Tsiviilasi nr 2-20-1748 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Hiie Lindmets teatavaks- 10. juuni 2020, Tartu kohtumaja Otsuse avalikult tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number

) on sätestatud põlvnemisest tulenev ülalpidamiskohustus.

§ 96

esimese lause kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Vaidlust ei ole selles, et kostja on hageja isa, seega ülenejaks sugulaseks

§ 80lg 1 järgi, olles ülalpidamiskohustuslaseks.

3.

§ 97p-st 1 tulenevalt on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps.

Hageja on käesoleval ajal alla 18-aastane isik, seega alaealine. 4.

§ 100

lõiked 1 ja 2 sätestavad, et ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (vaid mõjuval põhjusel võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil) ning et alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Vaidlust ei ole selles, et hageja elab koos emaga ja kostja elab hagejast eraldi. Käesoleval juhul on hageja avaldanud ka seda, et soovib saada ülalpidamist just raha perioodilise maksmisega hageja seadusliku esindaja H. L. pangakontole. 5. Hageja on esitanud kohtule nõude elatise väljamõistmiseks miinimummääras alates 02.02.2020, so alates elatisenõude kohtule esitamisest. Kohus selgitab, et kohtule esitatud elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolt ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine, st rikutud on lapse õigust saada ülalpidamist. Ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist ka siis, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt või ebaregulaarselt. Kostja väitel ei ole ta hageja ülalpidamiskohustust rikkunud, kuna hageja vanemate vahel oli kokkulepe, mille järgi pidi kostja maksma hageja ema eest ühiselt soetatud korteriomandiga seotud makseid (laen, kindlustus, majandamiskulud) ning hageja ema ei pidanud seetõttu kostjalt hageja ülalpidamiseks elatist nõudma. Hageja eitab kostja väidetud kokkuleppe sõlmimist.

§ 100

lg 3 esimese lause järgi võivad vanemad lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Seega võivad vanemad leppida omavahel kokku ka muul viisil elatise andmises, muu hulgas selles, et üks vanem ei esita teise vanema vastu lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõuet. Seejuures võib sellise kokkuleppe põhjuseks olla ka asjaolu, et üks vanem soodustab muul viisil teist vanemat ega nõua selle hüvitamist, kuid soovib vastutasuks, et teine vanem ei nõua temalt lapse ülalpidamiseks elatist. Kohus selgitab, et sellise kokkuleppega reguleerivad vanemad kui lapsele ülalpidamist andma kohustatud isikud omavahelisi suhteid. Seetõttu tulenevad sellisest kokkuleppest õigused ja kohustused üldjuhul üksnes vanematele. Vanemate kokkulepet, et üks vanem katab vastutasuna teiselt vanemalt saadud hüve eest üksi kõik lapse ülalpidamise kulud, peab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lõigete 1 ja 2 kohaselt tõendama pool, kes sellisele kokkuleppele tugineb, seega antud juhul kostja. Kohtu hinnangul ei ole kostja väidetud kokkuleppe olemasolu tõendanud. Kohus on seisukohal, et kostja pangakonto väljavõte (tl 16) tõendab üksnes kostjapoolset laenulepingust tuleneva kohustuse täitmist perioodil 01.06.2019 kuni 17.02.2020, mitte kokkulepet muul viisil hagejale elatise andmises. Isegi juhul, kui vanemate vahel oli selline kokkulepe, ei välista ega piira see

§ 100

lg 3 teise lause järgi üldjuhul lapse seadusest tuleneva elatisenõude esitamist, samuti ei takista see vanemalt tulevikus (antud juhul alates 02.02.2020) sissenõutavaks muutuva elatise väljamõistmist lapse kasuks erinevalt kokkuleppest. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb seejuures arvestada ka seda, et kui vanemad leppisid kokku, et üks vanem katab vastutasuna teiselt vanemalt saadud hüve eest üksi kõik lapse ülalpidamise kulud, jääb see kokkulepe vanemate vahel kehtima ka pärast lapse kasuks elatise väljamõistmist ning selle kokkuleppe alusel saab vanem, kellelt kohtulahendiga elatis välja mõisteti, kuigi omavahelise kokkuleppe järgi ta elatist maksma ei pidanud, nõuda makstu kokkuleppe alusel teiselt vanemalt tagasi (Riigikohtu 26.06.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13). 3

§-s 99. Viidatud paragrahvi lõigete 1 ja 2 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku (sh lapse) vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Kohus märgib, et kehtiva regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid.

§ 101

lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 19.12.2019 määrusega nr 115 on alates 01.01.2020 kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 584 eurot. Seega ei tohi käesoleval ajal igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui 292 eurot. Kostja vastuväite osas, et hageja ei ole miinimummääras elatist nõudes esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et hageja kulutused on miinimummääraga samas suurusjärgus, märgib kohus, et seaduses ettenähtud elatise alammäära osas ei tule hagejal elatise suurust eraldi põhjendada ja tõenditega tõendada. See põhimõte kehtib jätkuvalt, vaatamata Riigikohtu kriitikale miinimumelatise suuruse määramise kehtiva korra kohta. Nimelt on Riigikohus korduvalt märkinud, et praeguseks ajaks võib poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire (elukallidusest kiirema ja keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks. Miinimumpalk ei seostu laste vajadustega ega ole seetõttu enam sobiv vahend elatise määramiseks (Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 30). 7. Alla seaduses sätestatud alammäära saab alaealisele lapsele elatise välja mõista üksnes

§ 102

lõikes 2 sätestatud alustel.

§ 102

lg 2 järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla

§ 101

lõikes 1 sätestatud määra, kusjuures mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

§ 101

lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kohus selgitab, et tegemist on näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu tõttu) või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega), samuti vanema halb varaline seisund. Seda kõike juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve (Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). 7.

1. Kostja poolt märgitu osas, et hageja ei ole elatisenõuet esitades arvestanud riikliku peretoetusega, märgib kohus, et ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, eeskätt vanemate halva varalise seisundiga (Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Antud juhul ei ole kostja tuginenud asjaolule, et tema varaline seisund ei võimalda miinimummääras elatist maksta, vaid et tal ei ole selliseid rahalisi vahendeid, et samaaegselt koos miinimumelatisega 292 eurot kuus maksta üksi ka ühiselt võetud laenu 388,60 eurot kuus. 7.
2. Kostja leiab, et mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks on asjaolu, et hageja tegelikud vajadused kuus on väiksemad

§ 101lõikes 1 sätestatud elatise määrast.

Kohus märgib, et asjaolude tuvastamisel ja tõendite hindamisel lapse vajaduste kohta ei ole kohus perekonnaasjas TsMS § 436 lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel (Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 24). Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse (RAKE) ja Pricewaterhouse Coopers Advisorsi (PwC) koostatud 2020. aasta lõppraporti „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis“ kohaselt 4

§ 116lg 1) teeb ühe vanema ülalpidamiskulu suuruseks 220 eurot kuus.

Hageja 03.04.2020 menetlusdokumendis väljatoodud igakuised kulud hageja kohta summas 660 eurot on kohtu hinnangul ülepaisutatud, eeskätt eluasemekulude osas. Kohus selgitab, et eluasemekulud on küll osa lapse ülalpidamisvajaduse katmiseks tehtavatest kulutustest, kuid viidatud uuringu (lk 24) kohaselt on eluasemekulu jagatav kulu. Kuna laps aga vanema enda eluasemekulusid oluliselt ei suurenda (vanem tasub eluasemekulud (üür ja kommunaalkulud) sõltumata sellest, kas tal on laps), kasutatakse lapse osa hindamiseks tarbimiskaalu 0,

1. Selliselt leitud lapse eluasemekulud Tartus on 32 eurot kuus (lk 25), sisaldudes vajaduspõhises miinimumelatises. Hageja on antud juhul eluasemekulud 700 eurot kuus jaganud kolmeliikmelise leibkonna vahel võrdselt. Põhjendatud ei ole nõuda kostjalt hageja eluasemekulude osa katmist tulenevalt hageja ema elukaaslase võimalusest üürida XXX XXX euro eest kuus 81 ruutmeetri suurust korterit (tl 65-69) olukorras, kus hageja XXX. Kohus peab veel vajalikuks märkida, et hageja hariduskulude osatähtsus väheneb märkimisväärselt seoses lasteaia kohatasu (81 eurot kuus) kadumisega. Eriolukorra tõttu on kohaldatud kohavabastust juba märtsist 2020 (tl 62). Hageja saab XX.XX.XXXX XXX aastaseks, alustades kooliteed. Samas ei pea vanemad maksma üldhariduse eest ning ka koolitoit on põhikoolis vähemalt üldjuhul tasuta. 7.
2. Kohus on seisukohal, et kostja on eelduslikult võimeline maksma hagejale tema tegelikest vajadustest ja tavalisest elulaadist lähtuvat elatist 220 eurot kuus ning seejuures säilib kostjal endal tavapärane toimetulek ja vajalik elustandard ka siis, kui hageja viibib osa ajast kostja juures või kostja osaleb lapse ülalpidamiskulude kandmisel riideid ja jalanõusid ostes. Kostja on antud menetluses vastava väite küll esitanud, kuid ei ole seejuures viidatud kulu suurust välja toonud ega tõendanud, et kohus saaks selle põhjendatust elatise suurust kindlaks määrates hinnata. Kohtu hinnangul on hagejale võimalik täisväärtuslikku elu võimaldada ka siis, kui kostja maksab seaduses sätestatud miinimumist väiksemat elatist. Lisaks kostja poolt makstavale 220 euro suurusele elatisele peaks sama suures ulatuses hageja ülalpidamisse panustama ka hageja seaduslik esindaja (ema) (

§ 116lg 1).

Lisades vanemate panusele (220 + 220) riigi poolt makstava lapsetoetuse 60 eurot kuus, on hageja ülalpidamiskuluks 500 eurot kuus, mis on oluliselt suurem uuringujärgsest vajaduspõhisest miinimumelatisest 359 eurot kuus, mis on koos lapsetoetusega 419 eurot kuus (359 + 60). Kohus selgitab, et vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ja ta ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Kuna laps vajab ülalpidamist iga päev, on vanem kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva. Ülalpidamiskohustuse täitmine on vanemale seadusest tulenev esmane kohustus ning sellega peab vanem omale täiendavate kohustuste võtmisel ja kulutuste planeerimisel arvestama. 8. Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus K. H. hagi J. H. vastu elatise nõudes osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja elatise 220 eurot kuus alates 02.02.2020 kuni hageja täisealiseks saamiseni. Elatis tuleb tasuda iga kalendrikuu eest ette hageja seadusliku esindaja pangakontole nr XXX selgitusega „K. H. elatis“. 5