Obsah (6)

§ 18§ 471§ 46§ 217§ 5§ 149

KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtunik Tartu Ringkonnakohus Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest Määruse tegemise koht ja aeg 16. juuni 2020, Tartu Tsiviilasja number 2-20-1453 Tsiviilasi Juri Neste

) § 46 lg 2 p 1 alusel võlgniku

1. veebruaril 2019 esitatud kaebuse lahendamise tõttu. 1.
2. Sissenõudja esitas
3. detsembril 2019 kaebuse A. Kreki
4. novembri
5. a täitemenetluse peatamise otsuse tühistamiseks ning avalduse täitetoimiku üleandmiseks K. Maalmanile. A. Krek andis
6. detsembri
7. a otsusega täitetoimiku täiteasjas nr XXXXXXXXXXXX üle K. Maalmanile, kes jätkas asja menetlemist täiteasjas nr XXXXXXXXXXXX. 1.
8. K. Maalman rahuldas
9. jaanuari
10. a otsusega sissenõudja kaebuse ja tühistas A. Kreki
11. novembri
12. a otsuse täitemenetluse peatamise kohta. Võlgnik sai otsuse kätte 2
13. jaanuaril
14. 1.
15. Kaebuse põhjenduste kohaselt on võlgnik seisukohal, et Fulfilli õigusjärglus ei ole

§ 18lg 1 kohaselt tõendatud.

Järelikult ei saanud Fulfill asuda Swedbanki asemel sissenõudjaks ning tal puudus kaebeõigus. K. Maalmanil ei olnud ka pädevust sissenõudja esitatud kaebuse lahendamiseks. Otsuse, mille sissenõudja vaidlustas, tegi A. Krek. Samuti puudub jõustunud lahend, mille kohaselt oleks A. Krek täitetoimiku K. Maalmanile üle andnud. Võlgnik on

1. detsembri
2. a täitetoimiku üleandmise otsuse vaidlustanud. Lisaks on K. Maalmani otsus põhjendamata. Ta oleks pidanud küsima A. Krekilt, millistel kaalutlustel kuulus täitemenetlus peatamisele. K. Maalman tugines ka sissenõudja kaebuse lahendamisel Tartu Ringkonnakohtu
3. jaanuari
4. a määrusele, mis ei ole veel jõustunud. Võlgnik on eelmärgitud määruse peale esitanud kaebuse Riigikohtule.
5. Viru Maakohus jättis
6. jaanuari
7. a määrusega võlgniku esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
8. Viru Maakohus võttis
9. veebruari
10. a määrusega avaldaja kaebuse menetlusse ja küsis selle kohta K. Maalmanilt seisukohta.
11. K. Maalman palus jätta võlgniku kaebuse rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kanda. Eksitav on võlgniku väide, et Fulfilli õigusjärglus ei ole tõendatud. Fulfill ja Swedbank on esitanud A. Krekile notariaalselt tõestatud ja
12. septembril 2019 sõlmitud nõude loovutamise lepingu, hüpoteegi loovutamise lepingu ja asjaõiguslepingu. Sellega on Fulfill õigusjärglus

§ 18lg 1 kohaselt tõendatud.

Võlgnik käis ka

1. jaanuaril 2020 K. Maalmani büroos täitetoimikuga tutvumas ning talle on
2. jaanuaril 2020 e-kirjaga väljastatud loovutusdokumendi ärakiri. Võlgnik eksitab kohut väitega, nagu ta oleks vaidlustanud A. Kreki
3. detsembri
4. a otsuse täitetoimiku üleandmise kohta. Otsus on selle vaidlustamata jätmise tõttu jõustunud. Kuivõrd asi oli

§ 471lg 2 kohaselt K.

Maalmanile üle antud, oli ta ka pädev sissenõudja esitatud kaebust lahendama. K. Maalman ei nõustu võlgnikuga, et vaidlustatud kohtutäituri otsus oli põhjendamata. A. Krek peatas täitemenetluse

§ 46

lg 2 p 1 kohaselt, kuna võlgnik esitas tema tegevuse peale kaebuse seoses vara ümberhindamisega.

§ 46lg 2 p 1 alusel täitemenetluse peatamine on kohtutäituri kaalutlusotsus, kuid A.

Kreki

1. novembri
2. a otsusest ei nähtu selliseid kaalutlusi, millistel asjaoludel oli täitemenetluse peatamine põhjendatud. Võlgnik oli kaebuses seisukohal, et vara oleks tulnud alla hinnata 64 500 eurolt 62 565 eurole, kuid A. Krek hindas vara alla 60 000 eurole. K. Maalmani hinnangul sellise võlgniku seisukohaga mittearvestamine ei saa olla kaalukaks põhjuseks, mis tingiks täitemenetluse peatamise ning sissenõudja õiguste riive. Seda veel olukorras, kus enampakkumine alghinnaga 60 000 eurot nurjus. Enampakkumise nurjumisest tulenevalt ei saa võlgniku õigusi riivata väidetud 3 U. Nesterenko ja O. Nesterenko õiguste kohta teabe avaldamata jätmine enampakkumise teates. MAAKOHTU SEISUKOHT
3. Viru Maakohus jättis
4. märtsi
5. a määrusega võlgniku kaebuse rahuldamata ning menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Määruse põhjenduste kohaselt on ebaõige võlgniku väide, et ta on Tartu Ringkonnakohtu
6. jaanuari
7. a määruse tsiviilasjas nr 2-19-3594 vaidlustanud. Kohtute infosüsteemist (KIS) võlgniku kaebust ei nähtu. Asjakohatu on võlgniku väide, et Fulfilli õigusjärglus ei ole

§ 18lg 1 kohaselt tõendatud.

K. Maalmani vastuse kohaselt on talle esitatud õigusjärglust tõendavad dokumendid, mis on edastatud ka võlgnikule. Maakohus lisas, et võlgnik on esitanud Viru Maakohtule sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tsiviilasjas nr 2-20-2648 ka Fulfill kui sissenõudja vastu. Maakohus leidis, et K. Maalman oli pädev lahendama sissenõudja esitatud kaebust, sest täitetoimik oli A. Kreki poolt talle 11. detsembril 2019 üle antud. K. Maalmani vastuse kohaselt ei ole eelviidatud otsust asja üleandmise kohta ka vaidlustatud, mistõttu on see otsus

§ 217lg 1 kohaselt jõustunud.

K. Maalman on vaidlustatud

1. jaanuari
2. a otsust põhjendanud ning sellest nähtuvad täituri kaalutlused. Täitemenetluse seadustikust ei tulene, et olukorras, kus täitetoimik antakse üle teisele kohtutäiturile ning kaebus esitatakse esialgse kohtutäituri otsuse peale, peaks küsima esialgse kohtutäituri kaalutlusi vaidlustatud otsuse kohta. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
3. Võlgnik esitas
4. aprillil 2020 määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata asi menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule. Menetluskulud palub võlgnik jätta kohtutäitur K. Maalmani kanda. Määruskaebuse kohaselt on maakohus jätnud määruse olulises ulatuses põhjendamata. Võlgniku väitele, et kohtutäituri otsus on põhjendamata, on maakohus vastanud vaid lühidalt. Võlgnik on jätkuvalt seisukohal, et kohtutäituri otsus on põhjendamata ning sellest ei nähtu kaalutlusõiguse sisustamine. Maakohus ei ole võtnud sisulist seisukohta võlgniku esitatud väite osas, et Fulfilli õigusjärglus ei ole

§ 18lg 1 kohaselt tõendatud, mistõttu ei saanud ta ka esitada A.

Kreki otsuse peale kaebust. Vaidlust ei ole, et kohtutäiturile on esitatud

§ 18lg-s 1 nimetatud dokument (võlgnik on sellega 28.

jaanuaril 2020 tutvunud). Samas täite- ega kohtutoimikust ei nähtu, et Fullfill oleks Swedbanki asemel sissenõudja, kuna puudub sellekohane otsus. Fullfill ei ole

§ 5lg 1 kohaselt isikuks, kes on täitmiseks esitanud nõude.

Täitemenetluse seadustik ei sätesta, et täitedokumendiga seotud õiguste üleminekul oleks võimalik sissenõudja asendamine.

§ 18

lg 12 kohaselt võib sissenõudja õigusjärglane ühineda algatatud täitemenetlusega

§ 149alusel ning kohtutäituril tuleb teha selle kohta otsus.

Seega ei saa Fulfill olla asunud sissenõudjaks Swedbanki asemel. 4

1. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja küsis selle kohta K. Maalmanilt seisukohta (tl 52).
2. K. Maalman kohtule seisukohta määruskaebuse osas ei esitanud.
3. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 ja §-ga 659 tuleb osaliselt muuta määruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata.
5. Maakohus on vaidlustatud määruse põhjenduste p-s 10 ekslikult järeldanud, nagu oleks ebaõige võlgniku väide, et ta on Tartu Ringkonnakohtu
6. jaanuari
7. a määruse tsiviilasjas nr 2-19-3594 vaidlustanud, kuna KIS-ist võlgniku kaebust ei nähtu. Ringkonnakohus on KIS-ist nähtuvate andmete alusel tuvastanud, et võlgnik esitas
8. jaanuaril 2020 Tartu Ringkonnakohtu
9. jaanuari
10. a määruse peale tsiviilasjas nr 2193594 kaebuse Riigikohtule. Riigikohus jättis
11. märtsi
12. a määrusega võlgniku kaebuse menetlusse võtmata. Vastavas osas tuleb maakohtu määruse põhjendusi seega muuta.
13. Eelmärgitu ei muuda siiski ebaõigeks maakohtu lõppjäreldust, mille kohaselt tuleb võlgniku kaebus jätta rahuldamata. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu määruse muude põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
14. Määruskaebemenetluses on vaidlus selle üle, kas Fulfillil on täitemenetluses sissenõudja õigused Swedbanki asemel ning kas K. Maalmani
15. jaanuari
16. a otsus oli piisavalt põhjendatud. Võlgnik ei ole määruskaebuse põhjendustes vaidlustanud maakohtu järeldusi selle kohta, et A. Kreki
17. detsembri
18. a otsus täitetoimiku üleandmise kohta K. Maalmanile on jõustunud ning K. Maalman oli pädev sissenõudja
19. detsembri
20. a kaebust lahendama. Ringkonnakohus lähtub määruskaebuse lahendamisel nendest maakohtu tuvastatud asjaoludest.
21. Vastusena määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 14.
22. Ringkonnakohus saab määruskaebuse põhjendustest aru selliselt, et võlgnik ei eita enam seda, et Fulfill on Swedbanki õigusjärglane ning et täitemenetluses on esitatud

§ 18lg 1 kohased õigusjärglust tõendavad dokumendid.

Samas leiab võlgnik, et Fulfill ei ole saanud sissenõudja (

§ 5lg 1) õigusi täitemenetluses.

Võlgniku arvates ei luba täitemenetluse seadustik asuda Fulfillil Swedbanki asemel sissenõudjaks ilma kohtutäituri otsuse alusel täitemenetlusega ühinemata (

§ 18lg 12 ja § 149).

Sellise otsuse puudumise tõttu ei olnud Fulfillil ka kaebeõigust A. Kreki

1. novembri
2. a otsuse peale. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud võlgniku

§ 18

lg-le 12 ja §-le 149 tuginevad väited, nagu oleks Fulfill pidanud täitemenetlusega ühinema ning kohtutäitur tegema selle kohta otsuse. 5 14.1.1.

§ 18lg 12 järgi võib sissenõudja õigusjärglane ühineda algatatud täitemenetlusega.

Kuigi sätte enda sõnastus ei täpsusta, et see peaks kehtima vaid ühte tüüpi sissenõudjate puhul, on ringkonnakohus seisukohal, et eelviidatud säte kohaldub vaid olukorras, kus riigile on täitemenetlusaegse elatisabi andmisega üle läinud elatise nõudeõigus võlgniku vastu.

§ 18

lg-ga 12 loodi riigile õiguslik alus pärast täitemenetlusaegse elatisabi väljamaksmist lapse elatise täiteasjaga ühineda perehüvitiste seaduse § 58 lg 3 kohaselt (vt perehüvitiste seaduse eelnõu (217 SE II, Riigikogu XIII koosseis) seletuskiri, lk 12). Sellises olukorras on riik ja elatisesaaja osavõlausaldajad. Ülejäänud sissenõudjate suhtes

§ 18lg 12 ringkonnakohtu hinnangul ei kohaldu.

Kuivõrd praegusel juhul ei ole tegemist elatisasjaga, kus oleks nõue riigile üle läinud, siis ei pidanud Fulfill ka täitemenetlusega ühinema. 14.1.2. Samuti ei kohaldu asjas

§ 149

.

§ 149

lg-st 1 tuleneb, et kui kinnisasjale sissenõude pööramise avaldus esitatakse pärast kinnisasja arestimist teise sissenõudja kasuks, teeb kohtutäitur otsuse lubada avalduse esitajal osaleda menetluses. Teist arestimisakti ei koostata ja keelumärget kinnistusraamatusse ei kanta. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on menetlusega ühinenud sissenõudjal samad õigused kui sissenõudjal, kelle avalduse alusel kinnisasi arestiti, kui seadusest ei tulene teisiti. Sundtäitmisega ühinemisega on tegemist olukorras, kus võlgnikule kuulub kinnisasi ning sama võlgniku vastu on algatatud mitu erinevat täitemenetlust.

§ 149

üks eesmärk on vältida ühe kinnisasja müümist korraga mitmes täitemenetluses (vt Riigikohtu

1. jaanuari
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-13, p 12).

§ 149

ei kohaldu aga olukorras, kus esialgse sissenõudja nõudeõigus on nõude loovutamise tulemusena üle läinud uuele sissenõudjale. Olukorras, kus õigusjärglust kaasatoov juhtum leiab aset täitemenetluse kestel, kehtib

§ 18lg-st 1 tulenev põhimõte.

Selleks, et uus võlausaldaja saaks juba toimuvas täitemenetluses teostada nõude suhtes olemasolevast täitedokumendist tulenevaid õigusi, peab kohtutäiturile õigusjärglust tõendama kohtulahendiga, avaliku registri väljavõttega või notariaalselt tõestatud dokumendiga. Kui õigusjärglus on kohtutäiturile

§ 18

lg 1 kohaselt tõendatud, asub uus võlausaldaja esialgse sissenõudja asemele ning menetlus jätkub õigusjärglase suhtes sealt, kus see pooleli jäi. Järelikult on uuel võlausaldajal õigus pärast õigusjärgluse tõendamist kohtutäiturile teostada täitemenetluses nõude suhtes olemasolevast täitedokumendist tulenevaid õigusi sissenõudjana

§ 5lg 1 tähenduses (sh kaebeõigust).

Täitemenetluse seadustik ei sätesta, et kohtutäitur peaks tegema õigusjärgluse korral täitemenetluses eraldiseisva otsuse. 14.1.3. Eelmärgitust tulenevalt ei pidanud Fulfill sissenõudja õiguste saamiseks täitemenetlusega ühinema, vaid piisas õigusjärgluse tõendamisest kohtutäiturile

§ 18lg 1 alusel.

Seega oli Fulfillil kui sissenõudjal ka õigus esitada A. Kreki

1. novembri
2. a otsuse peale kaebus. 14.
3. Iseenesest on õige määruskaebuses esitatud väide, et kui seadus kehtestab kohtutäiturile kaalutlusõiguse, tuleb kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuses näidata 6 põhjendused selle kohta, kuidas kaalutlusõigust sisustati (vt Riigikohtu
4. märtsi
5. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-4482, p 21.3). Siiski ei nõustu ringkonnakohus võlgniku seisukohaga, nagu oleks K. Maalman praegusel juhul jätnud
6. jaanuari
7. a otsuse põhjendamata ning kaalutlusõiguse sisustamata. Ringkonnakohtu hinnangul on kohtutäitur oma seisukohti täitemenetluse peatamise kohta vaidlustatud otsuses piisavalt põhjendanud ning otsus vastab

§ 217lg 5 nõuetele. 14.3. Võlgnik heidab määruskaebuses maakohtule ette, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme – Ts

MS § 463 lg-t 2, § 442 lg-t 8 ja § 436 lõikeid 1–3, jättes määruse olulises ulatuses põhjendamata. Ringkonnakohus võlgniku sellise etteheitega ei nõustu. Maakohus on oma järeldusi määruses TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud. Võlgniku mittenõustumine maakohtu järeldustega ei anna alust määruse tühistamiseks, kui kohus on määrust tehes materiaalõigust õigesti kohaldanud ega ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme.

1. Maakohtu määruse muutmata jätmise tõttu puudub alus muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Kuna ringkonnakohus määruskaebust ei rahulda, jääavad kaebuse menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel võlgniku kanda.
2. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses. TsMS § 175 lg 31 kohaselt kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamise menetluses kohtutäituri kantud õigusabikulusid ei hüvitata. Asja materjalidest nähtuvalt puuduvad menetluskulud, mille rahaline suurus tuleks TsMS § 174 lg-te 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p 1 järgi kindlaks määrata. Seetõttu puudub vajadus hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks.
3. Ringkonnakohus selgitab, et võlgnikul on õigus esitada taotlus enamtasutud riigilõivu tagastamiseks. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on avaldaja määruskaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 50 eurot (tl 51). Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 10 kohaselt tasutakse kaebuse esitamisel kohtutäituri otsuse peale riigilõivu 15 eurot. RLS § 59 lg-st 15 tulenevalt tuleb määruskaebuse esitamisel tasuda riigilõivu samas suuruses. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke 7 /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest