KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Villem Lapimaa ja Vahur-Peeter Liin Määruse tegemise aeg ja koht 06.05.2020, Tallinn Kohtuasja number 2-09-66100 Kohtuasi XX koh

) § 175 lg 11 järgi. Maakohus leidis 20.01.2015 määruses, et võlgnik ei ole rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses ja pikendas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse tähtaega kuni 29.11.

1. Maakohus pikendas 20.04.2017 määrusega uuesti võlgniku kohustustest vabastamise menetluse tähtaega, s.o 29.11.
2. Määruse põhjenduste kohaselt ei olnud võlgnik rahuldanud võlausaldajate nõudeid piisavas ulatuses.
3. Maakohus andis 05.02.2019 e-kirjas Swedbank AS-ile, Swedbank Liising AS-ile ja Cramo Estonia AS-ile (puudutatud isikud, võlausaldajad) tähtaja seisukoha esitamiseks võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise ja täitmata jäänud kohustustest vabastamise küsimuses. Maakohus selgitas, et kohus ei saa

§ 175

lg 51 järgi enam menetluse tähtaega pikendada ning peab otsustama võlgniku kohustustest vabastamise. Võlausaldajad ei nõustunud kohustustest vabastamisega. Cramo Estonia AS leidis, et võlgniku pankrot oli pahatahtlik. Swedbank AS ja Swedbank Liising AS leidsid, et võlgnik on süüliselt rikkunud enda kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate õigusi, mistõttu on võlausaldajate nõuded olulises osas täitmata. Võlgniku esitatud aruandest nähtuvalt teenis võlgnik taksojuhina töötades keskmiselt 2000 eurot kuus. Samas on võlgnik arusaamatult ning pankrotiseadusega vastuolus kandnud usaldusisikule üle üksnes 150 eurot kuus. Arvestades, et võlgnikul on üks ülalpeetav, oli nt 2018 võlgniku arestivaba miinimumtasu 666 eurot. Võlgnik oleks

1. a pidanud usaldusisikule üle kandma 1000 eurot kuus, mitte 150 eurot. Seega oleks võlgnik pidanud aastas maksma 12 000 eurot. Võlgnik ei saa ise määrata summat, mille ta usaldusisikule üle kannab, vaid ta peab lähtuma pankrotiseaduses sätestatust.
2. Maakohus palus 07.05.2019 võlgnikul täiendavalt põhjendada, mis andis võlgnikule aluse loovutada oma töötasu usaldusisikule seaduses ettenähtust väiksemas ulatuses. Kohus selgitas, et kui võlgniku hinnangul ei saanud ta rohkem raha üle kanda, sest tal oli vaja kanda hädavajalikke kulusid (nt seoses Soomes töötamisega), tuleb võlgnikul esitada tõendid kõigi asjakohaste kulude suuruse kohta ning põhjendada, miks oli nende kandmine ilmtingimata vajalik. Võlgnik selgitas, et ta läks 01.03.2017 Soome taksojuhina tööle. Taksojuhina teenis ta kuus keskmiselt 2000 eurot. Pärast taksojuhina töötamist jätkas ta töötamist ehitusfirmas Soomes. Tema töötasu on 2000 eurot ning kulud kokku 1288 eurot, sh eluruumi kulu 988 eurot ning 2 2-09-66100 söögi ja elamise kulu 300 eurot. Lisaks sellele on ta ainus pereliige, kes tööl käib ja raha teenib. Tema elukaaslane ja laps elavad Eestis, mistõttu kulub tal ka Eestis eluruumile 160 eurot ning söögi- ja elamiskuludele 400 eurot. Võlausaldajatele kannab ta üle 150 eurot kuus. Enda poolt on ta üritanud teha kõik mis võimalik, et maksimaalselt täita oma kohustusi võlausaldajate ees. Võlgnik esitas enda kuludega seonduvad tõendid. Esimese astme kohtu määrus
3. Harju Maakohus vabastas 28.05.2019 määrusega võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ulatuses, milles need on täitmata kohtumääruse tegemise seisuga, lõpetas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja vabastas ta usaldusisiku ülesannete täitmisest. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb

§ 175

lg 1 ja lg 51 järgi menetlus lõpetada ja võlgnik tema täitmata jäänud kohustustest vabastada. Praegusel juhul ei esine alust keelduda täitmata jäänud kohustustest vabastamisest. Võlgnik ei ole küll

1. a ja
2. a rahuldanud võlausaldajate nõudeid seaduses ettenähtud ulatuses, ent puudub alus väita, et võlgnik rikkus süüliselt enda

§-s 173 sätestatud kohustusi ja kahjustas sellega võlausaldajate huve. Võlgnik täitis Soome tööle minnes

§ 173lg-st 1 tulenevat kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega.

Võlgnik põhjendas veenvalt ja tõendas, et Soomes kui Eestist kõrgema elukallidusega riigis töötamine tõi talle kaasa täiendavaid vältimatuid kulusid. Vaatamata võlgniku suurele eluasemekulule suurenes Soome tööle asumisega võlgniku maksevõime, mistõttu ei saanud võlgniku Soome tööleminek kahjustada võlausaldajate huve. Soome tööleminek võimaldas võlgnikul menetluse kuuendal aastal suurendada võlausaldajate nõuete rahuldamiseks tehtavat iga-aastast makset 1200 euroni ja seitsmendal aastal 1800 euroni. Kohus arvestab ka seda, et enne Soomes tööle asumist ei teeninud võlgnik mittearestitavat summat ületavat sissetulekut. Sellest sõltumata maksis võlgnik menetluse esimesed viis aastat vabatahtlikult iga-aastaselt võlausaldajate nõuete rahuldamiseks 1000 eurot. Kohtule ei ole teada ja tehtud päringutest ei nähtunud, et võlgnikul oleks varjatud vara või sissetulekuallikaid. Kohus leiab asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates, et võlgnik ei ole süüliselt rikkunud

§-s 173 nimetatud kohustusi. Võlgnikul ei olnud võimalik võlausaldajate nõudeid seaduses sätestatud ulatuses rahuldada vältimatute lisakulude kandmise tõttu, mitte võlgniku tahtluse või hooletuse tõttu. Kohus ei ole teadlik

§ 175

lg 2 p-des 1 ja 2 nimetatud muude asjaolude esinemisest, mis tingiksid kohustustest vabastamisest keeldumise, mh ei ole võlgnikku pankrotikuriteos süüdi tunnistatud. Seetõttu on alusetu ka võlausaldaja Cramo Estonia AS-i väide, et võlgniku pankrot oli pahatahtlik. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad 5. Võlausaldajad Swedbank AS ja Swedbank Liising AS esitasid määruskaebuse, milles paluvad tühistada maakohtu määruse ning teha uue määruse, millega jätta taotlus kohustustest vabastamiseks rahuldamata ning võlgnik täitmata jäänud kohustustest vabastamata. Samuti paluvad nad tagastada määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu, kui ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse. 3 2-09-66100 Määruskaebuse põhjenduste kohaselt hindas maakohus asjaolusid ebaõigesti ja tegi sellest tulenevalt ebaõige lahendi. Võlgnik ei teinud väljamakseid

§ 173järgi.

Ta on raske hooletusega rikkunud

§ 173lg-s 2 sätestatud kohustusi.

Võlgnik jättis märkimisväärses ulatuses väljamaksed õigusliku aluseta tegemata ning maakohus on võlgniku sellekohast tegevust põhjendamatult aktsepteerinud. Võlausaldajatele väljamaksmisele kuulunud summade ja tegelike väljamaksete vahe on väga suur ning see kahjustab oluliselt võlausaldajate huve, kelle nõuded on endiselt suures ulatuses rahuldamata. Asjaolu, et võlgnik on asunud Soome tööle, ei anna talle õigust eirata pankrotiseaduses sätestatud kohustusi. Võlausaldajatele ei ole teada asjaolusid, mis kinnitaksid võlgniku kulutuste hädavajalikkust. Määruskaebuse esitajad ei nõustu maakohtuga ka selles, et Soome on Eestist kõrgema elukallidusega riik ning see vabandab võlgniku rikkumisi ja võlausaldajate õiguste riivet. Eesti ja Soome üürihinnad on üsna võrdväärsed, lisaks on praeguseks ajaks toidukaup Soomes soodsam kui Eestis. Võlausaldajate hinnangul ei saa kohustustest vabastamise menetluses pidada põhjendatuks olukorda, kus võlgnik on küll asunud välisriiki tööle, eesmärgiga teenida suuremat sissetulekut, kuid sellega kaasneb igapäevakulude ebamõistlik suurenemine selle kaudu, et võlgnik kannab kulusid kahes riigis korraga. Võlgniku avaldatud info kohaselt on tema eluaseme- ning söögikulud Soomes 1288 eurot ning Eestis 560 eurot (elukaaslase ja lapse eluaseme- ja söögikulu), mistõttu jagub võlausaldajatele igakuisest sissetulekust summas 2000 eurot kõigest 150 eurot. See olukord ei ole kooskõlas kohustustest vabastamise menetluse eesmärgiga, milleks on võimalikult suures ulatuses võlausaldajate nõuete rahuldamine. Võlgniku perekonnal on võimalik koos elada näiteks Soomes, tagamaks kulude kokkuhoidu, võlgniku suuremat sissetulekut ning võlausaldajate nõuete suurema rahuldamise võimalikkust. Lisaks eelnevale arvestas maakohus ebaõigesti väljamaksmisele kuuluva summa suurust. Maakohus ei oleks pidanud arvestama täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132 lg-ga 3. 6. Võlausaldaja Cramo Estonia AS nõustus määruskaebusega ja selle põhjendustega. 7. Võlgnik ei esitanud määruskaebusele seisukohta. 8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja selle Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 koosmõjus §-iga 659 jätta rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata. 10. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitajatega, et kohustustest vabastamisest tuleb

§ 175

lg 2 p 2 ja § 173 järgi keelduda, sest võlgnik rikkus enda kohustusi süüliselt.

§ 175

lg 1 ja lg 51 kohaselt tuleb kohtul otsustada võlgniku täitmata jäänud kohustustest vabastamine pärast seitsme aasta möödumist menetluse algatamisest. Kohus peab võlgniku täitmata jäänud kohustustest vabastama, kui ei esine võlgnikku kohustustest vabastamise keeldumise aluseid

§ 175lg 2 ja lg 4 järgi.

Kohus keeldub

§ 175

lg 2 p 2 alusel võlgnikku kohustustest vabastamisest, kui võlgnik on süüliselt rikkunud

§-s 173 sätestatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. 11. Võlausaldajad väidavad, et võlgnik rikkus enda kohustusi süüliselt, sest ta tegi väljamakseid väiksemas ulatuses, kui seaduse järgi teha tuli. Maakohus leidis õigesti, et isegi 4 2-09-66100 kui võlgnik tegi väiksemas ulatuses väljamakseid, on praegusel juhul põhjendatud tema täitmata jäänud kohustustest vabastamine. 11.1.

§ 173

lg 3 kohaselt loetakse võlgniku tulu loovutatuks usaldusisikule.

§ 173

lg 5 järgi ei pea võlgnik andma usaldusisikule üle tulu, millele ei saa sissenõuet pöörata. Ringkonnakohus selgitab, et kui isik teenib tulu välismaal, tuleks TMS § 4 lg 5 järgi ulatust, millele ei saa sissenõuet pöörata

§ 173lg 5 mõttes, sisustada välisriigi õiguse alusel.

Menetlusosalised ei ole esile toonud ega maakohus hinnanud, kui suur oleks Soome õiguse järgi võlgniku sissetulek, millele ei saa sissenõuet pöörata. Ringkonnakohus ei leia aga, et see mõjutab praegusel juhul asja lahendamist. 11.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning leiab sarnaselt maakohtuga, et võlgnik ei rikkunud süüliselt enda kohustusi, millega ta oleks võlausaldajate huve kahjustanud

§ 175lg 2 p 2 tähenduses.

Võlgnik tegeles mõistlikult tulutoova tegevusega. Enne Soomes tööle hakkamist teenis võlgnik tulu mittearestitavas määras. Sellest sõltumata maksis võlgnik viis aastat võlausaldajate nõuete rahuldamiseks 1000 eurot aastas. Soome tööle asumine võimaldas teha võlausaldajatele väljamakseid suuremas ulatuses. Võlgniku väljamaksete suurust vähendasid aga Soome tööle asumisega täiendavad kulud. Võlgniku täiendavad kulud seisnesid eluruumi-, toidu- ja elamiskuludes. Võlgniku täiendavad kulud olid vältimatud ning vajalikud. Võlgnik ei ole varjanud vara ega sissetulekuid. Võlgniku tegevusest ei nähtu asjaolusid, mis võimaldaksid keelduda täitmata jäänud kohustuste vabastamisest. 11.3. Ringkonnakohus arvestab lisaks sellega, et maakohus oleks võinud võlgniku vabastada täitmata jäänud kohustustest

§ 175

lg 1 alusel juba pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest. Maakohus pikendas 20.04.2017 määrusega võlgniku kohustustest vabastamise menetlust. Ringkonnakohtu hinnangul oleks maakohus võinud juba siis menetluse lõpetada ning võlgniku täitmata jäänud kohustustest vabastada, võttes arvesse võla suurust, võlgniku käitumist ning tehtud väljamaksete suurust. Maakohus pikendas menetlust põhjendusel, et võlausaldajate nõuded ei olnud piisavas ulatuses täidetud. Ringkonnakohus selgitab, et kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole rahuldada võimalikult suures ulatuses võlausaldajate nõuded. Kohustustest vabastamise menetluse eesmärk on

§ 2

teise lause kohaselt anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks. Kui võlgniku käitumises ei ole

§ 175

lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt Riigikohtu 04.05.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-21-19-16, p 14 ja seal viidatud praktika). 11.

1. Eelnevat arvestades oleks võlgniku võinud täitmata jäänud kohustustest vabastada juba varem. Kuigi maakohus seda ei teinud, on praegu jätkuvalt põhjendatud ning menetluse 5 2-09-66100 eesmärgiga kooskõlas vabastada võlgnik täitmata jäänud kohustustest. Võlgnik on teeninud tulu ja teinud väljamakseid ning tegutsenud heas usus.
2. Võlausaldajad ei ole määruskaebuses esile toonud selliseid väiteid ning asjaolusid, mis annaksid alust vastupidist järeldada. Võlgniku süüd ei saa järeldada määruskaebuses esitatud väitest, et Eesti ja Soome on üsna võrdväärse elukallidusega. Samuti ei saa kohtu hinnangul võlgnikule ette heita seda, kui võlgniku ülejäänud perekond ei asu koos temaga kulude kokkuhoiu eesmärgil Soome elama. Võlgniku perekonda ei saa kohustada elukohta vahetama võlgniku menetluse tõttu.
3. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et määruskaebuse esitajad väidavad ning järeldasid Riigikohtu 11.01.2017 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-124-16 väljendatud seisukohtadest ekslikult, et kohtul ei tule arvestada TMS § 132 lg-ga 3.

§ 175

lg 5 kohaselt ei pea võlgnik usaldusisikule üle andma tulu, millele ei saa seadusest tulenevalt sissenõuet pöörata. Kui isik teenib tulu Eestis, reguleerib sissetuleku osa, millele ei saa sissenõuet pöörata, TMS § 132, sh lõige

1. Riigikohus on samuti TMS § 132 lg-le 3 tuginenud (vt Riigikohtu 05.10.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-16, p 12).
2. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, ei ole alust käsitleda riigilõivu tagastamise taotlust TsMS § 150 lg 1 p 5 järgi.
3. Ringkonnakohus jätab määruskaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi võlausaldajate Swedbank AS-i ja Swedbank Liising AS-i kanda. Teistel menetlusosalistel ei ole kindlaksmääratavaid menetluskulusid tekkinud.
4. Kohtunik Liis Arraku ajutise töövõimetuse tõttu asendab teda Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi tööjaotusplaani p 17 alusel kohtunik Villem Lapimaa. (digitaalselt allkirjastatud) 6