← Eesti

1-19-3763/25

Obsah (12)§ 1043§ 113§ 127§ 1045§ 1050§ 104§ 129§ 1053§ 94§ 128§ 134§ 65

Kriminaalasi nr. 1-19-3763 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. oktoober 2019, Valga kohtumaja Kriminaalasja number 1-19-3763 Kohtukoosseis Kohtunik An

§ 1043ja Kr

MS § 310 lg 1 alusel mõista A. S. ja D. A. solidaarselt välja kannatanu K. B. kasuks kuriteoga tekitatud varaline kahju summas 1404,87 eurot. Välja mõista A. S. ja D. A. solidaarselt kannatanu K. B. kasuks kuriteoga tekitatud varalise kahju summalt (s.o 1 404,87 eurot) viivis summas 24,77 eurot seisuga 06.05.2019 (kaasaarvatud). Välja mõista A. S. ja D. A. solidaarselt kannatanu K. B. kasuks kuriteoga tekitatud varalise kahju summalt viivis

§ 113

ja § 94 järgses määras alates 07.05.2019 kuni põhinõude täitmiseni, arvestusega, et kogu väljamõistetav viivissumma varalise kahju osas ei ületa 1404,87 eurot.

§ 1043ja Kr

MS § 310 lg 1 alusel mõista A. S. ja D. A. solidaarselt välja kannatanu K. B. kasuks kuriteoga tekitatud mittevaraline kahju summas 7000 eurot. Samuti mõista A. S. ja D. A. välja solidaarselt kannatanu K. B. kasuks kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju summalt viivis võlaõigusseaduse § 113 ja § 94 järgses määras alates 06.05.2019 kuni põhinõude täitmiseni, arvestusega, et kogu väljamõistetav viivissumma mittevaralise kahju osas ei ületa 7000 eurot. Välja mõista A. S. kannatanu esindajale makstud tasu summas 13866 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni selle täitmiseni viivist

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tartu Ringkonnakohtule, teatades Tartu Maakohtu Valga kohtumajale apellatsiooni esitamise soovist kirjalikult seitsme

(7)päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest (24. oktoobril 2019). Apellatsioon esitada sellisel juhul Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult viieteistkümne
(15)päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega, s.o. hiljemalt 06. novembril 2019 ( hiljemalt 06.11.2019) Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates viieteistkümne päeva jooksul. Selgitada, et KrMS § 315 lg. 6 alusel on õigus koheselt loobuda apellatsiooniõigusest. 2
(28)Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib KrMS § 189 lg 3 tulenevalt vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15.peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 15 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Maakohtu Valga kohtumajale. ASJAOLUD Kohus tuvastas:
  1. Süüdistuse sisu A. S. viibis ööl vastu 24.11.2018.a. xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx asuvas xxxxxxxxx pubis ja tarvitas seal alaealisena alkoholi. Veidi enne kella 03 tekkis tal sealsamas pubi juures väljas konflikt K. A. , kes samuti oli eelnevalt samas pubis teises seltskonnas viibides alkoholi tarvitanud. Seejuures vahetult enne seda oli sealsamas pubi juures aset leidnud konflikt, milles osalesid ühelt poolt A. S. ja teiselt poolt tuvastamata isik või isikud ning mille käigus A. S. kukkus kas löögi või lükkamise tagajärjel, mis teda ärritas ja ajendas teda jõuliselt vastama kõikvõimalikes konfliktsituatsioonides. Omavahelises väga lühiajalises konfliktsituatsioonis K. A. tõukas A. S. kas vastu rindkeret või kaela piirkonda, mis ei kahjustanud A. S. tervist ega põhjustanud temale valu ehk ei ohustanud A. S. elu ega tervist. Sellises olukorras oli A. S. valik, kui tugeva vastulükkamise või kui tugeva käe- või jalalöögiga sellele vastata ja K. A. endast eemale tõrjuda, ning vastusena K. A. sellisele käitumisele ei piirdunud alkoholijoobes ning kehalise väärkohtlemise eest kehtivat kriminaalkaristust omav A. S. mõõduka ja säästva kaitsevahendiga, vaid staažika ja eduka võistluspoksi harrastajana, kasutades poksitreeningutel saadud oskusi ja head füüsilist vormi, lõi ta parema käe rusikalöögiga 196 cm pikkusele sportliku kehaehitusega K. A. näkku sedavõrd tugevajõuliselt, et selle tagajärjel viimane paiskus pubi parkla kivisillutisele, tabades kukkudes peaga sillutist, ja kaotas teadvuse. Selline löök oli ka A. S. enda jaoks sedavõrd tugev, et põhjustas temale parema käe põrutuse ja tõi kaasa koheselt seejärel Valga haiglas tugeva valulikkuse tõttu vigastada saanud parema käe lahastamise. Kirjeldatud rusikalöögi ja sellest tingitud kukkumise tagajärjel sai K. A. peatrauma – peaajupõrutuse verdumisega põrutuskolletega vasakus otsmiku–oimusagaras, difuusse ämblikvõrkkestaaluse verevalumi, vasakpoolse kõvakelmealuse verevalumi, koljupõhimiku (oimu– ja kuklaluu) joonmurru vasakul pool tagumises koljuaugus, otsmikuluu silmakoobasmise osa murru eesmises koljuaugus vasakul, verevalumi kõõlustanul, ninaluude murru, põrutushaava ja nahamarrastuse vasakul pool ninaseljal, verevalumi vasaku silma sidekestal ja nahaaluse verevalumi vasaku silma laugudel, millise kehavigastuse tagajärjel K. A. suri 26.11.2018.a (ajusurm saabus 25.11.2018.a) haiglas. Kirjeldatud käitumisega pani süüdistuse kohaselt A. S. toime K. A. tahtlikult tervisekahjustuse tekitamise, millega ta põhjustas K. A. surma ehk pani toime KarS § 118 lg 1 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
  2. Menetlusosaliste seisukohad Prokurör jäi kohtuistungil esitatud süüdistuste juurde. Mitmete tunnistajate ja süüdistatava ütlused on vastuolulised ning prokuröri hinnangul on püütud neid kohandada vastavaks samas seltskonnas viibinud kaaslaste ütlustega, mistõttu tuleks osade tunnistajate ütlused tõendikogumist välja jätta. Siiski on uuritud ning lubatavate tõenditega leidnud tuvastamist 3
(28)isikule etteheidetav süüdistus. Prokurör palus süüdistatav süüdi tunnistada KarS § 118 lg 1 p 7 järgi ja karistada teda 7 aasta vangistusega, millest tuleb KarS § 68 lg 1 alusel kantuks lugeda 3 päeva, mil isik oli kahtlustatavana kinni peetud. Tsiviilhagi on põhjendatud nii varalise kui moraalse kahju osas ning see tuleb süüdistatavalt süüdimõistmisel välja mõista. Samuti palus prokurör A. S. kohtuotsuse kuulutamisel kohtusaalis vahi alla võtta kohtuotsuse täitmise tagamiseks /kohtutoimik II köide lk. 72-77/. Süüdistatav A. S. ei tunnistanud ennast süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 7 järgi süüdi ning on seisukohal, et kaitses ennast /kohtutoimik II köide lk. 2/. Ei tahtnud, et nii tuleks. Ei mõelnud, et nii võib tulla tema elus ja on ka väga palju kaotanud /kohtutoimik II köide lk. 138/. Süüdistatav A. S. kaitsja vandeadvokaat Mihkel Gaver toetab kaitsealuse seisukohta, mille kohaselt pani viimane süüdistuses etteheidetud teo toime hädakaitses, mistõttu tema vastutus on välistatud. Süüdistuses kirjeldatud versiooni ei toeta ükski tunnistaja peale M. L. . Süüdistatav ja esindaja on seisukohal, et A. S. lõi K. A. viimasest tuleneva ründe tõttu – ta tuli ilma eelneva provotseerimiseta süüdistatava juurde, võttis tal agressiivselt kõrist kinni ja pärast proovis süüdistatavat veel agressiivselt lüüa. Süüdistatav valis olukorrale vastava kaitsevahendi, ega ületanud hädakaitse piire. See oli sobiv ja säästvaim tema käsutustes olnutest – ühekordne rusikalöök. Kuigi tunnistajate ütlustes on detailides erinevused, mis võivad tuleneda tunnistajate alkoholijoobest ning juhtunust möödunud ajavahemiku pikkusest, joonistub enamike tunnistajate ütlustest ühesugune pilt: K. A. oli esimene, kes A. S. ründas ning A. S. löök oli reageering ründele. Isik tuleb talle etteheidetud süüdistuses õigeks mõista ja tsiviilhagi jätta sellest tulenevalt rahuldamata /kohtutoimik II köide lk. 103-110/. Kannatanute esindaja Aivar Pilv on seisukohal, et tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud on kohtumenetluse käigus täielikult tõendamist leidnud. Süüdistatav on toime pannud talle KarS § 118 lg 1 p 7 järgi inkrimineeritava süüteo ning tekitanud kannatanule kahju tsiviilhagis kirjeldatud asjaoludel ja ulatuses. Tunnistajate ütluste hindamise ja omavahelises võrdluses nähtub, et K. A. raske peaaju vigastus ja surm saabus A. S. rusikalöögi tagajärjel. Süüdistatav ründas K. A. ja ei tegutsenud hädakaitse seisundis KarS § 28 lg 1 tähenduses ega hädakaitse piire ületades KarS § 28 lg 2 tähenduses. Süüdistatav on tekitanud kannatanu K. B. varalist kahju summas 1404,87 eurot ja mittevaralist kahju summas 7000 eurot, mille väljamõistmist süüdistatavalt kannatanu taotleb /kohtutoimik II köide lk. 78-102/. KOHTU SEISKOHT 3. A. S. süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 7 järgi A. S. süüdistatakse KarS § 118 lg 1 p 7 ettenähtud teo toimepanemises. KarS § 118 lg 1 p 7 näeb ette vastutuse tervisekahjustuse tekitamise eest, kui sellega on põhjustatud surm. KarS § 118 lg 1 p 7 objektiivne koosseis seisneb raske tervisekahjustuse tekitamises. Tervisekahjustus on inimese kehalise või vaimse heaolu häirituse seisund, mis objektiivsel hinnangul vajab väljaravimist, st meditsiinilist sekkumist. Raske on tervisekahjustus, mis vastab vähemalt ühele KarS § 118 lg 1 punktides loetletud tunnustele. Tegu, millega raske tervisekahjustus tekitati, kvalifitseerimisel tähtsust ei oma. Oluline on vaid see, et süüdlase tegevus või tegevusetus oleks tagajärjega põhjuslikus seoses. Antud koosseis näeb tagajärjena ette kindlatele tunnustele vastava tervisekahjustuse. KarS § 118 lg 1 p 7 näeb ette tagajärjena surma. Surm on peaaju kõikide funktsioonide või vereringe täielik ja pöördumatu lakkamine. 4
(28)Seega tuleb käesolevas kriminaalasjas kohtul esmalt vastata küsimusele, kas A. S. põhjustas süüdistuses kirjeldatud asjaoludel K. A. raske tervisekahjustuse, mille tagajärjel saabus isiku surm, ning täitis sellega KarS § 118 lg 1 p 7 objektiivse koosseisu. Tunnistaja M. L. ütluste kohaselt oli tema 24.11.2018 xxxxxxxxx pubis aadressil xxxxxxxxxxxxxx administraatori töökohustusi täitmas ja kaine. Ühel hetkel peale kella kahte, kui tunnistaja tegi väljas pubi ukse kõrval suitsu, nägi A. 4-5-liikmelist seltskonda tänava peal. Üks teine 3-4-liikmeline seltskond tuli pubist välja ja läks A. seltskonna suhtes paremale. Omavahel hakati midagi kõvemini seletama. K. A. oli tunnistaja kõrval, umbes meeter eemal, mõlemast seltskonnast eraldi. Kahe suurema seltskonna vahel tekkis rüselus, mida tunnistaja läks lahutama. A. osales selles rüseluses. Tunnistaja tõmbas ühe rüselejatest, kes oli vastu autot, autost eemale suunaga linna poole. Siis keeras tunnistaja ennast ümber ja nägi, kuidas kannatanu läks suunaga valgusfoori poole ning parkla osa peal A. ründas kannatanut. A. S. üritas kannatanut lüüa, aga kannatanu taganes kogu aeg. Oldi näoga üksteise vastu ja teineteisest umbes sammu kaugusel. Kui kannatanu taganes, siis tunnistaja nägi, et ta nagu võpatas. A. tabas teda, aga ei tea, kas riivavalt või tabas täpselt löögiga, aga kannatanu taganes ja võpatas tahapoole. Kokku taganes kannatanu umbes 2 meetrit, kuni oli seljaga vastu pargitud sõiduautot. K. A. olid käed nina ees kaitseks ja A. S. tegi kätega ründavaid liigutusi löögi eesmärgil. Pärast kannatanut võpatama pannud lööki ja seljaga vastu auto taganemist tegi A. S. küljelöögi oma keha keerates kannatanu pea piirkonda, pärast mida kannatanu kaotas teadvuse. Toimunust umbes 5-6 meetrit eemal viibinud tunnistaja nägi, kuidas kannatanu kukkus: ta ei pannud ei käsi ega midagi ette, ta lihtsalt kukkus maha. Maas ta enam mingeid liigutusi ei teinud. Nagu kukkus, nii ta jäi /kohtutoimik II köide lk. 9-11/. Ka tunnistajad A. P. , R. - M. P. , R. M. , A. D. P. , I. M. ja A. K. ütlustest nähtuvalt tegi A. S. 23.11.2018 ööl vastu 24.11.2018 xxxxxxxxx pubi ees ühe tugeva küljelöögi rusikaga kannatanu suhtes, kes kukkus selle peale selili maha ja jäi sinna lebama /kohtutoimik II köide lk. 20, 23, 27-28, 33, 40, 46/. Sündmuskohal otselöögi tegemist rusikaga kannatanu lõualuu piirkonda, so kuni silmadeni, mille tulemusel viimane jäi maha lebama, tunnistas ka süüdistatav A. S. /kohtutoimik II köide lk. 64/. Ta märkis, et löök, mille ta tegi ei olnud tugev /kohtutoimik II köide lk. 66/. Süüdistatava A. S. kohta koostati 24.11.2018 AS Valga haigla patsiendikaart nr R174955. Sellest nähtub, et lahastati süüdistatava parem käsi, milline sai viga kakluses osalemise tõttu /kohtutoimik I köide lk. 68-70/. Nimetatud tõend viitab, et süüdistatava poolt sooritatud löök oli siiski väga tugev. Kaitsja on küll märkinud, et antud vigastus tulenes isiku varasematest käevigastustest, mis polnud antud hetkeks veel paranenud. Kohtu hinnangul ei saa sellise väitega aga nõustuda. A. S. käevigastuste kohta on koostatud enne süüdistuse sisuks olevat sündmust kaks patsiendikaarti. 21.06.2018 on koostatud patsiendikaart nr R170521 A. S. käevigastuse kohta. Sellest nähtuvalt tuvastati isikul parema randme murd poksitrenni tagajärjel ning käsi pandi 4 nädalaks kipsi. 23.08.2018 koostatud patsiendikaardilt nr R172404 nähtuvalt oli A. S. löönud vihahoost mitmeid kordi vasaku käega vastu seina, mille tõttu oli käsi küünarliigese piirkonnas valulik ja sõrmenukid turses, kuid murdu ei sedastatud /kohtutoimik I köide lk. 73-78/. Seega kolm kuud enne käesolevat sündmust toimunud vigastus puudutas vasakut kätt, kuid 24.11.2018 koostatud patsiendikaardilt nr R174955 nähtub, et xxxxxxxxx pubi ees toimunu tulemusel sai kannatada A. S. parem käsi. Parema käe varasem vigastus leidis aset aga 5 kuud varem juunikuus. Selle ravi oli novembri lõpuks juba ammu lõppenud. Samuti on üldteada, et murdunud või vigastatud kohale kasvatab luu paranedes paksendi, mistõttu ei murdu luu 5
(28)järgmisel korral sama koha pealt ning paranenud koht on sedavõrd tugevam. Ka asjaolu, et A. S. käis
  1. aastal veel novembrikuus trennis vähemalt 2 korda nädalas /kohtutoimik II köide lk. 31/, näitab, et süüdistatav oli igati võimekas poksima ning seda nii käe tugevusse kui oskuste arendatusesse puutuvalt. Ka kukkumise viis - vastupanuta mahalangemine - viitab löögi tugevajõulisusele. Sama kinnitab ekspertiisiaktist nähtuv, mille kohaselt hinnati juba kiirabi poolt sündmuskohal kannatanu teadvuse tasemeks Glasgow koomaskaalal 4 ning Valga EMOsse saabudes 3 /kohtutoimik I köide lk. 43/. Madalaim tase antud skaalal ongi
  2. Ka see kinnitab, et löök oli äärmiselt tugev ning A. S. käevigastus ei olnud tingitud mitte tema enda käe eripärast või mingitest varasemast paranemata vigastustest, vaid just sellest jõust, mida ta löögile rakendas. 25.11.2018 diagnoositi kannatanu ajusurm, kuid ta jäeti organdoonorluse eesmärgil elundite talitust hoidvate seadmete kontrolli alla. Surm saabus 26.11.
  3. Surnu ekspertiisiaktis nr 18E-LÕS0038/346 on ekspert andnud arvamuse, mille kohaselt esinesid K. A. peapõrutus verdumisega põrutuskolletega vasakus otsmiku-oimusagaras, difuusne ämblikvõrkkestaalune verevalum, vasakpoolne kõvakelmealune verevalum, koljupõhimiku (oimu- ja kuklaluu) joonmurd vasakul pool tagumises koljuaugus, otsmikuluu silmakoobasmise osa murd esimeses koljuaugus vasakul; verevalum kõõlustanul, ninaluude murd, põrutushaav ja nahamarrastus vasakul pool ninaseljal, verevalum vasaku silma sidekestal, nahaalune verevalum vasaku silma laugudel. Antud kehavigastused põhjustasid eluohtliku tervisekahjustuse. Kõik K. A. esinenud kehavigastused on iseloomulikud tömbile vägivallale ning võivad olla tekitatud 24.11.2018 ühest löögist kõva tömbi esemega, näiteks rusika või mõne muu sarnase esemega vasakule poole silmakoopapiirkonda ning kannatanu järgneval kukkumisel pea löögiga vastu ümbritsevaid kõvasid pindu või piiramatu pinnaga esemeid. Kohtuarstlikul lahangul ei sedastatud K. A. surnukehal enesekaitsele viitavaid vigastusi. K. A. surma põhjuseks on pea kinnine tömp trauma peaajupõrutuse, kelmealuste verevalumite ja koljuluude murdudega, mille tüsistusena tekkis traumaatiline peaajuturse ning aju isheemiline kahjustus. K. A. surm saabus 26.11.2018, ajusurm fikseeriti 25.11.
  4. SA Tartu Ülikooli Kliinikumi haigusloo nr 20181124-469358/02-40-43635 andmeil oli K. A. Valga Haigla erakorralise meditsiini osakonnas vereproovis alkoholisisaldus 2,14 promilli. Toksikoloogiauuringul surnu maksast ning silma klaaskehavedelikust narkootilisi aineid ei leitud /kohtutoimik I köide lk. 48/. Tunnistajad on kirjeldanud A. S. lööki ühetaolisena – üksik külglöök näopiirkonda. Süüdistatav kinnitas ka ise, et löök tabas lõualuu piirkonda, milleks tema loeb näopiirkonda, mis jääb alalõuast kuni silmadeni / kohtutoimik II köide lk 64/. Jõulise löögi tulemusel tekkis ka A. S. endal erakorralist meditsiinilist tähelepanu vajav vigastus. Ekspertiisiaktist tulenevalt on aga kannatanul esinenud kehavigastused iseloomulikud tömbile vägivallale ning võivad olla tekitatud 24.11.2018 ühest löögist kõva tömbi esemega, näiteks rusika või mõne muu sarnase esemega vasakule poole silmakoopapiirkonda ning kannatanu järgneval kukkumisel pea löögiga vastu ümbritsevaid kõvasid pindu või piiramatu pinnaga esemeid. Kõik tunnistajad ja süüdistatav selgitasid üheselt, et pärast lööki kannatanu enam püsti ei tõusnud ning mitmed tunnistajad nägid kannatanu peapiirkonna juures lühikest aega pärast kukkumist vereloiku. Rõhutamist väärib ka tunnistaja M. L. selgitus selle kohta, kuidas kannatanu kukkus: ta ei pannud ei käsi ega midagi ette, ta lihtsalt kukkus maha. Maas ta enam mingeid liigutusi ei teinud ja nii nagu kukkus, ta ka lamama jäi. Eelnev viitab üheselt, et A. S. löök oli kannatanu suhtes üllatuslik ja väga jõuline. K. A. ei suutnud ennast efektiivselt kaitsmise jaoks ette valmistada ega kõrvale põigata. Samuti järeldub kukkumise iseloomust, et koheselt peale löögi saamist oli 6
(28)kannatanu teadvus sedavõrd häiritud, et ta ei olnud võimeline kukkumise pehmendamiseks ei käsi ette panema ega kehaga kukkumisasendit korrigeerima, et kasvõi instinktiivselt kaitsta kõige tundlikumat kehaosa – pead. Eelkirjeldatud tõenditest on järeldatav, et A. S. sooritas kannatanu suhtes ühe tugevajõulise löögi silmakoopapiirkonda, mille tulemusel kannatanu kukkus ning kogumis tekkisid talle ekspertiisiaktis kirjeldatud vigastused. Kohtus uuritud tõenditest nähtub üheselt, et just süüdistatava rusikalöök tõi kaasa ekspertiisiaktis viidatud raske tervisekahjustuse, mis lõppastmes tingis kannatanu surma saabumise. Ilma selle sündmuseta ei oleks kannatanu süüdistuses kirjeldatud asjaoludel surnud. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et kannatanu näol oleks tegemist isikuga, kelle eelnev tervislik seisund oleks võinud surma saabumist antud olukorras kiirendada või esile kutsuda. Tegemist oli füüsiliselt heas vormis oleva 37-aastase meesterahvaga. Eeltoodust järelduvalt põhjustas A. S. kannatanu K. A. raske tervisekahjustuse, lüües teda ühe korra tugevajõuliselt rusikaga näopiirkonda, mille tulemusel kannatanu langes kivisillutisele, kaotas teadvuse ning ülejärgmisel päeval suri. Sellise käitumisega täitis A. S. KarS § 118 lg 1 p 7 objektiivse koosseisu. Riigikohus on lahendis asjas nr 1-16-6512 märkinud: „Riigikohus on oma praktikas selgitanud, et KarS § 118 lg 1 p-de 1-7 järgi saab karistada üksnes sellist raske tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (s.o KarS § 121 lg 1 alt 1) vastav tagajärg (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. juuni
  2. a otsus nr 1-17-105/35, p-d 10-11;
  3. detsembri
  4. a otsus nr 1-16-5213/61, p 16;
  5. juuni
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-46-15, p-d 10.1-10.2). Oluline on sealjuures, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni.“. Käesolevas kriminaalasjas seisnes tervisekahjustus pea kinnises tömbis traumas peaajupõrutuse, kelmealuste verevalumite ja koljuluude murdudega. Vigastuste tüsistusena tekkis traumaatiline peaajuturse ning aju isheemiline kahjustus, mis lõppastmes tõi kaasa kannatanu surma. Seega tuleb tahtluse tuvastamiseks selgitada, kas A. S. tahtlus kehavigastuse tekitamiseks löögi sooritamisel hõlmas peaajupõrutuse, kelmealuste verevalumite ja koljuluude murdude tekke. Kohus tuvastas, et süüdistatav sooritas vaid ühe löögi, kuid seda sedavõrd tugevalt, et tema enda käsi vajas peale seda lahastamist. Sooritatud löögi tulemusel langes kannatanu ilma igasuguse vastupanuta maha, kust ta enam ei tõusnud. Asja materjalidest nähtuvalt on A. S. professionaalne poksija. Kohtus üle kuulatud treeneri Ž. N. ütluste kohaselt kaalus süüdistatav 6 aastat tagasi 12-aastaselt poksitrenni tulles üle saja kilo. Viimase kahe aastaga alandas süüdistatav kaalu 104 kilolt 75 kiloni. Ta töötas graafiku järgi ja tal oli tahe võita. Treeniti 3 päeva nädalas: esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel. Nende aastatega on A. S. ka saavutanud häid tulemusi. 2018 oli ta Tallinna meister ja samal aastal tuli U19 meistriks. Taheti võistelda edasi ka Euroopas ja maailmas, kuid selle õnnetusjuhtumi tõttu jäi kõik ära. Tehnilistesse oskustesse puutuvalt kinnitas treener, et poksitrenni tulemusel oskab õpilane oma löögi tugevust tajuda ning sellest tulenevalt ka seda reguleerida. Kui ta teeb löögi, siis kas ta ei löö lõpuni või teeb nõrga löögi, aga kui see on poksikott, siis pannakse sellesse lööki ka jõud. Lisaks õpetatakse poksis löökide suunamist. See, kui hästi poksija oskab enda löögi tugevusest ja tabamise asukohast tulenevalt hinnata tagajärgi, oleneb, millisel tasemel poksija on. Kõige parem võit on nokaut löök, kui poksija lööb täpselt alalõua piirkonda, et 7
(28)vastane ei seisaks jalul. Seda lööki õpetatakse Ž. N. poksitrennides kõigile õpilastele, sh A. S. /kohtutoimik II köide lk. 30-32/. Ka A. S. märkis, et poksitrenn õpetab hindama oma löögi tugevust ning seal õpetatakse ka valima kehapiirkonda, kuhu lüüa. Seda oskas ka tema tavalise poksijana. Ta selgitas, et eri tugevusega löögid on vajalikud, kui vastane on tugevam, sul ei ole variante, sa pead ta nokdauni saatma, ta on sinust kiirem ja taktikalisem või sa ei jõua talle järgi. Et nii suur mees nagu kannatanu võib kukkuda, ei tulnud süüdistataval kordagi pähe. Tema on enda sõnul tehniline poksija, kes ei otsi nokauteerimist, ta teenib punkte ja kogemust. Seda, kuidas sooritada nokaut lööki, A. S. enda hinnangul ei teadvatki /kohtutoimik II köide lk. 65-70/. Kohtu hinnangul A. S. püüab ütlustega poksitrennides omandatu kohta vähendada oma süüd toimunus. Kohus on seisukohal, et hinnates sooritatud löögi iseloomu ja täpsust, treeneri ütlusi poksispordi ja trennis õpitu kohta, võib üheselt järeldada järgmist. Eesti meistri tasemele treenitud sportlane, nagu selleks oli A. S. , on igal juhul suuteline tegema erineva tugevusega ja iseloomuga lööke ning teadma nende löökide tüüpilisi tagajärgi. Trennis õpitu ja omandatu põhjal pidi ta teadma, et lubatud löökidest on pähe tehtavad löögid ühed ohtlikumad. Kuigi süüdistatav ise nokaut-löögi oskust eitas ja ka treeneri ütluste kohaselt noortespordis seda kasutada ei tohtinud, on kohtu hinnangul usutav A. S. nokaut1 löögi õpetamise kohta treeneri poolt avaldatu. Süüdistatav oli peagi täiealiseks saamas ja valmistades õpilast ette täisealistega välismaal kõrgel tasemel võistlema, nagu treeneri ütluste kohaselt nende ambitsioon oli, on igati loogiline, et poksija ettevalmistus selleks oli põhjalik ja igakülgne ning hõlmas ka nokauteerimistehnikat. Samuti järeldus süüdistatava ütlustest, et nokdaun2, mis oli noortespordis lubatud ja mis toob kaasa vastase pikali kukkumise, oli talle juba omane võte /kohtutoimik II köide lk. 65 pöördel/. KarS § 16 eristab tahtluse tuvastamisel kolme erinevat astet - kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus. Kohtu hinnangul tegutses A. S. K. A. löömisel ja tekkinud tervisekahjustuse tekitamisel otsese tahtlusega. KarS § 16 lg 3 tulenevalt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Tegemist oli üksnes ühe löögiga, kuid kohtus ülekuulatud isikute ütlustest nähtuvalt oli see piisav, et tagada vastase vastupanuta mahalangemine. Seega viitab juba väline teopilt tugevajõulisele löögile, kuivõrd 196 cm pikk ja 86 kilo kaaluv /kohtutoimik I köide lk. 45/ mees ei kukuks teadvusetuna maha pelgalt kerge või riivamisi teostatud löögi tagajärjel. A. S. on kasvult oluliselt lühem, kui oli kannatanu. Oluliselt lühema süüdistatava poolt 196 cm pikkuse mehe löömine just peapiirkonda saab olla vaid tahtlik ja kalkuleeritud otsustus, kuivõrd oluliselt lihtsam oleks lüüa nii pikka vastast mujale, nt kõhtu või õlga. Seda süüdistatav ei teinud. Ta sihtis, ja edukalt, just pead. A. S. valdas professionaalse poksijana löögitehnikaid paremini, mistõttu olid tal vastavad oskused kontrollida lööki ja selle kiirust ja jõudu. Süüdistatav kasutas poksitrennis omandatud võtteid eraelus, ilma poksikinnasteta ning vastasel põrutust pehmendava pea- või hambakaitsmeteta, mis arusaadavalt suurendab juba üksnes löögi tulemusel tekitatavat kahju. Kuigi süüdistatav ei pidanud teadma K. A. tekitatavate vigastuste meditsiiniliselt täpseid võitlusaladel (nagu poks jt) löök, mis teeb vastase võitlusvõimetuks; kui ta kümneni loendatud ajavahemiku jooksul ei ole suuteline võistlust jätkama, saab lööja nn puhta võidu, vt http://www.eki.ee/dict/vsl/index.cgi?Q=nokaut 2 poksis löök, mis teeb vastase võitlusvõimetuks vähem kui 10 sekundiks, vt http://www.eki.ee/dict/vsl/index.cgi?Q=nokdaun 1 8
(28)nimetusi, pidi ta elementaarse elulise arusaama ja trennis omandatud eriteadmiste ning tehniliste oskuste kasutamisel mõistma, et sedavõrd tugeva löögi sooritamisel pea piirkonda tekitab ta kannatanule ajutrauma ja võimalike (kolju)luumurdude näol vähemalt raske tervisekahjustuse. Silmas pidades tema poksialaseid eriteadmisi ja -oskusi, saab kindlalt väita, et süüdistatav pidi teadma, et sedavõrd tugevat lööki sooritades põhjustab ta kannatanule eelkirjeldatud raske tervisekahjustuse. Otsustus oskusliku poksijana sooritada just sellist lööki, nagu ta tegi, näitab tahtlust tekitada just sellist kahju, nagu ta tekitas. Seega on täidetud nii tahtluse intellektuaalne (teadmine), kui voluntatiivne (soovimine) element. Süüdistatav põhjustas kannatanule enamohtliku tagajärje kaasa toonud tervisekahjustuse otsese tahtlusega. Kannatanu surm süüdistuses kirjeldatud teo tulemusel ja asjaoludel ei ole paraku löömise täielikult ebatüüpiline ja ettenähtamatu tagajärg. Samuti ei nähtu materjalidest, et kannatanu tervislik seisund oleks mõjutanud surma saabumise tõenäosust krooniliste haiguste vmt läbi. Süüdistatav sooritas kannatanu suhtes tugevajõulise nokaut löögi. Tegemist ei olnud poksiringiga, mis köitega ümbritsetud ning pehmendatud põrandaga, vaid kivisillutisega parkimisplatsiga, mille läheduses ei olnud ühtegi pehmet pinnase osa. Sellises olustikus sedavõrd tugevat lööki sooritades, mille eesmärk oli vastase halvamine, pidi süüdistatav pidama võimalikuks ka kannatanu surma saabumist. Igale keskmisele kõrvalseisjale on arusaadav, et kukkumine peaga vastu kõva pinda omakorda suurendab tekkivat kahju ja võib kaasa tuua sellised kolju- ja peaaju kahjustused, mis võivad lõppeda isiku surmaga. Samas ei nähtu asja materjalidest, et süüdistatav oleks tahtnud oma käitumisega kannatanu surma põhjustada, vaid pigem lootis seda oma kohusetundetuse tõttu vältida. Seega põhjustas A. S. enamohtliku tagajärje ettevaatamatusest, täpsemalt kergemeelsusest KarS § 18 lg 2 mõttes. Järgnevalt tuleb kohtul lahendada käesolevas asjas peamiseks vaidluspunktiks olev küsimus A. S. 24.11.2018 hädakaitseseisundi esinemisest. xxxxxxxxx pubi ees aadressil xxxxxxxxxxxxxxxxx ajavahemikus kell 02.00 ja 03.00 aset leidnud sündmuse tõttu kuulati üle arvukalt tunnistajaid, süüdistatav ja kannatanud. Kõik tunnistajad peale ühe (pubi administraator M. L. ) olid sündmuse ajal alkoholijoobes, sh alaealised. Kohtule esitati arvukalt osaliselt kattuvaid, kuid samas nii endaga kui teiste tunnistajatega vastuolulisi ütlusi ning tunnistajate usaldusväärsuse kontrolliks avaldati korduvalt nende kohtueelses menetluses antud ütlusi tulenevalt vastuoludest kohtus räägituga. KarS § 28 lg 1 kohaselt tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Riigikohus on lahendis asjas nr 3-1-1-107-12 märkinud: „hädakaitse olemasoluks KarS § 28 lg 1 kohaselt tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisund, s.o vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu (vt RKKKo 3-1-1-111-04, p 10 ja 3-1-1-17-04, p-d 9-10). Ründe olemasolu ja selle lõpuhetke tuvastamine sõltub faktilistest asjaoludest ja lähtub objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt teo toimepanemise ajal (nn ex ante hindamine) (vt RKKKo 3-1-1-17-04, p 10).“. Antud sündmuse raames on kohtule esitatud erinevaid versioone kannatanupoolsest käitumisest, mis võis kujutada süüdistataval vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet tema enda või teise isiku õigushüvedele. Samas viitavad mõne kohtus ülekuulatud isiku ütlused sellise ründe puudumisele. Kokku esitati kohtule kolm täiesti erinevat versiooni. Esimese kohtule esitatud ründeversiooni kohaselt kägistas K. A. süüdistatav A. S. kõrist. 9
(28)A. S. ütluste kohaselt väljus ta xxxxxxxxx pubist koos R. ja R. , kes läks võõra seltskonna juurde suitsu küsima. Seal hakkas sõnelus ja süüdistatav läks juurde, lükkas R. ja võõra meesterahva üksteisest eemale. Pärast seda sai süüdistatav löögi vastu lõuga ning korraks kukkus. Lööjaks ei olnud see, kellest süüdistatav R. lahutas ning ei lööja ega R. konfliktis olnud mees ei olnud K. A. . Pärast löömist tuli süüdistatav püsti ja läks kohe eemale. Kutsus endaga ka R. kaasa, kes tuligi. Seltskonna poolt tuli ühel hetkel K. A. nende juurde. K. A. lükkas kuidagi, algas konflikt. Süüdistatav taganes ja meesterahvas püüdis teha lööki ja võttis süüdistataval kõrist kinni, mis kestis umbes 3-4 sekundit. Seejärel lükkas mees R. rinnast, hoides süüdistatavat kõrist kinni. Mingil viisil sai süüdistatav kannatanu haardest vabaks. Kui kannatanu lükkas R. eemale, siis hakkas ta ka süüdistatava poole lööke tegema. Süüdistatav vältis neid ja tegi vastulöögi K. A. suunas rusikaga lõualuu piirkonda. Peale seda vedeles mees maas ja midagi veel karjus. R. lõi jalaga näkku seda meest, kes lamas. Küsimusele, kas peale löömise eksisteeris veel mingi võimalus löömisest erinevalt reageerida, märkis süüdistatav, et seda situatsiooni ei saanud sõnadega parandada – kannatanu oli agressiivne ja tegi lööke. Kuigi A. S. kinni ei hoitud, ei saanud süüdistatav ka ära minna, kui kannatanu „tuleb tema peale“. Kohtu selgitamisel, et oli võimalus keerata end ringi ja minna ära, nagu kõik teised lähevad, märkis süüdistatav, et kohus ei olnud kohapeal ega tea, kuidas see olukord seal oli. Temal ei olnud valikut /kohtutoimik II köide lk. 70 pöördel/. Süüdistatava ütlused konflikti kohta olid üldsõnalised ning kohati vastuolulised iseenda kohtuistungil antud ütlustega ( kannatanu hoidis süüdistataval kõrist kinni ning lükkas R. eemale vs R. eemale lükates tegi süüdistatava suunas lööke) ning kohtueelses menetluses kogutud teabega. Ütluste usaldusväärsuste kontrolliks avaldati korrakaitseseaduse alusel riikliku järelevalve menetluse raames koostatud dokumendi nõudmise protokollis 24.11.2018 kell 04.00 fikseeritud A. S. ütlused, mille kohaselt kägistati kõrist hoopis R. - M. P. ja selle sama mehe poolt, kes süüdistatava pikali lõi. Siinkohal kohus vahemärkusena märgib järgmist. Kaitsja hinnangul selliselt antud ütlusi avaldada ja arvestada ei tohiks, kuna juures polnud kaitsjat. Kohus sellega ei nõustu. Riigikohus lahendis 4-18-51 p 7 sedastab, et riikliku järelevalve raames koostatud dokumente on võimalik süüteomenetluses tõendina kasutada. Lisaks sellele ei kasuta kohus nimetatud dokumenti tõendina, vaid süüdistatava poolt kohtuistungil antud ütluste, s.o. tõendi usaldusväärsuse kontrolliks. Ka võimaldab tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrolliks KrMS § 289 lg 3 avaldada muu dokumendi või teabetalletuse, mis sisaldab tunnistaja varasemat väidet, mis on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega. Seda, miks süüdistatav vahetult peale sündmust politseile ei rääkinud tema suhtes toimunud ründest, mis on võrdlemisi märkimisväärne ja meeldejääv asjaolu, ja ütles hoopis, et R. kägistati, süüdistatav kohtu hinnangul mõistlikult põhjendada ei osanud. A. S. selgitas, et oli šokis ja väga kartis olukorda. Teda pikali löönud mehe isiku osas antud vastuoluliste ütluste kohta ütles, et lõi keegi külje pealt, aga ei näinud kes, kuid kohtusaalis räägib 100% tõtt /kohtutoimik II köide lk. 63-70/. Kannatanu väidetava ründe tõttu süüdistatava enda suhtes märgib kohus, et süüdistatav ei selgitanud kordagi kohtuistungil, et talle oleks tekitatud lükkamise või kägistamisega valu ning ka EMOs ei ole tuvastatud kaelal verevalumeid ega punetust, mis võiks viidata kägistamisele. Teine isik, kelle ütluste kohaselt oli kägistatavaks A. S. , on viimase elukaaslasest tunnistaja I. M. . Tunnistaja selgitas, et kui ta tuli tualetist, oli uks lahti. Ta kuulis kära, mille peale läks välja. Tahtis suitsu põlema panna, aga ei saanud, sest nägi parklas A. ja tema vastas seismas suurt täiskasvanud meest. See nägi välja nagu konflikt. Mees hoidis A. kõrist, sõimas midagi eesti keeles, millest tunnistaja aru ei saanud. Ühel hetkel sai A. kannatanu haardest vabaks. Meesterahvas vehkis käega, püüdes teha lööki. A. põikas löögist eemale ja andis sellele mehele löögi. 10
(28)Detailsemalt tunnistaja sündmust selgitada ei osanud ning kohtus ütlusi andes rääkis ta sageli ühtpidi ja siis jällegi teistpidi. Nii väitis tunnistaja esmalt, et A. lükkas kägistava mehe endast eemale, kuid hiljem jällegi selgitas, et A. ise tõmbus tagasi /kohtutoimik II köide lk. 40/. Samuti rääkis tunnistaja vaheldumisi kätega vehkimisest ning siis jälle löögi tegemisest kannatanu poolt. Löögist eemaldumise osas ei olnud tunnistaja samuti kindel, kas see toimus selliselt, et süüdistatav taganes või mitte. Ka seda ei suutnud tunnistaja üheselt selgitada, millisesse keha piirkonda K. A. väidetavalt süüdistatavat lüüa/vehkivaid liigutusi teha soovis – oli see pea või õlad või keha ülaosa, mis ei ole pea /kohtutoimik II köide lk. 40, 42/. Kolmandana märkis kohtus antud ütlustes, et kägistatavaks oli A. S. , tunnistaja A. K. Tunnistaja saabus xxxxxxxxx pubisse koos T. R. ja S. O. Samas esitas antud tunnistaja kohtule veel kolm isesugust versiooni sündmuste kulgemise kohta, millised kõik on üksteisega vastuolus ning vastuolus ka teiste tunnistajate poolt avaldatuga. Kokkuvõtvalt rääkis tunnistaja, et 1) mees võttis A. ühe käega kõrist kinni ja lükkas eemale, A. lõi peale seda, siis kannatanu tahtis vastu lüüa, kukkus, kuid tõusis püsti; 2) mees võttis A. ühe käega kõrist kinni ja lükkas eemale, A. lõi peale seda, siis kannatanu tahtis vastu lüüa, kukkus, tõusis ja siis teine mustlane A. lõi meest ja mees ei suutnud enam püsti tõusta; 3) A. lõi meest, mees kukkus istuli, siis tuli A. kõrvalt ja lõi meest jalaga. A. K. tunnistas lõpetuseks, et ta tegelikkuses ei mäleta tarbitud alkoholi ning möödunud aja tõttu sündmuste arengust antud hetkeks eriti midagi /kohtutoimik II köide lk. 50/. Seega ei saa kohus antud tunnistaja kirjeldustele konflikti eskaleerumise kohta järelduste tegemisel tugineda. Teise kohtule esitatud ründeversiooni kohaselt kirjeldasid mitu tunnistajat K. A. poolt tunnistaja R. - M. P. kõrist kägistamist, millesse süüdistatav sekkus sõbra kaitsmiseks. Üks sellise versiooni esitajatest oli süüdistatavaga koos xxxxxxxxx pubisse saabunud tunnistaja A. P. . Tema ütluste kohaselt istuti väljas ning mingil hetkel nägi, et hakkab kaklus. R. - M. P. küsis suitsu ja algas konflikt. K. A. võttis R. kõrist kinni. A. S. tahtis neid lahutada, lähenes ja teda taheti lüüa, kuid A. eemaldus löögist ja lõi siis vastu, kuhugi pähe. Sama inimene, kes hoidis R. kurgust kinni, tegi samal ajal teise käega lööke. Peale süüdistatava lööki kukkus inimene maha, kutsuti kiirabi. Peale seda mindi sealt ära kogu seltskonnaga. Tunnistaja ja A. S. läksid haiglasse, sest tal käsi valutas. Peale kannatanu pikali kukkumist keegi nende seltskonnast süüdistatavat kinni ei hoidnud, kuna ta ei tahtnud kannatanut enam lüüa /kohtutoimik II köide lk. 19-22/. Tunnistaja detailsemal küsitlemisel ning vastuolude tõstatamisel A. P. vastuolusid selgitada ei osanud ning korrutas küsimustele vastamata eelkirjeldatud selgitust. Nii avaldati tunnistaja usaldusväärsuse kontrolliks tema poolt kohtueelses menetluses antud ütlused. Ilmnes vastuolu nii süüdistatava kukkumise kui kägistatava isiku osas. Samuti ilmnes vastuolu selles, kes ja mil viisil R. - M. P. konfliktis oli. Kannatanu esindajale vastuolusid selgitades pärast mitmendat küsimist ütles tunnistaja, et eelmistes ütlustes võib olla midagi valesti öeldud, sest tema ei pidanud seda tõsiseks, kuna oli kaklus, aga ei olnud tapmist /kohtutoimik II köide lk. 21/. Kohtu hinnangul ei ole selline põhjendus vastuolude osas eluliselt usutav. Politseis uurija juures ütlusi andma hakates selgitatakse kutsutule tema õigusi ja kohustusi, milleks muu hulgas on kohustus rääkida tõtt. Sellest oli A. P. teadlik ning selgitus juhtumi ebaoluliseks pidamise kohta ja sellest tulenevalt täiesti erinevate ütluste andmine kohtuistungil ei ole veenev. Süüdistatava seltskonnaga pubisse saabunud R. - M. P. kinnitas järjepidevalt, et just tema oli see, keda kägistati. Oldi pubi ees ja tehti suitsu. Kõik küsisid parkimisplatsil kõigi käest suitsu, sealhulgas kannatanu. Pubi ees tekkis kähmlus eestlaste ja venelaste vahel. Sel hetkel K. A. võttis tunnistajal vasaku käega kõrist kinni ning surus auto ligi. A. oli tunnistaja kõrval 11
(28)vasakul pool ning kannatanu võttis hoogu A. poole löögi tegemiseks, millest viimane põikas eemale. Siis A. tegi külglöögi ja kannatanu kukkus maha. Rohkem lööke A. S. kannatanu suhtes ei teinud ja keegi teda kinni ei hoidnud. Tunnistaja teada ei haaranud sel ööl A. S. keegi kõrist kinni /kohtutoimik II köide lk. 23-27/. Täpsemaid selgitusi konflikti alguse ja kulgemise kohta tunnistaja anda ei osanud ning eelkirjeldatud asjaolude kohta täpsemal uurimisel ilmnesid ka R. - M. P. ütluste juures vastuolud, mistõttu avaldati isiku kohtueelses menetluses antud ütlusi. Nii seletas tunnistaja kohtuistungil, et süüdistatavat peale löögi tegemist K. A. keegi riivas või tõukas, mille tõttu süüdistatav kukkus istuli, aga kohe ruttu tõusis püsti. Kohtueelses menetluses antud ütluste kohaselt juhtus see enne K. A. pikali löömist. Kohtulikus menetluses avaldas esmalt, et kui K. A. kukkus, ei tõusnud püsti enam, kuid kui kiirabi tuli, siis toibus enam-vähem, tegi silmad lahti ja nagu vaatas. Hetk hiljem väidab, et kui A. oli K. A. löögi ära teinud, siis nad läksid eemale, kohe tuli politsei ja kiirabi. Ja veel veidi aega hiljem, et kannatanu sündmuskohas teadvusele ei tulnud, alles haiglas. Ja veel veidi hiljem, et pärast seda, kui A. kannatanu pikali lõi, läksid nad üle tee ja seisid seal mingi aja. Kannatanu kukkumise järel oli tema ümber palju inimesi. Kohus siinkohal märgib, et tegemist oli novembrikuu öise ajaga ning kannatanut ümbritsesid pärast kukkumist hulk inimesi. Seega on üsna ilmvõimatu, et kui just vahetult kannatanu kõrval ei seisnud, polnud võimalik näha, kas kannatanu avas silmi ja vaatas või mitte. Samuti seletas tunnistaja kohtuistungil, et eestlaste ja venelaste kamba vahel toimunud rüseluse ja K. A. löömisepisoodi vahele jäi umbes tund. Kohtueelsetes ütlustes avaldatu kohaselt esimesele konfliktile seltskondade vahel järgnes vahetult K. A. löömise episood. Ka selgitas tunnistaja kohtuistungil, et selles situatsioonis, kui keegi A. riivas ja ta kukkus ning seejärel tõusis, tunnistaja kuidagi sellele ei reageerinud. Kohtueelses menetluses aga oli avaldanud, et lõi jalaga kõhtu seda, kes oli A. löönud. Omapärase faktina tõi tunnistaja kohtuistungil välja asjaolu, et sel ööl haigla erakorralise meditsiini osakonnas A. tahtis tualetti minna, kuid politsei suunas A. poole püstoli ja käskis tagasi istuda ning seejärel naispolitseinik andis A. põselaksu / kohtutoimik, II köide, lk. 23-27/. Viimast informatsiooni pole mitte keegi teine haiglas viibinutest avaldanud. Sündmuse ajal alaealine tunnistaja R. M. kinnitas samuti, et xxxxxxxxx pubi ees, kus tarvitati alkoholi, oli rüselus eestlaste ja venelaste seltskonna vahel. Mingi moment kukkus ka A. S. maha ja tuli püsti. Siis pikka meest lähedal ei näinud. Selles rüseluses nägi ta ühel hetkel, kuidas R. –M. võeti kõrist kinni ja A. S. tuli sinna. Pikk meesterahvas, kes hoidis parema käega kõrist kinni, tegi vasaku käega löögi, mis ei tabanud, kuna A. põikas eemale. Siis tegi A. S. tabava vastulöögi külje pealt mehele näkku. Saadud löögi tagajärjel mees kukkus maha ja keegi teine teda lüüa ei püüdnud. A. S. ei hoitud kinni, vaid ta lükati eemale. Paar minutit enne kannatanu löömist oli ka moment, kus A. S. kukkus istukile ja tuli kohe püsti /kohtutoimik II köide lk. 27-30/. Selles osas kumma käega kannatanu löögi tegi või haaras, esines vastuolu isiku kohtueelses menetluses esitatuga, kuid tunnistaja jäi kohtuistungil öeldu juurde. Ühe käega kellegi kägistamise ning teise käega löömise kohta tuleb märkida, et tegemist on eluliselt pigem harvaesineva situatsiooniga. Erioskusteta, erilise väljaõppeta inimene, s.o. tavakodanik, kes on juba kedagi asunud kägistama, ei ole suuteline mitmel rindel võitlema, nagu ollakse harjunud nägema Hollywoodi filmides. Ehk siis suure tõenäosusega teise käega tehtav liigutus pole mitte oskuslik rusikalöök, vaid pigem tõrjuv žest kolmanda isiku eemalelükkamiseks/eemalhoidmiseks, mille ohupotentsiaal on oluliselt madalam. Koos süüdistatavaga sündmuskohale saabunud 14-aastane tunnistaja A. D. P. selgitas, et ta väljus ühel momendil barist, nägi rahvasumma ja A. S. kukkumas. Mitte selja peale, vaid nii, 12
(28)et tuli püsti. Pärast seda inimene, kes suri, tuli baarist välja, võttis R. - M. P. kõrist kinni. Peale seda tahtis lüüa A. , kes põikas löögist kõrvale ja lõi teda (kannatanut) vastu /kohtutoimik II köide lk. 32-36/. Kuivõrd ka antud tunnistaja ütlustes esines vastuolu kohtueelses menetluses sündmuste kohta selgitatuga, avaldati kohtuistungil osaliselt isiku poolt kohtueelses menetluses antud ütlused. Kohtueelses menetluses antud ütluste kohaselt ei olnud süüdistatav isegi kindel, kas R. - M. P. oli väljas temaga koos või mitte ning kohe peale kukkumist tuli A. S. püsti ja lõi pikka meest. Vastuolu kohta selgitas tunnistaja, et tema olevat rääkinud R. kägistamisega seonduvast, kuid ei tea, miks seda protokollis pole. Süüdistuse sisuks oleva sündmuse kohta on andnud ütlusi ka K. P., kes nägi xxxxxxxxx pubi ees toimuvat 300 meetrit (!) eemalt. Sealt ta nägi, kuidas kannatanu tõukas A. vaikselt ühe käega alla vööd, kuskile rinnapiirkonda. Kaugelt oli näha, kuidas A. käsi tõusis. Löömist ei näinud. Enne süüdistatava käe tõusmist nägi umbes 2 minutit, kuidas süüdistatav ja kannatanu olid vastakuti /kohtutoimik II köide lk. 51-54/. Võttes arvesse sündmuse olustikku: öine pime linnatänav novembrikuus, tänavavalgustid, haljastus, tänava äärde pargitud autod, pubi ees seltskonniti paiknenud inimesed jmt, ei ole kohtu hinnangul usutav, et tunnistaja sai 300 meetri kauguselt näha kellegi käe tõusmist ning teha vahet käe tõusmise motiividel. Samuti on ebatõenäoline, et konfliktisituatsioonis kannatanu ja süüdistatav seisid 2 minutit tegevusetult vastastikku. Antud tunnistaja ütluste hindamise juures tuleb arvestada meeletut kogust alkoholi, mida ta oli ära tarvitanud – 7,92 liitrit õlut ning lisaks rummi ja viina. Isiku enda ütluste kohaselt koju jõudes ta jalgadel ei seisnud ning sõbrad viisid ta üles tuppa. Samuti on oluline asjaolu, et tunnistaja ütluste kohaselt on mustlased ähvardanud teda naise kaudu mahalaskmisega. Võttes arvesse antud ütluste sisu ning tunnistaja poolt enda kohta avaldatut, ei saa tema ütlusi kohtu hinnangul pidada usaldusväärseks. Eelpool analüüsitud versiooni 1 ja versiooni 2 tunnistajate ütlustest saab järeldada, et mingil hetkel enne K. A. löömist tekkis pubi ees seltskondade vahel konflikt, mida kinnitavad ka tunnistaja M. L. ütlused. Samuti kukkus A. S. konfliktis korraks istukile, kuid tuli koheselt püsti. Ütlustest saab ka järeldada, et K. A. ei olnud see isik, kes A. S. kukkumise põhjustas. Süüdistatavapoolsed tunnistajad on üheselt veendunud, et nende seltskonnast kellegi kägistamine aset leidis ja mingi ründava tegevuse tulemusel oli A. S. sunnitud just enesekaitseks lööma K. A. . Arvestades, et sündmustik arenes pimedal tänaval, konfliktsituatsioonis, kus süüdistatav ning kõik tunnistajad peale ühe olid purjus, on igati arusaadav, et teatud vastuolud ütlustes võivad esineda. Samas on arusaamatu, kuidas ei saanud ühes seltskonnas viibivad isikud aru, kust tuli ründaja, millest sai konflikt alguse ning keda siiski kägistati – kas R. või A. . Kägistamine on väga meeldejääv nii kägistatavale kui tema lähedal olevatele sõpradele. Tegemist ei ole kirjeldustes müksamise või pehme lükkamisega, räägitakse kägistamisest kui kõrist kinni haaramisest, mis takistab hingamist ja on potentsiaalselt väga eluohtlik. Kui see aset leidis, peaks seonduvad asjaolud ja vähemalt ohver olema kõigil üheselt meeles. Vähimalt saab eeldada sama olukorda tajunud isikutelt erinevate asjaolude mäletamist selliselt, et need haakuvad omavahel ega välista teineteist. Tegelikkus allub loogikareeglitele, mille kohaselt näiteks ei saa üks isik olla kahes kohas korraga või teha vastupidiseid tegevusi samaaegselt. Versiooni 1 ja 2 tunnistajate ütlustest ühtsust, kokkulangevust olulistes asjaoludes ei nähtu. Pelgalt teatud tunnistajate järjekindel väitmine, et oli mingi rünne/algas konflikt ilma seda konkretiseerimata ja teiste asjaoludega loogiliselt sidumata, seejuures esitades meeletus koguses üksteise ja iseendaga vastuolulisi kirjeldusi, ei ole antud olukorras piisav kohtule tuvastamaks kannatanupoolse ründe ja hädakaitseseisundi olemasolu. Konkretiseerimata väited kaitseolukorras toimimisest on antud juhul 13
(28)ümberlükatavad teiste tunnistaja ütlustega, millest on võimalik teha loogilisi järeldusi eluliselt usutava sündmuste käigu kohta. See sündmuste käik aga on vastupidine süüdistatava ja teda näiliselt toetavate tunnistajate esitatud versioonidega. Erapooletu ja kaine tunnistaja M. L. ütlused, mida toetavad osaliselt ka teiste tunnistajate ütlused, viitavadki kolmandale võimalusele. Olukorrale, kus kannatanu ei rünnanud süüdistatavat ega kedagi teist ning A. /R. kägistamist aset ei leidnudki. Kohtumenetluse käigus on üle kuulatud kaine, kannatanust ja süüdistatavast sõltumatu tunnistaja M. L. , kes töötas pubis administraatorina. Kohtul puudub igasugune alus kahelda antud tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Nimetatud tunnistaja on erapooletu, tema taju ei hägustanud alkohol ning ütlused ei ole iseenda varasemate ega kohtuistungil antud ütlustega vastuolus. M. L. ütluste kohaselt ei tormanud K. A. pubist R. - M. P. kägistama ega eraldunud konfliktsest seltskonnast, et kägistada süüdistatavat. Samuti ei jalutanud kannatanu parkimisplatsil ringi suitsu küsides. Tunnistaja ütluste kohaselt tegi K. A. temast meeter eemal pubi välisukse kõrval temaga koos suitsu. K. A. oli täiesti eraldi kahest pubi ees tänaval olevast seltskonnast, kellest üks oli süüdistatava seltskond ning seda ka hetkel, mil seltskondade vahel algas konflikt. xxxxxxxxx pubisse kella kahe ajal koos elukaaslase K. A. saabunud K. B. kinnitas, et ühel hetkel pubis tantsides ütles K. A. talle, et läheb välja suitsu tegema ning kutsus ka elukaaslast kaasa. K. B. jäi siiski edasi tantsima, kuni tuli kannatanu õde M. L., kes ütles, et venna on pikali maas. Ajavahemik K. A. lahkumisest kuni õe poolt K. B. juhtunust teavitamiseni oli lühike: 3-3,5 minutit, mitte rohkem. Kindlasti mitte üle 5 minuti /kohtutoimik II köide lk. 4-7/. Väljas toimunud sündmuste kohta on selgitanud administraator, et sel ajal, kui tema oli väljas koos K. A. , tekkis kahe pubi ees oleva seltskonna vahel rüselus, mida ta läks lahutama. Ta eemaldas üksteisest rüselejaid ning mõni hetk hiljem, kui end ringi keeras, nägi süüdistatavat ja kannatanut vastakuti. Tunnistaja hinnangul oli ajaline vahe sellel, kui ta läks kahte seltskonda lahutama ja kui nägi vastamisi A. S. ja K. A. , umbes 30-40 sekundit, maksimum minut, mitte rohkem. Peale rüselejate vahele astumist keeraski tunnistaja ennast ümber ja nägi, et A. S. üritas kannatanut lüüa, aga kannatanu taganes kogu aeg. Kannatanu ja süüdistatav olid näoga üksteise suunas ja umbes sammu kaugusel teineteisest. Kui kannatanu taganes, siis nägi, et ta nagu võpatas. A. tabas teda, aga ei tea, kas taas riivavalt või tabas täpselt löögiga, aga kannatanu taganes ja võpatas tahapoole. Kokku taganes kannatanu umbes 2 meetrit, kuni oli seljaga vastu pargitud sõiduautot. K. A. olid käed nina ees kaitseks ja A. S. tegi kätega ründavaid liigutusi löögi eesmärgil. Pärast kannatanut võpatama pannud lööki ja seljaga vastu auto taganemist tegi A. S. küljelöögi oma keha keerates kannatanu pea piirkonda, pärast mida kannatanu kaotas teadvuse ja kukkus vastupanuta maha. Autode olemasolu parkimisplatsil on kinnitanud valdav osa tunnistajatest. Eelnevatest ütlustest nähtub ilmekalt, et K. A. oli see, kes taganes ründe eest. Taganemistegevus seisnes selg ees ründajast eemaldumises ning käte tõstmises peapiirkonna kaitseks. Olukorra kirjeldusest nähtub, et milline iganes tõukamine (mis sellisel juhul materjalidest nähtuvalt süüdistatavale vigastusi ega valu ei tekitanud, kuivõrd sellele viited puuduvad) oli või ei olnud kellelgi enne omavahel, ei olnud enam tegemist kakluse või rüselusega. Tegemist oli ühe isiku arusaadavalt kaitsepositsioonis taganemise ning teise poole agressiivse ründamisega. Situatsioonis ei nähtu mingil viisil süüdistatava väljendatud kannatanupoolne talle „peale tulek“, millele kindlasti pidi reageerima otsustava löögiga. Tunnistaja L. ütlustest siiski ei nähtu, kumb asus esimesena kontakti. Ütlustest nähtub, et kannatanu oli kaitsvas positsioonis ja A. S. hoopis ründavas positsioonis maksimum minut aega peale seda, kui tunnistaja L. tegi kannatanuga koos suitsu. Seega toimus selle minuti jooksul midagi, mis ühendas A. S. ja pubi ukse kõrval suitsu teinud K. A. Tunnistaja ütlustest on järeldatav, et K. A. ei osalenud ega liitunud kahe suurema konfliktse seltskonnaga, kuivõrd 14
(28)sellisel juhul oleks M. L. näinud teda seltskondi lahutades enda lähedal. Tunnistaja nägi K. A. ja A. S. hoopis 5-6 meetrit eemal endast ja rüselejatest. Kuivõrd üheks pooleks rüselejate seltskonnast tunnistaja ütluste kohaselt oli A. S. seltskond, pidi A. S. kontakti saamiseks kannatanuga sellest rüselusest eemalduma. Selle kohta, kuidas kannatanu ja A. S. vaheline konflikt alguse sai, on esitatud erinevaid versioone. Tunnistaja A. P. ütluste kohaselt sai konflikt sellest alguse, kui R. - M. P. läks seltskonna juurde suitsu küsima ning tal võeti kõrist kinni K. A. poolt. A. S. ütles, et kannatanu tuli rüselejate seltskonna poolt tema ja R. juurde. Eelkirjeldatud juhtudel oleks pidanud K. A. olema osa rüselejatest, kuid tunnistaja L. ütluste kohaselt see nii ei olnud. Samuti on süüdistatava ja R. - M. P. ütlused vastuolus selles, kuidas toimus osalejate liikumine: kas mindi seltskonna juurde ja seal kägistati või eraldus kägistaja seltskonnast. Tunnistajad R. M. ja A. D. P. selgitavad, et ühel hetkel kannatanu lihtsalt hakkas kägistama R. –M. ning A. D. P. ütlustest nähtuvalt väljus kannatanu suisa baarist ning suundus koheselt R. –M. kägistama. Selline selgitus ei ole kohtu hinnangul eluliselt usutav, kuivõrd ilma mingigi põhjuseta ei suundu rahumeelne inimene uksest väljudes, konflikti asjaolusid teadmata, otsejoones kedagi võõrast kägistama. Samuti välistavad selle versiooni M. L. ütlused, mille kohaselt tegi kannatanu baari välisukse kõrval temaga suitsu. Kui aga kannatanu oli pubi välisukse kõrval suitsu tegemas, ei saanud juhtuda A. D. P. kirjeldatu, mille kohaselt tormas kannatanu baarist välja otsejoones kedagi kägistama. R. - M. P. ütluste kohaselt küsisid kõik parkimisplatsil kõigi käest suitsu, sh kannatanu. Ühel hetkel võttis kannatanu tal kõrist kinni ja surus vastu autot. Need ütlused on vastuolus nii M. L. kui A. D. P. ütlustega. Tõele ei saa vastata samal ajal, et kannatanu seisis ja tegi välisukse kõrval suitsu, kannatanu väljus liikudes välisuksest kedagi kägistama ning et kannatanu oli juba parkimisplatsil suitsu küsimas. Eelkirjeldatud hädakaitse versiooni näiliselt toetavate tunnistajate ütluste pinnalt ei ole võimalik kohtu hinnangul teha tõsikindlaid järeldusi kannatanu poolt õigusvastase ründe toimepanemise ning konflikti alustamise osas ja antud ütlused võivad olla kantud eesmärgist vabastada sõber vastutusest. Eluliselt usutava selgituse selle kohta, kuidas konflikt alguse sai on andnud tunnistaja A. K. Kuigi antud tunnistaja selgitused sündmuste detailsema ajalise järjekorra ning osalistele omistatud tegevuste osas on vastuolulised ning erinevad, mistõttu neid ei ole võimalik sündmuste üle otsustamisel arvestada, on tunnistaja nii kohtus ütlusi andes kui ka kohtueelses menetluses järjekindlalt kirjeldanud konflikti algust ühtemoodi. Nimelt sai tunnistaja ütluste kohaselt konflikt alguse sellest, kui A. S. läks kannatanult küsima suitsu, kuid viimane keeldus, tehes seejuures ka mingi liigutuse „nagu ei anna“ /kohtutoimik II köide lk. 46,48/. Tunnistaja A. K. selgitus haakub erapooletu ja usaldusväärse tunnistaja M. L. ütlusega selle kohta, et kannatanu oli rüselejatest eemal pubi ees suitsu tegemas ega seega puutunud enne kokku A. S. seltskonnaga. Kuna kannatanu juba tegi suitsu, oli igati loogiline, et A. S. eeldas, et antud isikul võis sigarette olla, mida küsida. Et K. A. ei andnud alaealistele kunagi sigarette, kinnitas viimase elukaaslane. K. B. ütluste kohaselt olevat kannatanu vastanud sellisele küsimisele alati ühtmoodi: „Mine teeni ise raha, ma ei anna sulle suitsu“ /kohtutoimik II köide lk. 3/. Selline äraütlemine: lause koos eemale lükkava käežestiga/tõukega võis olla alkoholi tarvitanud alaealisele süüdistatavale, kes oli just konfliktis osalenud ning seal olles ka kukkunud, au pihta käiv ning ajendada teda jõulisemale ründele. Seda, et K. A. oleks olnud keskmisest agressiivsem inimene, materjalidest ei nähtu. Kannatanu elukaaslase ütluste kohaselt hoidus K. A. alati konfliktidest. Nii selgitas kannatanu elukaaslane, et isegi kui tema enda sõbrad kaklesid, siis võttis K. A. tal käest kinni, et hakkame koju minema, see oli alati nii /kohtutoimik II köide lk. 4/. K. A. õde M. L. kinnitas, et ei mäleta tema elu jooksul, et vend oleks kuskil kakelnud või kaklustesse sattunud /kohtutoimik II köide lk. 11/. Ka isiku karistusregister ei 15
(28)viita kuidagi tema vägivaldsusele /kohtutoimik I köide lk. 54-55/. Süüdistatava kaitsja küll soovis kohtuistungil viidata mingile füüsilisele konfliktile kodustes tingimustes K. A. ja elukaaslase K. B. vahel, kuid ka juhul kui midagi sellist aset leidis, saadi sellest omavahelises suhtes üle. Samuti ei viita see kuidagi, et isikul oleks kombeks alkoholi tarvitanuna muutuda agressiivseks ja asuda konflikte füüsilise vägivallaga lahendama. M. L. kirjeldatud kannatanu taganemistegevus haakub kannatanut iseloomustava materjaliga ja näitabki, et ta ei soovinud konfliktides osaleda ning füüsilist vägivalda kasutada. Samas nähtub süüdistatava elukäigust tema noorest east olenemata arvestatav agressiivsus ning mitmed kokkupuuted õiguskaitseorganitega. Kohtu hinnangul ei kinnita ka tunnistajate kirjeldused A. S. käitumise kohta sündmuskohal, et isik oli hädakaitseseisundis. Nii on kirjeldanud tunnistaja M. L. , et A. S. tahtvat veel maas lamavat K. A. jalaga lüüa, kuid sõbrad hoidsid teda kinni, et ta ei ründaks teda enam. Tema käitumine oli agressiivne: ta karjus midagi ja ta rabeles hirmsasti /kohtutoimik II köide lk. 10/. Tunnistaja S. O. märkis, et kuulis, kuidas K. B. karjus, et mida sa värdjas tegid ja süüdistatav vastas, et vähe sai raisk. Samuti hoidis süüdistatav oma kätt randmest kinni /kohtutoimik II köide lk. 14/. Süüdistatava bravuurset ja agressiivset olekut kinnitavad ka tunnistaja R. L. ütlused, mille kohaselt kuuldes järsku xxxxxxxxx pubi ees kähmlust, lõpetas ta kõne ja läks toimuvat vaatama. Siis sattus ta süüdistatava ette, kes ütles tunnistajale, et kas tahad ka saada, ilma et tunnistaja oleks kuidagi süüdistatavat kõnetanud /kohtutoimik II köide lk. 13/. Tunnistajate ütlustest nähtuvalt oli süüdistatav veel haiglaski ärritunud ja agressiivne. K. A. elukaaslane K. B. kuulis haiglas, kuidas süüdistatav väljendas enda meelsust toimunu osas, öeldes, et raisk, kui saaks, annaks veel /kohtutoimik II köide lk. 4/. Seda K.B. kohtueelses menetluses 24.11.2018 ülekuulamisel ilmselt ei avaldanud, sest süüdistatava kaitsja püüdis sellekohaseid ütlusi avaldada. Kohtu hinnangul selleks vajadus puudus, sest tegemist ei ole süüdistust sisustava asjaoluga. Pealegi võib väita, et K.B. oli sündmuse toimumise ajal ilmselgelt endast väljas ning tema tähelepanu oli suunatud eelkõige olulisematele asjaoludele nagu kannatanu tervislik seisund, mistõttu ta ei pruukinudki ülekuulamise ajal süüdistatava väljaütlemist oluliseks pidada. Teisalt see asjaolu ei oma süüdistuses toodud asjaolude suhtes ka tähtsust. Samas on märkimisväärne, et kriminaalasjas leidus veel teinegi tunnistaja, kes A. S. üleolevat käitumist haiglas tähendas. Seda, et süüdistatav oli veel haiglaski üleoleva käitumisega ega tundnud kahetsust, et on kellelegi viga teinud, märkis ka tunnistaja M. L. Ta kuulis samuti A. S. haiglas ütlevat, et vähe sai, annaks veel /kohtutoimik II köide lk. 11-12/. Eelkirjeldatud käitumine ei ole omane isikule, kes on just olnud õigusvastase ründe ohver ning pidanud ennast kaitsma. Bravuurikas käitumine sündmuskohal, vajadus sõpradel sekkuda konflikti ja tõmmata süüdistatav eemale vältimaks edasisi lööke kannatanu suhtes ei ole omane juhusliku ründe ohvrile, vaid ärritunud ründajale. Eelneva põhjal on kohus jõudnud järeldusele, et väited hädakaitses toimimise kohta paljasõnalised ning kantud soovist vabaneda vastutusest. Kuivõrd ei esinenud hädakaitseseisundit, ei tule analüüsida pikemalt ka hädakaitsepiiride ületamist. Samuti ei ole tuvastatavad teised õigusvastasust välistavaid asjaolud. Kohus on seisukohal, et isik on süüdiv ning puuduvad süüd välistavad asjaolud. Kõiki eeltoodud ja kohtu poolt arvesse võetud tõendeid analüüsides ja neid kogumis hinnates, leiab kohus, et süüdistatava A. S. poolt toime pandud tegu vastab KarS § 118 lg 1 p 7 tunnustele ning tuleb vastavalt ka kvalifitseerida. A. S. süü KarS § 118 lg 1 p 7 kirjeldatud teo toimepanemisel on leidnud täielikku tõendamist. Süüdistatav A. S. tuleb tema poolt toime pandud kuriteos süüdi mõista ja teda tuleb karistada. 16
(28)
  1. Karistuse kohaldamisest Karistusseadustiku ( edaspidi KarS ) § 56 järgi on karistamise aluseks isiku süü. Karistamisel arvestab kohus vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlasi edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus leiab, et süüdlasele tuleb mõista selline karistus, milline avaldaks mõju talle ka edaspidi, mis samas saavutaks ka karistamise eesmärgi õiguskorra kaitsmise huvides ja hoiaks edaspidi süüdlase uute süütegude toimepanemisest. KarS § 118 lg 1 p 7 sanktsioon näeb karistusena ette nelja- kuni kaheteistaastase vangistuse. Karistusseadustiku üldosas asuva § 45 lg 2 kohaselt ei või kuriteo toimepanemise ajal nooremale kui kaheksateistaastasele isikule mõista tähtajalist vangistust üle kümne aasta ega eluaegset vangistust. Seega karistusraamid käesoleva kaasuse puhul on 4-10 aastat vangistust. Süüdistatava A. S. käitumises ei esine KarS § 57 lg-s 1 nimetatud karistust kergendavaid ega KarS § 58 nimetatud raskendavaid asjaolusid. KarS § 57 lg 2 tulenevalt võib kohus karistust kergendavaks pidada ka KarS § 57 lg-s 1 nimetamata asjaolusid. Süüdistatav oli teo toime pannud alaealisena ning kohtu hinnangul on KarS § 57 lg 2 tulenevalt põhjendatud antud asjaolu arvestada karistust kergendavana. Alaealistel on elukogemust vähem ning sellest tulenevalt ei ole võimed tagajärgi ette näha, käitumist planeerida ja tegevusi juhtida samased täiskasvanutega. Siiski oli A. S. peagi saamas täisealiseks. Kuritegu leidis aset
  2. novembril, mil süüdistatav oli 17-aastane ning vähem kui nelja kuu pärast sai isik täisealiseks. Tema eluviise hinnates võib aga asuda seisukohale, et kuigi ta juriidiliselt oli veel alaealine, siis faktiliselt oli tegemist aga täisealise elukorraldust harrastava isikuga. Öösiti harrastas pubides/baarides käimist, tarvitas sageli alkoholi, kooselu endast kaks korda vanema elukaaslasega, õpingud katkestatud. Kohus on juba eespool korduvalt märkinud, et ka süüdistuse sisuks oleva sündmuse ajal oli süüdistatav alkoholijoobes ja viibis öisel ajal pubis. Seega nõustub kohus suurel määral prokuröriga, et antud asjaolu juures ei saa lähtuda kitsalt alaealiseks olemisest ning on oluline silmas pidada ka isiku tegelikku vanust ja peatset täisealiseks saamist. Toime pandud tegu on esimese astme kuritegu. Alkoholijoobes alaealine süüdistatav kasutas talle poksitrennides õpetatud ohtlikke erioskusi ilma poksispordis kohustuslike kaitsevahenditeta kannatanu suhtes. Tegemist ei ole ka lihtsalt hobikorras poksimas käinud isikuga, vaid treeneri käe all mitu korda nädalas harjutanud võistlussportlasega, kes saavutas häid tulemusi ning on kaks korda tulnud Eesti meistriks /kohtutoimik II köide lk. 70/. Sooritatud löök vastas isiku kvalifikatsioonile ning vaid ühe täpselt ajastatud, sihitud ning jõulise löögiga muutis süüdistatav kannatanu teadvusetuks. Selle löögi tulemusel kukkus kannatanu maha asfaldi/kivisillutise peale, mis suurendas kannatanu peapiirkonna vigastusi veelgi. Poksitreeningutel oli isikule selgitatud löökide potentsiaalseid tagajärgi ning treeneri poolt ka seda, et oskuseid tohib kasutada vaid poksiringis. Sellest hoolimata asus süüdistatav jõuliselt ründama pubi ees talle tõenäoliselt suitsuandmisest keeldunud kaaskodanikku. K. A. ei olnud süüdistatava jaoks võrdne vastane, kuigi kasvult ja kaalult süüdistatavast suurem, ega soovinud konflikti. Selg ees taganemine ja käte pea ette tõstmine on universaalselt arusaadav taganemistegevus andmaks märku soovist vältida vägivaldset konflikti. Süüdistatav aga sellest välja ei teinud ning ründas „nurka aetud“ vastast otsustava löögiga. Tegemist ei olnud arusaamatusega ega juhuslikult tabanud löögiga. 17
(28)Oma teoga põhjustas süüdistatav pöördumatu tagajärje ning tekitas K. A. lähedastele korvamatut kahju. On äärmiselt tähelepanuväärne, suisa erandlik, et kannatanute ees süüdistatav ei ole mingil viisil vabandanud ning vältis seda järjekindlalt ka kohtumenetluse ajal. Seejuures tuues põhjenduseks kohtuistungil viibinud kannatanute, kelleks on kaks naisterahvast, kartmise või nendepoolse väidetava solvamise. Tõsi, süüdistatav avaldas kahetsust, kuid üksnes isiku enda vaatenurgast. A. S. avaldas kahetsust selle üle, et mida ta on pidanud kriminaalmenetluse tõttu üle elama ning et tema poksijakarjäär katkes. Tuleb jaatada, et kriminaalmenetlus põhjustab uurimise all olevaile isikuile üleelamisi, stressi. Kuid nii kriminaalmenetluse kui ka sportlaskarjääri katkemise algpõhjuseks on siiski olnud süüdistatava enda valikud. Empaatia puudumine kannatanud poole suhtes räägib aga süüdistatava egoismist. A. S. on isik, kellel on ka varasemalt olnud kokkupuuteid õiguskaitseorganite ja kohtutega. Nii on isikut politsei poolt korduvalt karistatud alaealisena alkoholi tarvitamise eest rahatrahviga, need on tasumata. Praktiliselt aasta enne käesolevat sündmust on A. S. osalenud grupilises jalgrattavarguses. Kohtu infosüsteemi andmetel selles kriminaalasjas kohus kohaldas mais 2019 süüdlase suhtes oportuniteeti, määrates prokuratuuri ettepanekul kohustuseks ühiskondliku töö tegemise 40 tunni ulatuses ja hüvitama tekitatud kahju. Need kohustused on täidetud. Veelgi olulisem on fakt, et teda on 2015. aastal kriminaalkorras karistatud KarS § 121 lg 1 alusel selle eest, et ta lõi õhtusel ajal tänaval teisele isikule noaga õlavarre piirkonda. Kuriteo eest karistati teda 3 kuu pikkuse tingimisi vangistusega, allutades isik käitumiskontrollile 1 aastaks ja 6 kuuks. Kohus on seega A. S. katseaega kohaldades andnud võimaluse muuta oma eluviise, suhtumist õiguskorda ja asuda käituma õiguskuulekalt, kuid süüdistatav ei ole teinud sellest järeldusi. Ka eelkirjeldatud kuritegu süüdistatav pisendas, märkides noaründe kohta, et pigem kriimustas noaga teist isikut /kohtutoimik II köide lk. 66/. Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka süüdistatava noorust, toimepandud tegu, süü suurust ning asjaolu, et tegemist on isiku jaoks esimese reaalse vangistusega. Kuigi tegemist on alaealisega, on tema süü toimepandud teos nii suur, et võimalik ei ole mõista tingimisi vangistust ega osaliselt ärakantavat ehk šokivangistust. See ei omaks süüdlasele piisavat mõju. Kriminaalasjas kogutud materjalidest nähtub üheselt süüdlase poolt järjekindel õigusrikkumiste toimepanemine ja seda hoolimata oma noorest east. Ta ei soovi oma vigadest õppida ega vabaneda kuritegelikest käitumismallidest. Kohtu hinnangul on isikus tugevalt juurdunud kuritegelikud käitumismallid, mida varasemate eri liiki karistusega muuta ei ole õnnestunud. Tema poolt toime pandud kuriteod on hoolimata varasematest karistustest muutunud ajas järjest raskemaks ning on nüüd päädinud noore mehe surmaga. See fakt näitab tema ükskõikset suhtumist teistesse inimestesse, aga ka õiguskorda üldisemalt. Lisaks eripreventsioonile peab mõistetav karistus avaldama mõju kogu ühiskonnale ehk täitma üldpreventiivset eesmärki. Igasuguse intensiivsusega füüsilise vägivalla kasutamine omavaheliste arusaamatuste klaarimiseks on lubamatu. Surmaga lõppenud raske kehavigastuse tekitamise eest mõistetav karistus peab andma ka ühiskonnale selge signaali selle kohta, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt. Arvestades KarS § 56 lg 1 sätestatut ja eelkirjeldatud asjaolusid, asub kohus seisukohale, et süüdistatavat tuleb KarS § 118 lg 1 p 7 järgi karistada sanktsiooni keskmisele (7 aastat ) lähedase 6-aastase vangistusega. Sellest tuleb maha arvata eelvangistuses viibitud aeg 3 päeva, mistõttu ärakandmisele kuulub vangistus tähtajaga 5 aastat 11 kuud ja 27 päeva. Kohtu hinnangul tuleb A. S. suhtes tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada ning tema suhtes tuleb kohaldada tõkendit vahistamine. 18
(28)KrMS § 127 lg 1 kohaselt arvestatakse tõkendit valides kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise, kuritegude toimepanemise jätkamise või tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust, karistuse raskust, kahtlustatava tervist, perekonnaseisu ja muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid. KrMS § 130 lg 41 järgi võib kohus vahistada vabaduses viibiva süüdistatava, et tagada süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmine. Riigikohus on lahendis asjas nr 3-1-1-31-10 märkinud: “Seega tuleb kohtul raskemaliigilise tõkendi valimisel esitada otsuses põhjendused ja näidata asjaolud, mis tingivad senise menetluse käigus kohaldatud tõkendi muutmise. Vahistamise korral peab kohus kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku regulatsiooniga põhistama, miks ta peab vajalikuks süüdistatavalt vabaduse võtmist ja millistele faktilistele asjaoludele selline järeldus rajaneb.“. Kohtu hinnangul tingib raskemaliigilise tõkendi vajalikkuse esmalt asjaolu, et tegemist on süüdistatava jaoks esmakordse reaalse vangistusega. Seejuures on tegemist pikaajalise vangistusega. Teiseks omab süüdistatava Inglismaal tuttavaid ning sugulasi ning ka kohtueelse menetluse ajal soovis A. S. riigist lahkuda. Tõsi, kaitsja avaldas eelistungil, et süüdistatav sooviks asuda tööle laevale, kuid tõendeid kohtule ei esitatud. Süüdistataval ei ole alalist töökohta, ta ei õpi ning ta elab ema juures. Kinnisvara ei oma, elukorralduslikud kohustused puuduvad. Seega tal puuduvad Eesti Vabariigis sellised pidepunktid, mis välistaksid või teeks vähetõenäoliseks isiku elama asumise välismaale. Süüdimõistmine raskes kuriteos ja pikk vangistus võivad anda lahkumiseks täiendava tõuke. Samuti ei saa mööda vaadata asjaolust, et A. S. puhul ei ole välistatud ka uute kuritegude toimepanemine. Isiku eelnev elukäik, s.o arvukad väärteod ja varasemad kuriteod ning lävimine kriminaalse seltskonnaga näitab isiku kergekäelist suhtumist õigusrikkumistesse. Ka käesolevas kuriteos ei ole isik endal vähimatki süüd näinud, mis viitab, et tema hoiakutes ei ole muutusi toimunud ega toimumas. 5. Tsiviilhagi Kannatanu K. B. esindaja Aivar Pilv on esitanud antud kriminaalasjas ka tsiviilhagi nii varalise kui mittevaralise kahju nõudes koos viivistega. Tsiviilhagi kohaselt palub esindaja välja mõista A. S. ja tsiviilkostja D. A. solidaarselt K. B. kasuks kuriteoga tekitatud varaline kahju summas 1404,87 eurot, kuriteoga tekitatud varalise kahju summalt viivis summas 24,77 eurot seisuga 06.05.2019 (kaasaarvatud) ning viivis võlaõigusseaduse järgses määras alates 07.05.2019 kuni põhinõude (s.o 1404,87 eurot) täitmiseni, arvestusega, et kogu väljamõistetav viivissumma seoses varalise kahjuga ei ületa 1404,87 eurot. Samuti palub esindaja välja mõista A. S. ja D. A. solidaarselt K. B. kasuks kuriteoga tekitatud mittevaraline kahju summas 7000 eurot. Alternatiivselt, kui kohus ei pea põhjendatuks kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju suurust antud summas, siis kohtu äranägemisel. Esindaja palub välja mõista A. S. ja D. A. solidaarselt K. B. kasuks kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju summalt (s.o 7000 eurot) viivis võlaõigusseaduse järgses määras alates käesoleva hagi esitamisest kuni põhinõude (s.o 7000 eurot) täitmiseni, arvestusega, et kogu väljamõistetav viivissumma seoses mittevaralise kahjuga ei ületa 7000 eurot. Alternatiivselt, kui kohus mõistab välja A. S. ja D. A. solidaarselt K. B. kasuks kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju kohtu äranägemisel, siis välja mõista viivis võlaõigusseaduse järgses määras alates käesoleva hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. KrMS § 310 lg 1 kohaselt kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. KrMS § 381 lg 6 kohaselt 19
(28)lähtutakse kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilhagi menetlemisel tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust. 5.1. Varaline kahju Kanntanu tsiviilhagi kohaselt on süüdistatava õigusvastase käitumisega tekitatud talle varalist kahju summas 1404,87 eurot. Eelkirjeldatud summa palub kannatanu välja mõista süüdistatavalt ning tsiviilkostjalt solidaarselt. Tekkinud kahju tõendamiseks on kohtule esitatud xxx, sh arve nr xxx, matusetalitusega seotud toimingute eest kogusummas 701 eurot /kohtutoimik I köide lk. 56-57/, mille kannatanu tasus sularahas. Samuti on kannatanu teinud kulutusi 60 euro ulatuses hauaplatsi korrastamiseks, mille eest ta tasu sularahas xxx arve-müügitšeki nr xx alusel /kohtutoimik I köide lk. 57/. K. A. surma tõttu oli vaja läbi viia pärimismenetlus. Selle tõttu on K. B. kandnud xxx arvetelt nr xxx ja xxx nähtuvalt kahju summas 143,87 eurot /kohtutoimik I köide lk. 59-60/. Pärimismenetluses vajalike õigusküsimuste lahendamiseks on kannatanu tellinud õigusteenust xxx, kes on selle kohta kannatanule 16.04.2019 esitanud arve summas 500 eurot /kohtutoimik I köide lk. 62/. Kannatanu tasus arve 03.05.2019 /kohtutoimik I köide lk. 63/. Kohtuotsuse punktis 3 on leidnud tuvastamist, et kannatanu K. A. surma põhjustas oma tegevusega süüdistatav A. S. . Eelkirjeldatud kulutused, mida K. B. on kandnud, tekkisid K. A. surma tõttu. Ilma süüdistatava poolt K. A. surma põhjustamiseta ei oleks eelnimetatud kulutusi K. B. antud asjaoludel tekkinud. Järelikult on kahju tekkimine põhjuslikus seoses süüdistatava tegevusega (

§ 127

lg 4).

§ 1043

kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu surma põhjustamisega (

§ 1045lg 1 p 1).

Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine.

§ 1050

lg 1 kohaselt ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.

§ 104

lg 2 kohaselt on süü vormideks hooletus, raske hooletus ja tahtlus.

§ 1050

lg 1 tulenevalt süüd eeldatakse hooletuse vormis ning antud juhul põhjustas süüdistatav õigusvastase tagajärje raske hooletusega

§ 104mõttes.

Süüdistatav sooritas ühe professionaalse nokauteerimislöögi ilma kaitsevahenditeta kannatanu suhtes parkimisplatsil, kus polnud ühtegi pehmet pinnaseosa. Kuigi kannatanu surma süüdistatav ei soovinud, oli eelkirjeldatud tingimustel kannatanu löömisel jõuga, mis tõi kaasa tema kukkumise, suure tõenäosusega teatud ulatuses ettenähtav ka kannatanu surm, millega paratamatult kaasnevad matusekulud ning võimalikud pärimismenetluse kulud.

§ 127

lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

§ 129

lg 1 kohaselt tuleb isiku surma põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral hüvitada surma põhjustamisest tekkinud kulud, eelkõige mõistlikud matusekulud. Kohtu hinnangul on matusekulude summa mõistlik. Samuti on mõistlikud K. A. ootamatu surmaga kaasnenud pärimismenetluse läbiviimise kulud. K. A. ei olnud enne oma surma koostanud testamenti ning K. B. ei olnud K. A. järel pärijaks ka pärimisseaduse järgi. Üheks seadusjärgseks pärijaks oli K. B. ja K. A. ühine alaealine laps PärS § 13 lg 1 alusel, kelle nimel kannatanu pärandist loobus. 20

(28)Kuivõrd pärandvara inventuuri läbiviimisel ilmnes vajadus esitada viivitamata avaldus pärandvara pankroti väljakuulutamiseks, millise avalduse koostamine nõuab juriidilisi eriteadmisi, on põhjendatud ka õigusabi teenuse kasutamine. Tegemist on kuluga, mida K. B. ei oleks pidanud kandma, kui ei oleks esinenud süüdistatava õigusvastast tegu K. A. suhtes. Eeltoodust tulenevalt vastutab A. S. K. B. tekitatud varalise kahju eest. A. S. on sündinud 19.03.2001 ning sündmuse ajal 24.11.2018 oli ta 17-aastane.

§ 1053

lg 2 kohaselt vastutavad vanemad või eestkostja, sõltumata oma süüst, 14–18-aastase isiku poolt teisele isikule tekitatud kahju eest, kui nad ei tõenda, et nad on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Kohtu hinnangul ei saa nõustuda tsiviilkostja ja tema esindaja seisukohaga, mille kohaselt on süüdistatav A. S. ema, tsiviillkostja D. A. teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. D. A. on kinnitanud, et kodune olukord on armastav ja austav. Ta viib läbi lastega vestlusi, et nad peavad saama normaalseteks inimesteks ning kui on tundnud pojal alkoholi lõhna, on selgitanud, et alkohol pole nii tähtis ja tema emana on alati selle vastu /kohtutoimik II köide lk. 56-57/. Samas nähtub süüdistatavat iseloomustavast materjalist, et isiku käitumine on probleemne olnud pikalt, mistõttu ilmselgelt pehmed meetodid nagu ema vestlused ei ole olnud tõhusad. Paraku täiendavaid samme tsiviilkostja oma poja osas ette ei ole võtnud. xxx iseloomustuse kohaselt jäeti süüdistatav

  1. klassis kaks korda klassikursust kordama ning alates 2014/2015 aastast asus isik õppima käitumisraskustega õpilaste klassis /kohtutoimik II köide lk. 187/. Isiku ema selgitas puudumisi tervislike probleemidega, kuid antud iseloomustuses ei ole tervislikele põhjustele absoluutselt viidatud. Märgitud on hoopis, et isikul puudus õpimotivatsioon ja kuigi ema proovis aidata, ei saanud A. laiskuse pärast midagi teha, et ta koolis käiks. Eelnev aga näitab, et juba päris tükk aega tagasi on ema minetanud kontrolli oma poja motiveerimiseks ja suunamiseks.
  2. aasta alguses karistati süüdistatavat teise isiku noaga ründamise eest ning sama aasta lõpus esimest korda alaealisena alkoholi tarvitamise eest. Noaga ründamise kohta märkis süüdistatava ema käesoleva asja kohtuistungil, et kannatanu selles asjas oli isik, kes tema poega narritas ja peksis. Samas kõik lapsed, keda on kehakaalu pärast koolis mõnitatud, ei lähe teistele selle eest noaga kallale. Samuti märkis tsiviilkostja, et tegelikult poega rünnati enne ja ta kaitses ennast /kohtutoimik II köide lk. 61-62/. Ka tegi tsiviilkostja etteheiteid xxxxxxxxx pubi suunas, et alaealisi on sisse lastud. See tõepoolest on möödalaskmine pubi poolt, kuid kui kodustes tingimustes oleks selgeks tehtud alaealisena öisel ajal lõbustusasutustes viibimise ja alkoholi tarvitamise lubamatus, ei läheks alaealised noored üritamagi pubisse sissesaamist. Samuti märgib kohus, et konflikt ise toimus pubi ees parklas, sisuliselt tänaval, kus pubi ei kontrolli mööduvate/peatuvate/viibivate isikute vanust. Nii süüdistatava kui tema ema ütlustest nähtub ühtne mentaliteet, mille kohaselt keeldutakse enda käitumise eest isikliku vastutuse võtmisest ning kaldutakse süüdistama teisi osapooli. Alates
  3. aastast on süüdistatavat karistatud 4 korda 4 aasta jooksul alaealisena alkoholi tarvitamise eest. See üksnes näitab, mitu korda A. S. alkoholi tarvitamisega on korrakaitsjatele vahele jäänud, aga mitte tegelikku tarbimist. Ka käesolevas asjas etteheidetava teo toimepanemisel oli süüdistatav joobes. Seejuures tuli süüdistatava ema enda selgituse kohaselt 24.11.2018 süüdistatavat xxxxxxxxx pubist koju tooma. Ometigi kui poeg tahtis edasi pubis aega veeta ja tantsida, D.A. ei olnud resoluutne ega käitunud otsustavalt. Teisisõnu ta ei võtnud poega kaasa ega lahkunud pojaga koos pubist, mis olevat tema eesmärk olnud. Vastupidi, D. A. nägi oma vana tuttavat ja asus ta viimasega hoopis muljetama ega lahkunud /kohtutoimik II köide lk. 58/. Seega saab jõuda järeldusele, et süüdistatava ema ei suhtunud siiski vajaliku rangusega poja õigusvastastesse tegemistesse. Kokkuvõtvalt pidi D. A. ilmselgelt aru saama, et pojaga peetavad vestlused ei oma piisavat mõju, kui neist olenemata jätkab A. S. aastast aastasse sarnase probleemse käitumisega. Seda, miks ta abi mujalt ei otsinud, põhjendas ta ühest küljest sellega, et ei teadnud, et oleks keegi, 21

(28)kes saab abistada, aga ka seetõttu, et ei pidanud vajalikuks, et keegi tuleks abistama /kohtutoimik II köide lk. 62/. Eelnevast kogumis järeldub kohtu hinnangul, et isiku ema ei teinud endast kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist ning tsiviilkostja vastutus ei ole välistatud.

§ 1053

lg 4 kohaselt kui kahju õigusvastase tekitamise eest vastutab ka laps ise, on lapse ja vanemate omavahelises suhtes vastutavaks üksnes vanemad. Võlaõigusseaduse kommentaaride kohaselt vastutab kahju tekitanud alaealine kannatanu ees solidaarselt koos vanemaga.

§ 1053

lg-st 2 tulenev vastutus ei lõppe kahju põhjustanud isiku täisealiseks saamisega.3 Kohtu hinnangul on menetluses uuritud tõendite alusel tsiviilhagi varalise kahju osas summas 1404,87 eurot põhjendatud täies ulatuses. A. S. ja D. A. tuleb välja mõista solidaarselt K. B. kasuks kuriteoga tekitatud varaline kahju summas 1 404,87 eurot. Lisaks on kannatanu esindaja taotlenud kuriteoga tekitatud varalise kahju summalt viivise väljamõistmist solidaarselt A. S. ja D. A. summas 24,77 eurot seisuga 06.05.2019 (kaasaarvatud) ning viivist võlaõigusseaduse järgses määras alates 07.05.2019 kuni põhinõude (s.o 1 404,87 eurot) täitmiseni, arvestusega, et kogu väljamõistetav viivissumma seoses varalise kahjuga ei ületa 1 404,87 eurot.

§ 113

lg 3 sätestab, et kui isikule tuleb hüvitada tema poolt tehtud kulutused, võib neilt nõuda viivist alates kulutuste tegemisest.

§ 113

lg 1 järgi loetakse viivise määraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Hetkel on viivise määraks päevas 0,02 % (8 % / 365 päevas; väljaandes Ametlikud Teadaanded 01.01.2019 avaldatud intressimäära teate kohaselt teatas Eesti Pank, et

§ 94

lg-s 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimise operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 01.01.2019 oli 0,00 %). TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohtu hinnangul on põhjendatud viivisenõue summas 24,77 eurot seisuga 06.05.2019 (hagi esitamise kuupäev, kaasaarvatud). Matuskulud summas 701 eurot tasus kannatanu 29.11.2018 ning sellest kuupäevast alates tuleb antud summalt ka viivist arvestada. Päevas on viivise summaks 0,14 € (701 € x 0,02 %), mis teeb kuni hagi esitamiseni viivise summaks 22,26 € (0,14 € x 159 päeva). Hauaplatsi korrastuskuludelt summas 60 eurot, mille eest tasus kannatanu 25.03.2019, on viivise summaks päevas 0,01 € (60 € x 0,02 %). Hagi esitamise seisuga on viivise summa 0,43 € (0,01 € x 43 päeva). Notari tasudelt summas 143,87 €, mille isik tasus 12.03.2019 on viivis päevas 0,03 € (143,87 € x 0,02 %) ning käesoleva tsiviilhagi esitamise seisuga on viivise summa 1,68 € (0,03 € x 56 päeva). Pärimismenetluse õigusabikuludelt summas 500 eurot, mille isik tasus 03.05.2019 on päevas viivise summaks 0,1 eurot (500 eurot x 0,02 %). Tsiviilhagi esitamise seisuga on viivise summa 0,4 eurot (0,1 eurot x 4 päeva). 3 P. Vraul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi - Võlaõigussseadus III, Tallinn 2009, lk 683. 22

(28)Kohtu hinnangul on põhjendatud ka viivisenõue

§ 113

lg 1 järgses määras alates 07.05.2019 kuni põhinõude (s.o 1 404,87 eurot) täitmiseni, arvestusega, et kogu väljamõistetav viivissumma seoses varalise kahjuga ei ületa 1 404,87 eurot. Seega tuleb A. S. ja D. A. välja mõista solidaarselt K. B. kasuks kuriteoga tekitatud varalise kahju summalt viivis võlaõigusseaduse järgses määras alates 07.05.2019 kuni põhinõude täitmiseni, arvestusega, et kogu väljamõistetav viivissumma seoses varalise kahjuga ei ületa 1 404,87 eurot. 5.2. Mittevaraline kahju. Esindaja on esitanud tsiviilhagis mittevaralise kahju nõude summas 7000 eurot, alternatiivselt kohtu äranägemisel. Samuti palutakse tsiviilhagis A. S. ja D. A. solidaarselt välja mõista kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju summalt viivis võlaõigusseaduse järgses määras alates käesoleva hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni, arvestusega, et kogu väljamõistetav viivissumma seoses mittevaralise kahjuga ei ületa põhinõude summat. Kohtu hinnangul on tsiviilhagis esitatud mittevaralise kahju nõue summas 7000 eurot põhjendatud. Süüdistatav tekitas K. A. raske kehavigastuse, mille tulemusel saabus kannatanu surm. Kuigi kannatanu surma isik ei soovinud, oli kaasuse asjaoludest tulenevalt kannatanu võimalik surm süüdistatavale ettenähtav. Samuti pidi süüdistatavale ettenähtav olema, et noore mehe vägivaldne surm võib põhjustada tema lähedastele arvestatavaid hingelisi üleelamisi.

§ 128

lg 5 järgi hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.

§ 128

lg 6 sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus.

§ 134

lg 3 kohaselt võivad isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud.

§ 134

lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Riigikohus on lahendites asjades nr 3-2-1-19-08 ja 3-1-1-57-10 käsitlenud

§ 134lg 3 mõisteid „lähedased“ ning „erandlikud asjaolud“.

Lähedasteks

§ 134

lg 3 mõttes on üldjuhul surnud isikuga koos elanud abikaasa ning vanemad lastele. Samas on Riigikohus seisukohal, et läheduse üle otsustamisel tuleb iga üksikjuhtu hinnata eraldi, lähtudes mh isikute sugulusest, perekondlikest sidemetest, senisest elukorraldusest ja muudest asjaoludest. K. B. ja K. A. elasid materjalidest nähtuvalt koos alates 2001.aastast, so 17 aastat ning neil oli ka ühine laps /kohtutoimik II köide lk. 3/. K. A. aitas kasvatada samas majapidamises ka K. B. lapsi. Kohtu hinnangul oli K. B. ja K. A. suhe läheduselt võrdne abielupaariga ning pika kooselu abieluna mitteregistreerimine ei muuda suhet kaugemaks. Tänapäeva ühiskonnas on väga levinud mitteabieluline kooselu. Selle mingil põhjusel abieluna registreerimata jätmine ei tähenda, et kahe 17-aastat koos elanud inimese lähedus ning kaotusvalu oleks selle võrra väiksem. Seega on K. B.

§ 134lg 3 mõttes lähedaseks.

Tsiviilkostja esindaja on märkinud, et depressioon, raske üleelamine ja kurvameelsus on normaalsed reaktsioonid lähedase surmale, mis on iseloomulikud igale surmale. See on 23

(28)tavapärane, et surijast jääb maha lähedane. Surm ise on normaalne, me kunagi suremegi. Erilised asjaolud puuduvad /kohtutoimik II köide lk. 137-138/. Kuigi väide, et me kõik sureme ei ole vale, on see antud kaasuse kontekstis asjakohatu ja lugupidamatu. K. A. näol oli tegemist noore mehega, kelle surm saabus järsku ning vägivaldselt. Seejuures nägi K. A. pikaajaline elukaaslane sekundid peale rünnet temale kallist inimest maas liikumatult vereloigus lebamas. Vaid viis minutut enne seda nauditi sõprade ja teineteise seltskonda ning moment hiljem oli pikaajaline elukaaslane kontaktivõimetuna maas. Haiglas ei õnnestunud kannatanul elukaaslasega samuti verbaalset kontakti saada. 25.11.2018 võeti K. B. juba ühendust organidoonorluse teemal, millest sai ta järeldada, et viimnegi lootus, et K. A. naaseb tema ellu, on kustunud. Seejuures ei saa mööda vaadata süüdistatava käitumisest peale rünnakut. A. S. suhtus tunnistajate ütlustest nähtuvalt üleolevalt ja ükskõikselt toimepandusse, olles märkinud nii xxxxxxxxx pubi ees kui ka haiglas, et kui saaks annaks veel. Selline käitumine – enesekeskne räige lugupidamatus inimelu ja teiste inimeste kannatuste suhtes – suurendas kannatanu läbielamisi veelgi. Ajal, mil kannatanu muretseb lähedase elu pärast, bravuuritseb ründaja kõrval ja avaldab soovi täiendava vägivalla kasutamiseks, andes seeläbi mõista, et ta ei pidanud kannatanu elu mitte millekski. Ka peale sündmust ei ole süüdistatav ega viimase pere vabandanud kannatanu ees, millest järjekindlalt hoiduti ka kohtuistungitel. Kohtule esitatud K. B. meditsiinidokumentidest nähtuvalt on kannatanul tuvastatud xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, xxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxx. xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxx. xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx ((xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx)). Samuti on kohtule esitatud xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Vastusest nähtuvalt on nii xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx/xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx-xxx/ kohtuistungil sündmuse kohta ütlusi andes ilmnes selgelt, et sündmuste taasesitamine oli K. B. emotsionaalselt väga raske. Samuti loobus K.B. kohtuistungitel osalemisest, lahkudes kohe peale ütluste andmist. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 17. detsembri 2012 otsuses nr 3-1-1-116-12 punktis 18 leidnud: „väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-19-08, p 13 ja 22. oktoobri 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-85-08, p 13).“. Nähtuvalt riigikohtu poolt 2017 aprillis koostatud analüüsist „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviil- ja kriminaalasjades esimese ja teise astme kohtutes 2016. aastal“4, jäid hüvitised vahemikku 5000–127 800 eurot, mediaan oli 17 500 eurot. Tähelepanu tuleb siiski pöörata sellele, et 127 800 euro suurune hüvitis, mis tõstis oluliselt ka keskmise hüvitise määra, on üle 4 https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/analyysid/2017/Mittevaralise%20kahju%20h%C3%BCvita mine%20tsiviil-%20ja%20kriminaalasjades%202016.pdf 24
(28)kahe korra suurem kui järgmine väljamõistetud hüvitis (50 000) ning ei ole eelviidatud analüüsi kohaselt kooskõlas ühiskonna heaolutasemega. Tegemist oli tsiviilhagiga nõustumisega. Kohus arvestab mittevaralise kahju suuruse määratlemisel eelmärgitud analüüsis käsitletud 2016 aastal välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitiste lahendeid5. Analüüsi kohaselt mõisteti antud aastal tsiviilhagi välja 5 juhul: • Tulistamise tagajärjel hukkunud lähedase surma kajastamine meedias – hüvitis 10 000 eurot (kaks kannatanut, mõlemale hüvitis 5000 eurot). • Lähedase isiku tapmise pealtnägemine – hüvitis 20 000 eurot (üks kannatanu, tapmise episoodile järgnes ka kannatanu enda ründamine, kuid otsuses on hüvitis välja mõistetud kogumis). • Liiklusõnnetusega põhjustatud lähedase isiku surma pealtnägemine – hüvitis 10 000 eurot (üks kannatanu). • Joobes juhtimise ja kiiruseületamisega põhjustatud liiklusõnnetus, mille tagajärjel hukkus väike laps – hüvitis 50 000 eurot (mõlemale lapsevanemale) ja lisaks hukkunu venna kasuks mõistetud 15 000 eurot. • Liiklusõnnetusega põhjustatud kolme isiku surm – hüvitis 127 800 eurot (üks kannatanu, kelle ema ja laps õnnetuses hukkusid). Eelnevalt on kohus juba erakorraliste asjaolude analüüsimise juures leidnud, et tegemist on piisavalt erakorraliste asjaoludega, mis õigustavad mittevaralise kahju hüvitamist kannatanu lähedase poolt ning käsitlenud sealjuures sündmuse asjaolusid. Tegemist oli seadusekuuleka noore mehega, kes kasvatas enda ja elukaaslase lapsi. Tunnistaja M. L. ütlustest tulenevalt oli kannatanu harv külaline pubis /kohtutoimik II köide lk. 10/. Samuti on tõendatud, et juhtum mõjutas ja mõjutab jätkuvalt kannatanu ja seeläbi ka tema laste elukvaliteeti. Kogu sündmus oli noore naisterahva jaoks traumeeriv. Seda kogumina alates sellest, kui ta nägi mõni hetk varem elujõulist lähedast liikumatuna vereloigus lamamas, kuidas haiglas püüti K. A. kontakti saada ja teda abistada, kuni selleni, et fataalne lõpptulemus sai üheselt selgeks läbi organdoonorluse küsimuse kõigest poolteist päeva peale sündmust. Seejuures intensiivistas kannatanu läbielamisi ka süüdistatavapoolne arrogantsus juhtunu osas. Ka juhul, kui teine inimene lükkaski sigareti andmisest keeldumisel kedagi valu tekitamata käega vastu rinda, mis ühele poolele ei meeldinud, on surm sedavõrd tõsine tagajärg, et inimlikult peaks väiksest konfliktist tulenenud traagiline tagajärg siiski tekitama mingitki kahetsust ja kaastunnet hukkunud inimese lähedaste suhtes. Igasuguse kaastunde puudumise ja ükskõiksuse demonstratiivne väljendamine suurendab paratamatult lähedaste üleelamisi, samas kui kaastundlik vabandamine aitaks kaotusvalu leevendada. Kohtu hinnangul on mittevaraline kahju summas 7000 eurot põhjendatud ning mõistlik. Nõue on põhjendatud ka tsiviilkostja D. A. vastu esitatud osas, kuivõrd eelpool on leidnud tuvastamist, et ka tema vastutab

§ 1053lg 2 alusel alaealise poja tekitatud kahju eest.

Kannatanu ees on A. S. ja D. A. solidaarvõlgnikud

§ 65lg 1ja 2 tulenevalt.

Kohtupraktikat ning käesoleva kriminaalasja asjaolusid kogumis arvestades hindab kohus mittevaralise kahju nõuet summas 7000 eurot põhjendatuks. A. S. ja D. A. tuleb 5 https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/analyysid/2017/Tabel_Mittevaralise%20kahju%20h%C3% BCvitised%20esimese%20ja%20teise%20astme%20kohtutes%20aastatel%202014-2016.pdf 25

(28)välja mõista solidaarselt K. B. kasuks kuriteoga tekitatud mittevaraline kahju summas 7 000 eurot. Kannatanu esindaja on taotlenud A. S. ja D. A. välja mõista solidaarselt K. B. kasuks kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju summalt viivis võlaõigusseaduse järgses määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni, arvestusega, et kogu väljamõistetav viivissumma seoses mittevaralise kahjuga ei ületa 7 000 eurot.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. A. S. ja D. A. on kannatanu ees solidaarvõlgnikud. Kohtu hinnangul on seega viivisnõue solidaarselt süüdistatava ning tsiviilkostja vastu kooskõlas seadusega ning tuleb rahuldada. A. S. ja D. A. tuleb solidaarselt välja mõista K. B. kasuks kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju summalt viivis võlaõigusseaduse järgses määras alates käesoleva hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni, arvestusega, et kogu väljamõistetav viivissumma seoses mittevaralise kahjuga ei ületa 7 000 eurot. 6. Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 alusel hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Seejuures arvestatakse käesoleva KrMS §-s 182 sätestatud erandeid. A. S. kuuluvad riigi kasuks väljamõistmisele järgmised süüdimõistva kohtuotsusega kaasnevad menetluskulud: sundraha 1350 €, kohtuarstliku ekspertiisi tasu 292 € ning kaitsjatasu vandeadvokaadi Mihkel Gaveri osaluse eest kohtumenetluses 4107,70€. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks ka esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. KrMS § 182 lg 2 kohaselt kannab tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse täieliku rahuldamise korral tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemisest tingitud kulud süüdimõistetu või tsiviilkostja. Kannatanu K. B. esindaja Aivar pilv on esitanud taotluse välja mõista A. S. ja D. A. solidaarselt K. B. kasuks kriminaalmenetluses kannatanu lepingulise esindaja kulud summas 20 139 eurot, sh tsiviilhagi esitamisel tasutud riigilõiv summas 450 eurot /kohtutoimik II köide lk. 122-135/. Samuti palub kannatanu esindaja märkida menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni selle täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kriminaalmenetluse seadustiku § 180 lg 1 esimeses lauses märgitu kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Kannatanu poolt kantud kulutused professionaalsele õigusabile olid tingitud kannatanu suhtes toimepandud süüteost, milline on kohtus leidnud tõendamist. Kohtu hinnangul professionaalse õigusabi kasutamine juriidiliste eriteadmisteta kannatanu poolt on vajalik tema õiguste tõhusamaks kaitseks. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on valitud kaitsjale või esindajale makstud tasu ja muud vajalikud kulud käsitatavad menetluskuluna üksnes osas, milles need on mõistliku suurusega. Seega hindab kohus süüdistatavalt väljamõistmise osas antud menetluskulude mõistlikkust. 26

(28)Esindaja Aivar Pilve kohtule esitatud menetluskulude taotluse lisadelt 1-5 nähtuvalt on õigusteenuse osutamisele kokku kulunud ning arvestamise aluseks võetud 74 tundi ja 32 minutit, mil õigusteenust on osutatud hinnaga 150 eurot tund, millele lisandub käibemaks. Arvelt nr xxx nähtuvalt on õigusabi osutatud veel täiendava 18 tunni jagu, kuid selle kohta puudub täpsem selgitus spetsifikatsioonil. Arvel nr xxx on märgitud, et õigusteenust on osutatud 15 tundi, samas sellele vastaval spetsifikatsioonil on õigusteenust osutatud 10 tundi ja 17 minutit ning sõidule kulutatud 5 tundi ja 55 minutit. Kokku on asjas 21 tundi ja 5 minutit kulutatud istungitel osalemisega seoses sõidule ning selle eest palutakse hüvitada sõidukulud hinnaga 120 või 150 eurot tund, millele lisandub käibemaks. Samuti palutakse hüvitada tasutud riigilõiv summas 450 eurot. KrMS § 381 lg 4 kohaselt on tsiviilhagi läbivaatamine kriminaalmenetluses riigilõivuvaba, välja arvatud tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes, kui mittevaralise kahju hüvitamise nõue ei tulene kehavigastuse või muu terviserikke tekitamisest või toitja surma põhjustamisest. Kohtule on tasutud mittevaralise kahju nõudelt riigilõiv summas 450 eurot. See summa tuleb süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõista. Kohtuistungitel osalemiseks kulus arvete spetsifikatsioonidelt nähtuvalt 21 tundi ja 5 minutit aega sõidule, mille hüvitamist samuti taotletakse. Antud tegevusega seoses on arvetelt nähtuvalt tasutud sõidukulude eest 1820€ ilma käibemaksuta, seega x 1,2 =2184 eurot. Samas on arvete ja spetsifikatsioonide juures paiguti tasu arvestatud sõidukulude eest samas määras õigusteenuse osutamisega, so hinnaga 150€ tund, mitte 120€. Tuginedes kohtupraktikale (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 03.06.2013 määruses nr 3-2-1-65-13 ja 12.06.2013 määruses nr 3-2-1-64-13 avaldatu) kohus leiab, et lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saaks nõuda teiselt menetlusosaliselt, saab olla vaid õigusteenuse osutamise tasu. Lisaks otsene sõidukulu, s.o transpordikulu, milleks on nt bussipileti või autokütuse maksumus. Esindaja sõidule kulunud aja hüvitamist ei ole võimalik nõuda teiselt poolelt ka advokatuuriseaduse ega poole ja tema esindaja sõlmitud kliendilepingu alusel. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-98-16 p-s 14 märkinud, et kohtupraktika on aktsepteerinud valitud advokaadi keskmise mõistliku tunnitasuna 120 eurot, millele võib lisanduda käibemaks. Samas on Riigikohus asjas nr 3-2-1-159-16 pidanud mõistlikuks õigusteenuse tunnitasu 170 eurot (käibemaksuta). Võttes arvesse lahenditest möödunud aastaid ning elukalliduse tõusu, mis kajastub kõigis eluvaldkondades, on kohtu hinnangul käesolevas asjas õigusteenuse tunnitasu 150 eurot, millele lisandub käibemaks, mõistlik. Kohtuistungitele kulunud aeg koos lõunaga on istungiprotokollist tulenevalt 27 tundi ja 5 minutit. Kannatanute lepingulise esindaja tasu on selles osas põhjendatud. Arvetelt nähtuvalt on teenust osutatud hinnaga 150€ tund, millele lisandub käibemaks. Kohtu hinnangul on põhjendatud tasu kohutistungitel osalemise eest summas 4875 eurot sh käibemaks (27h 5m x 150€ x =4062,5€ x 1,2) ning see tuleb süüdistatavalt välja mõista. Samuti on kohtu hinnangul põhjendatud tsiviilhagi koostamise ja kohtuistungiteks ettevalmistamisele, sh nõupidamistele ning järelepärimistele kulunud spetsifikatsioonidest nähtuv aeg, so 47 tundi 27 minutit (74 tundi ja 32 minutit, millest on maha arvatud istungitel osalemisele kulunud aeg). Kohtu hinnangul on kulu põhjendatud antud ulatuses summas 8541 eurot sh käibemaks (47h 27m x 150€ x =7117,5 x 1,2) ning see tuleb süüdistatavalt välja mõista. 27
(28)Eeltoodust tulenevalt on menetluskuluna põhjendatud ja kuulub kannatanu kasuks süüdistatavalt väljamõistmisele 13866 eurot. Ülejäänud kannatanu lepingulise esindaja tasu jätab kohus kannatanute enda kanda. Kannatanu on palunud välja mõista ka õigusabikuludelt viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Käesoleval juhul tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt summas 13866 eurot välja mõista viivised

§ 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni. Kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul põhjendatud kannatanu esindaja menetluskulude väljamõistmise osas pidada vastutavaks tsiviilkostja D. A. Esimene kannatanu esindaja arve nr 20190626 on koostatud 30.04.2019. Seega tekkis antud kulu/kahju ajal, mis süüdistatav oli juba täisealine, mistõttu isiku vanemad ei vastuta

§ 1053lg 1 tulenevalt isiku põhjustatud kahju eest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Annemarie Gerassimov Kohtunik allkirjastatud digitaalselt/ Devy Einer Rahvakohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Maila-Liisa Liiv Rahvakohtunik 28

(28)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.