RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-18-6499 Otsuse kuupäev Tartu, 19. juuni 2020. a Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks, Ants Kull,

) § 459 lg 1 alusel.

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus mõistis temalt lapse kasuks elatise välja alates
2. aprillist
3. Kostja palus teha selles osas uue otsuse, millega kohustada kostjat elatist tasuma alates
4. juunist
6. Laps ei esitanud apellatsioonkaebuse kohta seisukohta. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 2

§ 652lg 4).

Lisaks ei soovinud kostja tunnistajate ütlustega tõendada praeguses vaidluses tähtsat asjaolu (

§ 251lg 1).

Kostja tahtis tunnistajate ütlustega tõendada lapse emale raha andmist. Ringkonnakohus ei pidanud põhjendatuks kostja

1. augusti
2. a taotlust pikendada pooltele kompromissi sõlmimiseks antud tähtaega kahe kuu võrra. Selleks, et suunata pooli lahendama asja kompromissiga, lükkas ringkonnakohus
3. mail 2019 kostja taotluse alusel otsuse avalikult kuulutamise edasi ning andis pooltele võimaluse pidada läbirääkimisi kuni
4. augustini
5. Ringkonnakohtule ei esitatud elulisi asjaolusid, mille alusel saaks eeldada, et veel kord kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise edasilükkamisega kaasneb vaidluse lahendamine kompromisslepingu sõlmimisega. Mh ei sõlminud pooled ema
6. augusti
7. a teate kohaselt kompromissi, kuna ta on aru saanud, et kostja ei taha lapsele elatist maksta. Kostja kinnitas apellatsioonkaebuses, et soovib ja saab hakata lapsele miinimumelatist maksma alates
8. juunist
9. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse üksnes ajavahemiku
10. aprill 2018 kuni
11. mai 2019 eest temalt lapse kasuks väljamõistetud elatise osas (

§ 651lg 1).

Maakohus mõistis vaidlustatud aja eest vääralt lapsele elatise välja miinimummääras ja jättis tähelepanuta, et kostja viibib vanglas, kus tema sissetuleku teenimise võimalused on piiratud. Elatise suuruse määramisel tuleb mh arvestada, et vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma (Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p 12). Maakohus jättis vääralt tähelepanuta kostja selgituse, et ta ei tööta, vaid õpib. Ka vangla kinnitas
3. aprillil 2019 vastuseks ringkonnakohtu järelepärimisele, et kostja ei tööta, kuna osaleb alates
4. septembrist 2018 õppetöös, et omandada keskharidus. Siiski ei pidanud ringkonnakohus põhjendatuks vabastada kostjat ajavahemiku
5. aprill 2018 kuni
6. mai 2019 puhul täielikult lapsele elatise tasumise kohustusest. Ringkonnakohus arvestas mh, et tegemist on lapse ülalpidamise kohustusega, millest vanem üldjuhul ei vabane (v.a mõjuva põhjuse tõttu, vt PKS § 102 lg 2). Ringkonnakohus möönis, et vanglas viibimine on objektiivne asjaolu, mille tõttu on kostjal lapsele ülalpidamise andmine eelduslikult raskendatud, kuna vanglas viibides on sissetuleku teenimise võimalused piiratud. Ringkonnakohus arvestas aga lisaks, et kostja viibib 3

§ 656lg 1 p 3 tähenduses lahendas asja ebaseaduslik kohtukoosseis.

Otsusest ei nähtu, millal läks E. Liiv puhkusele ja millal asi läbi vaadati. Tuleb eeldada, et nõu ei peeta lahendi tegemise päeval, kuna üldteadaolevalt võtab pärast nõupidamistoas otsustuse tegemist aega ka lahendi vormistamine. Ei saa välistada, et U. Loonurm üksnes allkirjastas otsuse ning ringkonnakohus rikkus

§ 20lg-t 1.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt RÕS § 7 lg 1 p 1. Kuna asi oli juba kohtu menetluses, tulnuks kohaldada

§ 181

lg 1 p-te 1 ja 2, mille eeldused olid täidetud (puudusid ka

§-s 182 loetletud piirangud). RÕS kohaldub siis, kui tsiviilkohtumenetlus ei ole alanud. Lisaks ei olnud RÕS § 7 lg 1 eeldused täidetud, kuna üksnes apellatsioonkaebuse esitamine ei tähenda, et taotleja on võimeline oma õigusi kaitsma.

§ 187

lg 6 järgi pidi kostja esmalt apellatsioonkaebuse ise esitama ning ta tegi seda lakooniliselt. Kostjal olnuks võimalik kaebust riigi õigusabi korras määratud esindaja abiga täiendavalt põhjendada (mh täpsustada otsuse vaidlustamise ulatust;

§ 187lg 6).

Ringkonnakohus järeldas ekslikult, et kaebuse ulatust arvestades tuleb anda hinnang elatise väljamõistmise seaduslikkusele üksnes ajavahemiku

1. aprill 2018 kuni
2. mai 2019 osas. Kostja kinnitas kaebuses, et soovib ja saab hakata miinimumelatist tasuma alates
3. juunist
4. Kostja muudest menetluses esitatud seisukohtadest ei tulenenud, et ta nõustus alates
5. juunist 2019 tasuma miinimumelatist. Kostja lootis, et ta vabaneb vanglast. Kui kostjale oleks määratud esindaja, oleks viimane saanud täpsustada, et otsust vaidlustatakse ka nimetatud osas. Kostja ei vabanenud vanglast, talle ei pakutud vanglas tööd ning isegi, kui tööd pakutaks, ei saaks tema töötasu arvestada täies ulatuses. Vanglas tehakse tasust seaduse kohaselt mahaarvamisi (VangS § 44 lg 2), mida ringkonnakohus ei arvestanud. Kui elatise väljamõistmist tinginud asjaolud muutuvad, on kostjal õigus esitada hagi elatise vähendamiseks. Praegu ei ole kohtulahend jõustunud ning edasikaebemenetlus on pooleli.

§ 2kohaselt on kohtul mh õigus arvestada praeguses menetluses ka maakohtu otsusele järgnenud asjaolusid. Mõistlik on vaidlus lahendada praeguses 4

§ 231lg 4).

Kohtud jagasid vääralt tõendamiskoormuse. Viidatud asjaolud pidanuksid välistama elatisenõude vähemalt kuni

1. juunini
2. Alternatiivselt jättis kohus põhjendamatult kostja tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata. Tunnistajate ülekuulamine oli vajalik tõendamaks asjaolu, et kostja jättis enne vangi minekut emale vara. Kostjal puudusid õigusteadmised ning ilma esindajata ei suutnud ta tunnistajate ülekuulamiseks asjakohaseid põhjendusi esitada.
3. Laps vaidles kassatsioonkaebusele vastu.
4. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kolmeliikmeline koosseis andis asja
5. märtsi
6. a määrusega lahendamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb

§ 692

lg 1 p-de 1 ja 2 järgi tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb

§ 691p 2 järgi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

1. PKS § 100 lg 3 esimese lause järgi võivad vanemad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Vanemate kokkulepe ei välista ega piira PKS § 100 lg 3 teise lause järgi üldjuhul lapse seadusest tuleneva elatisenõude esitamist. PKS § 100 lg 3 teise lause järgi tuleb lapse elatisenõude puhul arvestada mh vanemate kokkuleppega ettenähtut, s.o vanemate kokkulepitud ülalpidamiskohustuse täitmise viisi ja korda. Vanemate kokkulepet saab võimaluse korral arvestada lapse tulevikus sissenõutavaks muutuva elatise väljamõistmisel, kuid eelkõige tuleb seda arvestada tagasiulatuva elatisenõude puhul, et hinnata, kas vanem on kohtusse pöördumisele eelneval ajal ülalpidamiskohustust täitnud (vt ka Riigikohtu
2. juuni
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13). Lisaks on kolleegium varem leidnud, et elatist ega selle suurust ei mõjuta iseenesest asjaolu, kui vanemad leppisid kokku, et üks vanem katab vastutasuna teiselt vanemalt saadud hüve eest üksi lapse ülalpidamise kulud või teeb seda suuremas kui pooles ulatuses. See kokkulepe jääb vanemate vahel kehtima ka pärast lapse kasuks elatise väljamõistmist ning selle kokkuleppe alusel saab vanem, kellelt kohtulahendiga elatis välja mõisteti, kuigi omavahelise kokkuleppe järgi ta elatist maksma ei pidanud, nõuda kokkuleppe alusel makstu teiselt vanemalt tagasi (vt Riigikohtu
4. juuni
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 25). Eelviidatud seisukohast järeldub üksnes vanema tagasinõudeõigus. 5

§ 633

lg 5), ning andma kostjale tähtaja apellatsioonkaebuse täpsustamiseks tunnistajate ülekuulamise taotlust puudutavas osas (

§ 3401lg 1, § 633 lg 5).

Kui ringkonnakohus rahuldab kostja riigi õigusabi taotluse (vt otsuse p-d 13–13.3) ning kostja esindaja esitab ringkonnakohtus uusi asjaolusid või tõendeid, tuleb ringkonnakohtul apellatsioonimenetluses uute tõendite ja asjaolude esitamise lubatavust hinnata

§ 652lg-te 3 ja 4 kohaselt.

1. Kolleegium selgitab kostja riigi õigusabi taotluse lahendamist puudutavate kassatsioonkaebuse väidete kohta järgmist. 13.
2. Ringkonnakohus kohaldas kostja riigi õigusabi taotluse lahendamisel õigesti riigi õigusabi seaduse sätteid. Ka olukorras, kus asi on juba kohtumenetluses, on riigi õigusabi andmisest keeldumise alused sätestatud RÕS §-s
3. RÕS § 1 kohaselt näeb seadus ette riigi tagatava õigusabi liigid ning sellise õigusabi saamise tingimused ja korra.

§ 180

lg 4 järgi kohaldatakse menetlusabi andmisele advokaadi õigusabi eest tasumisel (riigi õigusabi)

1. peatüki kuuendas jaos sätestatut üksnes niivõrd, kuivõrd RÕS-s ei ole sätestatud teisiti. Tsiviilkohtumenetluse seadustikus kasutatav mõiste, mida tähistatakse terminiga „menetlusabi“, hõlmab ka tsiviilasju puudutavates küsimustes antavat riigi õigusabi, mille osutamise sisulised kriteeriumid sätestab esmajoones riigi õigusabi seadus (vt Riigikohtu
2. veebruari
3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-07, p 13). 13.
4. RÕS § 15 lg 1 ja

§ 463

lg 1 kohaselt lahendab asja menetlev kohus kohtumenetluse käigus esitatud riigi õigusabi taotluse määrusega kohtumenetluse seaduses ettenähtud korras. Kuigi

§ 442

lg 5 kohaselt on kohtul õigus lahendada otsuse resolutsiooniga mh veel lahendamata taotlused, tuleb menetlusosalise riigi õigusabi taotlus lahendada üldjuhul enne asja sisulist lahendamist. RÕS § 15 lg 8 esimese lause,

§ 180

lg 4 ja § 191 lg 1 esimese lause järgi saab riigi õigusabi taotleja esitada riigi õigusabi andmisest keeldumise määruse peale määruskaebuse. Juhul, kui kohus ei lahenda riigi õigusabi taotlust määrusega, kaotab menetlusosaline võimaluse esitada riigi õigusabi andmisest keeldumise määruse peale määruskaebuse enne asja sisulist lahendamist. Lisaks ei ole menetlusosalise jaoks sellisel juhul selge, kas ta peaks enne asja sisulist lahendamist oma õiguste kaitseks võtma endale lepingulise esindaja. Kui aga riigi õigusabi andmisest keeldumine oli õiguspärane, ei too riigi õigusabi taotluse otsuses lahendamine kaasa otsuse tühistamist. 13.3. Ringkonnakohus rikkus kolleegiumi arvates menetlusõiguse norme sellega, et jättis kostja riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata põhjusel, et kostja on võimeline ise oma õigusi 6

§ 199

lg 1 p 2 järgi õigus teada nimeliselt tema tsiviilasja lahendavat kohtukoosseisu, et mh vajaduse korral esitada

§ 199lg 1 p 3 järgi kohtukoosseisu liikmete vastu taandusi.

Kohtute seaduse (KS) § 37 lg 3 ja

§ 20lg 1 kohaselt on võimalik olukord, kus kohtukoosseis asja arutamisel vahetub.

Kohtukoosseisu määramine ja asendamine peab toimuma kooskõlas KS § 37 lg 2 p-s 2 sätestatud kohtuasjade jaotamise põhimõttega ja objektiivsete kriteeriumite järgi ning määramise kord peab olema menetlusosalistele arusaadav. Lisaks peab kõrgema astme kohtul olema võimalik kohtukoosseisu määramist kontrollida. Kui tsiviilasi lahendatakse kirjalikus menetluses ja otsuse peab mingil põhjusel tegema esialgu välja kuulutatud kohtukoosseisust erinev koosseis, tuleb sellest menetlusosalistele enne lahendit teatada. Kirjalikus menetluses kohtukoosseisu vahetumisest menetlusosalisele enne lahendi tegemist teatamata jätmine on menetlusõiguse normi rikkumine. Praegu märkis ringkonnakohus kohtukoosseisu muutumise ja selle põhjused kohtuotsuse põhjendustes. Kolleegium leiab, et sellises olukorras ei pruugi menetlusõiguse normi rikkumine olla nii oluline, et tingiks kohtuotsuse tühistamise. Praegu kostja küll vaidlustas ringkonnakohtu kohtukoosseisus ühe kohtuniku vahetumise ja sellest enne lahendi tegemist teatamata jätmise, kuid ta ei esitanud kassatsioonkaebuses selliseid põhjendusi ega tuginenud asjaoludele, mis annaksid aluse ringkonnakohtu otsuse tühistada (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-14, p 18; 14. detsembri 2016. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-77-16, p 12). 15. Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse eespool kirjeldatud põhjusel, ei käsitle kolleegium menetlusökonoomilistel kaalutlustel ülejäänud kassatsioonkaebuse väiteid. 16. Põhjusel, et ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

§ 173lg 3 teise lause kohaselt ringkonnakohtu otsustada.

1. Kostja oli vabastatud menetlusabi korras kautsjoni tasumisest, mistõttu ei ole vaja talle ka kautsjonit kaebuse osalise rahuldamise tõttu tagastada.
2. Kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Anti Aasmaa esitas Riigikohtule taotluse, mille kohaselt palub kostjale Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo mõista riigieelarvest välja koos km-ga 453 eurot 60 senti (7 tundi × 54 eurot × 1,2). Taotluse kohaselt oli osutatud riigi õigusabi seotud järgmiste toimingutega: tsiviilasja materjalidega tutvumine 3 tundi ja kassatsioonkaebuse koostamine 4 tundi. Kostjale määratud esindaja taotlus riigi õigusabi osutamise eest tasu saamiseks tuleb RÕS §-de 22 ja 23 ning justiitsministri
3. juuli
4. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 10 lg 3 alusel osaliselt rahuldada. Kolleegiumi hinnangul oli põhjendatud ja vajalik ajakulu tsiviilasja materjalidega tutvumiseks 3 tundi ja kassatsioonkaebuse koostamise puhul 2 tundi, arvestades asja materjalide ning kassatsioonkaebuse mahtu ja sisu ning asjaolu, et esindaja määrati alles Riigikohtu menetluses. Kolleegium määrab kostjale määratud 7