseks seaduslikud alused puuduvad. 9.3 Kaitsja süü suuruse hindamist puudutav kriitika on täiesti alusetu ning kaitsja toodud argumente ei pea ringkonnakohus põhjendatuks. Kaitsja viitab sellele, et karistuse mõistmisel ei arvestata neid raskendavaid asjaolusid, mis on eriosa süüteokoosseisu tunnused ehk
lg 1 koosseisule ongi iseloomulik menetlus- ja inimressursside raiskamine, mistõttu ei oleks maakohus tohtinud sellisele asjaolule süü suuruse hindamisel viidata ega arvesse võtta karistuse määramisel. Kolleegium märgib, et eristada tuleb rangelt teo õiguslikku kvalifikatsiooni ning teo toimepanemisega kaasnevaid asjaolusid ja motiive, seega ei ole tegemist n-ö raskendava asjaolu korduvarvestamise keelu rikkumisega, kui süü suuruse hindamisel võetakse uuesti vaagimisele teo eriliselt taunitavad asjaolud, mis omab tähendust karistuse mõistmisel ning sellisena on maakohus seda ka käsitlenud. Süü suuruse arvestamisel tulebki arvestada objektiivseid asjaolusid, s.o tegu ja tagajärge ning subjektiivseid asjaolusid, s.o motiivi ja eesmärki. Maakohus on õigustatult arvestanud süü suuruse vaagimisel asjaolusid, et teatud valeütluste andmisega ehk ütluste sisu arvestades kaasneb mõnel juhul oluliselt suurem menetlus- ja inimressursi raiskamine kui teiste valeütluste andmisega. Nii ei pruugi alati valeütluste andmisega kaasneda mahukaid menetlus- ja inimressursi raiskamist. Ernst Silver Konno poolt antud ütlused tõid kaasa suhteliselt aeganõudva menetluse ja seda mitmel korral. Süü suurus sõltub ka sellest millise tahtluse liigiga on tegu toime pandud. 9 Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et maakohus ei ole karistusliigi- ja määra valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusliigija määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. 10. Kolleegiumi hinnangul on maakohus sundraha väljamõistmisel arvestanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohtadega, mille kohasaelt sundraha küsimuse otsustamiseks kriminaalasjas, milles mõistetakse karistus
lg 1 alusel kuritegude hiljem tuvastatud kogumi eest, ei ole seadusandja eriregulatsiooni kehtestanud, mistõttu ei ole välistatud, et katmaks kriminaalasjade menetlemisega kaasnevaid üldisi menetluskulusid mõistetakse süüdistatavalt sundraha välja nii varasema kui ka hilisema kohtuotsusega. Seetõttu kriminaalasjades, milles mõistetakse karistus kuritegude hiljem tuvastatud kogumi eest, tuleb sundraha väljamõistmise küsimuse lahendamisel lähtuda alati konkreetsest kriminaalmenetlusest (vt 3-1-1-24-11). 10.1 Kolleegium nõustub maakohtuga, et kaitsja seisukohad kriminaalasjade ühendamata jätmise osas on põhjendamatud. Kaitsja ei ole arvestanud maakohtu poolt märgitut, et antud juhul on tegemist olukorraga, kus menetlejal puudus võimalus kriminaalasju ühendada. Kriminaalasi nr 1-19-7738 saadeti kohtusse 30.09.2019 ja kohus tegi asjas otsuse juba 13.11.2019, kuid antud kriminaalasjas esitati kahtlustus Ernst Silver Konnole alles 15.10.2019 ning kriminaalasi saadeti prokuratuuri 12.11.2019, seega ajal, mil teine kriminaalasi oli juba kohtu menetluses. Maakohtusse saadeti kriminaalasi 03.02.2020, mistõttu puudus nii kohtuvälisel menetlejal kui ka kohtul igasugune võimalus kohtuasju liita, mistõttu ei ole menetlejad jätnud alusetult kasutamata KrMS § 216 lg 1 p-st 2 tuleneva võimaluse ühendada süüdistatava kriminaalasjad üheks menetluseks eesmärgiga tagada talle kõiki karistuse mõistmise asjaolusid arvestava liitkaristuse mõistmise ühes kriminaalmenetluses ja sellega seonduvalt sundraha ühekordse väljamõistmise KrMS § 179 sätteid arvestades. Samuti soovides kriminaalasjade liitmist oli süüdistataval Ernst Silver Konnol ilmselgelt võimalus maakohtus kokkulepet mitte sõlmida, mistõttu etteheited selles osas on ainetud.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.