← Eesti

2-19-11714/30

Obsah (6)§ 97§ 99§ 101§ 98§ 102§ 103

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 12. juuni 2020,

) § 96 kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma mh täisealised esimese astme ülenejad sugulased.

§ 97

lg 1 ja 2 kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama ka laps, kes täisealiseks saanuna jätkab keskhariduse omandamist gümnaasiumis. Seega on kostjal kohustus hagejat ülal pidada, aga hageja ema elukaaslasel sellist kohustust pole. 3.3. Hageja vajadusi ei saa konkreetselt tuvastada, aga seni makstud 270 euro suuruse elatise põhjal saab järeldada, et hageja harjumuspärane elulaad ja kulutuste summa on 540 eurot kuus 2

(5)(= 2 × 270). Hageja esile toodud kulutused pole ülemäärsed, aga kostja vastuväite ulatus on ebamõistlikult väike. 3.
  1. Eeldatavasti peavad vanemad kandma hageja ülalpidamiskulud võrdsetes osades. Lähtudes kostja varasematest elatisemaksetest on kostja võimeline endiselt elatist maksma, sest osaline töövõime tuvastati juba varem. Kostja pangakonto väljavõtte põhjal tuvastas maakohus, et kostja tulu on igakuine töövõimetoetus 235 eurot ja peretoetus 60 eurot. Kostjale on tehtud
  2. mail 2019 ülekanne 200 eurot ja
  3. mail 2019 sai ta OÜ-lt X 557 eurot, selgitusega „Majandusavansi jääk.“ Kostja püsikulud on väikesed ja nähtuvad väljavõttest üksnes osaliselt. Hageja vanemad oma kulutuste jagamise osas leibkondade siseselt üsna võrdses seisus. 3.
  4. Hageja kontoväljavõttest nähtuvalt ei saa kulutusi ja finantskäitumist pidada mõistlikeks. Täisealine hageja peab sissetuleku puudumisel suhtuma kulutustesse vastutustundlikumalt. Kui piisavalt vahendid puuduvad, tuleb kulutusi vähendada või leida hobide ja meelelahutusega seotud kulude kandmise jaoks õppimise kõrvalt minimaalne täiendav sissetulek. 3.
  5. Kokkuvõtvalt tuleb hageja harjumuspärane ja seni tagatud ülalpidamissumma 540 eurot jagada võrdselt kolmeks osaks, mida kannavad ühetaoliselt nii hageja vanemad kui ka hageja ise, st kostja kanda jääb 180 eurot kuus (= 540 : 3). See summa tuleb kostjalt alates hageja täisealiseks saamisest välja mõista. Kuni
  6. jaanuarini 2020 on nõue muutunud sissenõutavaks summas 1068 eurot (= 5 × 180 + 180 : 30 × 28). POOLTE SEISUKOHAD
  7. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas tühistada ja uue otsusega jätta kas hagi tervikuna rahuldamata või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub kostja panna poolte endi kanda. Kostja leiab jätkuvalt, et maakohus lahendas ebaselge hagi ja hageja ei tõendanud peamiseid asjaolusid – oma vajadusi ja suutmatust endale ise sissetulekut teenida. Kostjal puudub nii sissetulek peale töövõimetustoetuse kui ka võimalus seda teenida.
  8. Hageja vaidleb kaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel hagi rahuldamise ja otsuse täitmise korra kindlaksmääramise osas tühistada. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse, millega jätab hagi tervikuna rahuldamata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse, aga pooled kannavad ise oma menetluskulud mõlemas kohtuastmes.
  10. Vastavalt ringkonnakohtu
  11. mai 2020 määruses tehtud ettepanekutele esitasid mõlemad pooled seisukohti ja lisasid neile dokumente. Teineteise taotlustele pooled vastuväiteid ei esitanud. Ringkonnakohus rahuldab poolte taotlused.
  12. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et hagi ei saa ka osaliselt rahuldada. See toob kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise hagi rahuldamise osas. 8.
  13. Vaidlust ei ole selles, et kostja on hageja isa, st tal on

§-st 96 tulenev ülalpidamiskohustus hageja kui oma poja suhtes. Samuti ei vaidle pooled, et hageja on täisealine ja õpib üldhariduskoolis, st võib nõuda kostjalt elatist

§ 97p 2 alusel kuni 21-aastaseks saamiseni.

See tingimus pole veel saabunud. 8.2.

§ 99

lg 1 sätestab, et ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes.

§ 99

lg 2 kohaselt arvestatakse ülalpidamise kindlaksmääramisel õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi. 3

(5)8.3. Maakohus lähtus ekslikult eeldusest, et hageja igakuised vajadused ja tavaline elulaad vastavad kulutustele summas 540 eurot. Selline eeldus ei ole õige, sest hageja on täisealine.

§ 101

lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära ei saa kohaldada täisealiseks saanud õpinguid jätkavale lapsele elatist välja mõistes, st täisealiseks saanud laps ei ole vabastatud kohustusest tõendada oma vajadusi ka juhul, kui ta nõuab miinimumelatist (Riigikohtu

  1. oktoobri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 10). Maakohus viitas neile normidele ja kohtupraktikale õigesti, aga jättis need sisuliselt kohaldamata. Niisiis tuli hagejal tõendada oma igakuiste vajaduste ja tavalisele elulaadile vastavate kulutuste suurus. Kostjal oli võimalik näidata, et tegelikult on vajadused väiksemad. 8.
  2. Hageja tõi esile, et tema vajadused ja tavaline elulaad vastavad summale 540 eurot kuus. Kostja nõustus sellest summaga 161 eurot kuus. TsMS § 231 lg 2 esimese lause kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Seega ei pidanud hageja tõendama oma vajadusi ega tavalist elulaadi kuni kostja nõustutud summani. Sellest suuremas summas vajadusi ega tavalist elulaadi hageja ei tõendanud. Hageja pangakonto väljavõttest (dtl 42–51) ei nähtu, et ta kulutaks enda ülalpidamiseks sedagi summat, millega kostja nõustus. Seni alaealise lapse ülalpidamiseks makstud elatise summast ei saa vaikimisi järeldada, et see kajastab lapse elulaadi, kui puuduvad tõendid, kuidas ühe vanema arvelt teisele kantud raha tegelikult kasutati. Kokkuvõtvalt ei võimalda asjas esitatud tõendid hinnata hageja vajadustele ja elulaadile vastavat summat ning lähtuda tuleb kostja õigeksvõtuga määratletud piiridest, st summast 161 eurot kuus. 8.
  3. Maakohus tuvastas, et kostja regulaarne sissetulek on töövõimetoetus. Toetuse summa oli
  4. aastal kostja pangakonto väljavõtete järgi kuni 243,67 eurot kuus (dtl 35, 78–80). Samast nähtuvad muud sissetulekud on kas ühekordsed või otseselt seotud teise lapsega (lapsetoetus), mida ei saa võtta arvesse hageja ülalpidamise kohustuse suuruse hindamisel. Ringkonnakohus leiab, et kostja esitatud töövõimekaart (dtl 31), töövõimetoetuse määramise otsused (dtl 32–34, 81–84) ja perearsti tõend (dtl 151) tõendavad piisavalt, et kostjal puudub reaalne võimalus teenida töist sissetulekut. Kostja esitas dokumendid ka selle kohta, et juhatuse liikmena tegutsemise eest ta tasu ei saa ja praegu juhitaval ühingul üldse tegevus puudub (dtl 152, 153). Töövõimetoetuse seaduse § 12 lg 1 järgi on osalise töövõimega isikule töövõimetoetuse maksmise eeldus tema teatav aktiivsus, milleks p 4 kohasel on piisav tegutsemine juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmena. Seega ei saa kostjale ette heita rolli juhatuse liikmena ilma selle eest tasu saamata. 8.
  5. Vaidlust pole selles, et kostja maksab teise lapse ülalpidamiseks 100 eurot igakuist elatist ja tema enda ülalpidamiskulu on 143 eurot kuus.

§ 98

lg 1 sätestab, et kui ülalpidamist saama õigustatud isikuid on mitu ja ülalpidamiskohustuslane ei ole võimeline neile kõigile ülalpidamist andma, siis eelistatakse mh alaealist last teistele lastele. Sellest järeldub, et kostja peaks osalema hageja ülalpidamises eelkõige tema enda kulutada jääva sissetuleku arvel, mis saadakse kostja tuludest teise lapse elatise lahutamise teel ja milleks kujuneb 135 eurot (= 235 – 100). 8.7.

§ 102

lg 1 järgi vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Kui

§ 102

lg 2 välistab selle piirangu alaealise lapse ülalpidamise osas, siis täisealise hageja puhul see säte ei kohaldu. Ringkonnakohus leiab, et kui kostja vajadustele vastavad kulud on 143 eurot ja hageja puhul 161 eurot, aga kostjale jääb pärast teise lapse elatise tasumist 135 eurot, siis kahjustaks hageja ülalpidamiskulude kandmiseks elatise maksmine igal juhul kostja enda tavalist ülalpidamist. Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks tuvastada, kas hageja vanemad peavad täitma ülalpidamiskohustust hageja suhtes võrdselt. Siiski ei nähtu hageja ema kohta esitatud 7. augusti 2019 Eesti Töötukassa teatisest (dtl 13), et ta oleks olnud töötu kauem kui alates 29. juulist 2019 kuni teatise väljastamiseni. 4

(5)8.8.

§ 103

lg 1 alusel saab kostja ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastada või täitmist ajaliselt piirata või elatise suurust vähendada, kui kohustuse täitmist on äärmiselt ebaõiglane nõuda. Selle sätte punktides sisaldub näidisloetelu ebaõiglastest olukordadest, p 1 kohaselt kuulub nende hulka juhtum, kui ülalpidamist saama õigustatud isiku abivajadus tekkis tema ebamõistliku käitumise tagajärjel. Hageja ei selgitanud, miks õppis ta täisealiseks saades veel 10. klassis. Kooli tõendite (dtl 4, 12) kohaselt toimub õpe päevases mittestatsionaarses vormis. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et õppimine takistab täielikult tööl käimist. XXX põhimääruse § 3 lg 1 järgi pakub kool mittestatsionaarset õpet. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 22 lg 3 kohaselt on mittestatsionaarne õpe täiskasvanud õppijatele suunatud õpe, kus õppetundide kõrval on võrreldes statsionaarse õppega suurem osakaal iseseisval õppimisel. Sama paragrahvi viies lõige võimaldab õpilase nõusolekul koolikoormust vähendada ja üheksas lõige kohustab tema tööandjat andma õppepuhkust täiskasvanute koolituse seaduses sätestatud korras. Viidatud normid ei võimalda eeldada, et koolis õppimine takistab hagejal töötamist. Samuti ei nähtu maakohtu nõudel esitatud ambulatoorsest epikriisist (dtl 87), et hagejal diagnoositud haigus takistaks õpingute kõrval teha tööd.

§ 103

lg-st 1 ei tulene, et ebaõiglus võiks lähtuda ainult ülalpidamist saama õigustatud isikuga seotud asjaoludest, st saab arvesse võtta kostja tervislikku ja majanduslikku olukorda. Ringkonnakohus tuvastas eespool p-s 8.5, et kostjal puudub halvast tervislikust olukorrast tingituna reaalne võimalus teenida töist sissetulekut ja tema tegelik sissetulek on väga väike. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et hagejal on suuremad võimalused tööle asuda ja katta ise oma ülalpidamiskulutused. Õige on kosja osundatu, et hageja pangakonto väljavõttest nähtub talle 2831,05 euro laekumine ca kolme kuu jooksul. Hageja ei tõendanud oma väiteid, et ta ei saa laekunud raha kasutada enda ülalpidamisemiseks, hageja enda kirjalik ega suuline seletus ei ole tõendina kohased. Tuvastatud asjaoludel tuleb osaliselt töövõimetu kostja

§ 103

lg 1 alusel vabastada täisealise hageja ülalpidamiskohustuse täitmisest vabastada. 8.

  1. Eeltoodud kaalutlustel ei saa kostjalt hageja kasuks välja mõista elatist, sh tagasiulatuvalt ajavahemiku eest alates täisealiseks saamisest kuni hagi esitamiseni. Maakohtu otsus hagi osalise rahuldamise kohta tuleb tühistada, seda nii igakuise summa kui ka
  2. jaanuarini 2020 välja arvutatud summa osas. Ringkonnakohus märgib, et vaidlustatud otsuse resolutsioon oli sõnastatud mõneti eksitavalt, sest p-s 2 mõisteti välja elatis alates
  3. juulist 2019 ja p-s 3 kindel summa, aga resolutsioonist ei nähtu, et p 3 käsitleks sama elatist nagu p
  4. Mõlema otsustuse tühistamise tõttu ei ole vaja kõnealust vastuolu eraldi kõrvaldada.
  5. Kuna hagi jääb tervikuna rahuldamata, siis tuleb maakohtu otsus tühistada täitmise korra kindlaksmääramise osas. Kostja juhtis tähelepanu, et otsuses on märgitud ilmselt ekslikult asja number. Hageja ei esitanud vastuväiteid ja selle vea saab ringkonnakohus parandada.
  6. Ringkonnakohtu hinnangul on õiglane ja põhjendatud jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel kummagi poole enda kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib kohus resolutsioonis kõigi menetluskulude jaotuse. Maakohus põhjendas samasugust kulujaotust TsMS § 164 lg-ga 1, aga see ei ole korrektne. Käesolevas asjas oli vaidlus ülalpidamisasjas (TsMS § 103 lg 4), mitte aga abieluasjas (TsMS § 102 lg 1) või põlvnemisasjas (TsMS § 103 lg 1). Lisaks lähtus maakohus ekslikust eeldusest, et vaidluse sai lahendada lihtsustatud korras TsMS § 405 lg 1 järgi. Hagi hind ületas selles sättes märgitud piirmäära ja elatise nõude puhul poleks niigi kohane lähtuda üheksa kuu eest nõutava summast (vt nt Riigikohtu
  7. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 16 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Tsiviilasja hind ringkonnakohtus on TsMS § 137 lg 1 ja § 129 lg 2 alusel 1620 eurot. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.