TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Kohtuasi Menetlusosalised Asja läbivaatamise vorm 3-19-1262 05.06.2020 Reelika Kitsing Dmitri Tsajuni kaebus Viru

) § 69 lg 2 p 4); 2) tema vanglasisese liikumis-ja suhtlemisvabaduse piiramist selleks, et välistada kokkupuuteid teiste kinnipeetavatega, kellele ta võib oma käitumisega halba eeskuju näidata, ning et tagada vanglas viibivate isikute turvalisus ja vangla julgeolek – taasühiskonnastavates tegevustes mitte osalemist (

§ 69

lg 2 p 1); 3) kehakultuuriga tegelemise keelamist, mis seisneb spordivahendite, spordisaali ja spordiväljakute kasutamise keelamises, kuna sinna saatmisel ei ole tagatud kinnipeetava vanglasisese liikumisja suhtlemisvabaduse piiramine (

§ 69lg 2 p 3); 4) isiklike esemete keelamist, mis seisneb selles, et D.

Tsajunilt võetakse kambrist ära kõik isiklikud esemed, millega on võimalik kahjustada vangla vara (

§ 69

lg 2 p 2); 5) ohjeldusmeetmete kasutamist, mis seisneb selles, et olenemata asjaolust, kas toimub kinnipeetava saatmine või mitte, tuleb iga kord enne kambrisse sisenemist panna kinnipeetava kätele läbi kambri toiduluugi ohjeldusmeetmetena peale käerauad, asetades tema käed selja taha (

§ 69lg 2 p 5).

Käskkirja kohaselt näitas D. Tsajun 15.05.2019 aset leidnud intsidendiga, et tema kuritegelik mõtteviis võib leida vanglas väljundi just vanglaametnike ründamisega ähvardamise ning kambrisisustuse lõhkumise näol. Taoline käitumisviis ei ole vanglateenistuse poolt vangistuse üldisi eesmärke järgides aktsepteeritav. Lisaks võib kinnipeetav sarnase käitumisega mõjutada ka teisi kinni peetavaid isikuid samalaadsetele rikkumistele. Selle ennetamiseks on vajalik kohaldada D. Tsajuni suhtes

§ 69lg 2 punktides 1, 2, 3, 4 ja 5 nimetatud meetmeid.

3. D. Tsajun esitas 03.06.2019 Viru Vanglale vaide (tl 10) Viru Vangla 16.05.2019 käskkirja nr 6-4/125-1 tühistamiseks. Vaide kohaselt on käskkirjaga rikutud

§ 41

lõiget 2 ja § 45 lõiget 1, põhiseaduse §-e 18 ja 32, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklit 3, EIÕK lisaprotokolli nr 1 artiklit 1 ning Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee raporti CPT/Inf

§ 69

lg 2 p-des 2 ja 5 sätestatud meetmete rakendamisel, tühistada Viru Vangla 16.05.2019 käskkirja nr 6-4/125-1 vastavad punktid, sh käeraudade kohaldamine, ning tagastada talle habemenoad ja nõud. Halduskohus võttis 13.08.2019 määrusega kaebuse menetlusse Viru Vangla käskkirja nr 6-4/125-1 p-de 4 ja 5 tühistamise nõudes ning märkis, et kui kaebaja kohtu tõlgendusega kaebuse nõudest ei 2 3-19-1262 nõustu, tuleb tal sellest kohut viivitamata teavitada. Kaebuse kohaselt ei ole kaebaja käskkirjaga nr 6-4/125-1 nõus ega tea, miks teda ametniku ähvardamises ja kambri lõhkumises süüdistatakse. Kuigi käskkirja kohaselt keelati kaebajale isiklike esemete kasutamine, on temalt ära võetud habemenoad ja nõud, mis kuuluvad vanglale. 6. Viru Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja pani 15.05.2019 vangla sisustust lõhkudes ja ametnikku ähvardades toime vangla julgeolekut ohustava teo. Ähvardamise osas algatati ka kriminaalmenetlus. Vangla reaktsioon edaspidiste rikkumiste ärahoidmiseks meetmete kohaldamisel oli asjakohane ning õiguspärane. Kaebaja on paljukordselt rikkunud vanglas kehtivat korda, teda on korduvalt distsiplinaarkorras karistatud ning vangla pidas põhjendatult reaalseks võimalust, et kaebaja jätkab impulsiivset käitumist ja lõhkumist. Viru Vangla 15.08.2019 käskkirjast nr 6-4/125-2, millega pikendati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist, nähtub, et kaebaja ongi sarnast käitumist jätkanud. Kaebaja etteheidetele on vaidlustatud käskkirjas ning Viru Vangla 10.06.2019 vaideotsuses piisavalt vastatud. Erinevate meetmete kohaldamise tingis kaebaja enda käitumine. Sealhulgas oli kaebaja enda käitumisest tingitud see, et kaebajalt võeti ära vangla poolt isiklikuks kasutamiseks antud hügieenivahendid ja nõud. Õigusaktid ei näe ette, et vangla poolt isiklikuks kasutamiseks antud sellised esemed peaksid olema pidevalt kinnipeetava valduses. Seega on kaebaja vastav nõue õiguslikult põhjendamatu. Arvestades, et kaebaja ähvardas ametnikku, ei olnud ilmselgelt põhjendamatu ka käeraudade kohaldamine

§ 69lg 2 p 5 ja § 701 lg 1 p 1 alusel.

Vaidlusalusel käskkirjal ei ole ka menetluslikke puudusi. Kaebaja on käskkirja andmise eelselt ära kuulatud ning käskkiri on antud pädeva ametniku poolt

§ 69lg 4 teises lauses sisalduva volitusnormi alusel.

KOHTU SEISUKOHT 7. Kohtu menetluses on D. Tsajuni kaebus Viru Vangla 16.05.2019 käskkirja nr 6-4/125-1 punktide 4 ja 5 tühistamiseks. Viru Vangla on edastanud kohtule 15.08.2019 käskkirja nr 6-4/125-2 (tl 37–39), millega pikendati kaebaja suhtes

§ 69

lg 2 punktides 1, 3, 4 ja 5 sätestatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Seega on Viru Vangla 16.05.2019 käskkiri nr 6-4/125-1 oma kehtivuse kaotanud. Kehtivuse kaotanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirja mõju ja praktiline tähendus ei pruugi aga vaatamata selle kehtivuse lõppemisele olla täielikult ammendunud. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et sellist käskkirja saab tühistada ka pärast selle kehtivusaja lõppemist (Riigikohtu 19.05.2017 otsus nr 3-3-1-10-17, p 13; 05.12.2011 otsus nr 3-3-1-41-11, p-d 10−12; 13.11.2014 otsus nr 3-3-1-44-14, p-d 9−11). Ka praegusel juhul leiab kohus, et Viru Vangla 16.05.2019 käskkiri nr 6-4/125-1 võib omada kaebaja suhtes mõju ja praktilist tähendust ka pärast selle kehtivuse kaotamist, mistõttu on võimalik lahendada selle käskkirja osalise tühistamise nõuet. 8. Viru Vangla 16.05.2019 käskkirja nr 6-4/125-1 punktiga 4 kohaldati alates 15.05.2019 kaebaja suhtes

§ 69

lg 2 p-s 2 sätestatud täiendava julgeolekuabinõuna isiklike esemete keelamist, mis seisnes selles, et kaebajalt võeti kambrist ära kõik isiklikud esemed, millega on võimalik kahjustada vangla vara. Sama käskkirja punktiga 5 kohaldati kaebaja suhtes alates 15.05.2019 ohjeldusmeetmete kasutamist, mis seisnes selles, et iga kord enne kambrisse sisenemist pandi kaebaja kätele läbi kambri toiduluugi ohjeldusmeetmena peale käerauad, asetades kaebaja käed selja taha (

§ 69lg 2 p 5).

Käskkirja kohaselt on olnud kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine vajalik uute õigusrikkumiste ennetamiseks ning põhjusel, et kaebaja on ohtlik teistele isikutele ja vangla julgeolekule. 9.

§ 66

lg 1 kohaselt tuleb vangla korraldada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab

ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ning üldise julgeoleku vanglas. 3 3-19-1262 Kinnipeetavate suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alused on sätestatud

§ 69lg-s 1.

Sellest sättest tulenevalt kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub

või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule.

§ 69

lg 2 järgi on täiendavate julgeolekuabinõudena lubatud rakendada kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamist, kehakultuuriga tegelemise keelamist, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ning ohjeldusmeetmete kasutamist. Ohjeldusmeetmena on muu hulgas käsitatav käeraudade kasutamine (

§ 701lg 1 p 1).

10.

§ 69

lg-s 1 loetletud aluste esinemisel on vanglal õigus otsustada, kas julgeolekuabinõu kohaldamine on vajalik, ning valida olukorrale vastav meede. Nii täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kui ka konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel. Vastavalt HKMS § 158 lg-le 3 saab kohus kontrollida üksnes kaalumisvea esinemist täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise otsustamisel või meetme valikul, kuid ei saa kontrollida täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust (vt ka Riigikohtu 19.05.2017 otsus nr 3-3-1-10-17, p 16; 02.06.2010 otsus nr 3-3-1-33-10, p 11; 06.05.2015 otsus nr 3-3-1-88-14, p 11).

1. Täiendavate julgeolekuabinõude näol on tegemist ennetavate meetmetega ning nende rakendamise aluseks on prognoos, milles haldusorgan annab piiratud teabe põhjal hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline (Riigikohtu 19.05.2017 otsus nr 3-3-1-10-17, p 17 ja seal viidatud praktika). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks esineb piisav alus, kui vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et kaitstavat õigushüve võidakse kahjustada.
2. Vaidlustatud käskkirjast ja juhtunu kohta 16.05.2019 koostatud ettekandest nr 6-20/2260-1 (tl 35) nähtub, et 15.05.2019 kella 22.09 paiku helistas kambris K212 paiknev kaebaja kambriterminali vahendusel esimese korruse valveruumi ja ütles, et kambris on uputus. Kui valvur kaebaja kambri juurde jõudis ja kambri toiduluugi avas, nägi ta, et kambri põrand oli kaetud veega. Kambrisse sisenedes nägid valvurid, et WC-pott oli koos loputuskastiga lõhutud ja valamu oli tõmmatud seina küljest lahti. Kumbki kambris viibiv kinnipeetav lõhkumist omaks ei võtnud. Kaebaja ja tema kambrikaaslane paigutati ajutiselt kambrisse K
3. Samal päeval umbes 23.00 paiku kuulis vangla praktikant kambrist K118 lõhkumist ning kui valvur kambri juurde läks, ulatas kaebaja läbi toiduluugi talle seina pealt maha kistud ja kõveraks keeratud peegli ning segisti kraaniosa. Pärast toiduluugi sulgemist kuulis valvur kambrist taas lõhkumist ning valvuri sõnul oli lõhkumise häälest aru saada, et peksti küünarvarrekarguga, mis oli ette nähtud kaebajale seoses jalatraumaga. Kambri toiduluugi avamisel nägi valvur, et küünarvarrekark oli kaebaja käes. Valvur andis enda sõnul kinnipeetavatele korralduse lõhkumine jätta. Selle peale hakkas kaebaja valvuriga kauplema, et valvur tooks temale ja tema kambrikaaslasele madratsid ja keeraks kambris sisse vee. Valvur vastas kaebajale, et veevarustus jääb kinni ning kaebaja peab natukene ootama. Selle peale kaebaja ärritus ning hakkas valvuriga rääkima kõrgendatud hääletoonil. Valvuri sõnul ütles kaebaja talle, et kui kaebaja sealt kambrist välja saab, annab ta valvurile vastu lõugu. Seejärel olevat ta uuesti öelnud, et kui valvur ta sealt kambrist välja võtab, annab kaebaja talle niimoodi vastu lõugu, et valvuri habe tilgub verest. Valvuri kinnitusel oli kaebaja ärritunud ning valvurile tundus, et kaebaja võib oma ähvarduse teoks teha. Kui kaebajat viidi ümberpaigutamiseks P-hoonesse, oli ta sama valvurit erinevate venekeelsete väljenditega solvanud.
4. Kohus leiab, et eelnevalt kirjeldatud asjaolud andsid praegusel juhul vanglale piisava aluse põhjendatud kahtluseks, et kaebaja võib olla ohtlik teistele isikutele ja vangla julgeolekule ning toime panna raskeid õigusrikkumisi. Valvuri kirjeldusest nähtuvalt on usutav, et kaebaja oli valvurit ähvardades ärritunud ning võimeline oma ähvardust täide 4 3-19-1262 viima. Samuti olid vanglal piisavad alused kahtlustamaks, et kaebaja oli ähvardusele eelnevalt käitunud kambris agressiivselt ja lõhkunud tema kasutuses olnud küünarvarrekarguga vangla vara. Sellises olukorras oli teiste isikute ja vangla julgeoleku huvides kaebaja suhtes ohjeldusmeetmetena käeraudade kohaldamine põhjendatud. Asjaolude pinnalt ei saa pidada põhjendamatuks ka vangla hinnangut, et kaebaja võis jätkata kambrisisustuse lõhkumist ning selle vältimiseks oli asjakohane võtta kaebaja kambrist ära kõik isiklikud esemed, millega on võimalik vangla vara kahjustada.
5. Kaebaja ei ole millegagi põhistanud ega tõendanud enda väiteid talle tehtud etteheidete paljasõnalisusest. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja õigusi rikutud ka sellega, et temalt võeti vaidlustatud käskkirja alusel ära vangla poolt talle isiklikuks kasutamiseks antud habemenoad ja nõud. Isiklike asjade keeldu

§ 69

lg 2 p 2 tähenduses ei ole võimalik tõlgendada nii, et see ei lubaks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise raames keelata kinnipeetavale vangla poolt talle isiklikuks kasutamiseks väljastatud esemeid. Kui nende esemete äravõtmine kannab endas eesmärki vähendada vangla vara kahjustamise ohtu või muul viisil tagada vanglas julgeolek, on nende äravõtmine

§ 69lg 2 p 2 alusel võimalik.

Praegusel juhul ei ole kohtul põhjust arvata, et kaebajalt habemenugade ja nõude äravõtmine ei saanud ilmselgelt teenida eelnevalt nimetatud eesmärke ning see oleks olnud ilmselt ülemäärane. 15. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kohus leiab, et Viru Vangla 16.05.2019 käskkiri nr 6-4/125-1 on vaidlustatud osas selle sättega kooskõlas. Vastustaja kinnitusel oli käskkirja andmisel tegemist edasilükkamatu juhuga

§ 69

lg 4 teise lause tähenduses, mistõttu on selle andnud kõrgem kohalviibiv vanglateenistuse ametnik ehk peaspetsialist-korrapidaja. Arvestades käskkirja allkirjastamise aega (s.o 16.05.2019 kell 03.25), on see vastustaja väide eluliselt usutav. Kohtule ei nähtu, et käskkirja puhul esineks selliseid vormi- või menetlusnõuete rikkumisi, mis annaksid alust selle tühistamiseks (riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1, HMS § 58). Kaebaja väited tema välja kutsumata jätmisest ei anna alust järeldada, et talle ei antud enne vaidlustatud käskkirja tegemist võimalust omapoolsete seisukohtade esitamiseks. Lisaks tuleb silmas pidada seda, et vangla peab julgeolekuohu ilmnemisel otsustama täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise kiiresti ja piiratud teabe põhjal (vt nt Riigikohtu 02.06.2010 otsus nr 3-3-1-33-10, p-d 12 ja 13).

1. Eeltoodud põhjendustel puuduvad kohtu hinnangul Viru Vangla 16.05.2019 käskkirja nr 6-4/125-1 punktide 4 ja 5 tühistamiseks alused ning kaebus tuleb jätta rahuldamata.
2. HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 15 eurot, mille tasumisest kohus kaebaja 13.08.2019 määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Ka vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (HKMS § 109 lg 1 lause 4). /allkirjastatud digitaalselt/ 5