KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 26. veebruar 2020; Tallinna Halduskohus Haldusasja number 3-19-519 Haldusasi XX kaebu

) § 118 punkti 7 ehk välislepingu alusel. Ühe taotlemise alusena oli märgitud ka elama asumine lapse juurde. Politsei- ja Piirivalveameti teeninduses oli ta aga teinud taotluse vastuvõtmise päeval ankeedile paranduse ja maha kriipsutanud ankeedil ühe taotluse aluse „elama asumiseks lapse juurde“. 2. Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi ka PPA) keeldus 08.03.2019 otsusega nr 15.3-3.2/70-1 XX

§ 123

punkti 2 ning sama seaduse § 16 ja § 211 lõike 1 alusel tähtajalise elamisloa andmisest.

1. XX esitas 20.03.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 08.03.2019 otsuse nr 15.3-3.2/70-1 tühistamiseks ja 09.11.2018 elamisloa taotluse uuesti läbivaatamise kohustamiseks. Koos kaebusega oli esitatud ka esialgse õiguskaitse taotlus, et kohustada Politsei- ja Piirivalveametit (esialgse õiguskaitse korras) andma XX tähtajaline elamisluba kuni käesoleva kohtuvaidluse lõpuni.
2. Tallinna Halduskohtu 02.04.2019 määrusega jäeti XX 20.03.2019 esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
3. XX esitas eelnimetatud õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise määruse peale määruskaebuse. Tallinna Ringkonnakohtu 29.04.2019 määrusega rahuldati XX määruskaebus, tühistati Tallinna Halduskohtu 02.04.2019 määrus ning kohustati Politsei- ja Piirivalveametit andma XX tähtajaline elamisluba kuni kohtumenetluse lõpuni käesolevas haldusasjas nr 3-19-
5. Tallinna Halduskohtu 22.05.2019 määrusega võeti kaebus menetlusse. Politsei- ja Piirvalveamet vastas kaebusele 20.06.
7. Tallinna Halduskohtu 19.12.2019 määrusega määrati kindlaks kohtuistungi toimumise aeg.
8. XX esitas 24.01.2020 Tallinan Halduskohtule taotluse tunnistada siseministri 12.01.2017 määrus nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku määrad“ osaliselt põhiseadusega vastuolus olevaks.
9. Politsei- ja Piirivalveamet esitas 29.01.2020 taotluse kohtuistungi edasilükkamiseks seoses esindaja haigestumisega.
10. Tallinna Halduskohtu 29.01.2020 määrusega muudeti kohtuistungi aega ning uueks kohtuistungi ajaks määrati 13.02.
11. KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
12. Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsusega rikutakse nii kaebaja kui vanema, kaebaja elukaaslase (ja lapse isa) ning samuti kaebaja alaealise lapse põhiõigusi ja inimõigusi. Kaebajal tuleneb õigus taotleda elamisluba alaealise Euroopa liikmesriigi kodanikust lapse juurde elama asumiseks Euroopa Liidu toimimise lepingust. Kui

ei võimalda anda kaebajale tähtajalist elamisluba, tuleb kohaldada EIÕK artiklit 8 ja ELTL artiklit 20

tuleb tunnistada vastavas osas Põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata. Ehkki

ei sätesta alust taotleda elamisluba Eestisse alaealise lapse juurde elama asumiseks, tuleneb selline elamisloa taotlemise alus Eesti Vabariigi Põhiseadusest ja Euroopa inimiõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist 8. Käesolevas olukorras on riik oma kohustuse võimaldada perekonnal olla üksteisega koos, viibida ühes riigis, luua ühine kodu ja seal koos elada, välistanud.

ei võimalda kaebajal oma perega ühist elu jätkata, vaid kaebajalt on võetud 2 otsusega eelnimetatud õigused. Õiguslik olukord on eriti absurdne, kuivõrd

§ 150

lg 1 p 2 järgi on lubatud anda tähtajaline elamisluba täisealise lapse elama asumiseks Eestis elava vanema juurde, kui laps ei ole terviseseisundi või puude tõttu suuteline iseseisvalt toime tulema. On arusaamatu, mil viisil on põhjendatud tagada välismaalasest täisealisele lapsele hoolitsus, kuid mitte alaealisele lapsele. Kaebaja lapsel on tugev side Eestiga, ta on siin sündinud ja veetnud kogu oma elu, tema teine vanem, isa, on Eesti kodanik ja siin elatakse perekonnana koos. Arusaamatu on PPA edasine järeldus, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine ei riiva oluliselt kaebaja põhiõigusi. Riik tegutseb aktiivselt perekonna lõhkumise nimel, kui PPA väidab, et Eesti kodanikust laps võiks emaga isa juurest lahkuda. Kohatu on väita, et see on olnud perekonna enda teadlik valik sünnitada laps Eestis, kui nad teadsid, et ema tähtajaline elamisluba lõppeb peale lapse sündimist. Riik eirab oma kohustust hoiduda perekonnaellu sekkumast ning tagada iga hinna eest perekonna ühtsus ja perekonnaelu jätkuvus. On ilmne, et välismaalaste seaduses aluse puudumine elamisloa taotlemiseks alaealise lapse juurde elama asumiseks, on vastuolus Põhiseaduse §-dega 26 ja 27 kaitstava perekonnapõhiõiguse ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 8. Seda on möönnud nii Riigikohus kui kinnitanud õiguskantsler, samuti Euroopa Kohus.

§ 150

lõikega 1 tekitatud perekonnaelu raske riive ei ole põhjendatud ega kooskõlas Põhiseadusega ega taga välismaalaste seadusega sätestatud eesmärgi täitmist. Keeldumine anda elamisluba elama asumiseks oma alaealise lapse juurde ei taga

eesmärgi täitmist (riigi julgeolekut ega avalikku korda) ega ühegi Põhiseadusest tuleneva põhimõtte täitmist. Riive ei ole proportsionaalne ega vajalik ning seega on riive lubamatu ja Põhiseadusega vastuolus. Kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine on ilmselge, kuivõrd vaidlustatud otsuse ja

regulatsioon, millega puudub alus anda kaebajale tähtajaline elamisluba, rikub kaebaja PS-s ja rahvusvaheliste kokkulepetega kaitstavat perekonnapõhiõigust. 13. Täiendavas 24.01.2020 seisukohas märgib kaebaja, et jääb oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Seejuures täpsustab kaebaja, et taotlus oli esitatud siiski mõlemal alusel, kuid kuna õigusaktid ei näe elamisloa taotlemiseks ette alust „alaealise lapse juurde elama asumiseks“, siis formaalselt valis kaebaja PPA ametniku juhiste alusel oma taotlusele õiguslikuks aluseks „välislepingu alusel“. Kaebaja leiab, et ei ole ühtegi asjakohast ja avalikest huvidest lähtuvat põhjendust, mis õigustaks seda, et seaduse kohaselt ei ole võimalik elamisluba anda Eesti kodanikust alaealise lapse välismaalasest vanemale. Lisaks välismaalaste seaduse § 150 lg 1 on samuti vastuolus põhiseadusega siseministri 12.01.2017 määruse § 11 lg 1 p 5 ning

§ 291

, mis näeb ette kirjaliku kutse kohustuse lapselt või lapselapselt, kelle juurde elama asumiseks elamisluba taotletakse, kuivõrd alaealisele lapsele ei saa panna

sätestatud kutsuja kohustusi. VASTUSTAJA SEISUKOHT

1. Vastustaja kaebusega ei nõustu leides, et vaidlustatud tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus.
2. Vastustaja selgitab, et

§ 118p-s 7 sätestatud välisleping peab selgelt reguleerima elamisloa välja andmist.

Vastustaja hinnangul vastab

§ 118

p-s 7 sätestatud välislepingu regulatsioonile ka Eesti Vabariigi ja Püha Tooli vaheline kokkulepe katoliku kiriku õigusliku staatuse kohta Eesti Vabariigis, mille art 6 kohaselt on piiskopil või apostellikul administraatoril õigus kutsuda Eestisse preestreid, ordude liikmeid ja ilmalikke, kellel pole Eesti kodakondsust ning õigus pöörduda nende nimel Eesti ametivõimude poole elamis- ja tööloa saamiseks kooskõlas Eesti Vabariigi seadustega; piiskopi või apostelliku administraatori nõuetekohase taotluse alusel väljastatakse elamis- ja tööluba vastavalt Eesti Vabariigi seadustele. Seega elamisloa andmist reguleeriv välislepingu säte on selge, seal reguleeritakse elamisloa andmist, regulatsioon tagab kindlaksmääratud isikute ringile õiguse Eestis elada ning see on välismaalastele, kes elamisluba taotlevad, siduv. Vastustaja on veendumusel, et 3 kaebajale elamisloa väljastamine

§ 118

p 7 ja EIÕK art 8 alusel ei oleks olnud õiguspärane, sest tegemist ei ole elamisloa andmist käsitleva välislepinguga välismaalaste seaduse mõttes. Sarnaselt EIÕK art 8 ei ole ELTL art 20

§ 118p 7 alusel.

Kaebaja poolt viidatud Euroopa Kohtu otsus nr C-34/09 ei ole käesolevas asjas kohaldatav. PPA on seisukohal, et Euroopa Kohtu otsuses märgitud asjaolusid ning järelmeid ei ole antud haldusasjaga võimalik kõrvutada. Esiteks ei ole kaebaja varjupaigataotleja, antud haldusasjas on kaebajal koos oma perekonnaga võimalik turvaliselt naasta kodakondsusjärgsesse riiki. Teiseks ei ole Eesti kodanikust alaealine laps kaebaja materiaalsel ülalpidamisel. Haldusmenetluse materjalidest nähtub, et lapsele ning kaebajale pakub ülalpidamist Eesti kodanikust lapse isa, YY. Seega on lapse materiaalne heaolu tagatud ning lapse materiaalne heaolu ei ole seoses välismaalasest vanema sooviga saada Euroopa Liidu liikmesriigis elamisluba. Samuti on Eesti kodanikust alaealise lapse üheks vanemaks Eesti kodanik, seega on tagatud, et Eesti kodanikust laps saab kasutada kõiki põhilisi õigusi, mida Euroopa Liidu kodaniku staatus talle annab (sh reisida ja elada teistes Euroopa Liidu liikmesriikides). Juhul, kui kohus on seisukohal, et ELTL art 20

§ 118p 7 mõttes, leiab vastustaja, et antud juhul on ELTL art 20

§ 118p 1.

Kaebaja saavutaks taotletud eesmärgi kaebaja ja Eesti kodanikust lapse isa vahelise abielu sõlmimisega. Vastustaja hinnangul ei esine objektiivseid takistusi abielu sõlmimiseks ning kaebajal oleks seejärel õigus taotleda elamisluba elama asumiseks abikaasa juurde. Alaealine isik ei saa täita kutsuja kohustusi

§ 291kohaselt.

Välismaalaste seaduses ei ole käesoleval hetkel mitte ühtegi seaduslikku Eestis elamise või viibimise alust, mille puhul oleks kutsujaks alaealine isik, ka

§ 150

sätestatud lähedase sugulase üheks eelduseks on, et isik, kelle juurde välismaalane elama asub, on täisealine.

§ 291

lg-s 1-4 sätestatud kohustuste täitmist ei ole võimalik nõuda alaealiselt lapselt, veel vähem vastsündinult. Kaebaja elukaaslane YY on 09.11.2018 kinnituskirjas PPA-le teatanud, et ta on nõus katma kaebajaga seotud elamiskulud tähtajatult, kuid YY ei saa pidada kutsujaks

§ 118p 7 alusel.

Olukorras, kus Eesti kodanikust elukaaslane on avaldanud soovi välismaalane Eesti Vabariiki elama kutsuda ning soovib välismaalase Eestis elamise kulud katta, tuleb esitada elamisloa taotlus

§ 118

p 1 alusel, kuid enne on seaduse kohaselt vajalik sõlmida kaebaja ja Eesti kodanikust elukaaslase vahel abielu. Vastustaja on seisukohal, et

§ 118p-s 7 sätestatud välislepinguks ei saa pidada Eesti Vabariigi põhiseadust.

Olukordi, kus haldusorgan keeldub välislepingu alusel elamisloa välja andmisest, võib teatud olukordades pidada põhiseadusvastaseks kui see on vastuolus põhiseaduses sätestatud põhiõigustega, ning põhiõiguste riive ei ole proportsionaalne, kuid

§ 150

lg 1 põhiseadusvastasuse tuvastamine väljub käesoleva kohtuasja arutamise piiridest, sest käesolev kaebus on esitatud välislepingu alusel elamisloa andmisest keelduva otsuse peale

§ 118p 7 alusel.

Olukorras, kus kaebaja oleks esitanud taotluse

§ 118

p 2 alusel – tähtajaline elamisluba elama asumiseks lähedase sugulase juurde, oleks põhiseadusvastasuse kontroll võimalik, kuid haldusmenetlus, millel esitatud kaebus põhineb, on läbi viidud kaebaja taotlusel saada elamisluba

§ 118p 7 alusel.

17. Vastustaja on veendunud, et PPA on täitnud haldusmenetluse seaduse §-s 36 sätestatud selgitamiskohustust. Juhul, kui kaebajal oli kindel soov saada elamisluba elamiseks alaealise lapse juurde kui lähedase sugulase juurde

§ 118

p 2 ja § 150 lg 1 alusel ning tahtmine kontrollida eelnimetatud sätte põhiseaduspärasust, oleks pidanud kaebaja sellesisulise elamisloa taotluse ka Politsei- ja Piirivalveametile tegema. 4 KOHTU PÕHJENDUSED

1. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 08.03.2019 otsust nr 15.33.2/70-1 ning taotletud selle tühistamist ning vastustaja kohustamist kaebaja 09.11.2018 elamisloa taotlust uuesti läbi vaatama. Kaebaja on asunud veel ka seisukohale, et osas, milles välismaalaste seadus ei võimalda välismaalasest lapsevanemal oma alaealise lapse juurde elama asuda, on see põhiseaduses sätestatud perekonnaelu puutumatuse printsiibiga vastuolus. Kaebaja arvates on välismaalaste seadus ja siseministri 12.01.2017 määrus nr 7 põhisedusega vastuolus ka selles osas, milles nähakse ette lapselt või lapselapselt, kelle juurde elama asumiseks elamisluba taotletakse, kirjaliku kutse esitamise kohustus. Seoses eelnimetatuga peab kohus vajalikuks selgitada, et võimalikku vastuolu põhiseadusega saab hinnata üksnes siis kui vastavad sätted on vältimatult asjassepuutuvad ja otsustava tähtsusega ning nende rakendamine mõjutaks käesoleva vaidluse lahendamist ehk kohtulahendi resolutsiooni sisu. See tähendab ka seda, et igasugune muu lahendus peaks olema välistatud. Antud juhul ongi see vaieldav, sest üks kaebaja põhietteheidetest väljendub selles, et vastustaja eksitas kaebajat, soovitades märkida elamisloa taotlemise alusena välislepingu, kuid olles pidanud teadma, et sellekohast välislepingut ei eksisteeri.
2. Antud juhul on haldusmenetlus, mille pinnalt oli ka kaebus esitatud, läbi viidud lähtuvalt sellest eeldusest, et elamisluba taotleti välismaalaste seaduse § 118 p 7 alusel. Samas oli kaebaja esialgses taotluses märgitud, et ta soovib elamisluba oma alaealise tütre juurde elama asumiseks. Nähtuvalt haldusasja materjalist on vastustaja olnud menetluse algusest peale sellisel positsioonil, et vastavat välislepingut ei esine. Samuti on vastustaja olnud seisukohal, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕK) ega põhiseadus ei saa olla välislepinguks

§ 118p 7 tähenduses.

Seonduvalt käesolevas haldusasjas kohaldatud esialgse õiguskaitsega on Tallinna Ringkonnakohtu 29.04.2019 määruse punktis 11.1. viidatud vastavale kohtupraktikale ja selgitatud, et EIÕK ei ole välisleping tähtajalise elamisloa andmisel välismaalaste seaduse tähenduses. Selles ei saa sisulist vaidlust ka olla ning kohus ei pea eelnimetatul vajalikuks pikemalt peatuda. Küll aga ei saa välistada tähtajalise elamisloa andmist mõnel muul alusel, mis võiks olla palju tõenäolisem ning seega tekib küsimus, et miks soovitati kaebajal taotleda elamisluba nimelt välislepingu või väidetava välislepingu baasil. Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel pidas ringkonnakohus, kuigi esialgu ajutise meetmena, võimalikuks tähtajalise elamisloa väljastamist välismaalaste seaduse § 118 p 2 alusel lapse kui lähedase sugulase juurde. 29.03.2019 kirjalikus seisukohas, mille Politsei- ja Piirivalveamet esitas vastusena kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse kohta, ei pidanud vastustaja küll (selles menetlusjärgus) õiguskaitset vajalikuks, kuid möönis õiguskaitse kohaldamise võimalikkust, märkides, et ei vaidle sellele vastu kui kohus peab seda otstarbekaks. Kohtuistungil ei olnud menetlusosalised veel valmis kompromissi sõlmima, kuid samas selgus, et elamisloa andmine ei pruugi olla välistatud ja et teatud juhtudel võiks tulla kõne alla ka elamisloa väljastamine erandina välismaalaste seaduse § 2103 alusel (kohtuistungi protokoll, lk 2-3). Vaidlustatud haldusaktis ja ka kaebuse kohta esitatud kirjalikus vastuses on Politsei- ja Piirivalveamet viidanud võimalusele saada elamisluba

§ 118p 1 alusel abikaasa juude kui kaebaja sõlmiks elukaaslasega abielu.

Samas ei nähtu haldusasja materjalist, et kas ja kuivõrd selgitati seda taotluse esitamise ajal ning sellele järgnenud haldusmenetluse raames. Seejuures võib tekkida küsimus, et kas abielu sõlmimata jätmise puhul on tegemist mingisuguse printsipiaalset laadi aspektiga ja kas sel juhul oleks tegemist põhimõttelise küsimusega pigem kaebaja enda või tema elukaaslase jaoks ja kas elamisloa andmist erandina võiks mõjutada põhimõtteline keeldumine teatava eeldusliku tingimuse täitmisest olukorras, kus see takistatud ei ole ja sõltuks üksnes kaebajast. Samuti võib tekkida küsimus, et kas elamisloa taotlemiseks abikaasa juurde üldse peabki olema ilmtingimata abielu sõlmitud või võiks see olla tõlgendatav näiteks selliselt, et abikaasaga on tegemist ka siis kui isikute emotsionaalses ja psühholoogilises seotuses ning ühises majapidamises ehk perekonnana toimimises sisulist vaidlust ei ole. Neid küsimusi või võimalikke küsimusi ei ole aga haldusmenetluse raames eelnevalt arutatud. 5

1. Kaebajaga tuleb nõustda, et haldusmenetluses ei selgitatud tema tegelikku tahet üheselt mõistetavalt välja. Samas on haldusorganil vastavalt haldusmenetluse seaduse § 36 selgitamiskohustus ning eelnimetatud seaduse § 40 lg 1 kohaselt peab haldusorgan andma taotlejale võimaluse esitada oma arvamus ja vastuväited. Vaidlustatud haldusaktist ilmneb, et kaebaja elukaaslasele oli küll selgitatud, et esitatud põhjendused ei anna alust väljastada taotlejale elamisluba välislepingu alusel, kuid mitte taotlejale endale. Samuti nähtub vaidlustatud haldusakti neljandalt leheküljelt, et kaebaja elukaaslane oli (sisuliselt) teinud ettepaneku, et nad tuleksid Politsei- ja Piirivalveametisse täiendavate selgituste andmiseks kohtuma, kuid haldusasja materjalist ei nähtu, et vastustaja oleks seda vajalikuks pidanud või et taoline kohtumine oleks toimunud. Samas oleks see võinud tarvilikuks osutuda, et selgitada välja, mis on peamine eesmärk ning millisel alusel esitatava taotluse kaudu oleks seda võimalik kõige efektiivsemalt saavutada ehk kaaluda paremini kaebaja põhjendatud huve. Vastavalt haldusmenetluse seause § 4 lg 2 peab haldusorgan kaalutlusõiguse teostamisel arvestama isiku jaoks olulisi asjaolusid ning kaaluma põhjendatud huve. Antud juhul on ilmnenud sellekohase diskretsiooni teostamise juures küllalt olulised vead.
2. Käesolev vaidlus taanduski kokkuvõttes eelkõige küsimusele sellest kas haldusakti õiguspärasuse eelduste nõue oli täidetud vastavalt haldusmenetluse seaduse paragrahvile 54 või mitte ning seda iseäranis kaalutlusvigade kontekstis. Kaalutlusvigadega on tegemist ka siis, kuid taotluse lahendamisel lähtutakse ebaõigetest eeldustest ja lähtepositsioon jääb vastuoluliseks ning ebaselgeks. Antud juhul ilmnebki selles põhiline kaalutlusviga. Kohtuistungil selgitas kaebaja, et menetlusosalised ei peaks takerduma formaalsustesse ja tähtis ei ole mis alusel eamisluba antakse, vaid et sellega kaasnevad tagajärjed teda rahuldaksid (kohtuistungi protokoll, lk 3, keskel). Kohtud abstraktset normikontrolli ei teosta ning seega ei ole välismaalaste seaduse § 150 lg 1 ega ka siseministri 12.01.2017 määruse nr 7 võimalik vastuolu põhiseadusega otseselt asjassepuutuv, sest haldusorgan ei ole lahendanud kaebaja taotlust lähtuvalt välismaalaste seaduse § 118 punktist 2 ega hinnanud kas vastavaid sätteid on võimalik tõlgendada ka põhiseadusega kooskõlas olevana või kas lähtuvalt kaebaja sisulisest eesmärgist ei võiks taotlust mõnel muul alusel lahendada kui kaebaja sellele põhimõtteliselt vastu ei vaidle. Õigusaktide võimaliku põhiseadusvastasuse küsimusse ei saa suhtuda kui asja iseeneses, kaaluda tuleb ka seda kas vastavaid õigusakte ei oleks võimalik tõlgendada põhiseaduskonformselt. Kaebaja eesmärk ja eesmärgi saavutamise võimalused oleks tulnud taotluse esitamise järgselt haldusmenetluses üheselt välja selgitada, mitte aga soovitada elamisloa taotlemist kõige ebatõenäolisema või siis peaaegu kõige ebatõenäolisema variandi pinnalt.
3. Lähtuvalt eeltoodust on vaja kaebus rahuldada ning Politsei- ja Piirivalveameti 08.03.2019 otsus nr 15.3-3.2/70-1 tühistada. Vaidlustatud haldusakt tuleb tühistada kui ennatlik ja kaalutlusvigadega otsustus, kusjuures antud juhul on see ühtlasi vajalik ka õigusselguse huvides. Arvestades asjaolu, et vaidlustatav otsustus osutus kaalutlusvigade tõttu õigusvastaseks, on ka vastav kohustamisnõue aktsepteeritav, sest 09.11.2018 taotluse uuele läbivaatamisele suunatud nõue on põhivaidlusena vaadeldava tühistamisnõudega olemuslikult seotud.
4. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on lahend vastustaja kahjuks. Kaebaja on vandeadvokaadilt saadud õigusabi eest tasutud kulude ning riigilõivude väljamõistmist vastustajalt ühtlasi ka taotlenud. Selle kohta on esitatud vastavad arved koos õigusabiteenuse sisu lühikirjeldusega. Õigusabikulu on kokku 8812 eurot ja 50 senti arvestusega 150 eurot ühe tunni eest. Riigilõivud on summas 30 eurot. Seega moodustab vastav menetluskulu kokku 8842 euro ja 50 sendi suuruse summa. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 109 lõikele 6 mõistab aga kohus välja üksnes vajaliku ja põhjendatud menetluskulu. Politsei- ja Piirivalveamet vastustajana on menetluskulude põhjendatuse küsimuse ühtlasi ka tõstatanud (kohtuistungi protokoll, lk 5). Õigusabikulude põhjendatuse kohta 6 esitatud vastustaja 17.02.2020 kirjalikus selgituses esile tooduga, mida kohus ei pea vajalikuks siinkohal üle korrata, võib üldjoontes nõustuda. Vajaliku ning põhjendatud menetluskulu määratlemine jääb alati mingil määral hinnanguliseks, kuid haldusasja mahtu ning keerukusastet arvesse võttes peab kohus proportsionaalseks õigusabikulude vastustajalt väljamõistmist summas 3000 eurot. Menetluskuluks on veel ka kaebuselt ja esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõivud, kokku 30 euro suuruses summas. Seega on vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistetavaks menetluskuluks 3030 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik 7