KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-20-406 Otsuse tegemise aeg ja koht 10. juuni 2020, Tartu Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parre

) § 164 lg 1 alusel jättis kohus poolte menetluskulud nende endi kanda. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Kostja palub
2. märtsil 2020 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning saata tsiviilasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja palub menetluskulud jätta poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt sai kostja hagiavalduse kätte alles pärast
3. jaanuari
4. a kohtuistungit. Kostjal puudus võimalus kohtuistungiks valmistuda ning oma vastuväiteid põhjendada. Kostja väitel on kohus abielu lahutamisega kiirustanud. Kohtu seisukoht, et poolte abielu on pöördumatult lõppenud, on ennatlik. Kostja soovib hagejaga leppida.
5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Hageja palub menetluskulud jätta poolte endi kanda. Hageja on seisukohal, et abielu jätkamine ei ole mingil juhul võimalik. Abielu lõppemise aluseks oli kostja poolne füüsiline vägivald nii oma abikaasa kui ka kahe lapse vastu. Vägivalla intsident toimus kuus kuud tagasi ning selle aja jooksul pole hageja seisukoht abielu lahutamise osas muutunud. Kuus kuud on piisavalt pikk aeg, et veenduda selles, et abielu on püsivalt lõppenud. Hageja ei ole nõus riskima enda ja oma laste elu ning turvalisusega. Kostja ei ole hageja laste bioloogiline isa. See on tuvastatud tsiviilasjas nr 2-20-
6. Hageja on seisukohal, et toimunud perevägivalla tõttu ei ole poolte lepitamine võimalik. 3

§ 657lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

8. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata.

Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 8.

1. Kostja väidab apellatsioonkaebuses, et ta sai hagiavalduse kätte alles pärast
2. jaanuari
3. a kohtuistungit ning tal ei olnud võimalik hagiavaldusega tutvuda ega kohtuistungiks valmistuda.

§ 393

lg 1 järgi teatab kohus pärast hagiavalduse menetlusse võtmist sellest viivitamata menetlusosalistele ning toimetab hagiavalduse ärakirja koos lisadega ja asja menetlusse võtmise määrusega kostjale ja kolmandale isikule kätte. Hagi menetlusse võtmisest teatamisel teeb kohus kostjale teatavaks

§ 393

lg-s 2 sätestatu.

§ 395

järgi võib kohus lubada kostjal vastata hagile suuliselt kohtuistungil, kui nii võib asja kohtu arvates ilmselt kiiremini lahendada. Kohus kohustab sel juhul kostjat hagi vastuse esitamist istungil piisava põhjalikkusega ette valmistama, määrab istungi aja ning selgitab kostjale istungil vastuse ja muude kaitsevahendite esitamata jätmise võimalikke tagajärgi. Ringkonnakohus märgib, et

§-s 395 sätestatud võimaluse kasutamisel peab kohus arvestama ka

§-st 397 tulenevaga, mille kohaselt peab ajavahemik hagi kostjale kättetoimetamise ja kohtuistungi toimumise vahel olema vähemalt 30 päeva. Ka käesolevas asjas on maakohus 10. jaanuaril 2020 koostatud menetlusse võtmise määruses kohustanud kostjat

§-st 395 juhindudes vastama hagile suuliselt kohtuistungil (tl 6). Asja materjalide põhjal on ringkonnakohtu hinnangul ilmselt õige kostja väide, et ta sai hagiavalduse kätte alles pärast

1. jaanuari
2. a istungit. Toimikus olevast väljastusteatest järelduvalt on nii hagi menetlusse võtmise määrus kui ka hagiavaldus ja kohtukutse kostjale kinnipidamisasutuses vangivalvuri poolt üle antud istungi toimumise päeval (tl 11). Isegi kui kostja sai dokumendid kätte varem, ei jääks hagi menetlusse võtmise (ja kättetoimetamise) ning kohtuistungi toimumise vahele

§-s 397 sätestatud 30-päevast ajavahemikku. Maakohus ei ole asja materjalide põhjal otsustades ülalviidatud menetlusnorme seega järginud. Seetõttu ei pruukinud kostjal olla praegusel juhul enne

1. jaanuari
2. a kohtuistungit võimalik hagiavaldusega tutvuda ning kohtuistungiks piisava põhjalikkusega valmistuda. Samas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust arvata, et maakohtu minetused võinuks asjas kaasa tuua ebaõige lahendi. Toimikust nähtuvalt on maakohus
3. jaanuari
4. a istungil vaidluse eset pooltega arutanud ning kostja seisukoha hagi suhtes ära kuulanud (tl-d 14–15). Kostja ei ole istungi protokollist nähtuvalt väitnud, et tal olnuks ebapiisavalt aega istungiks valmistuda, samuti ei ole kostja taotlenud istungi edasilükkamist. Lisaks oleks ringkonnakohtul võimalik maakohtu vead apellatsioonimenetluses eelduslikult 4

§ 652lg 3 p 2).

Kostja ei ole aga apellatsioonkaebuses välja toonud uusi (st maakohtu menetluses esitamata) asjaolusid, samuti ei nähtu kaebusest, et kostja sooviks esitada apellatsioonimenetluses tõendeid. 8.

1. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, nagu oleks maakohus ennatlikult leidnud, et hageja ja kostja abielulised suhted on pöördumatult lõppenud ning et maakohus oleks pidanud menetlusosalistele andma tähtaja leppimiseks. Maakohus on õigesti kohaldanud PKS § 67 lg-t
2. PKS § 67 lg 3 kohaselt peab kohus tarvitusele võtma abinõud poolte lepitamiseks, välja arvatud juhul, kui see on asjaoludest tulenevalt võimatu või ebamõistlik. Kohus võib anda pooltele kuni kuuekuulise leppimisaja. Ringkonnakohus märgib, et PKS § 67 lg 3 teises lauses nimetatud leppimisaja andmine on kohtu seadusest tulenev õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa. Alust sekkumiseks ei ole ka praegusel juhul. Samuti on maakohus otsuses piisavalt põhjendanud, miks ta ei pea poolte lepitamist käesolevas asjas võimalikuks. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega. Kostja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud asjaolusid, mis annaksid aluse asuda seisukohale, et poolte abielulisi suhteid on võimalik taastada ning abielu jätkata. Hageja on välja toonud, et kostja on kasutanud hageja ja tema alaealiste laste suhtes vägivalda. Kostja ei ole hageja väiteid vägivalla kasutamise kohta vaidlustanud, seda ei ole kostja teinud ka apellatsioonkaebuses. Hageja on menetluses korduvalt avaldanud, et ta kardab enda ja laste tervise pärast ning ta ei soovi leppimise aega. Ka vastuses apellatsioonkaebusele leiab hageja, et kuna vägivallaintsident leidis aset kuus kuud tagasi, siis on hagejal olnud piisavalt aega, et veenduda, et ta ei soovi kostjaga leppida. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et poolte abielu lahutamiseks esinevad PKS § 67 lg-s 1 toodud alused.
3. Kuivõrd praegusel juhul on tegemist abielu lahutamise hagiga, peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta apellatsioonkaebuse menetlemisel tekkinud poolte menetluskulud

§ 164lg 1 alusel poolte endi kanda.

Hageja on 25. mail 2020 esitatud menetlusdokumendis ka kinnitanud, et ta menetluskulude hüvitamist kostja poolt ei soovi. Esitatud menetluskulude jaotusest lähtudes puudub vajadus menetluskulusid rahaliseks kindlaks määrata. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest 5