Obsah (5)
§ 657§ 5§ 7§ 171§ 174KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Vallo Kariler, liikmed Kaija Kaijanen ja Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 05. juuni 2020, Tallinn Tsiviilas
§ 657lg 1 p-ga 21 osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.
Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
- Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti ega rikkunud oluliselt menetlusnorme. Maakohus otsustas oma siseveendumuse kohaselt õigesti, et hageja nõue kostja vastu ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. Samas vajavad muutmist maakohtu otsuse põhjendused osas, milles maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud enda töövõime puudumist. Samuti osas, milles maakohus märkis, et kostja toetas hagejat hageja valdusse jäetud ühisvaraga ning hageja on ise loobunud kooselu taastamisest.
- Hagiavalduses tugines hageja sellele, et ta on töövõime kaotanud ja tema sissetulek on töövõimetushüvitis ja töötu abiraha. Sellele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Maakohus võis seega järeldada, et antud asjaolude osas vaidlus puudub, mistõttu puudus maakohtul vajadus asuda hindama, kas hageja töövõimetus on käesolevas asjas tõendatud või mitte.
- Kolleegium märgib, et ühisvara arvel kostja poolt hagejale ülalpidamise võimaldamisele ei ole kostja menetluses tuginenud.
§ 5
lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Seega toovad menetlusosalised ise hagimenetluses kohtu ette vajalikud asjaolud, väited ja vastuväited.
§ 7
kohaselt on õigusemõistmisel tsiviilasjades pooled ja muud isikud seaduse ja kohtu ees võrdsed. Nimetatud sätte kohaselt on tsiviilkohtumenetluses kehtiva võrdsuspõhimõtte üheks avaldumisvormiks ka see, et maakohus ei saa hagimenetluses ühte poolt omal algatusel abistada, täiendades oma suva järgi poole seisukohti ja väiteid. Maakohus on antud juhul omal algatusel vaidluse asjaolusid täiendades rikkunud nimetatud normidest tulenevaid dispositiivsuse ja poolte võrdsuse põhimõtteid. Selline rikkumine ei too antud juhul kaasa maakohtu otsuse tühistamist, kuid ringkonnakohus jätab vastavas osas põhjendused maakohtu otsusest välja.
- Maakohus on oma otsuse punktis 11 eksinud, märkides, et hageja ei ole tõendanud oma väidet raha summas 7 000 USD oma õele ülekandmise kohustuse osas. Hageja väidete kohaselt oli hageja ja tema ema vahelise kokkuleppe sisuks, raha (summas 7 000 USD) üle andmine hageja tütrele, mitte hageja õele. Tegemist on maakohtu eksimusega isikus, mille ringkonnakohus saab parandada. Küll aga on maakohus õigele järeldusele jõudnud selles osas, et hagejal on võimalik ennast ülal pidada hageja pangakontol oleva raha (7 000 USD) arvel. Hageja ei ole tõendanud, et pangakontol olev raha kuuluks pärast hageja ema surma üleandmisele hageja tütrele. Kohtule esitatud hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et seisuga 16.04.2019 on raha summas 7 000 USD endiselt hageja pangakontol (tl 7-13), olgugi, et hageja väidete kohaselt suri tema ema 24.11.
- Hageja seisukohtade kohaselt ei ole hageja raha ka pärast 16.04.2019 kuupäeva tütrele üle andnud. Hageja ei ole selle kohta, et tal oleks kohustus nimetatud summa oma tütrele üle anda, kohtule ühtegi tõendit esitanud. Lisaks märgib kolleegium, et hageja on ise oma seisukohtades avaldanud, et tema pangakontole ema poolt kantud raha puhul on tegemist hageja ema poolt hagejale pärandatud rahaga. Eeltoodust tulenevalt ei ole usutavad hageja väited raha üleandmise kohustuse ja seega raha kuulumise kohta hageja tütrele. 4
(5)Tsiviilasi nr 2-19-6538
- Perekonnaseaduse (PKS) § 16 lg 3 sätestab, et kui abikaasad elavad lahus, annab kumbki teise abikaasa tavapäraste vajaduste rahuldamiseks ülalpidamist korrapäraselt makstavate rahasummadena samadel alustel nagu perekonna ülalpidamisel käesoleva paragrahvi lõigete 1 ja 2 kohaselt. Lahus elav abikaasa ei ole õigustatud teiselt abikaasalt endale ülalpidamist nõudma, kui ta suudab end ise ülal pidada või kui lahuselu on põhjustanud tema ise oma käitumisega. Riigikohus on selgitanud, et üksnes juhul, kui lahus elaval abikaasal ei ole sissetulekuid või muud vara, mille arvel end ise ülal pidada, või kui tema oma vahenditest ei piisa, et tema tavapäraseid vajadusi rahuldada, saab abikaasa nõuda lahus elavalt abikaasalt elatist (vt Riigikohtu 13.03.2013 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-10-13, p 14). Antud juhul on kolleegiumi hinnangul hagejal võimalus pangakontol oleva raha ja igakuiste sissetulekute arvel end ise ülal pidada.
- Lisaks märgib ringkonnakohus, et võimalus pangakontol oleva raha arvel ennast ülal pidada oli hagejal ka tagasiulatuvalt. Hageja kinnitab, et kasutas seda raha enda ülalpidamiseks. Kuna ei ole tõendatud, et see raha kuuluks kellelegi teisele, on järelikult tegemist hageja enda rahaliste vahenditega ning nende rahaliste vahendite kasutamist ei pea kostja kompenseerima.
- Asjakohane ei ole maakohtu otsuses toodud järeldus selle kohta, et hageja on ise loobunud kostja poolsest toetusest. Olukorras, kus maakohus on tuvastanud, et hageja on suuteline end ise ülal pidama, puudus vajadus tuvastada, kas kostja on proovinud kooselu hagejaga taastada ja kuidas sellele reageeris hageja. Antud põhjendused tuleb seetõttu maakohtu otsusest välja jätta.
- Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud
§ 171lg 1 alusel apellandi kanda.
29.
§ 174
lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kostja ei ole ringkonnakohtule apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekirja esitanud. Samuti ei nähtu tsiviilasja materjalidest kostja poolt apellatsioonimenetluses menetluskulude kandmist. Seetõttu märgib ringkonnakohus, et kostjal kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler (allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav 5
(5)