← Eesti

2-15-2795/91

Obsah (7)§ 460§ 478§ 172§ 171§ 173§ 174§ 175

KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtunik Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Vallo Kariler Määruse tegemise aeg ja koht 22. mai 2019. a, Tallinn Tsiviilasja number 2-15-2795 Tsiviilasi P. R. (R.) avaldus V. E. (E.),

460 lg 1 ja lg 2 eriõigusjärglase. Ei ole eluliselt usutav, et puudutatud isik I oleks omandanud reaalosana keldriruumid kui ta ei oleks vastavast asjaolust olnud teadlik.

  1. Antud juhul on hüvitise maksmise puudutatud isiku I arvates teistele kaasomanikele välistatud kuna tema suhtes tuleb kohaldada tsiviilasjas nr 2-07-3716 eriõigusjärglust, mis ei sätestanud M. K. poolt hüvitise tasumist teistele kaasomanikele keldriruumide kasutamise eest. Puudutatud isiku II ja III seisukohad
  2. Puudutatud isikud II-III olid nõus kasutuskorra määramisega avalduses taotletud viisil. Vastuavalduse osas puudutatud isik II seisukohta ei avaldanud, kuid puudutatud isik III ühines avaldaja väidetega vastuavaldusele. KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED
  3. Avaldaja ja puudutatud isik I soovivad kinnistusraamatu registriossa nr xxx kantud kinnisasja, mille asukoht on Harju maakond, Tallinn, Kesklinna linnaosa, Tartu mnt 26, 6

(14)2-15-2795 kasutuskorra kindlaksmääramist. Maakohus saab käesolevas menetluses kindlaks määrata kasutuskorra osas, milles ei ole varasema maakohtu ja ringkonnakohtu määrused jõustunud.
  1. Samuti on lahendamata avaldaja taotlus kohustada puudutatud isikut I eemaldama keldriruumist 24 veeboiler, mille lahendab kohus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.
  2. Kohus lähtub asja lahendamisel Tallinna Ringkonnakohtu määrusele lisatud plaanist, millel on vaidlusalused keldriruumid tähistatud numbritega 23 ja 24 kuna maakohtu määrust ei vaidlustatud osas, milles kohus määras, et lahendi lahutamatuks osaks on sellele lisatud ruumide ja ehitise eksplikatsioonid ja eksplikatsioonide juurde kuuluvad keldrikorruse,
  3. korruse,
  4. korruse ja
  5. korruse plaanid.
  6. P. R. kuulub 7/12 kaasomandist, V. E. kuulub 2/12 kaasomandist, P. R. kuulub 2/12 kaasomandist, T. R. kuulub 1/12 kaasomandist. Ringkonnakohus leidis käesoleva asja arutamisel, et keldriruumide 23 ja 24 kasutuskorra määramisel ei ole õige lähtuda üksnes kaasomandi mõtteliste osade suurusest, vaid kohus oleks pidanud lisaks tähelepanu pöörama ka sellele, et puudutatud isik I ei vallanud keldri ruume omavoliliselt; ruumis, mida avaldaja soovis enda kasutusse, oli puudutatud isiku I veeboiler; teised kaasomanikud peale puudutatud isiku I ei elanud kohapeal.
  7. Puudutatud isiku I väitel tutvustas kinnistu eelmine omanik puudutatud isikule I kaasomanike kokkulepet, mis kinnitati määrusega tsiviilasjas nr 2-07-3716, mis teeb puudutatud isikust I tulenevalt

460 lg 1 ja lg 2 eriõigusjärglase. Seega kehtib puudutatud isiku I väitel tema suhtes määrusega tsiviilasjas nr 2-07-3716 kinnitatud kaasomanike kokkulepe. Maakohus kinnitas 12.06.2007 määrusega asjas nr 2-07-3716 kokkuleppe kaasomandi kasutamise kohta. Vaidlust ei ole selles, et kinnistusraamatusse sellekohast märget ei tehtud. Seega ei saanud menetlusosalised asjaõigusseaduse (AÕS) § 79 lg 2 kohaselt tugineda olemasolevale kokkuleppele kaasomandi kasutamise kohta. Kohtu hinnangul kehtis 12.06.2007 määrus asjas nr 2-07-3716 avaldaja ning puudutatud isikute II ja III suhtes, sest nad olid viidatud asjas tehtud kompromissi osapooled. Lahend oli neile siduv ja kohustuslik vaatamata sellele, et nende kaasomandi mõtteliste osade suurused muutusid pärast kohtumääruse tegemist. 12.06.2007 määrus tsiviilasjas nr 2-07-3716 oli tehtud olukorras, kus kinnisasja Harju maakond, xxx kaasomanikeks olid P. R. 1/12 kaasomandist, M. K. 1/4 kaasomandist, S.-E. V. 2/4 kaasomandist, T. R. 1/12 kaasomandist ja P. R. 1/12 kaasomandist. 29.12.2010 kinnistu mõttelise osa müügilepingu ja asjaõiguslepinguga omandas puudutatud isik I M. K. 2/12 kaasomandist, mille tulemusel jäi M. K. kaasomandi osa suuruseks 1/12 kaasomandist. (III kd tl 27-33). 14.12.2012 kinnistute mõtteliste osade müügilepingu ja asjaõiguslepinguga omandas P. R. S. K. 1/12 kaasomandist, mille tulemusel jäi P. R. kaasomandiosa suuruseks 2/12 kaasomandist. (III kd tl 39-49). Avaldaja sai kinnisasja 7/12 mõttelise osa omanikuks 06.09.2012. Seega muutusid pärast 12.06.2007 määruse tegemist kaasomanike vahelised proportsioonid. Kuivõrd kohtu kinnitatud kompromissis ei olnud reguleeritud olukord, kus mõni kaasomanikest võõrandab oma kaasomandiosa üksnes osaliselt, on kohtu hinnangul menetlusosalistel õigus nõuda senise kasutuskorra muutmist. Kohtu hinnangul saab asjaolude muutumise korral nõuda senise kasutuskorra muutmist. Vastava võimaluse näeb ette AÕS § 72. AÕS § 72 lg 5 kohaselt on kaasomanikul õigus nõuda teistelt kaasomanikelt, et kaasomandis oleva asja valdamine ja kasutamine toimuks vastavalt kõigi kaasomanike huvidele. Kohus peab asja lahendades kaasomanike huve kaaluma ja hindama, milline lahendus vastab kõige paremini nende huvidele. (Riigikohtu 18. märtsi 2014. 7

(14)2-15-2795 a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-14, p 10). Kaasomanike huvidele ei vasta olukord, kus kaasomanike omandiosa muutumisel jääb kehtima endine kasutuskord.
  1. Samuti leiab kohus, et kasutuskorra määramist saab uutele asjaoludele tuginedes nõuda ka siis kui kaasomanik otseselt avalduses ei esita taotlust kasutuskorra muutmiseks, vaid sõnastab selle kasutuskorra määramise avaldusena.
  2. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kohus ei saa lähtuda 12.06.2007 määrusest tsiviilasjas nr 2-07-3716 isegi kui puudutatud isikut I käsitleda eriõigusjärglasena, kes oli teadlik enne kinnisasja omandamist kohtumäärusest ja sellega kinnitatud kokkuleppe sisust.
  3. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole eeltoodust tulenevalt asjakohane puudutatud isiku I väide, et puudutatud isik I omandas kaasomandiosa hinnaga 1 200 000 eurot just tänu võimalusele omada müüja valduses olevat suuremat keldripinda kui see oleks vastanud korteriomandite reaalosade proportsionaalsele suurusele. Asjaolude muutumise korral on kaasomanikul õigus nõuda kasutuskorra teistsugusel viisil määramist isegi siis kui ühel kaasomanikul või osadel kaasomanikel tekkis ootus varasema kasutuskorra edasise kehtivuse osas.
  4. AÕS § 72 lg 1 kohaselt valdavad ja kasutavad kaasomanikud ühist asja kokkuleppel. Vaidluse korral määrab kasutuskorra kohus. Kohtul on kasutuskorra määramisel lai diskretsiooniõigus, s.t lähtuda tuleb hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest ning arvestada mh kõigi kaasomanike ühiste huvide, kaasomandi mõtteliste osade suuruse, senise kasutuskorra, poolte vaheliste suhete jm oluliste asjaoludega ning vajadusel tuleb eelistada ka vähemuse huvisid (vt nt Riigikohtu 14.11.2016 määrust asjas nr 3-2-1-87-16, p 14; 23.02.2011 määrust asjas nr 3-2-1-172-10, p 12 jt). Senine kasutuskord hõlmab Ringkonnakohtu hinnangul ka seda kuidas on õiguseellane asja kasutanud.
  5. Vaidlust ei ole selles, et puudutatud isik I kasutab alates kaasomandiosa omandamisest (
  6. a) keldriruume nr 23 ja 24 ning nendest järgnevaid ruume nr 21 ja
  7. Tulenevalt kaasomandiosa suurusest esineb seega käesoleval hetkel olukord, kus puudutatud isiku I faktilises ainukasutuses on 11,7 m2 (ruumid 23 ja 24 kokku) võrra suurem pind kui tema kaasomandi suurus võimaldaks.
  8. Kohtu hinnangul tuleb käesolevas asjas arvestada ka asjaolu, et keldriruume nr 23 ja 24 kasutas enne puudutatud isiku I poolt kaasomandiosa omandamist varasem omanik, samuti et puudutatud isik I on kasutanud neid ruume käesoleva ajani. Puudutatud isik I omandas kaasomandiosa teadmisel, et endise omaniku kasutuses on keldriruumid nr 21, 22, 23 ja
  9. Ehkki kasutuskorra muutmisel ei ole takistuseks see, millistel tingimustel omandaja kaasomandiosa omandas, omab see siiski tähtsust kasutuskorra viisi kindlaksmääramisel osas, mis puudutab kaasomandiosa omandaja ootust mingi hoone osa kasutamise osas. Antud juhul võis puudutatud isik I kaasomandiosa omandamisel eeldada, et ta saab kaasomandit kasutada selliselt nagu seda kasutas endine omanik.
  10. Kohtule esitatud asjaoludest tulenevalt saab teha järelduse, et puudutatud isik I ei vallanud kaasomandi osa omandamisel keldriruume nr 23 ja 24 omavoliliselt. 29.12.2010 kinnistu mõttelise osa müügilepingu ja asjaõiguslepingu punktis 2.1.
  11. on müüja kinnitanud, et lepingu esemele vastab reaalosana korter nr 1, mis on käesoleva lepingu lisaks oleval plaanil nr 1 tähistatud numbritega 1-8 ning keldriruumid, mis on käesoleva lepingu lisaks oleval plaanil nr 2 tähistatud numbritega 14-18 ja punase joonega viirutatud alana. (III kd tl 27-33). Kohtu hinnangul saab müüja M. K.i kinnitusest järeldada, et V. E. sai kinnistu ostumüügi tehingu sõlmimise käigus teada 12.06.2007 kohtu määrusest tsiviilasjas nr 2-07-
  12. Viidatud lepingule lisatud plaanil nr 2 nähtub punasega viirutatud ala hulgas ka käesolevas asjas vaidluse all olevad keldriruumid nr 23 ja
  13. Kohtu hinnangul omandas 12.06.2007 kohtu määrus 8
(14)2-15-2795 tsiviilasjas nr 2-07-3716 puudutatud isik I osas selliselt

§ 460

lg 1 sätestatud toime jõustunud kohtuotsus kehtib ka isikute kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks. Selliselt ei saanud seega puudutatud isik I keldriruumide nr 23 ja 24 valdust omavoliliselt.

  1. Kuid see ei ole ainuke tähtsust omav asjaolu. Nimetatud keldriruumid (21, 22, 23 ja 24) on teistest keldriruumidest eraldatud metalluksega (vaatlusprotokoll II kd tl 17-38). Selline olukord on keldris menetlusosaliste kinnitusel ka käesoleval ajal. Eraldatud keldriosas on käesolevas asjas jõustunud kohtulahend keldriruumide nr 21 ja 22 puudutatud isiku I ainukasutamise õiguse osas. Ruumidesse nr 21 ja 22 pääseb läbi ruumi nr
  2. Ruumi nr 24 pääseb samuti läbi ruumi nr
  3. Keldriruumidel 21, 22 ja 24 ei ole uksi ees (vaatlusprotokoll II kd tl 17-38). Selleks, et keldriruume oleks võimalik avaldaja soovitud viisil kasutada, tuleks puudutatud isikul I ruumidele nr 21 ja 22 panna ette uksed, mis nõuaks lisakulutusi. Käesoleval hetkel aga on olemas antud keldriruume teistest ruumidest eraldav uks, mis teeb võimalikuks neid ruume privaatselt ühe isiku poolt kasutada.
  4. Kohtu hinnangul omab asja lahendamisel tähtsust samuti see, et keldriruumis nr 24 asub puudutatud isiku I poolt paigaldatud veeboiler, mis on vajalik puudutatud isiku I korteri nr 1 kasutamiseks. Puudutatud isiku I väitel paigaldas ta veeboileri kaasomandiosa omandamise järgselt. Avaldaja väitel ei ole veeboileri paigaldamist keldrisse ehitusprojekt ette näinud. Kohus leiab, et avaldaja väited veeboileri paigalduse ehitusprojektile mittevastavusest on ebaselged ja arusaamatud. Kohtule jääb selgusetuks, millise projektiga vastuolu avaldaja väidab. Samuti ei ole kohtule esitatud ehitusprojekti, millega väidetav vastuolu esineb. Kohtu hinnangul ei esine käesolevas asjas aluseid, et kohustada puudutatud isikut I veeboilerit eemaldama tulenevalt väidetavast vastuolust ehitusprojektiga.
  5. Kohus leiab, et veeboileri osas omab tähtsust see, et puudutatud isik I paigaldas selle kaasomandiosa omandamise järgselt. Puudutatud isik I sai kaasomandiosa omandamisel eeldada, et ta saab kaasomandit kasutada selliselt nagu seda kasutas endine omanik. Ruumi nr 24 kasutas eelmine omanik M. K.. Seega võis puudutatud isik I
  6. aastal eeldada, et ta võib paigaldada antud ruumi enda asju, sealhulgas veeboileri.
  7. Tähtsust omab asjaolu, et keldriruumis nr 24 asub veekraan, mille abil on võimalik sulgeda keldriruumi peal asuvate korterite veeühendust. Puudutatud isiku I väitel on esinenud mitmeid kordi veeavariisid tulenevalt puudutatud isiku I korteri nr 1 peal asuva avaldaja korteri kasutamisest. Avaldaja ei vaidle vastu sellele, et veeavariisid on esinenud. Kohus leiab, et puudutatud isiku I poolt veekraani paigaldamine on olnud vajalik kaitsmaks enda vara, mis asub korteris nr
  8. Sellest tulenevalt on põhjendatud ka puudutatud isiku I soov saada sellele veekraanile juurdepääs.
  9. Avaldaja väitel on veeühendust võimalik sulgeda ka peakraani abil, mis paikneb avaldaja kasutuses olevas keldriruumis. Kohtu hinnangul ei ole mõistlikuks lahenduseks see kui veeavarii korral tuleks sulgeda kogu maja veeühendus selle asemel, et sulgeda ainult üks osa sellest.
  10. Puudutatud isik I leiab, et tal on vaja juurdepääsu keldriruumist nr 24 ka korstnalõõridele. Puudutatud isiku I väitel asuvad kahes ruumis korstnajalg ja puhastuslõõrid, mida hooldab puudutatud isik I, sest need on otseselt seotud korteris 1 asuva kaminahjuga. Kahele lõõrile saab puudutatud isiku I väitel ligi ühelt poolt (ruumist 24) ja ühele lõõrile teiselt poolt (ruum 22). Puudutatud isiku I väitel ei saa keldriruumi nr 24 juurdepääsuta tagada tuleohutust. Avaldaja väitel on avaldaja korteris kamin alles, aga avaldaja seda hetkel ei kasuta, aga kui siis kasutaks ta seda sama korstnajalga, mida puudutatud isik I. 9

(14)2-15-2795 Kasutuskorra kindlaksmääramisel tuleb lähtuda olemasolevast olukorrast, mistõttu tuleb arvesse võtta lisaks sellele, et puudutatud isik I kasutab korstnalõõri kamina kütmisel, ka seda, et avaldaja korteris on samuti korstnalõõri kasutamise võimalused. Seega ei saa kohtu hinnangul korstnajala kasutamisest teha järeldust, kellel oleks suurem huvi keldriruumi nr 24 kasutamise osas.
  1. Vaatamata sellele, et korstnajala kasutamisest ei saa teha järeldust avaldajal või puudutatud isikul I suurema huvi olemasolu osas, leiab kohus, et arvestades kaasomandi varasemat kasutuskorda, puudutatud isiku I faktilist õiguspärast kasutust pärast kaasomandiosa omandamist, veeboileri ja veekraani paiknemist ning uksega ruumide nr 21, 22, 23 ja 24 eraldatust teistest keldriruumidest, vastab hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele eelkõige lahendus, mille kohaselt jääb keldriruumide nr 23 ja 24 ainukasutusõigus puudutatud isikule I. Ruumide 21, 22 ja 24 ainukasutusõiguse olemasolul puudutatud isikul I puuduks kohtu hinnangul sisuline vajadus anda keldriruum nr 23 kaasomanike ühiskasutusse. Ruumi nr 23 otstarve on juurdepääs ruumidele 21, 22 ja
  2. Muul otstarbel ruumi nr 23 kohtu hinnangul kasutada ei ole võimalik.
  3. Seega rahuldab kohus puudutatud isiku I (vastuavaldaja) avalduse ja jätab rahuldamata avaldaja avalduse. Eeltoodust tulenevalt jääb rahuldamata avaldaja taotlus kohustada puudutatud isikut I eemaldama keldriruumist nr 24 veeboiler.
  4. Kui kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramisel jääb ühe isiku ainukasutusse suurem osa kaasomandi esemest, kui on tema kaasomandi osa, tuleb tal üldjuhul maksta vastavalt AÕS § 71 lg-le 2 selle eest teistele hüvitist (Riigikohtu 13.11.2013 otsus asjas nr 3-2-1-81-13, p 20). AÕS § 71 lg 2 võib jätta kohaldamata, kui nõue on vastuolus hea usu põhimõttega (Riigikohtu 23.02.2011 määrus asjas nr 3-2-1-172-10, p 13). Avaldaja väitel on juhul kui keldriruumid 23 ja 24 jäävad puudutatud isiku I ainukasutusse, puudutatud isikul I vajalik avaldajale tasuda hüvitist 150 eurot kuus. Puudutatud isik I leiab, et hüvitise määramiseks alust ei ole kuna tsiviilasjas nr 2-07-3716 kinnitatud kokkulepe ei sätestanud M. K.i poolt hüvitise tasumist teistele kaasomanikele keldriruumide kasutamise eest. Kohtu hinnangul ei saa käesolevas asjas enam kohaldada tsiviilasjas nr 2-07-3716 kinnitatud kokkuleppe sisu. Kohus eelnevalt põhjendas, et tegemist on muutunud olukorraga. Seega ei saa ka hüvitise osas varem kokkulepitut enam käesoleval hetkel kohaldada.
  5. Kinnisasja xxx keldri üldpind on 150,4 m
  6. (II kd tl 202-205). Vastavalt jõustunud kasutuskorrale jääb avaldaja ainukasutusse 72,6 m2, puudutatud isiku I ainukasutusse 23,1 m2 ning puudutatud isikute II ja III ühiskasutusse 35,2 m2 keldri üldpinnast. Ülejäänud pind 7,7 m2 (ruumid 25 ja 26) on kõikide kaasomanike ühiskasutuses. Antud juhul tuleb kohtu hinnangul lähtuda keldri üldpinnast, millest on maha arvatud kõikide kaasomanike ühiskasutuses olev keldripind 7,7 m
  7. Vastavalt kaasomandiosa suurusele oleks avaldajal õigus kasutada seega 83,23 m2, puudutatud isikul I 23,78 m2, puudutatud isikul II 11,89 m2 ja puudutatud isikul III 23,78 m2 keldri üldpinnast. Ruumide nr 23 ja 24 puudutatud isiku I poolse ainukasutuse korral tekib olukord, kus avaldaja kasutuses on 10,63 m2 vähem pinda kui avaldaja oleks õigustatud kasutama lähtudes enda kaasomandiosa suurusest. Puudutatud isikute II ja III ühiskasutuses on sellises olukorras 0,47 m2 vähem pinda kui nad oleksid õigustatud kasutama lähtudes enda kaasomandiosa suurusest. Puudutatud isikul I on tulenevalt ruumide 23 ja 24 ainukasutusõigusest kokku kasutuses 11,02 m2 rohkem pinda.
  8. Kohus leiab, et 0,47 m2 vähem pinda on sedavõrd marginaalne, et selline erinevus kasutuseelise eest hüvitise väljamõistmist puudutatud isikute II ja III kasuks ei tingi. Küll 10
(14)2-15-2795 aga arvestab kohus hüvitise väljamõistmisel avaldaja kasuks seda, et puudutatud isik I kasutab avaldaja arvel 10,63 m2 suurust pinda.
  1. Kohus leiab, et avaldaja poolt soovitud hüvitis 150 eurot kuus on ebamõistlikult suur. Avaldaja põhjendab hüvitise suurust sellega, et Tallinnas asuvaid laoruume suurusega 10 m2 pakutakse üürile hinnaga 157 kuni 250 eurot kuus. Kohus leiab, et antud võrdlused ei ole käesolevas asjas kohaldatavad. Avaldaja poolt esitatud viited aadressidele www.panila.ee, www.minilaod.ee ja www.väikeladu.ee ei ole asjakohased. Nimetatud veebiaadressidel pakutakse rendile eraldiseisvaid laopindasid. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest tulenevalt saaks järeldada, et keldriruume 23 ja 24 või ainult ühte nendest oleks võimalik kolmandale isikule eraldiseisvalt välja üürida. Tegemist on kortermaja all asetsevate keldriruumidega, mille kasutusotstarve on seotud korterite kasutamisega. Kohtu hinnangul ei saa avaldaja poolt kohtule esitatud puudutatud isiku I müügikuulutusest (III kd tl 12) järeldada, et puudutatud isiku I arusaamisel oleks keldriruume võimalik kolmandale isikule välja üürida. Antud müügikuulutuses on kirjeldatud korteri kasutusvõimalusi korteri osas tervikuna.
  2. Kasutuseeliseks on see, kui isik kasutab oma kaasomandi mõttelisest osast suuremat pinda (vt Riigikohtu
  3. detsembri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 12). Korteri osas on Riigikohus leidnud, et selle kasutuseelise väärtuse saab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 vastavalt kohaldades määrata kindlaks eluruumi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o eluruumi üürimisel saadava üüri järgi (vt ka Riigikohtu
  5. septembri
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p-d 20–21). Seega tuleb kohtu hinnangul lähtuda konkreetse korteri üürimisel saadavast võimalikust üürist, kuid arvestades seejuures keldriruumi suurust ja konkreetse ruumi kasutusotstarvet. Ehk lähtuda tuleb sellest, millist väärtust omab keldriruum korteri kasutamisel. Kinnisvaraportaali www.city24.ee kohaselt on Tallinna kesklinnas asuvate korterite üürihinnad vahemikus 5 eurot kuni 40 eurot ruutmeeter. Kohtu hinnangul ei saa keldriruumi olemasolule korterite üürimise puhul väga suurt tähtsust omistada ja kohtu hinnangul ei avalda keldri olemasolu üürihinnale olulist mõju. Antud asjaolu kinnitavad kohtu hinnangul kinnisvaraportaalis www.city24.ee asuvad kuulutused, mille hulgas vähestel juhtudel on üldse viidatud keldri olemasolule. Samuti ei oma keldriruumi puhul tähtsust, mis korrusel korter asub ja mitu tuba korteris on.
  7. Keldriruumide 23 ja 24 osas kasutab puudutatud isik I avaldaja arvel 10,63 m2 suurust pinda. Kui lähtuda Tallinna kesklinna korterite keskmisest üürihinnast, mis on 22,5 eurot ruutmeeter ning võttes arvesse keldri olemasolu vähest mõju korteri üürihinnale (kohtu hinnangul ei saaks see olla rohkem kui 10% ruutmeetri üürihinnast), siis kohtu hinnangul moodustaks keldriruumide 23 ja 24 kasutuseelise suurus kokku 24 eurot kuus (10% (10,63x22,5)).
  8. Kinnistusraamatu seaduse (KRS) § 34¹ lg 8 kohaselt võib puudutatud isiku nõusolekut asendada jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega on tuvastatud nõusoleku andmise kohustus. TsÜS § 68 lg 5 kohaselt, kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Käesoleva määrusega kehtestatud kasutuskorra sissekandmiseks kinnistusraamatusse tuleb asendada avaldaja ja puudutatud isikute tahteavaldused.
  9. Kohus lisab kohtumäärusele selle lahutamatu osana keldrikorruse plaani (lisa 1). 58.

§ 478

lg 4 näeb ette, et hagita menetluses tehtav määrus hakkab kehtima ja kuulub täitmisele sõltumata jõustumisest viivitamata alates päevast, kui see tehakse teatavaks isikutele, kelle kohta määrus vastavalt selle sisule on tehtud, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus võib määrata, et määrus kuulub osaliselt või täielikult täitmisele alates hilisemast 11

(14)2-15-2795 asjast, kuid mitte hiljem kui alates jõustumisest, kui seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodust tulenevalt kohus määrab, et käesolev määrus kehtib ja kuulub täitmisele alates jõustumisest.
  1. Hüvitis kasutuseelise eest tuleb maksta iga kuu eest järgneva kuu
  2. kuupäevaks. Tasu maksmise kohustus on puudutatud isikul I alates kohtumääruse jõustumisest. Määruse jõustumise kuu osas on tasu proportsionaalne selle ajaga, mis jääb määruse jõustumisest kuni kuu lõpuni. Menetluskulud 60.

§ 172

lg 1 kohaselt hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-42-08, p-s 18 märkinud, et mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti.

§ 172

lg 1 esimest lauset on otstarbekas kohaldada juhul, mil hagita menetluses selle iseloomu tõttu peale avaldaja teisi menetlusosalisi ei ole. (vt Riigikohtu 02.06.2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18). 61.

§ 171

lg 1 kohaselt apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse või teistmisavalduse esitamisest tingitud menetluskulud kannab kaebuse või teistmisavalduse esitaja, kui kaebus või teistmisavaldus jääb rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus märkis 29.03.2018 määruses, et menetluskulude jaotus jääb

§ 173lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

  1. Kohus leiab, et kuna maakohus rahuldas avaldaja ja vastuavaldaja avaldused osaliselt ja ringkonnakohus rahuldas mõlema määruskaebused samuti osaliselt, tuleb menetluskulud maakohtu esimeses menetluses ja ringkonnakohtu menetluses jätta menetlusosaliste enda kanda.
  2. Keldriruumide nr 23 ja 24 kasutuskorra üle toimuvas vaidluses teises maakohtu menetluses (alates 07.06.2018) tuleb menetluskulud jätta avaldaja kanda.
  3. Puudutatud isik II ja III ei ole maakohtu menetluses (alates 07.06.2018) menetluskulusid kandnud.
  4. Puudutatud isik I esitas 30.04.2019 oma menetluskulude nimekirja. Kohus määras menetluskulude nimekirja esitamise tähtajaks 29.04.
  5. Puudutatud isik I ei ole esitanud kohtule mõjuvat põhjust menetluskulude nimekirja hilinenult esitamise osas. Seetõttu jätab kohus puudutatud isiku I menetluskulude nimekirja tähelepanuta. 66.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Kohus võtab seega aluseks tsiviilasja materjalid.

  1. Tsiviilasja materjalide pinnalt on puudutatud isik I kasutanud õigusabi alates 21.08.2018 järgmiselt: 17.12.2018 seisukoha esitamiseks ja 25.04.2019 kohtuistungil osalemiseks.
  2. Hagita menetluses hüvitatakse menetlusosaliste õigusabikulusid vähemalt üldjuhul piiratumalt kui hagimenetluses, hagita menetluses puudub üldjuhul vajadus kasutada menetluses professionaalset õigusabi ja selle kasutamise korral ei saa menetlusosalisel olla 12

(14)2-15-2795 üldjuhul õigustatud ootust, et õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja mõistetaks (Riigikohtu
  1. mai
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11, p 19). Riigikohus on varem leidnud veel seda, et mõnda liiki hagita menetlust iseloomustab nende lahendite kohaselt sisuline vaidlusmenetlus menetlusosaliste vahel, mõne hagita menetluse liigi korral aga täidab kohus riigilt talle üle kantud avalikku ülesannet ise asjaolud välja selgitada ning vaidlust eraõigussuhtes osalevate isikute vahel ei ole (Riigikohtu
  3. juuni
  4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-13, p 14; vt ka
  5. oktoobri
  6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13, p 13;
  7. mai
  8. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11, p 26;
  9. mai
  10. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p-d 18-20). Antud juhul on kohtu hinnangul tegemist sisulise vaidlusega, mistõttu on professionaalse õigusabi kasutamine põhjendatud. Kohtu hinnangul on 17.12.2018 seisukohtade koostamiseks põhjendatud kasutada õigusabi 4 tunni ulatuses. Puudutatud isiku I poolt 17.12.2018 koostatud menetlusdokument on suures osas kasutu, kuna sisaldab mitmel lehel vastaspoole seisukohtade ja kohtute poolt tuvastatu kirjeldusi. Kohtu hinnangul oleks olnud võimalik antud menetlusdokument koostada oluliselt väiksemas (ca 3 leheküljelises) mahus. Kohtuistungiks ettevalmistumine ja sellel osalemine kokku on põhjendatud 2 tunni ulatuses. Seega on puudutatud isiku I põhjendatud ajakuluks menetlustoimingute teostamisel kokku 6 tundi.
  11. Tunnihinna ja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (Riigikohtu
  12. veebruari
  13. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-111514, p 14 teine lõik). Riigikohus on 13.11.2013.a määruses kohtuasjas nr 3-2-1-115-13 asunud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb

§ 175

lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Lisaks on leidnud Riigikohus, et tunnitasu vähendamise või selle keskmisest suurema väljamõistmise eelduseks saab olla konkreetse asja keerukus. Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (

  1. oktoobri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13) ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (
  3. oktoobri
  4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13), samuti 147 eurot 49 senti koos käibemaksuga (
  5. oktoobri
  6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-9813), 153 eurot ilma käibemaksuta (
  7. veebruari
  8. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-11514, p 14) ning 156 eurot koos käibemaksuga (
  9. aprilli
  10. a määrus tsiviilasjas nr 3-21-34-17, p 15). Puudutatud isiku I esindaja tunnitasu osas lähtub kohus sellest, et tegemist ei ole keeruka ega mahuka tsiviilasjaga. Lepingulise esindaja töömahu arvestamisel tuleb arvesse võtta ka seda, et tegemist on hagita asjaga, kus asjaolude väljaselgitamisel on kohtul suur osakaal ning kohus ei pea lähtuma menetlusosaliste esitatud taotlustest ega asjaoludest ega nende hinnangust asjaoludele. Kohus peab antud olukorras põhjendatuks puudutatud isiku I lepingulise esindaja tunnitasu määra 110 eurot koos käibemaksuga.
  11. Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on poole kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui pool ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta (Riigikohtu
  12. juuni
  13. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 16). Kohus lähtub sellest, et puudutatud isik I ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleb õigusabikulud välja mõista koos käibemaksuga. 13

(14)2-15-2795 71. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus puudutatud isiku I menetluskuludena kindlaks 660 eurot. / allkirjastatud digitaalselt / Vallo Kariler kohtunik Osaliselt tühistatud Tallinna RK lahendiga 14
(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.