← Eesti

2-19-10981/28

Tsiviilasi nr: 2-19-10981 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Krista Kirspuu, Ulvi Loonurm, Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 18.05.2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-10981 Tsiviilasi XX hagi YY vastu elatise suurendamise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu

  1. veebruari 2020 otsus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 990 eurot Kaebuse esitaja ja kaebuse liik YY
  2. märtsi 2020 apellatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja (apellant): XX (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), seaduslik esindaja CC (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja Nastasja Musienko (e-post:XXX) Kostja (vastustaja): YY (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja advokaat Birje Kalmus (e-post: XXX) Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON:
  3. Pärnu Maakohtu 12.02.2020 otsus jätta lõppjärelduses muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu põhjendusi.
  4. YY apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
  5. Jätta hageja menetluskulud ringkonnakohtus kostja kanda, kostja menetluskulud tema enda kanda.
  6. Mõista välja YY-lt XX kasuks menetluskulude katteks 50 eurot.
  7. Võtta asja materjalide juurde apellatsioonkaebusele lisatud tõendid.
  8. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise 1

(10)Tsiviilasi nr: 2-19-10981 esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi aluseks olevad asjaolud ja nõue
  1. Hageja XX esitas 23.07.2019.a Pärnu Maakohtule hagiavalduse YY vastu elatise suurendamiseks. Elatise suurendamise nõude esitamise põhjenduseks on hagiavalduses märgitud asjaou, et lapse kulutused ühes kuus on 540 eurot. Lapse kulutused on võrreldes varasemaga kasvanud, vastavalt vanusele ning haridustee jätkamisel. Hageja taotleb elatise väljamõistmist poole kuupalga alammääras, s.o 2019.a 270 eurot kuus.
  2. Hageja on 26.09.2019 täpsustanud, et kompromiss on sõlmitud 5 aastat ja 7 kuud tagasi, suuline kokkulepe summa suurendamiseks 3 aastat tagasi ning käesolevaks ajaks ei ole kokkulepitud elatisesumma piisav. Lapse vajadused on lapse kasvades tõusnud, suurenenud on kulutused riietele, jalanõudele, hügieenile, huviringidele ja treeningutele. Kostja vastuväited hagile
  3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Pooled on 26.02.2014 tsiviilasjas nr 2-1356755 sõlminud kohtumäärusega kinnitatud kompromissi, mille kohaselt tasub kostja hagejale elatist 160 eurot kuus. Kostja tasub vabatahtlikult elatist 190 eurot kuus, kuigi kompromissis on kokku lepitud 160 eurot. Kostja leiab, et tegemist on tsiviilasjaga, mille eseme suhtes on juba kahel varasemal korral tehtud lahend ja hagi tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Kostja leiab, et hageja peaks tõendama vajaduste suurenemist ka seaduses ette nähtud minimaalmäära suuruses elatise nõudmisel. Kostja leiab, et kuivõrd kompromissmääruses puuduvad mistahes selgitused selle kohta, miks pooled on kokku leppinud elatises alla riikliku elatusmiinimumi, ei ole hagejal ühepoolselt õigus asuda kompromissitingimusi muutma, sest see mõjuks kehtestatud õigusrahule negatiivselt ja riivaks ebaproportsionaalselt kostja õiguspärast ootust. Samuti viitab kostja asjaolule, et hageja kasvab kolmelapselises peres, mistõttu hageja vajadused on kaetud 1/3 paljulapselise pere toetuseg (so. 1/3 toetusesummast, mis on 300 eurot kuus) ja riigi poolt makstava lapsetoetusega 60 eurot kuus, seega kokku 160 euro ulatuses. Kostja toob välja ka argumendid kohustatud isiku varalise seisundi arvestamise vajadusega, märkides, et kostjal on teine alaealine laps, kes miinimumelatise väljamõistmise korral jääks vähem kindlustatuks kui hageja. Lisaks elab kostja välisriigis, Soome Vabariigis ja on jäänud töötuks, mistõttu tal puuduvad sissetulekud elatise maksmiseks. Kostja võiks eelduslikult saada töötutoetust 700 eurot kuus. Kostja enda elamiskulud kuus on üür 840 €, autoliising 400 €, toidukulu 400 €, kütusekulu 200 €, teise lapse treening 70€, sidekulud 60 €, elatis hagejale 190€ kuus, laenu-ja liisingumaksed ca 1150 eurot kuus ning kostja on käendanud laenulepingut, käenduse ulatuseks 20 000 eurot kuus. Kostja sissetulekud on kohtutäiturite poolt arestitud. Maakohtu otsus
  4. Maakohus rahuldas hagi ja suurendas sätestatud miinimummäärani. elatist alates hagi esitamisest seaduses 2
(10)Tsiviilasi nr: 2-19-10981
  1. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt kohus ei nõustu kostja seisukohaga hagi rahuldamata jätmise osas põhjusel, et varasemalt on pooled sõlminud alaealise lapse elatise suhtes kompromissi alla seaduses ette nähtud minimaalmäära. Kohus selgitab, et tegemist on alaealise lapsega, kelle puhul on elatise suurendamise nõude aluseks mh asjaolu, et varasem elatis ei ole piisav või lapse vajadused on suurenenud. Hageja on need alused ja põhjendused hagis välja toonud. Kohus märgib ka seda, et eelduslikult ei pea miinimumelatise nõudmisel lapse kulutusi tõendama, kuna seadusandja on ette näinud seadusliku miinimumi. Kuigi kostja on toonud vastuväidetes välja erinevaid statistilisi uuringuid ülalpidamiskulude osas, märgib kohus, et seadusandja on lapse ülalpidamiseks ette nähtud kulutuste minimaalse suuruse sätestanud PKS § 101 lg-S
  2. Kohus selgitab ka seda, et kohus ei saa antud menetluses lähtuda varasemalt alla elatusmiinimumi elatise väljamõistmisel esinenud asjaoludest ja nende muutumisest, kuivõrd pooled lõpetasid menetluse kompromissiga, ning kompromissimäärusest ei nähtu, millistel asjaoludel leppisid pooled kokku elatise alla miinimumsumma. Lisaks märgib, kohus, et selle kokkuleppe sõlmimisest on möödunud 6 aastat, on üldteada asjaolu, et elukallidus on vahepeal tõusnud ning lapse kasvamisega kaasnevad paratamatult ka lisakulutused, mida olulises ulatuses on kandnud hageja ema, mitte kostja, kes on maksnud elatist 190 eurot kuus.
  3. Kohus selgitas kirjalikus menetluses kostjale ja andis talle tähtaja täiendavate tõendite esitamiseks asjaolude osas, mis võimaldaksid elatise vähendamise alla riikliku miinimumi. Kostja on kohtule esitanud tõendi teise alaealiste lapse olemasolu osas, kuid ei ole tõendanud, et kostja ise on teise alaealise lapse suhtes üldse ülalpidamiskohustust täitnud. Kostja on esitanud oma kulutuste ja teise lapse ülalpidamiskulude kandmise osas tõendid, milles tasujaks ja kohustatud isikuks on dokumentidel toodud BB, mitte kostja. Kostja on ka hagejale teinud elatise ülekandeid, kasutades teise alaealise lapse AA kontot ja DD kontot. Kostja ei ole hoolimata kohtu selgitustest esitanud omapoolseid tõendeid oma sissetulekute ja pangakontode kohta. Kostja on märkinud vastuses, et tema enda kontod on arestitud. Kostja kasutab arveldusteks oma alaealise lapse AA kontot. Nendest kahest selgitusest teeb kohus järelduse, et kostja varjab oma tegelikke tulusid ja sissetulekut. Kohus lähtub seetõttu kostja varandusliku olukorra kindlakstegemisel kostja enda menetluse käigus tehtud avaldustest. Kostja on kohtule esitanud järgmised asjaolud oma varandusliku olukorra ja sissetulekute osas: kostja enda selgituse kohaselt on tema igakuised keskmised kulutused kogusummas on 3310 eurot (vältimatute kulutuste suurus kuus on kokku vähemalt 840 €, autoliising 400 €, toidukulu 400 €, kütusekulu 200 €, teise lapse treening 70€, sidekulud 60 €, elatis hagejale 190€ kuus, laenu-ja liisingumaksed ca 1150 eurot kuus). Seega kokku on kostja kulutused kuus 840+400+400+200+70+60+190+1150=3310 eurot. Kohtul onvõimalik üheselt järeldada, et kostjal on võimalik suurendada nõutavat elatist 80 euro võrra kuus ja tasuda hagejale miinimumelatist ilma oma harjumuspärast eluviisi, elatustaset ja temaga koos elava teise alaealise lapse huve kahjustamata.
  4. Kohus märgib siinjuures ära ka selle, et kostja on enda väitel kaotanud töö juunis
  5. Kohus selgitab, et kostja ajutine töötus ei ole alus, millest tulenevalt võiks kohus vähendada väljamõistetavat elatist ühele lapsele alla seaduses ette nähtud miinimumi. Kostjal on oma alaealiste laste ülalpidamiskohustus seaduses ette nähtud miinimumi ulatuses ning ta on kohustatud otsima tööd või muud tulutoovat tegevust, et tagada endast eraldi elavate alaealiste laste suhtes igakuine ülapidamiskohustuse täitmine. 3
(10)Tsiviilasi nr: 2-19-10981
  1. Kohus tuvastas, et käesolevas menetluses ei esine PKS § 102 lg‑s 2 kirjeldatud mõjuvat põhjust elatise vähendamiseks alla PKS § 101 lg‑s 1 sätestatud määra. Seega puudub alus kostjalt elatise väljamõistmiseks alla seaduses ette nähtud miinimummäära. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja hagis taotletud elatise summas 270 eurot kuni lapse täisealiseks saamiseni. Kostja apellatsioonkaebus
  2. Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.
  3. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja selgitanud kas ja kuidas on eelmise kohtulahendiga võrreldes asjaolud sedavõrd muutunud või vajadused suurenenud, et oleks alust elatise suurust muuta. Jõustunud kohtulahendi muutmiseks annaks õiguse TsMS § 497 ning TsMS § 459, kuid hageja peab tõendama, et oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mida antud juhul hageja teinud ei ole.
  4. Elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks tuleb tuvastada kas ja mis ulatuses on apellant kohustatud hagejale ülalpidamist andma. Antud juhul ei ole kohus neid asjaolusid tuvastanud ning on jätnud tähelepanuta apellandi väited lapse tegelike vajaduste ja tavalise elulaadi kohta, proportsiooni laste vajaduste rahuldamiseks vajalike keskmiste kulutuste, lapsetoetuste suuruse ning miinimumpalga kohta ning mitmete muu asjas tähtsust omava asjaolu kohta, mis on apellandi hinnangul viinud ebaõige kohtulahendi tegemiseni.
  5. Kuigi kostja on toonud vastuväidetes välja erinevaid statistilisi uuringuid ülalpidamiskulude osas ning viidanud uuemale Riigikohtu praktikale, mille järgi on proportsioon laste vajaduste rahuldamiseks vajalike keskmiste kulutuste, lapsetoetuste suuruse ja keskmise sissetuleku vahel oluliselt muutunud, ei ole kohus analüüsinud apellandi vastuväiteid ega põhjendanud, miks ta apellandi väidetega ei nõustu. Kohus ei ole põhjendanud ka seda, miks ületavad kohtu hinnangul vastustaja kasvatamise kulud kordades keskmist lapse ülalpidamiskulu.
  6. Kohus on märkinud, et kuna kokkuleppe sõlmimisest on möödunud 6 aastat, on üldteada asjaolu, et elukallidus on tõusnud ning lapse kasvamisega käivad paratamatult lisakulutused, mida olulises ulatuses on kandnud hageja ema, mitte kostja, kes on maksnud elatist 190 eurot kuus. Apellandi hinnangul on kohtu seisukoht üllatuslik, kuivõrd hageja ei ole menetluses esile toonud ning kohus ei ole juhtinud tähelepanu võimalikele lisakulutustele, mida on kohtu seisukoha järgi hageja ema kandnud. Menetlusse esitatud materjalidest ei ole võimalik tuvastada, millised on need kõnealused lisakulutused olnud ning ka kohus ei ole põhjendanud, kuidas ta on sellisele järeldusele jõudnud.
  7. Kohus oleks pidanud tegema kindlaks lapse vajadused ning tavalise elulaadi, et leida lapse kasvatamise kulu. Kuna vastustaja ei ole oma kulutusi tõendanud ning kohus ei ole samuti lapse vajadusi tuvastanud, on apellandi hinnangul põhjendatud võtta aluseks keskmised lapse kasvatamise kulud. Riigikohus on 2017.a tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16 (p14) viidanud, et uuringu kohaselt oli aastatel 2010-2012 keskmine lapse ülalpidamiskulu Eestis 280 eurot kuus ühe lapse kohta.
  8. 2020.a märtsis avaldatud RAKE ja PWC avaldatud uuringu „lapse vajaduspõhine miinimumelatis“ lõpparuande kohaselt (lisa 1) on võrdlevanalüüsi meetodiga hinnatud lapse kasvatamise kulu ühe vanema kohta keskmiselt kokku 194 eurot. Rapla piirkonnas on keskmine lapse ülalpidamiskulu 309 - 315 eurot kuus, so 155158 eurot kuus vanema kohta. Eeltoodust tulenevalt on lõpparuandes 4
(10)Tsiviilasi nr: 2-19-10981 võrdlevanalüüsi meetodiga hinnatud keskmine lapse ülalpidamiskulu vanema kohta oluliselt väiksem kui kehtiv miinimumelatise määr. Standardeelarve meetodi põhjal hinnates on 6-12 aastase lapse kulud kuus kokku 358 eurot, seega vanema kohta 179 eurot.
  1. Apellant on esitanud kohtule oma teise lapse sünnitunnistuse. Apellant elab lapsega koos ning peab teda ülal vahetult. Apellant on selgitanud kohtule, et tal ei ole võimalik tasuda vastustajale ülalpidamist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras, kuna vastasel juhul osutuks temaga koos elav laps vähem kindlustatuks.
  2. Apellant on esitanud töötuks olemise tõendi (so tööotsijana arvel olemine) ning selgitanud, et tal puuduvad sissetulekud. Apellandil ei ole võimalik tõendada negatiivset asjaolu (st sissetulekut, kui tal seda ei ole). Samuti ei ole kohus vastavaid tõendeid esitada palunud. On üllatuslik kohtu järeldus, et apellant varjab oma sissetulekuid – apellant on esitanud selgitused ning töötu tõendi, tõendamaks, et tal puuduvad sissetulekud. Töötuse tõttu on kasvanud ka võlakoorem, mille tasumiseks läheb aega ka pärast tööle saamist. Kuigi kohus peaks kindlaks tegema mõlema vanema võimalused lapsele ülalpidamist anda, ei ole kohus vaatamata apellandi taotlusele hageja ema perekonna kohta vastavat teavet nõudnud ega selle esitamata jätmist ette heitnud. Seevastu on kohus teinud kindlaks apellandi varandusliku olukorra, lähtudes kostja esitatud igakuistest kulutustest. Kohus on jätnud arvestamata asjaolu, et apellant on töötu, millest tulenevalt on tema majanduslik seis keeruline. Paraku ei ole võimalik panna sissetulekute peatumisega pausile igakuiseid püsikulutusi, sh eluasemekulu, toidukulu jms, mistõttu on kasvanud apellandi võlakoorem.
  3. Samuti on kohus kohtuotsuse punktis 10 teinud üllatusliku järelduse, mille kohaselt hageja elatisesumma suurendamine 80 euro võrra kuus olukorras, kus kostja väitel on kostja kulutused kuus 3310 eurot, ei too endaga kaasa PKS § 102 lg 2 toodud tagajärge. Apellant nimetatud seisukohaga ei nõustu – asjaolu, et apellandil on suured püsikulud, ei näita, et apellandil oleks võimalik tasuda elatist suuremas määras. Samuti on kohus viidanud, et kuivõrd apellandil on kulud õigusabile on tal võimalik suurendada ka elatist. Menetlusosalisel on õigus kasutada menetluses lepingulist esindajat ning seda ei tohiks kostjale negatiivse asjaoluna ette heita, eriti arvestades asjaolu, et tegemist on mitmenda samasisulise kohtuasjaga samade osapoolte vahel ning asjaoluga, et apellandi alaline elukoht on välisriigis.
  4. Samuti on apellant palunud kohtul arvestada, et osaliselt on vastustaja vajadused kaetud riiklike perehüvitistega. Kohus on jätnud apellandi taotluse arvestada asjaoluga, et osa vastustaja kasvatamise kuludest on kaetud riiklike peretoetustega, täielikult tähelepanuta. Vastus apellatsioonkaebusele
  5. Vastustaja vaidles esitatud apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud teise poole kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
  6. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta lõppjärelduses muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
  7. Käesolevast asjast nähtub, et: -Kostja on hageja isa ning on kohustatud teda ülal pidama. 5
(10)Tsiviilasi nr: 2-19-10981 -26.02.2014 määrusega kinnitas kohus poolte kompromissi, millega kostja kohustus hagejale tasuma igakuiselt elatist 160 eurot. -Kostja tasus enne hagiavalduse esitamist hagejale elatist poolte suulisel kokkuleppel 190 eurot kuus. -Hageja palub elatist suurendada ja kostjalt välja mõista igakuine elatis poole Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäärast.
  1. Elatisehagi rahuldamiseks, sh ka elatise suurendamiseks esitatud hagi rahuldamiseks tuleb tuvastada kohustatud isiku ülalpidamise kohustuse rikkumine, mis võib seisneda esmajoones ülalpidamise ebapiisavas või ebaregulaarses andmises. Seega saab elatisehagi rahuldada üldjuhul üksnes ülalpidamiskohustuse rikkumise korral. Kostja väidab, et tema on tasunud hagejale elatist regulaarselt ja piisavas ulatuses. Hageja leiab, et kostja ei ole tasunud piisavas ulatuses elatist ning maakohus toetas hageja seisukohta. Kostja on mh suurendatud elatise maksmisest keeldumist põhjendanud väitega, et hageja kulutused on väiksemad kui Vabariigi Valitsuse keskmine töötasu alamäär. Kostja apellatsioonkaebuse alusel tuleb asjas esmalt hinnata, kas kostja väited, et võrreldes poolte vahel sõlmitud kompromisslepingu sõlmimise ajaga ei ole hageja vajadused muutunud, on põhjendatud ning seejärel, kas kostja on tõendanud oma väiteid, et esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära ja kas esineb alus hagi rahuldamata jätmiseks või elatise väljamõistmiseks väiksemas määras kui maakohus otsustas.
  2. Apellatsioonkaebuses on kostja õigesti esile toonud, et jõustunud kohtulahendi muutmiseks annab aluse TsMS §
  3. Hageja on 26.09.2019 menetlusdokumendis põhjendanud, mis põhjusel on tema kulud suurenenud. Seega ei saa nõustuda apellatsioonkaebuse väitega, et hageja ei ole kulude suurenemist põhjendanud. Apellatsioonkaebuses väidab kostja, et hageja ei ole selgitanud kas ja kuidas on eelmise kohtulahendiga võrreldes asjaolud sedavõrd muutunud või vajadused suurenenud, et oleks alust elatise suurust muuta. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu. 2019.a esitatud hagiavalduses on hageja esile toonud, et tema igakuised ülalpidamiskulud moodustavad 540 eurot kuus, esitades ka loetelu erinevate kulude lõikes.
  4. Kostja on samas seisukohal, et hageja peab tõendama, et oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mida antud juhul hageja teinud ei ole. Ringkonnakohus kostja väljendatud tõendamiskoormisega ei nõustu. PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, mis
  5. aastal oli 270 eurot kuus. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (vt nt Riigikohtu
  6. märtsi
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13; vt ka
  8. jaanuari
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Seega on kostja väide, et hageja pidi tõendama ülalpidamiskulude suurust, ekslik. Kuna hageja esitas nõude elatise suurendamiseks, et saada miinimummääras elatis, ei pidanud ta enda vajadusi tõendama. Kostjal oli võimalik tõendada, et esineb mõjuv põhjus elatise 6
(10)Tsiviilasi nr: 2-19-10981 vähendamiseks alla miinimummäära PKS § 102 lg 2 mõttes (Riigikohtu otsus 215-15909, p 12).
  1. Kostja leidiski, et esinevad asjaolud, mille tõttu tuleks elatise suurust vähendada alla miinimummäära. Kostja tugineb eelkõige sellele, et tegelikult on hageja ülalpidamiskulud väiksemad, kostja majanduslik olukord ei võimalda nõutud suuruses hagejale elatist tasuda, sh seetõttu, et kostjal on veel üks laps, keda ta peab ülal pidama ning kes juhul, kui hagejale mõistetakse välja miinimummääras elatis, jääks vähemkindlustatuks.
  2. PKS § 102 lg 2 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu ning kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (vt Riigikohtu
  3. aprilli
  4. a otsus asjas nr 3-2-1-17-16, p 11;
  5. oktoobri
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15;
  7. jaanuari
  8. a otsus asjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Muuhulgas ei ole PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad. Seda juhul, kui viidatud asjaolud on lapse õigustatud huve arvestades piisavalt kaalukad (vt ka Riigikohtu
  9. märtsi
  10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13;
  11. juuni
  12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-135-17, p 28.2). Eeltoodust tulenevalt, selleks, et oleks võimalik elatist välja mõista alla seaduses sätestatud miinimummäära, tuleb hinnata kostja varalist seisundit ning arvestada ka seda, et hageja vajadused saaksid rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud. Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus põhjendatult, et kostja varaline seisund võimaldab tal elatist nõutud suuruses tasuda. Kostja on esile toonud, et tema ülalpidamiskulud igakuiselt moodustavad üle 3000 euro. Olukorras, kus kostja peab võimalikuks enda kulusid kanda igakuiselt üle 3000 euro ulatuses ei ole kostja vastuväited, et ta ei suuda tagada hagejale miinimummääras elatise tasumist, mis 2020.a moodustab 280 eurot, tõsiseltvõetavad. Kostja on küll esile toonud, et ta on käesoleval ajal töötu ning maakohus on tuvastanud, et kostja on töötuna arvele võetud peale käesoleva hagiavalduse esitamist, st 08.08.2019, kuid ringkonnakohus leiab, et see asjaolu ei võimalda käesoleval juhul elatise vähendamist alla miinimummäära. Maakohus on õigesti osutanud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Riigikohtu varasemalt väljendatud seisukoha järgi peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (vt Riigikohtu
  13. oktoobri
  14. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15).
  15. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tõendatud ka see, et juhul, kui kostja tasub hagejale elatist seaduses sätestatud miinimummääras, osutuks vähemkindlustatuks teine, kostjaga kooselav laps. Kostja esitatud väited tema igakuiste kulude kohta seda ei kinnita. Lisaks on kostja ise esitanud asja materjalide juurde tõendid, mille kohaselt on ainuüksi kostjaga kooselava, hagejaga enam vähem samas vanuses oleva, lapse sportimisega seotud kulud olnud mais 2019 270 eurot (tlk 86), 7
(10)Tsiviilasi nr: 2-19-10981 septembris 2019 237,45 eurot (tlk 87), oktoobris 2019 70 eurot (tlk 88), novembris 2019 185 eurot+ 80 eurot (tlk 89-90). Arvete tasumise kuupäev nähtub arve tagaküljel. Seejuures osutab ringkonnakohus, et kuigi kostja on esile toonud, et ta ei ole võimeline 2019.a igakuiselt tasuma hageja ülalpidamiseks 270 eurot elatist on ta pidanud võimalikuks tasuda ainuüksi teise lapse spordikulude eest mõnel kuul peaaegu sama suure summa ka peale töötuks jäämist. Miks kostja leiab, et temaga kooselava lapse kulud peaksid võrreldes hagejaga saama suuremas mahus kantud, seda kostja esile toonud ei ole.
  1. Hageja on hagiavalduses toonud esile ülalpidamiseks tehtavad kulud ning täpsustanud seda 08.01.2020 menetlusdokumendis. Selle järgi kulub hageja ülalpidamiseks 2020.a 560 eurot. Vastuses hagivaldusele vaidlustas kostja konkreetselt vaid tervise ja hügieenikulusid, mis hageja loetelu kohaselt moodustavad kokku 90 eurot kuus. Hageja esitas nimetatud kulude tõendamiseks kviitungi ravimite ostmise ja kviitungi prillide ostmise kohta. Kuigi vastuses hagiavaldusele kostja konkreetselt teisi kulutusi ei vaidlustanud esitas hageja tõendid selle kohta, et soetatud on mobiiltelefon, tahvelarvuti, jalgratas, riideid. Hageja esitas täiendavalt kulude tõendamiseks kütusetšekid, sideteenuste arve, Eesti Energia AS arve, tõendi puhkusereisi kohta. Kostja vaidlustas nimetatud tõenditelt nähtuvad hageja ülalpidamiskulud, põhjendades seda valdavalt sellega, et on tõendamata on kulude kandmine hageja huvides, samuti ei ole kulud ülalpidamiseks vajalikud, mh ka seetõttu, et hageja saab käia koolis valla koolibussiga ning puhkusereis oli lapsele kostjale teadaolevalt kingitud. Ringkonnakohtu arvates ei ole kostja seisukohad piisavad, et jätta hagi rahuldamata või rahuldada vaid osaliselt.
  2. Ringkonnakohtu arvates on kostja põhjendamatult keskendunud lapse vajaduste väljaselgitamise uuringutes sh 2020.a avaldatud RAKE ja PWC avaldatud uuringu „lapse vajaduspõhine miinimumelatis“ lõpparuandes väljendatule, leides, et hageja vajadused saavad kaetud ka juhul, kui kostja tasub elatist seni kokkulepitud määras. Nimetatud uuringus toodud järeldused väljendavad seisukohta, millised võivad olla keskmiselt lapse ülalpidamiskulud, kuid ei arvesta konkreetse lapse kulusid. Uuringus on näiteks esile toodud, et ravimite kulude suuruse aluseks on terve laps. Käesolevas asjas on hageja esile toonud, et ta kannab prille. Samuti ei saa nimetatud uuring kajastada täpselt transpordikulusid, sest see sõltub konkreetse lapse elukohast ning vahemaadest kodu ja kooli, kodu ja huvitegevuse toimumise asukohtade vahel, samuti lähisugulaste ning sõprade, keda hageja külastab, elukohtadest jne. Ringkonnakohus selgitab, et konkreetse lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Lapse elulaadi kujundavad eelkõige tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. Ringkonnakohtu arvates on kostja võimeline tasuma hagejale seaduses sätestatud miinimummääras elatist.
  3. Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et maakohus jättis põhjendamatult esitamata seisukohad selle kohta, kas hageja perele makstavad peretoetused ning hagejale tasutav lapsetoetus tagab hageja ülalpidamiskulude katmise, kui kostja tasub elatist miinimummäärast vähem. Ringkonnakohus nõustub kostja etteheitega, sest maakohus ei ole selle kostja esitatud väite kohta seisukohta kujundanud. Siiski ei anna see eksimus võimalust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta ning miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista 8
(10)Tsiviilasi nr: 2-19-10981 (Riigikohtu
  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2; vt
  3. märtsi
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13). Sealjuures on eelviidatud lahendites selgitatud, et elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad.
  5. Samas tuleb arvestada sellega, et perekonnaseaduse sätetest ei tulene, nagu võiks kohus PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel on õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest. Asjas ei ole tuvastanud asjaolusid, mida saaks pidada PKS § 102 lg-s 2 sätestatud mõjuvaks põhjuseks ja mis võiksid anda alust vähendada kostjalt väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära. Seetõttu ei ole kostja väide, et elatise suurendamise hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna lapse-või peretoetus peaks katma hageja kulud, põhjendatud.
  6. Nõustuda ei saa apellatsioonkaebuse väitega, et kuna hageja ema varaline olukord on teadmata, siis ei ole võimalik kostjalt miinimummääras elatist välja mõista. Apellatsioonkaebuses väljendatust võib aru saada nii, et kostja arvates ei ole hageja ema võimeline tagama samas suuruses ülalpidamiskohustuse täitmist nagu seda kostjalt eeldatakse. Elatis tuleb tasuda, et lapse vajadused oleks kaetud. Juhul, kui kohustatud isik on tasunud elatist ebapiisavalt ja last kasvatav isik ei ole olnud võimeline kogu ülalpidamiseks vajalikku tagama on lapse vajadused senini olnud katmata. Selline olukord ei välista või piira elatise suurendamise nõude esitamist.
  7. Apellatsioonkaebusele on lisatud tõendid -2020.a avaldatud RAKE ja PWC avaldatud uuringu „lapse vajaduspõhine miinimumelatis“ lõpparuanne ja poolte lepitusmenetluse kokkulepe 2020.a veebruarist. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud tõendid tuleb võtta asja materjalide juurde, sest maakohtu menetluse ajal neid ei olnud veel olemas. Siiski ei anna need tõendid alust maakohtu otsuse muutmiseks. Lepitusmenetluses ei lepitud kokku elatise suuruse osas, viidati vaid toimuvale kohtumenetlusele. Menetluskulude jaotus
  8. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad ringkonnakohtus kantud poolte menetluskulud juhindudes TsMS § 171 lg-st 1 kostja kanda. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on ta kandnud ringkonnakohtus menetluskulusid 50 eurot lepingulise esindaja osutatud teenuse eest. Ringkonnakohus leiab, et hageja menetluskulud on mõistliku suurusega ja põhjendatud ning kuuluvad kostja poolt hüvitamisele. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu Ulvi Loonurm Indrek Soots 9
(10)Tsiviilasi nr: 2-19-10981 kohtunik kohtunik kohtunik 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.