Obsah (7)

§ 337§ 238§ 313§ 342§ 233§ 63§ 61

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. veebruar 2020, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-19-5542 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika

§ 337lg 1 p-st 1, jätta Viru Maakohtu 31.

oktoobri 2019 otsus muutmata ning Alexander Muraevi, tema kaitsja Vladimir Odinokovi ja kannatanu J.K. apellatsioonid rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus Käsitletavas kriminaalasjas süüdistatakse Alexander Muraevit selles, et tema

1. märtsil 2019 kella 00.00 ja 01.00 vahelisel ajal Narvas XXX asuvas korteris puhkenud olmetüli käigus lõi oma rasedat elukaaslast J.K. t kätega korduvalt vastu pead ja nägu, millega tekitas kannatanule füüsilist valu ja kehavigastusi – pea pindmised hulgivigastused. Samuti tema
2. mail 2019 kella 18.00 paiku Narvas aadressil XXX asuvas korteris puhkenud olmetüli käigus haaras oma rasedal elukaaslasel J.K. l kahe käega peast kinni, talutades teda selliselt köögis ja koridoris, kus lõi kannatanut jalaga vastu vasakut õlga ja jalaga näkku, millega tekitas kannatanule füüsilist valu. Samuti tema
3. mail 2019 kella 21.00 paiku Narvas XXX asuvas korteris puhkenud peretüli käigus kägistas oma rasedat elukaaslast J.K. t nahast rihmaga ning lõi rihmaga vastu kannatanu jalgu, millega tekitas kannatanule füüsilist valu ja kehavigastusi- punetus kaelal, hematoom parema reiel, punetus vasakul reiel. Samuti tema
4. mail 2019 päevasel ajal Narvas XXX asuvas korteris puhkenud peretüli käigus lõi oma rasedat elukaaslast J.K. t lahtise käega vastu nina ning andis kõrvakiilu vastu näo paremat poolt, millega tekitas kannatanule füüsilist valu. Peale seda, kui kannatanu hakkas appi karjuma, üritas A. Muraev taas nahast rihma ümber kannatanu kaela panna, et kannatanut kägistada, kuid see ei õnnestunud, misjärel A. Muraev võttis käterätiku ning üritas seda kannatanule ümber kaela panna, kuid kannatanu vastuhakkamise tõttu jäi tema tegevus pooleli. Samuti tema
5. mail 2019 kella 20:00 paiku Narvas XXX asuvas korteris puhkenud peretüli käigus haaras oma rasedal elukaaslasel J.K. l juustest, tiris ta kööki, lõi rusikaga vastu nägu, löögi tagajärjel kannatanu kukkus ning tundis füüsilist valu. Sel moel pani A. Muraev oma tahtliku teoga toime teise inimese tervise kahjustamise, valutekitava kehalise väärkohtlemise korduvalt, lähisuhtes, s.o pani toime KarS § 121 lg 2 p 2,3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohtu otsus
6. oktoobri 2019 otsusega tunnistas Viru Maakohus A. Muraevi süüdi KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi ja mõistis talle karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust.

§ 238lg 2 alusel vähendas kohus A.

Muraevile mõistetud karistust 1/3 võrra ja mõistis talle lõplikuks karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohus mõistetud karistust A. Muraevile

1. novembril 2017 Viru Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 3 aasta 2 kuu ja 29 päeva vangistuse võrra ja mõistis A. Muraevile lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 4 aastat 2 kuud ja 29 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks luges maakohus
2. oktoobri
3. Tunnistades A. Muraevi süüdi J.K. kehalises väärkohtlemises olid maakohtu argumendid järgmised. 2 Esmalt andis maakohus omapoolse hinnangu J.K. ütlustele ning asus seisukohale, et tõele vastavad need kannatanu ütlused, millised ta andis kohe pärast sündmuste toimumist. Kõrvutades J.K.
4. märtsil 2019 kannatanuna antud ütlusi SA Narva Haigla poolt väljastatud patsiendikaardil märgituga, asus kohus seisukohale, et need on kooskõlas. J.K.
5. märtsil 2019 antud ütlustest nähtuvalt lõi A. Muraev sellel korral teda korduvalt käega näkku. Patsiendikaardilt nähtuvalt tuvastati J.K. l haiglas pea pindmised hulgivigastused. Maakohus asus seisukohale, et patsiendikaardilt tulenev ja J.K. esialgsed ütlused lükkavad ümber J.K. poolt
6. märtsil 2019 antud ütlused, mille kohaselt andis A. Muraev
7. märtsil 2019 talle vaid ühe kõrvakiilu. Kohtu arvates on ilmselge, et ühe löögiga ei ole võimalik tekitada J.K. l tuvastatud pea hulgivigastusi. Maakohus leidis, et J.K.
8. märtsil 2019 antud ütluste tõelevastavust kinnitavad ka tunnistaja O.P. ütlused, milliste kohaselt saabus J.K. haiglasse peksmisjälgedega ning avaldas soovi kirjutada avaldus politseile enda väärkohtlemise kohta. Maakohus asus seisukohale, et tõesteks tuleb lugeda ka J.K.
9. mail 2019 antud ütlused, sest neid ütlusi kinnitavad teised kriminaalasjas kogutud tõendid. J.K.
10. mail 2019 antud ütlusi kinnitavad maakohtu arvates kannatanu ülekuulamisprotokolli juurde lisatud fototabelid, millest nähtuvalt esinesid kannatanul ülekuulamise momendil mitmed kehavigastused, s.o vigastus ülahuulel, punetus kaelal ja teised vähem nähtavad jäljed keha pinnal. Kohtu arvates kinnitab J.K.
11. mail antud ütluste tõelevastavust ka asjaolu, et koheselt pärast 3.-
12. mail 2019 toimunud sündmusi teavitas kannatanu sellest enda lähedasi ja sõbrannat K.K. t. K.K. ütluste kohaselt kohtus ta J.K. ga
13. mail 2019 ja siis ta nägi J.K. kehal kehavigastusi. Kannatanu selgitas talle, et A. Muraev ei lubanud teda kahel päeval korterist välja. Peksis teda korteris jalaga, tiris juustest, viskas rihma talle kaela ja tassis teda nagu koera ning lõi teda rihmaga. Samasisulisi ütlusi on andnud ka A.K. , kes kohtus J.K. ga
14. mail 2019 politseis. A.K. ütluste kohaselt selgitas J.K. talle, et kahe viimase päeva jooksul (3.-
15. mai 2019) hoidis A. Muraev teda rihma otsas, peksis jalgade ja kätega. Ta nägi J.K. kaelal kriimustust, paistetust näo vasakul poolel ja vasakul küünarvarrel oli side. Kohtu arvates kinnitasid ka V.K. ütlused J.K. poolt
16. mail 2019 antud ütluste tõelevastavust. V.K. ütluste kohaselt toimus
17. mai 2019 öösel tema ja J.K. vahel SMS-kirjavahetus, millest ta sai aru, et õde soovib A. Muraevi juurest lahkuda, kuid kardab viimase kättemaksu. Ta veenis J.K. t lahkuma ja tema juurde tulema. Kui J.K. tema korterisse jõudis, siis ta nägi, et õde oli väga hirmul, hääl värises, näol parema silma all ja huulte paremas servas oli paistetus. Samuti märkas, et J.K. näol oli paistetus ja marrastust kõri keskel. Ka näitas J.K. talle reite sisekülgedel punetusi, mis õe sõnul oli talle tekitanud A. Muraev rihmaga löömisest. J.K. rääkis talle ka seda, et A. Muraev peksis teda jalgade ja kätega, pani talle rihma kaela, tõmbas ülespoole, tiris teda juustest. Kohus asus seisukohale, et J.K.
18. mail 2019 antud ütluste ja ka tunnistajate ütluste usaldusväärsust kinnitab asitõendi vaatlusprotokoll, milles on vaadeldud V.K. ja J.K. vahelist 3 SMS-kirjavahetust. Nimetatud kirjavahetusest nähtub, et juba enne J.K. lahkumist A. Muraevi juurest, teavitas J.K. V.K. t, et A. Muraev peksis ta läbi. Kohtul puudus igasugune alus arvata, et vesteldes enda lähedastega, moonutas kannatanu tõtt. Kohus leidis, et tunnistaja D.R. i ütlused ei lükka ümber J.K.
19. mail 2019 antud ütlusi. Asitõendi vaatlusprotokolliga on tuvastatud, et
20. mail 2019 kell 12.30 helistas Häirekeskusesse meesterahvas, kes teavitas sellest, et aadressil XXX Narvas laps karjub „aidake“. Politseinik D.R. i ütluste kohaselt koputasid nad sündmuskohale saabudes korteri uksele ja umbes 5 minuti pärast vastas naisterahvas, et elukaaslane lahkus ja tal ei ole võtit ukse avamiseks. Ta rääkis selle naisega, kelleks oli J.K. ka läbi akna ja naine kinnitas, et kõik on hästi. Nähtavaid kehavigastusi ta J.K. l selle jutuajamise käigus ei näinud. Kohus asus seisukohale, et kuna kannatanu kehavigastused ei olnud silmatorkavad, on eluliselt usutav, et tunnistaja neid ei märganudki, seda enam, et ta suhtles kannatanuga akna kaudu, s.t vaatas kannatanut suhteliselt kaugemalt. Maakohus leidis, et kriminaalasjas kogutud isikuliste ja dokumentaalsete tõenditega on ümber lükatud A. Muraevi enda süüd eitavad ja ka J.K.
21. märtsil ja
22. juunil 2019 toimunud ülekuulamistel antud ütlused. Kohus asus on seisukohale, et kannatanu muutis oma esialgseid ütlusi kuna ta nii majanduslikult kui ka emotsionaalselt sõltuv A. Muraevist ning vajab A. Muraevi abi ühise lapse kasvatamisel ja ülalpidamisel. On ilmselge, et A. Muraevi vastavad võimalused on sel ajal, mil ta asub kinnipidamisasutuses, väga piiratud. APELLATSIOONID Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Muraevi kaitsja, kes palub Viru Maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja A. Muraev süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2,3 järgi õigeks mõista ja ta vahi alt vabastada. Oma taotlust põhistab kaitsja asjaoluga, et maakohus on A. Muraevit süüdimõistes tuginenud põhjendamatult J.K. ütlustele, millised ta andis enne seda, kui ta tegi avaldused A. Muraevi rõõnamise kohta. Apellandi arvates pidi maakohus J.K. taolist avaldust saades määrama menetluslikult kindlaks, kas J.K. saab kohtumenetluses jätkata kannatanuna. See tähendab, kas on olemas võimalus takistamatult (õiguspäraselt) hinnata tema ütlusi kogumis teiste kirjalike tõenditega. A. Muraevit süüdi tunnistades arvestas kohus ka tunnistajate ütlustega, mis kohtu arvates riimusid J.K. ütlustega. Kaitsja leiab, et taoliselt otsustades ei võtnud kohus aga arvesse, et tunnistajad andsid ütlusi, mis riimusid J.K. ütlustega, enne seda, kui J.K. teatas A. Muraevi rõõnamisest. Kaitsja toob apellatsioonis esile, et J.K. ütlused selle kohta, et ta ei pea end kannatanuks, riimuvad politseitöötaja D.R. i ütlustega, millistest nähtuvalt kinnitas kannatanu tunnistajale, et kõik on normaalne ja mingeid kehavigastusi tal ei ole. Kaitsja arvates ei ole maakohus otsuses näidanud A. Muraevi süüteo juriidilist kvalifikatsiooni. Otsuse tegemisel on kohus ise kahelnud A. Muraevi tegevuses. Kohus väitis kohtuotsuses, et vigastused pole tõsised, peamiselt tekitas süüalune kannatanule füüsilist valu. 4 Kaitsja arvates seab taoline formuleering kahtluse alla selle, kas A. Muraev sooritas J.K. suhtes KarS § 121 ettenähtud vägivallategusid.
23. märtsil 2019 toimunud kuriteoepisoodi osas leiab kaitsja järgmist. Vastavalt Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu
24. mai 2011 konventsiooni artiklile 35 on füüsiline vägivald tahtliku käitumise akt. Kaitsja leiab, et taoline A. Muraevi tahtliku käitumis akt ei ole maakohtu otsuses esitatuga tuvastamist leidnud. J.K. peab ise ennast süüdiolevaks selles, et A. Muraev andis talle
25. märtsil 2019 põselaksu. Seega väidab kannatanu, et põselaks polnud vägivalla akt. J.K. on pärast seda kui oli avaldanud, et ei pea end A. Muraevi tegevuse tõttu kannatanuks, pöördunud korduvalt prokuröri ja isegi presidendi poole, kuid tema pöördumised jäeti vastuseta. Kaitsja leiab, et sellega on rikutud Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu
26. mai 2011 konventsiooni § 56 lg 1 p c sätteid. A. Muraev taotleb esitatud apellatsioonis enese õigeksmõistmist. Apellandi väidete kohaselt tunnistas ta enda süüdi selles, et
27. märtsil 2019 andis ta J.K. le kõrvakiilu. Ta tegi seda seepärast, et lõpetada J.K. rasedusest tingitud hüsteerika. Tema taoline käitumine ei olnud tingitud soovist kasutada J.K. suhtes vägivalda, vaid ta tegi seda seepärast, et tuua J.K. tagasi mõistuse juurde. Seda kinnitas J.K. ka kohtuvaidluste käigus. J.K. on kohtueelsel uurimisel kirjalikult teatanud uurijale, prokurörile ja ka vabariigi presidendile, et ta laimas A. Muraevit ja on nõus selle eest ka vastutust kandma. Ka on A. Muraevi arvates J.K. ütlused vastuolus tunnistaja D.R. i ütlustega, milliste kohaselt kinnitas J.K. tunnistajale, et temaga on kõik hästi. Sarnaselt kaitsjaga leiab A. Muraev, et kuivõrd kohus on otsuse tegemisel kahelnud A. Muraevi tegevuses, väites, et „ vigastused pole tõsised, peamiselt tekitas süüalune kannatanule füüsilist valu“, siis seab kohtu taoline väide kahtluse alla selle, kas A. Muraev sooritas J.K. suhtes KarS § 121 ettenähtud vägivallategusid. Apellatsiooni esitas ka kannatanu J.K. , kes palub maakohtu otsuse üle vaadata ja teha uus põhjendatud otsus. Apellatsioonis leiab kannatanu, et väites politseis ütlusi andes, nagu oleks A. Muraev kasutanud tema suhtes vägivalda, ta laimas A. Muraevit, sest oli armukade. Ta teatas sellest koheselt ka uurijale ja prokurörile. J.K. väidete kohaselt avaldas rasedus mõju tema hormonaalsele tasakaalule ning taoline ebastabiilsus mõjutas omakorda tema psühholoogilist seisundit ja käitumist tervikuna. J.K. väidete kohaselt oli
28. märtsil 2019 toimunud sündmuses süüdi tema, mitte aga A. Muraev. Mingit kahju A. Muraev oma tegevusega talle ei põhjustanud. Ka leiab J.K. , et maakohus ei ole A. Muraevit süüdi tunnistades viidanud millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi kohus A. Muraevi süüdi tunnistab. Sellega on maakohus rikkunud

§ 313lg 1 p 2 sätestatut.

5 Apellandi arvates on maakohus, väites otsuses, et kannatanul esinenud vigastused ei olnud tõsised ja tekitasid peamiselt füüsilist valu, asunud kahtlema selles, kas vägivalda üldse kasutati, seda enam korduvalt. J.K. kinnitab, et tema õigushüvedele A. Muraev mingit kahju tekitanud ei ole. Ka leiab kannatanu, et karistades A. Muraevit pikaaegse vangistusega, satub nende perekond raskesse majanduslikku olukorda. Kannatanu ülalpidamisel jäid alaealised lapsed ja ainuüksi tema sissetulekutest ei piisa nende ülalpidamiseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu otsuse ja esitatud apellatsioonidega, leiab, et Tartu Maakohtu otsus tuleb

§ 337lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Ringkonnakohus leiab, et A. Muraevi süü J.K. suhtes toimepandud vägivallategudes on kriminaalasjas kogutud tõenditega tõendamist leidnud. Apellatsioonides esitatud väited ei anna vähimalgi määral alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi A. Muraevile süüks arvatud käitumise ning sellele antud õigusliku hinnangu kohta. Maakohus on põhjalikult kajastanud nimetatud kuriteoepisoodides uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust. Kohtuotsuses kajastatud arutluskäik on selge ja ilma selliste vastuoludeta, mis tingiksid maakohtust erinevale järeldusele jõudmise A. Muraevi süüküsimuse lahendamisel. Siinkohal tuleb märkida sedagi, et apellatsioonides korratakse sisuliselt neid argumente, mida A. Muraev, tema kaitsja ja J.K. on A. Muraevi kaitseks juba maakohtus esitanud. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning isik esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub. Ülaltoodud põhimõttest lähtuvalt ja tulenevalt

§ 342

lg 3 p 1, ei pea ringkonnakonnakohus vajalikuks maakohtu otsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Vastuseks apellatsioonides toodule märgib ringkonnakohus järgmist. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kriminaalasi A. Muraevi süüdistuses lahendati lühimenetluse korras. Tulenevalt lühimenetluse eripärast lahendab kohus isiku süüküsimuse,

§ 233

lg 1 lähtuvalt, kriminaaltoimiku materjalide põhjal.

237 lg 5 kohaselt võib süüdistatav lühimenetluses taotleda enda ülekuulamist. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on A. Muraev nimetatud õigusest loobunud, teatades, et ei soovi kohtuistungil ütlusi anda. 6 Seega sai maakohus A. Muraevi süüküsimuse lahendamisel tugineda üksnes kriminaaltoimiku materjalidele, s.o tõenditele mis koguti kohtueelsel uurimisel. Apellatsioonides leiavad apellandid, et maakohtus on A. Muraevi süüküsimuse lahendamisel alusetult lähtunud J.K.

1. märtsil ja
2. mail 2019 antud ütlustest ning jätnud põhjendamatult kõrvale J.K.
3. märtsil ja
4. juunil 2019 antud ütlused. Apellandid leiavad, et kuivõrd J.K. kinnitas
5. märtsil ja
6. juunil 2019 antud ütlustes, et varasemates ütlustes ta rõõnas A. Muraevit, siis tulnuks maakohtul A. Muraevi süüküsimuse otsustamisel lähtuda J.K. hilisematest ütlustest. Ringkonnakohus apellantide taolise etteheitega ei nõustu. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on J.K. kohtueelsel uurimisel andnud ütlusi neljal korral. Ütlustes, mis J.K. andis
7. märtsil ja
8. mail 2019 on ta üksikasjalikult kirjeldanud kus, millal ja mil viisil kasutas A. Muraev tema suhtes vägivalda (I kd tl 1-15, 99-104).
9. märtsil ja
10. juunil 2019 antud ütlustes on J.K. taganenud on eelnevatest ütlustest ning kinnitanud, et tal ei ole A. Muraevi vastu pretensioone ning ta ei taotle tema vastutusele võtmist (I kd tl 116-120, 165-169).

§ 63

lg 1 kohaselt on muuhulgas tõend kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu, tunnistaja või asjatundja ütlus. Ülaltoodud tõendi määratlusest lähtuvalt on J.K. kohtueelsel uurimisel antud ütlused, s.o 1. märtsil, 5. märtsil, 5. mail ja 18 juunil 2019 antud ütlused kahtlemata vaadeldavad tõenditena.

§ 61lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu.

Seega keelab

§ 61lg 1 ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata.

Kohtuotsuses saab tugineda vaid usaldusväärsetele tõenditele, mida kohus hindab

§ 61lg 2 kohaselt.

Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel

§ 61

lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Ringkonnakohus leiab, et ülaltoodud tõendite hindamiskriteeriumitest lähtudes on apellantide väited, nagu tulnuks maakohtul A. Muraevi süüküsimuse lahendamisel lähtuda vaid J.K.

1. märtsil ja
2. juunil 2019 antud ütlustest, alusetud. Küll aga on maakohus J.K. vastuolulisi ütlusi analüüsides ringkonnakohtu hinnangul igati järginud eeltoodud tõendite hindamise põhimõtteid. Ringkonnakohtu arvates on maakohus õiguslikult korrektselt teostanud kriminaalasjas kogutud isikuliste ja dokumentaalsete tõendite analüüsi ning selle pinnalt tulnud põhjendatud järeldusele, et usaldusväärseteks tuleb lugeda J.K.
3. märtsil ja
4. mail 2019 antud ütlused. Seejuures on maakohus otsuses toonud esile ka kaalutlused, miks ta peab J.K.
5. märtsil ja
6. juunil 2019 antud ütlusi ebausaldusväärseteks. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on J.K. vastuolulistele ütlustele hinnangut andes õiguspäraselt kõrvutanud neid teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega ning alles pärast nimetatud analüüsi teinud otsustuse, millised J.K. ütlused lugeda usaldusväärseteks. 7 Ringkonnakohus ei nõustu ka apellantide väidetega, nagu kinnitaksid tunnistaja D.R. i ütlused J.K. väidet, et ta ei pea end 3.-
7. mail 2019 toimunud sündmuste osas kannatanuks. D.R. i ütluste kohaselt sai politsei
8. mail 2019 teate, et Narva XXX asuvas korteris nutab laps ning palub abi. Sündmuskohale jõudes koputas ta korteriuksele ning umbes 5 minuti pärast vastas naishääl. Naine teatas, et tema elukaaslane lahkus ja pani ta luku taha ning seetõttu ei saa ta ust avada. Ka kinnitas naine, et korteris last ei ole. Kuna korter asus esimesel korrusel, siis otsustas ta naisega rääkida ka läbi akna. Vestluses selgus, et naise nimi on J.K. . Toimunud vestluse ajal ta J.K. l mingeid vigastusi ei näinud ja naine kinnitas, et abi ta ei vaja. J.K.
9. mail 2019 ütlustest nähtuvalt saabusid
10. mail 2019 nende korteri ukse taha politseitöötajad. A. Muraev ütles talle, et ust ta lahti ei tee. Ta sai aru, et kui ta politseinikele ei vasta, siis võivad politseitöötajad ukse lahti murda. Seepärast ta kinnitaski politseinikele, et temaga on kõik korras. Politseinikud palusid tal rääkida endaga läbi akna ja ta nõustus sellega. Ta ei teadnud kuidas anda politseinikele märku, et tegelikult ei ole temaga kõik korras ja seda ta ka ei teinud. Ta kartis A. Muraevi rünnakut. Samuti lootis ta, et A. Muraev, nähes tema lojaalsust tema suhtes, lubab tal korterist lahkuda. Kõrvutades D.R. i ja J.K. ütlusi, on ilmne, et need on kokkulangevad sündmuse toimumise ja omavahelise jutuajamise sisu osas. Samas on J.K. selgitanud, miks ta ei palunud politseitöötajatelt abi (kartis, lootis, et lubatakse lahkuda). Ringkonnakohtu arvates on need J.K. väited igati mõistusepärased. Seda enam, et J.K. oli rase ning tema kinnitusel kartis ta, et A. Muraevi poolne vägivald võib tema rasedust kahjustada. Siinjuures nõustub ringkonnakohus maakohtuga ka selles, et kuivõrd vestlus J.K. ja D.R. i vahel toimus läbi akna, s.o on nende vahemaa oli meetrites, siis ei pruukinud D.R. märgata J.K. l esinenud vigastusi. See, et J.K. l vigastused aga esinesid, on politseitöötajate poolt
11. mail 2019 J.K. st tehtud fotodega vastuvaidlematult tõendamist leidnud. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et D.R. i ütlused ei kinnitada millegagi J.K.
12. juunil 2019 antud ja A. Muraevi ütlusi, et 3.-
13. mail 2019 A. Muraev J.K. suhtes vägivalda ei kasutanud. Ringkonnakohtule jääb mõistetamatuks apellatsioonides esitatud väide, nagu ei oleks maakohus kohtuotsuses esitanud A. Muraevi süüteo juriidilist kvalifikatsiooni. Kohtuotsuse resolutsioonist nähtuvalt on maakohus A. Muraevi süüdi tunnistanud KarS § 121 lg 2 p 2,3 järgi, s.o kohus on ära näidanud Karistusseadustiku paragrahvi, lõike ja punktid, mille alusel maakohus A. Muraevi süüdi tunnistab. Ringkonnakohus nõustub maakohtu taolise otsustusega, sest kriminaalasjas kogutud tõenditega on üheselt tõendamist leidnud, et A. Muraev kasutas J.K. suhtes vägivalda korduvalt (KarS § 121 lg 2 p 3). Samas pole kriminaalasjas ka vaidlust, et A. Muraev ja J.K. olid elukaaslased ning seega pani A. Muraev vägivallateod toime isiku suhtes kellega ta oli lähisuhetes (KarS § 121 lg 2 p 2). Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks ka apellantide väide, nagu oleks maakohus kahelnud, milliseid tegusid A. Muraev J.K. suhtes toime pani. Seejuures viitavad apellandid kohtu seisukohale, et „kannatanule tekitatud vigastused ei ole tõsised, peamiselt tekitas süüdistatav kannatanule füüsilist valu“. 8 Kohtuotsusest nähtuvalt on maakohus, analüüsides A. Muraevile mõistetava karistuse määra, süüdistatava süü suuruse hindamisel muuhulgas leidnud, et kannatanule tekitatud vigastused ei ole tõsised, peamiselt tekitas süüdistatav kannatanule füüsilist valu. Ringkonnakohtu arvates ei ole aga kohtu eeltoodud järeldust kuidagi võimalik mõista kui kohtu kahtlust selles, millist vägivalda A. Muraev J.K. suhtes kasutas. Ringkonnakohus leiab, et kohtueelset uurimist läbiviinud uurija, prokuratuuri ja ka EV presidendi poolt J.K. pöördumistele mittevastamine, millega apellantide arvates rikuti Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu
14. mai 2011 konventsiooni, ei oma A. Muraevi süüküsimuse otsustamisel mingitki õiguslikku tähendust ning seetõttu ringkonnakohus nimetatud väitel pikemalt ei peatu. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et maakohus on põhjendatult tunnistanud A. Muraevi süüdi KarS § 121 lg 2 p 2,3 järgi ning maakohtu otsuse muutmiseks puudub alus. /allkirjastatud digitaalselt/ Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus 9