alusel edaspidine viivis põhinõudelt (363,20 eurolt) alates 25.03.2020 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude 363,20 euro tasumiseni.
Kostjal on õigus esitada 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättesaamisest või avaliku kättetoimetamise korral tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teadasaamisest
Kajale tuleb lisada kõik vajalikud dokumendid asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks (
ja
). Kaja esitamisel tuleb kostjal tasuda kautsjonina summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot, mis tuleb kanda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr EE062200221059223099 AS-is Swedbank, märkides selgitusse tsiviilasja numbri. Kohus selgitab, et vastavalt
lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded 19.12.2019 esitas hageja PlusPlus Capital AS Viru Maakohtule hagi A K vastu võlgnevuse nõudes ja seoses puuduste kõrvaldamisega 17.02.2020 hagiavalduse täienduse. Esitatud hagiavalduse ja täienduse kohaselt sõlmisid A K ja Elisa Eesti AS (edaspidi ka teenuse osutaja) 11.06.2016 liitumislepingu nr. 5156191 ja 17.08.2016 liitumislepingu nr. 5301062, mille alusel kohustus teenuse osutaja pakkuma kostjale mobiilsidealaseid teenuseid ning kostja oli kohustunud saadud kaupade (mobiiltelefoni)/ teenuste eest õigeaegselt ja regulaarselt tasuma vastavalt esitatud arvetele. Kostja asus teenuse osutaja teenuseid kasutama ning teenuse osutaja esitas kostjale arved: perioodi
lg 1 sätestatud korras perekonnaliikme s.o elukaaslase L.Issakova vahendusel - 02.03.2020. Kostjat on kohustatud hagile vastama 14 päeva jooksul dokumentide kättesaamisest ning hoiatatud
Kostja ei ole kirjalikku vastust hagiavaldusele esitanud. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused, tõendid Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (
) § 407 lg 1 kohaselt kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.
lg 5 kohaselt hagile vastuse esitamise tähtaeg peab olema vähemalt 14 päeva hagi kättetoimetamisest alates. Seda tähtaega on järgitud. Kohus edastas kostjale hagimaterjalid kirjaliku vastuse esitamise kohustusega hiljemalt 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest. Hagimaterjalid on kostjale
lg 1 sätestatud korras kättetoimetatud 02.03.2020, seega oli kohtu poolt määratud vastuse esitamise viimaseks tähtpäevaks 17.03.2020. Kostja kohtule vastanud ja vastuväiteid hagile esitanud ei ole.
lg 3 kohaselt võib tagaseljaotsuse
lg 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata.
lg 1 mõtte kohaselt saab kohus lugeda kostja poolt omaksvõetuks küll hageja esitatud faktilised väited, kuid hageja nõude õigusliku põhjendatuse hindamisel tuleb siiski kontrollida ka hageja nõude arvestuse ning sellega seotud õiguslike väidete vastavust lepingule. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi
Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lõikele 1 võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). VÕS § 164 lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele. Hageja on esitanud kohtule kostjale 05.02.2018 edastatud nõude loovutamise teatise. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Hagiavaldusest ja selle lisadest nähtub, et 11.06.2016 sõlmisid kostja ja Elisa Eesti AS liitumislepingu nr. 5156191 ja 17.08.2016 liitumislepingu nr. 5301062 ning 11.06.2016 liitumislepingu nr. 5156191 lisa nr. 5156194: osamaksetega vara müügilepingu, mille alusel esitas Elisa Eesti AS kostjale arveid, mida kostja ei tasunud. Hageja on sõlminud lepingud oma majandusja kutsetegevuses. Kostja on sõlminud lepingud füüsilise isikuna ehk tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Riigikohus on leidnud, et tüüptingimuste võimalikku kasutamist tuleb õiguse kohaldamisena kontrollida põhimõtteliselt iga tarbija ning majandus- ja kutsetegevuses osaleva isiku vahel sõlmitud lepingust tekkinud vaidluse lahendamisel (vt 14.06.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-16, p 18; 5.12.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-05, p 12). Samuti peab kohus ise omal algatusel hindama tüüptingimuse kehtivust, sest tegemist on õiguse kohaldamisega
lg 1 järgi (3.10.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-13477, p 13 teine lõik; 30.10.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-21-106-13, p 24). Hagiavaldusest nähtuvalt sisaldab kostja võlgnevus 01.01.2017 arvel muu hulgas käsitlustasu 140 eurot, mille tasumise kohustus tuleneb Elisa Eesti AS järelmaksuga vara müügilepingu tingimustest kliendipoolse lepingu rikkumisest seotud kulude katmiseks. Elisa Eesti AS järelmaksuga müügilepingu kohaselt on käsitlustasu võimalik nõuda lepingu tingimuste rikkumisel sõltumata sellele kaasnevate kulude tegelikust suurusest. Kohus leiab, et nimetatud tüüptingimus näeb tarbijast lepingupoolele ette kohustuse tasuda ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses hüvitist ning samuti on tarbijalt võetud võimalus tõendada tegeliku kulu suurust. Seega on nimetatud tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühine. VÕS § 41 teise lause kohaselt kohaldatakse tühise tüüptingimuse asemel seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Käsitlustasu nõude näol on olemuslikult tegemist kahju hüvitamise nõudega. Hagiavalduses ei ole välja toodud kulusid, mida Elisa Eesti AS on kandnud seoses kostjapoolse lepingu rikkumisega. Seega käsitlustasu nõue ei ole tervikuna õiguslikult põhjendatud ja hageja nõue tuleb selles osas jätta rahuldamata. Tulenevalt eeltoodust on põhjendatud välja mõista põhinõue summas 363,20 (503,20 – 140) eurot. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.
kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus leiab, et hagejal on õigus arvestada viivist rahuldatud põhinõudelt 363,20 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses määras, kuna lepinguline (Elisa Eesti AS teenuste kasutamise üldtingimuste p 7.10) viivisemäär 0,07% päevas ehk 25,55% (0,07 × 365) aastas ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära 24% aastas (8 × 3) ning on seetõttu tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja VÕS § 42 lg 3 p 5 ning § 42 lg 1 järgi tühine (vt RKTKm 3-2-1-25-16 p 13). Asja materjalist nähtuvalt ei ole hageja tõendanud viivise suuruse osas läbirääkimiste pidamist ja tingimuses kokkuleppe saavutamist. Samuti ei nõustu kohus hageja seisukohaga, et viivisemäär 0,07% on kolmekordne seaduslik viivisemäär. Riigikohus on selgitanud, et eelduslikult tuleks hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult (tsiviilasi nr 3-2-1-25-16 p 13). Seaduse kohaselt (VÕS § 113 lg 1 teine lause) loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub 8% aastas. Arvestades vaidlusalusel ajal kehtestatud referentsimäärasid, kohaldunuks asjas seadusjärgne viivisemäär suurusjärgus 8% aastas (0,0219 % päevas). Seaduse kohaselt on viivisesumma väljaarvutamise aluseks viivitusintressi aastane määr, mitte selle päevamäär. Kolmekordne seadusjärgne viivisemäär oleks seega kuni 24% aastas. Viivisekokkuleppe tühisuse korral on hagejal võimalik nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt ka Riigikohtu 16. november 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16, p-d 17 ja 18, ning selles viidatud 14. juuni 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Seega on hageja õigustatud nõudma kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Arve nr. Põhisumma Viivis alates Viivis kuni Viivise % Viivised aastas 2016704428 2017198922 2017411977 36,78 eurot 31,46 eurot 294,96 eurot 19.10.2016 19.12.2016 19.01.2017 16.12.2019 16.12.2019 16.12.2019 8% 8% 8% 9,30 eurot 7,54 eurot 68,66 eurot 85,50 eurot Arvestades eeltoodut on põhjendatud kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis summas 85,50 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Seega jätab kohus rahuldamata hageja viivise nõude summas 291,63 eurot (377,13 – 85,50). Kuivõrd
teisest lausest tulenevalt tuleb kohtul välja mõista viivis kindla summana kuni otsuse tegemiseni, arvestab kohus sissenõutavaks muutunud viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras vastavalt hageja taotlusele perioodil 17.12.2019 – 24.03.2020 (k.a) 99 päeva eest põhinõudelt 363,20 eurolt summas 7,86 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Lähtudes eeltoodust kuulub kostjalt väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis 24.03.2020 seisuga kokku summas 93,36 eurot (85,50 + 7,86). Hageja on taotlenud ka edasiulatuva viivise väljamõistmist, mistõttu juhindudes
§-st 367 kuulub kostjalt väljamõistmisele alates 25.03.2020 edasiulatuv seadusjärgne viivis VÕS § 113 lõikes 1 teises lauses sätestatud määras tasumata põhinõudelt kuni põhinõude 363,20 euro tasumiseni. Lähtudes kohtupraktikast ei tohi edaspidine viivisenõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega ületada põhivõlgnevuse suurust. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõudmisega seotud kulud VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel summas 30 eurot. Kohus leiab, et hageja nõue ei kuulu rahuldamisele. Hageja on varem esitanud samadest lepingutest tuleneva sissenõudekulude hüvitamise nõude tsiviilasjas nr 2-19-13148, mis on kohtu poolt rahuldatud. Hageja põhjendab nõude esitamist asjaoluga, et teenuse osutaja poolt on arved hagejale üle antud erinevatel perioodidel, mistõttu on tegelenud sellega erinevad isikud kohtuväliselt ja on tekkinud kulud. Kohus ei saa hageja väitega nõustuda, kuivõrd hagiavalduste kohaselt loovutas Elisa Eesti AS mõlemad nõuded hagejale ühel ja samal päeval 01.02.2018. VÕS § 1132 lg 2 ei võimalda iga samast lepingust tuleneva arve eest eraldi sissenõudmiskulude nõuet esitada.
lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulud
lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.
lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 910,33 eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõuded kokku summas 461,63 eurot ehk ligikaudu 51% ulatuses. Eeltoodut arvestades peab kohus
lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 49% ulatuses kostja ja 51% ulatuses hageja kanda. Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõiv summas 200 eurot. Hageja on tasunud nõudelt riigilõivu seaduses ettenähtud määras lähtudes hagihinnast. Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vajaliku kulutusega, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada (vastavalt menetluskulude jaotusele). Hageja palub kostjalt välja mõista ka õigusabikulud summas 420 eurot (käibemaksuga) ning viivise menetluskuludelt. Kohus on kontrollinud, et hageja ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu ei saa ta kuludelt käibemaksu tagasi arvestada ja seega on põhjendatud õigusabikulude väljamõistmine koos käibemaksuga. Hagejale on osutatud õigusabi 3 tunni ja 30 minuti ulatuses tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta), mis sisaldab dokumentide komplekteerimist ja analüüsi, hagiavalduse koostamist ja esitamist. Kohus leiab, et õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele osaliselt. Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-43-10 kohaselt menetlusosalist esindava lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on
lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus.
lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle kaudu, millise sisuga on esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad vastama asja keerukusele. Väljakujunenud kohtupraktika alusel saab hageja õigusabikulu arvetel teenuse tunnihinnaks märgitud 100 eurot/tund (käibemaksuta) ehk 120 eurot/tund (käibemaksuga) pidada mõistlikus suuruses olevaks. Kohus leiab, et käesoleva hagi puhul on ilmselgelt ja üldteadaolevalt tegemist nn. masshageja poolt koostatud trafaretse hagi tekstiga, milles erinevate kostjate puhul tuleb sisuliselt muuta vaid andmeid lepingu sõlmimise kuupäeva osas ning muuta lepingust tulenevate summade suurusi, seega on tegemist tavapärase õigusvaidlusega, mis õigusharidusega esindajalt eelduslikult ülemäärast aega ei nõua. Antud asjas ei ole esindaja pidanud osalema istungitel, ei ole pidanud tutvuma vastaspoole vastuväidetega. Seega pole tegemist keeruka ja mahuka tsiviilasjaga. Arvestades eeltoodut peab kohus vajalikuks ja mõistlikuks ajakuluks 1,5 tundi ehk õigusabikulud on põhjendatud summas 180 eurot (käibemaksuga). Kokkuvõttes moodustavad hageja põhjendatud menetluskulud 380 eurot (200 + 180), millest kostja kanda jääb 49% ehk 186,20 eurot. Kostja ei ole kohtule vastanud ning muid menetlustoiminguid teinud, mistõttu võib eeldada, et kostjal menetluskulud puuduvad.
lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist ja kohus rahuldab hageja taotluse.
lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Marika Leimann Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.