Obsah (4)

§ 100§ 101§ 102§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg 22. mai 2020, Tartu Tsiviilasja number 2-19-1040

) § 97 p 1 kohaselt on alaealine laps õigustatud saama ülalpidamist.

§ 100

lg 2 näeb ette, et alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Hageja nõuab kostjalt elatist seadusega ettenähtud alammääras (

§ 101lg 1).

Kostjalt elatise väljamõistmiseks väiksemas ulatuses peab kostja tõendama, et selleks esineb

§ 102lg 2 mõttes mõjuv põhjus.

Maakohus leidis, et antud juhul esineb

§ 102

lg 2 mõttes mõjuv põhjus kostjalt elatise väljamõistmiseks alla seadusega ettenähtud alammäära. Kostja teatel on tema sissetulek kuni 100 eurot kuus. Maksu- ja Tolliamet

1. septembri
2. a teatise (tl 63–64) kohaselt tehti kostjale perioodil
3. jaanuar 2019 –
4. september 2019 väljamaksed kokku 800 eurot, s.o ca 88 eurot 88 senti kuus. Kostjal ei ole registreeritavat või muud väärtuslikku vara. Kostja esitas
5. oktoobril 2019 nõuete saldo päringu väljavõtte Maksu- ja Tolliameti lehelt (tl 82), millest nähtub, et kostjal on tähtaegselt tasumata maksunõudeid 872 eurot 18 senti ja kohtutäituri arestinõudeid 42 079 eurot 26 senti. Hageja väited, et kostja sissetulek ja varaline seisund on tegelikult parem, kui ta seda püüab näidata, ei ole tõendatud. Ainuüksi kostjal piisava sissetuleku ja vara puudumine ei ole

§ 102

lg 2 mõttes mõjuvaks põhjuseks temalt elatise väljamõistmiseks alla seadusega ettenähtud alammäära. Kostja ei ole väitnud, et tal on terviserike, mis takistab tal tööd teha. Kostja on esitanud tõendid oma õpingute kohta, s.o et ta õpib alates 1. septembrist XX Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuses täiskoormusega statsionaarses-koolipõhises õppevormis XXXX erialal, kus nominaalne õppeaeg on 4 aastat (tl 43–46, tl 54). Maakohtu hinnangul ei anna see alust vabastada kostjat alaealise lapse ülalpidamiskohustusest. Kostja ei ole põhistanud, miks ta ei saa tööd teha ja sissetulekut teenida, sh näiteks kooli kõrvalt. Kostja peab töövõimelise mehena suutma teenida sissetulekut vähemalt palga alammäära ulatuses. Vaidlust ei ole selle üle, et kostjal on lisaks hagejale veel üks alaealine laps, kelle ülalpidamiskohustus kostjal on seadusest tulenevalt. Kuigi saab eeldada, et kostja peab teenima vähemalt miinimumpalga ulatuses sissetulekut, siis arvestades, et tal ei ole teada muud vara, ei ole ta võimeline maksma hagejale elatist seadusega ettenähtud alammääras, ilma, et tema teine laps jääks varaliselt vähem kindlustatuks. 4 Kostja peab

§ 102

lg 2 järgi kasutama oma sissetulekut enda ja oma alaealiste laste ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kuna kostja peab suutma teenida sissetulekut vähemalt palga alammäära ulatuses, peab ta seda kasutama enda ja oma kahe alaealise lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Põhjendatud on kostjalt hageja kasuks välja mõista elatis, mis vastab ligi ühele kolmandikule palga alammäärale. Kuna palga alammäär ja sellega seotud miinimumelatis on muutuvad suurused, on põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja elatis protsendina palga alammäärast, s.o 33,33% palga alammäärast, mis vastab ligi ühele kolmandikule ja kohtuotsuse tegemise ajal on 179 eurot 98 senti. Kostja väited selle kohta, et enne hageja sündi ostis ta hagejale vajalikke asju ning tegi hageja ema korteris remonti, ei oma tähtsust, kuna see ajavahemik ei puuduta käesoleva hagi eset. Hageja sündis

1. oktoobril 2018, kuid hagis nõutakse kostjalt elatist alates
2. jaanuarist
3. Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 200 lg 1 punktist 1 ei saa ülalpidamise nõuet tasaarvestada. Maakohus leidis, et kostjalt hageja kasuks elatise väljamõistmine on põhjendatud alates hagi esitamisest, s.o
4. juulist
5. Tagasiulatuva elatise nõue tuleb jätta rahuldamata. Kostjalt tagasiulatuvalt enne hagi esitamist elatise väljamõistmine võib viia kostja raskesse majanduslikku seisundisse. Tagasiulatuvalt välja mõistetud elatise osas ei pruugi kohtuotsus olla täidetav. Hageja esitas kohtule Sotsiaalkindlustusameti
6. augusti 2019 otsuse (tl 75–76), millest nähtub, et hagi tagamise määruse alusel on määratud hagejale elatisabi 100 eurot kuus alates
7. augustist 2019 kuni
8. detsembrini
9. Sotsiaalkindlustusameti otsuse alusel hagejale välja makstud elatisabi tuleb kostjalt kohtuotsuse alusel sissenõutavast elatisest maha arvestada. Perehüvitiste seaduse § 57 lg 1 kohaselt läheb elatisabi saaja nõue elatisabi määramise otsuse tegemisel üle riigile ülalpidamiskohustuse võlgniku ja võlausaldaja vahelises vaidluses tehtud kohtulahendis märgitud ulatuses. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
10. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas ning palub teha uus otsus, millega rahuldada hagi täielikult. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja palub võtta asja juurde hageja ja kostja sõnumid ning maksekorralduse elatise maksmise kohta. Hageja soovib sõnumitega tõendada, et kostja arveldas poolte kooselu ajal peamiselt sularahas ja kasutas vajadusel kostja emale kuuluvaid kontosid. Hageja soovib maksekorraldusega tõendada, et kostja sissetulek on tema poolt väidetust suurem, kuivõrd muidu ei oleks ta olnud suuteline maksekorralduselt nähtuvas summas elatist tasuma. Hageja ei pea tõenäoliseks, et kostja kontode kohta TsMS § 230 lõikes 5 sätestatud isikutelt teabe küsimine võiks anda kostja sissetulekute kohta adekvaatset infot. Teabe küsimisest võiks olla kasu, kui seda küsida nende kontode kohta, millele kostjal on juurdepääs. Selleks, et tuvastada nende kontode andmeid, võiks küsida kostja tööandjalt andmeid väljamaksete kohta, mida tööandaja on alates
11. jaanuarist 2019 kostja palvel kolmandatele isikutele teinud. Apellatsioonkaebuse kohaselt kohaldas maakohus

§ 102lõiget 2 valesti ning rikkus otsuse põhjendamiskohustust.

Kohus ei saa miinimumelatist

§ 102

lg 2 alusel vähendada ilma, et ta hindaks lapse vajadusi ning seda, kas ja kuidas on lapse vajadused miinimummäärast väiksema elatise maksmisel kaetud. Hageja vajadused on apellatsioonimenetluses kulu liigiti samas suurusjärgus, kui need olid hagi esitamise ajal. 5 Maakohus ei analüüsinud kostja teise lapse vajadusi. Kostja kannab poole, kui mitte suurema osa, oma teise lapse vajaduste rahuldamiseks vajalikest kuludest. Hageja leiab, et kostja peaks kandma samas ulatuses kulusid, mis on vajalikud hageja vajaduste rahuldamiseks. Maakohtul ei olnud põhjust kohaldada

§ 102lõiget 2 ning vähendada elatist alla miinimummäära.

Kostja ei tuginenud ega tõendanud, et tal esineks terviserike, mis takistaks tal tööd teha. Kostja ei põhistanud, miks ta ei saa teha tööd ja teenida sissetulekut kooli kõrvalt. Kostjast tulenevad asjaolud ei saa olla

§ 102lõikest 2 tulenevalt miinimumelatise vähendamise aluseks.

Maakohus kohaldas

§ 102

lg 2 valesti ka seeläbi, et võttis kostja poolt maksmisele kuuluva elatisesumma arvestamisel aluseks Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alamäära. Kuupalga alammäär ei ütle midagi selle kohta, kui palju on keskmisel inimesel võimalik teenida. Sellise indikaatori annab Statistikaameti avaldatav info. Statistikaameti andmetel oli keskmine brutokuupalk Eestis juuni

1. a seisuga 1445 eurot. Kostja tööandja OÜ Tarvaprojekt tegutseb kodulehe kohaselt kinnisvarahalduse ja metsanduse alal. Nendes valdkondades oli Statistikaameti andmetel keskmine töötasu
2. aastal vastavalt 1211 ja 1141 eurot. Kostja on terve keskealine mees. Kostja on võimeline läbima kooli ja töö tarvis pikki vahemaid. Kostja kvalifikatsioonile vastavate töökohtade valik ei ole seega piiratud tema elukohaga. Hageja arvates ei ole põhjuseid, miks kostjal ei ole võimalik teenida vähemalt Eesti keskmist palka. Kostja on asunud õppima XXXXks. Statistikaameti andmetel oli keskmine palk XXXX vallas
3. aastal 2342 eurot. Maakohus oleks pidanud lähtuma keskmisest palgast, leides, et kostjal on kõik võimalused tööga sissetulekut teenida, ent sellest tuleks 1/3 ulatuses maha arvata kostja teise lapse ülalpidamisega seotud kulud. Maakohus ei põhjendanud, miks ei ole kostjal võimalik teenida keskmist palka. Maakohus rikkus tagasiulatuvat elatisenõuet rahuldamata jättes TsMS § 5 lõiget
4. Kostja ei palunud jätta tagasiulatuv elatisenõue tema varalist seisundit arvestades rahuldamata. Kohtuistungil märkis kostja hoopis, et tagasiulatuva nõude osas võiks teha järeleandmisi ehk sisuliselt tunnistas, et vähemalt mingis osas võiks tagasiulatuva nõude rahuldada.
5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Kostja palub võtta asja materjalide juurde kostja teise lapse ema O.O. kirjaliku kinnituse. Kostja soovib sellega tõendada, et ta toetab oma teist last. Hageja vajaduste hindamisel lähtus maakohus hageja kasuks eeldusest, et lapse vajadused on võrdsed miinimumpalgaga, kuid jättis arvestamata kostja vastuväited kulude põhjendamatu suuruse kohta. Kuivõrd tegemist on eeldusega, tuleks lapse kulude suuruse uuel tuvastamisel arvestada kostja vastuväiteid. Kostja ei nõustu, et mõlemad vanemad peaksid tingimata panustama võrdselt ja sellest tulenevalt peaks kostja osa olema 270 eurot. Hageja seadusliku esindaja sissetulek on umbes kaheksa korda suurem kui kostjal ning ta elab koos hagejaga, st nad jagavad ühiseid kulusid. Maakohtu järeldusest, et kulud tuleks jagada kostja ja tema laste vahel võrdselt, mitte proportsionaalselt, ei ole võimalik kostja kahjuks kõrvale kalduda. Kostja ei pea seega vajalikuks esitada nimekirja enda ega ka oma teise lapse vajadustest. Maakohtu seisukoht, et nii lapse vajaduste kui kostja panuse arvestamisel tuleb lähtuda miinimumpalgast, on õige. Kostjal on põhiharidus. Kostja sissetulek on igakuiselt erinev ja sõltub teostatud projektidest. Eriolukorra jätkudes võib sissetulek kaduda. Kostja hinnangul ei ole alust eeldada, et kostja on suuteline teenima enam kui miinimumpalga. Asjas ei ole põhjust tõendada, kas kostja osaleb teise lapse ülalpidamises, sest tal on selline kohustus. 6 Maakohus ei ole tagasiulatuva elatisenõude rahuldamata jätmisel rikkunud TsMS § 5, sest kostja viitas oma varalisele olukorrale ja seda ka seonduvalt tagasiulatuva elatisega. TsMS § 436 lg 6 lubas kohtul teha vastava otsuse kostja taotluseta. Kostja osales hageja ülalpidamises, viis vajalikke asju ja tegi hageja seadusliku esindaja korteris remonti. Hageja seaduslik esindaja ei maksnud selle eest. Kostjal olid varem ja on ka praegu suured kohustused teiste isikute ees. Kostjal ei ole vara. Kostja ülalpidamisvõime ei ole hea. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu tühistada osas, milles maakohus rahuldas hageja elatise nõude alates
7. juulist 2019 kuni
8. detsembrini 2019 väiksemas summas kui 212 eurot kuus ning alates
9. jaanuarist 2020 kuni hageja täisealiseks saamiseni väiksemas summas kui 226 eurot kuus. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja elatise alates
10. juulist 2019 kuni
11. detsembrini 2019 summas 212 eurot kuus ning alates
12. jaanuarist 2020 kuni hageja täisealiseks saamiseni summas 226 eurot kuus. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse ülejäänud osas muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
13. Ringkonnakohus jätab poolte omavahelised sõnumid TsMS § 238 lg 1 alusel asja materjalide juurde võtmata, kuna neil ei ole asjas tähtsust. Sõnumitest nähtub, et kostja palus
14. aastal kanda raha kolmanda isiku kontole. Nimetatu ei tõenda, et kostja on sama kontot kasutanud ka alates
15. jaanuarist 2019 kuni käesoleva ajani. Seega ei tõenda sõnumid seda, et kostjal võis alates
16. jaanuarist 2019 kuni käesoleva ajani olla suurem sissetulek, kui kostja väidab. Ringkonnakohus jätab kostja teise lapse ema O.O. kirjaliku kinnituse TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel asja materjalide juurde võtmata. Kostja ei soovi nimetatud tõendiga tõendada oma teise lapse vajadusi ega nende kandmise ulatust lapse vanemate poolt, so ringkonnakohtu
17. märtsi 2020 määruses käsitletud asjaolusid. Kostja soovib tõendada üksnes seda, et ta toetab oma teist last, so asjaolu, millele ta juba maakohtus tugines. Kostja teise lapse ema O.O. kirjalik kinnitus on esitatud hilinenult. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel asja materjalide juurde maksekorralduse elatise tasumise kohta. Maksekorralduselt nähtuv makse on tehtud pärast maakohtu otsuse tegemist ja sellega on võimalik tõendada seda, kas kostja on võimeline oma kohustusi kandma. Ringkonnakohus leiab, et kuigi hageja on tuginenud sellele, et kostja varjab oma sissetulekuid, ei ole antud juhul TsMS § 230 lg 4 ja 5 alusel täiendavate päringute tegemine põhjendatud. Kohus saab TsMS § 230 lg 4 ja 5 järgi teha päringu üksnes poole, antud juhul kostja, sissetulekute ja varalise seisu kohta. Hageja on välja toonud, et kostja pangakontode väljavõte ei anna tõenäoliselt täiendavat informatsiooni kostja sissetulekute kohta, kuivõrd kostja kasutab peamiselt sularaha või teiste isikute pangakontosid. Hageja ei ole nimetanud aga ühtegi teise isiku nimele registreeritud pangakontot, millele võiksid kostja sissetulekud olla alates
18. jaanuarist 2019 kuni käesoleva ajani laekunud. Hageja on küll maininud, et kasu võiks olla sellest, kui kohus küsiks kostja tööandjalt andmeid rahaliste väljamaksete kohta, mida tööandaja on alates
19. jaanuarist 2019 kostja palvel kolmandatele isikutele teinud. Maakohus tegi Maksu- ja Tolliametile päringu kostja sissetulekute kohta. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja tööandjale kostja töötasu suuruse kohta täiendava päringu tegemine põhjendatud. Hageja ei ole kostja tööandjalt pangakontode andmete küsimist selgelt taotlenud. Kohus ei saa TsMS § 230 lg 1, 4 ja 5 ning § 236 lg 2 järgi pangakontode andmeid taotluseta koguda. Ainuüksi sellest, et kostjale tasumisele kuuluvad maksed laekuvad kolmanda isiku kontole, ei saa ka järeldada, et kostja kasutab kolmanda isiku kontot nagu enda kontot ning et kõik kolmanda isiku kontole laekuvad maksed moodustavad kostja sissetuleku. 7
20. Hageja taotles elatise väljamõistmist miinimummääras (

§ 101lg 1).

Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise alates hagiavalduse esitamisest, so

1. juulist 2019, kuni hageja täisealiseks saamiseni summas 179 eurot 98 senti kuus, kuid mitte vähem kui 33,33% Vabariigi Valitsuse kehtestatud palga alammäärast. Hageja ei ole maakohtu otsust hagi rahuldamise osas vaidlustanud. Maakohtu otsus on 179 euro 98 sendi osas kuus TsMS § 651 lg 1 ja § 456 lg 2 p 1 alusel seega jõustunud.
2. Maakohus mõistis elatise välja alla seaduses sätestatud miinimummäära. Igakuine elatis ei või üldjuhul

§ 101

lg 1 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (miinimumelatis). Kohus võib

§ 102

lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi mõjuval põhjusel miinimumelatist siiski vähendada.

§ 102

lg 2 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu ning kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks. Mõjuva põhjuse olemasolu peab tõendama kohustatud vanem (vt Riigikohtu

1. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11;
2. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15). Lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on

§ 101lg 1 järgi eelduslikult pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt Riigikohtu

1. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 13;
2. novembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 14;
3. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Hageja ei ole tõendanud, et tema vajadused on kokku suuremad kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär. Kostja on küll väitnud, et hageja vajadused on väiksemad kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär, ent ei ole seda tõendanud. Hageja vajadused on seega võrdsed Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääraga.
4. Kostja väitel on tema sissetulek 100 eurot kuus. Maksu- ja Tolliameti teatisest ei nähtu, et kostja sissetulek on suurem. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et hagejale elatise maksmine summas 179 eurot 98 senti (vt maksekorraldus nr XXXXXXXXXXX) viitab sellele, et kostja saab kasutada oma kohustuste täitmiseks rahalisi vahendeid suuremas summas kui seda on 100 eurot. Samas ei saa kostja poolt nimetatud summas elatise tasumisest siiski järeldada, et kostja tegelik sissetulek võiks olla suurem kui Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud miinimumtöötasu. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vahendid. Vanem peab eelkõige täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. See tähendab, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike (vt Riigikohtu
5. oktoobri
6. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Piisava sissetuleku teenimise kohustus ei tähenda, et vanem oleks kohustatud teenima vähemalt keskmist palka. Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid, mitte lähtuda keskmise inimese sissetuleku teenimise võimalustest. Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmisest ei vabasta vanemat siiski see, et ta otsustab tööl käimise asemel kooli minna. Kostja on sündinud 1985 aastal. Kostja on seega hetkel 35-aastane. Kostja ei tugine sellele, et tal oleks tervisega probleeme. Kostja on seega täiskasvanud töövõimeline isik. Hageja ei ole esitanud kohtule kostja hariduse ega kvalifikatsiooni kohta andmeid. Kostja väitel on tal põhiharidus. Kostja hariduse ja kvalifikatsiooni kohta tõendeid ei esitatud. Pooled ei esitanud kohtule andmeid sobilike vabade töökohtade ega neis pakutava palga kohta. Asjas esitatud 8 tõenditest ei nähtu seega, et kostja oleks oma vanust, tervislikku seisundit, haridust, kvalifikatsiooni ja sobilike vabade töökohtade olemasolu arvestades võimeline teenima miinimum töötasust kõrgemat või keskmist töötasu. Ringkonnakohtu menetluses esitatud väited ei lükka seega ümber maakohtu järeldust, mille kohaselt on kostja võimeline saama sissetulekut vähemalt miinimumpalga ulatuses. Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu järeldust, et kostjal ei ole registreeritavat või muud väärtuslikku vara ning et kostjal on tähtaegselt tasumata maksunõudeid 872 eurot 18 senti ja kohtutäituri arestinõudeid 42 079 eurot 26 senti. Kostjal ei ole peale sissetuleku seega muud vara, mille arvel tal oleks võimalik hagejale elatist maksta. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asjas esitatud tõenditest ei saa järeldada, et kostja elustandard viitab miinimumtöötasust suurema sissetuleku saamisele. Töötasu alammäär oli Vabariigi Valitsuse
7. detsembri
8. a määruse nr 117 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 järgi
9. aastal 540 eurot. Töötasu alammäär on Vabariigi Valitsuse
10. detsembri
11. a määruse nr 115 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 järgi
12. aastal 584 eurot. Kostja oli seega võimeline teenima
13. aastal sissetuleku summas 516 eurot 45 senti (neto) ja on
14. aastal 550 eurot 38 senti (neto).
15. Isegi juhul, kus kostja ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, ei vabane ta oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Sellisel juhul peab kostja

§ 102

lg 2 järgi kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. See tähendab, et vanemal tuleb kasutada tema käsutuses olevat raha selliselt, et tagada kõigile ülalpeetavatele ligilähedalt sarnane elatustase. Kui vanema sissetulekust ei ole võimalik katta nii tema, kui ka lapse minimaalseid vajadusi, tuleb sissetulek jagada proportsionaalselt (Riigikohtu

1. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 10;
2. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.4).
3. Vaidlust ei ole, et kostjal on lisaks hagejale veel üks alaealine laps. Teiste laste olemasolu annab aluse elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra (Riigikohtu
4. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11). Kostja ei ole ringkonnakohtu selgitustele vaatamata toonud esile, millised on kostja teise lapse vajadused ja võimalused nende rahuldamiseks, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Kostja ei ole toonud välja asjaolusid, mille pinnalt oleks võimalik hinnata kostja teise lapse ema panust kostja teise lapse ülalpidamisse (Riigikohtu
5. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12). Pooled ei vaidle samas selle üle, et kostja siiski osaleb oma teise lapse ülalpidamises. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et hageja kasuks elatise väljamõistmise ei tohiks panna kostja teist last võrreldes hagejaga ebavõrdsesse olukorda, on kostja teise lapse vajadused sarnaselt hagejaga sama suured kui on Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäär. Kostja kannab oma teise lapse vajadustest

§ 101lg 1 järgi eelduslikult vähemalt poole.

1. Kostja ei ole kohtu ettepanekule vaatamata välja toonud enda kulude suurust ega esitanud vastavaid tõendeid. Kostja maakohtu istungil antud selgituste järgi elab ta oma elukaaslase korteris ja teda toetab tema ema. Ringkonnakohus leiab, et sellises olukorras on põhjendatud lugeda, et kostja kulud ühes kuus, mida kostja kannab, vastavad sotsiaalhoolekande seaduse § 131 lõikes 3 ja 4 ning
2. a riigi eelarve seaduse § 2 lg 7 punktis 3 ja
3. a riigi eelarve seaduse § 2 lg 6 punktis 3 sätestatud perekonna teise täisealise liikme toimetulekupiirile. Perekonna teise täisealise liikme toimetulekupiir oli
4. aastal ja on
5. aastal 120 eurot kuus. 9
6. Ringkonnakohus leiab eeltoodust tulenevalt, et kostja sissetulek tuleb jagada kostja ja tema kahe lapse vahel proportsionaalselt. Hageja ja kostja teise lapse vajadused moodustavad kostja kogukuludest ligikaudu 41% {270/292 eurot (hageja kulud vastavalt
7. ja 2020 aastal) : [270/292 eurot (hageja kulud vastavalt
8. ja
9. aastal) + 270/292 eurot (kostja teise lapse kulud vastavalt
10. ja
11. aastal) + 120 eurot (kostja enda kulud)] *100}. Kostja sissetulek tuleb jagada hageja, kostja teise lapse ja kostja vahel samas proportsioonis, st kostja peab oma sissetulekust 41% kulutama hagejale tasuda tuleva elatise katteks. Kostja sissetuleku sellise jagunemisega on kohtu hinnangul tagatud kostja laste võrdne ülalpidamine ning kostja enda minimaalsete vajaduste rahuldamine. Ringkonnakohus leiab sellest tulenevalt, et kostja oli alates hagi esitamisest kuni
12. aasta lõpuni võimeline tasuma hagejale elatist 212 (516 eurot 45 senti x 41%) eurot kuus. Kostja on alates
13. aastast võimeline tasuma hagejale elatist 226 (550 eurot 38 senti x 41%) eurot kuus. Kuna maakohus mõistis nimetatud ajavahemiku eest kostjalt hageja kasuks välja elatise väiksemas summas, tuleb maakohtu otsus vastavas osas tühistada ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks alates hagi esitamisest kuni
14. aasta lõpuni välja elatis summas 212 eurot kuus ning alates
15. a jaanuarist kuni hageja täisealiseks saamiseni summas 226 eurot kuus. Kuna ringkonnakohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja elatise seaduses sätestatud miinimummäärast väiksemas ulatuses ja kõik miinimumelatise vähendamise aluseks olevad asjaolud ei ole sõltuvuses töötasu miinimummäära muutumisest (nt kostja vajadused), ei ole väljamõistetavat elatist põhjendatud siduda Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud töötasu alammäära tõusuga (vt Riigikohtu
16. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 16). Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et eelpool nimetatud summas elatise väljamõistmine ei kahjusta ebaproportsionaalselt hageja huve. Hageja ema märkis maakohtu istungil, et tema sissetulek on hetkel vanemahüvitis 692 eurot kuus. Hageja ema varasem töötasu oli umbes 600 eurot kuus. Hageja saab lisaks peretoetust. Hageja emal ei ole erinevalt kostjast teisi lapsi. Ringkonnakohtu poolt välja mõistetud elatise ja hageja ema sissetulekute arvel on hageja vajaduste rahuldamine võimalik. Hageja emal jääb pärast hageja vajaduste rahuldamist üle raha ka enda vajaduste rahuldamiseks.
17. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja poolt maakohtu istungil esitatud väiteid tagasiulatuva elatise nõude kohta ei saa käsitleda hagi osalise õigeksvõtuna. Maakohus lähtus tagasiulatuva nõude lahendamisel seega põhjendatult sellest eeldustest. Õigustatud isik võib

§ 108

järgi nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kuivõrd ülalpidamisnõue on suunatud õigustatud isiku igapäevaste vajaduste järjepidevaks rahuldamiseks, on üksnes juhul, kui õigustatud isik nõuab järjepidevalt ülalpidamiskohustuse täitmist, võimalik tagada, et ülalpidamisnõude esitamine täidab oma eesmärgi.

§ 108

mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda (vt Riigikohtu

1. mai
2. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 20). Hageja on hagiavaldusele lisatud kirjavahetusest nähtuvalt nõudnud kostjalt elatise tasumist ajal, mille eest hageja soovib kostjalt tagasiulatuva elatise väljamõistmist. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja vajadused ja kostja ülalpidamisvõime oli ajavahemikul
3. jaanuar 2019 kuni hagi esitamiseni erinev, võrreldes hagi esitamisele järgneva perioodiga. Arvestades, hageja ja kostja teise lapse vajadusi ja kostja ülalpidamisvõimet, kahjustaks kostjalt hageja kasuks tagasiulatuva elatise väljamõistmine kostja võimet tasuda hagejale jooksvat elatist ning tagada oma teise lapse ülalpidamine. Tagasiulatuva elatise väljamõistmine paneks kostja lisaks väga raskesse majanduslikku olukorda, kuivõrd sel juhul ei jääks kostjal raha isegi 10 oma minimaalsete kulude katmiseks. Ringkonnakohus leiab sellest tulenevalt, et maakohus jättis hagi tagasiulatuva elatise nõude osas põhjendatult rahuldamata.
4. Maakohus tagas
5. augusti
6. a määrusega hagi ja kohustas kostjat maksma hagejale elatist alates
7. augustist
8. a kuni tsiviilasjas nr 2-19-10402 lõpplahendi jõustumiseni 270 eurot kuus. Maakohus ei võtnud vastuolus TsMS § 386 lõikega 4 hagi tagamise abinõude kohta kohtuotsuse resolutsioonis seisukohta. Ringkonnakohus märgib sellest tulenevalt, et kohtuotsus asendab maakohtu
9. augusti
10. a määrusega tsiviilasjas nr 2-19-10402 kohaldatud hagi tagamise abinõud.
11. Ringkonnakohus leiab maakohtu otsuse vaidlustamise ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust arvestades, et maakohtu määraratud menetluskulude jaotus tuleb jätta muutmata. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Arvestades apellatsioonimenetluses vaidlustatud elatise maakohtu poolt välja mõistmata osa ning kaebuse rahuldamise ulatust, ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud jätta menetluskulusid üksnes või suuremas ulatuses hageja ega kostja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke 11