Obsah (6)

§ 47§ 121§ 111§ 62§ 120§ 88

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-19-1180 Määruse kuupäev 12. veebruar 2020 Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi Dmitri Berjozkini kaebus Tallinna Vanglalt seoses inimväärikus

) § 120 lg 1 p-st 8 kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. 2 3-19-1180 7. Kohus leiab, et D. Berjozkini kaebus kuulub osaliselt tagastamisele ja seda osas, milles kaebaja taotleb hüvitist seetõttu, et Tallinna Vanglas viibimise ajal (15.05-05.12.2018) võimaldati pesta ainult üks kord nädalas, jalutusboksid olid väikesed, mistõttu ei olnud seal võimalik tegeleda spordiga ning kambris ei olnud kuuma vett. 7.1.

§ 47

lg 1 kohaselt võib seadusega mõnda liiki nõude lahendamiseks ette näha kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kohtule kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole tähtaegselt rahuldatud. Vangistusseaduse (VangS) § 1¹ lg 8 näeb ette, et kinnipeetav peab läbima enne kohtusse pöördumist kohustusliku kohtueelse menetluse. 7.

1. Kaebaja on seoses vanglas kinnipidamistingimustega tekitatud kahjuga pöördunud kahju hüvitamise taotlusega Tallinna Vangla poole ja nõudnud ebainimlike ja alandavate kinnipidamistingimustega tekitatud kahju rahalist hüvitamist. Samas ei ole kaebaja vanglale esitatud taotluses viidanud sellele, et kahju oleks talle tekkinud ka seetõttu, et ta ei saanud Tallinna Vanglas viibimise ajal pesta tihedamini, kui üks kord nädalas ega seetõttu, et kambris ei olnud kuuma vett ja et jalutusboksis ei olnud võimalik tegeleda spordiga. Nimetatud asjaolud toob kaebaja välja alles kohtule esitatud kaebuses. Kohtu hinnangul ei saa selliste tingimuste eest hüvitise nõudmisel lugeda kaebajat kohtueelset menetlust läbinuks. Kaebaja ei ole selliste tingimustega tekitatud kahju eest vanglalt hüvitist taotlenud, mistõttu on tal sellel alusel esitatud hüvitamisnõudes kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. 7.
2. Eeltoodust tulenevalt tuleb D. Berjozkini kaebus osas, milles ta taotleb hüvitist seetõttu, et ta ei saanud Tallinna Vanglas viibimise ajal pesta tihedamini kui üks kord nädalas, jalutusboks oli liiga väike ning kambris ei olnud kuuma vett, tagastada

§ 121lg 1 p 4 alusel.

II

1. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist 20 000 euro ulatuses Tallinna Vanglas viibitud aja eest (s. o
2. mai 208 –
3. detsember 2018). Seega kuulub kaebaja nõudelt tasumisele riigilõiv 600 eurot (3% 20 000-st). Kaebaja palub oma majandusliku seisundi tõttu vabastada end kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. 8.1.

§ 111

lg 1 kohaselt antakse menetlusabi juhul, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. 8.2. Kohus tegi päringu kaebaja vanglasisesele vabakasutuskontole ning võtab

§ 62lg 2 alusel selle asja materjalide juurde.

Kaebaja konto väljavõttest nähtub, et kaebajal puuduvad rahalised vahendid kaebuselt riigilõivu tasumiseks. Seega on riigilõivu tasumisest vabastamise majanduslikud eeldused antud juhul täidetud. Menetlusabi andmise eelduseks on aga ka see, et kaebusel oleksid piisavad eduväljavaated (

§ 111lg-d 1 ja 3, Riigikohtu halduskolleegiumi 22.

septembri

1. a määrus asjas nr 3-3-1-40-15, p 20). Kohus leiab, et D. Berjozkini kaebust ei saa pidada sedavõrd perspektiivikaks, et anda kaebajale menetlusabi. 8.
2. Kaebaja leiab, et tema inimväärikust on nõuetele mittevastavate kinnipidamistingimustega alandatud, kuna kaebaja oli kambrites, kus vaba põrandapinda oli alla 3 m2 ning nõuetele ei vastanud ka valgustus ja ventilatsioon (kambris oli suvel palav, ei jätkunud õhku, kambris oli 3 3-19-1180 niiskus ja hallitus). Toimiku materjalides olevast Tallinna Vangla
3. juuni
4. a otsusest nr 5-37/19/60-5 kahjunõude rahuldamata jätmise kohta nähtub, et kaebaja ei viibinud vaidlusalusel perioodil kordagi kambrites, kus vaba põrandapinda ühe inimese kohta oli alla 3 m2 (vangla on esitanud kambrite pindala suurused ilma tualettruumi arvestamata). Kambrites, kus kaebaja viibis, oli vaba põrandapinda ühe isiku kohta 4,84 – 14,51 m
5. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsuse Tunis vs Eesti (asja nr 429/12) p-s 44 on selgitatud, et kuigi 4 m2 kinnipeetava kohta on soovituslik standard, on üksnes isiklikust ruumi vähesusest tuvastatav inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 3 rikkumine juhul, kui isiklikku ruumi on alla 3 m2 kinnipeetava kohta. Seega kaebajale oli tagatud kambris enam vaba põrandapinda, kui on EIK praktikast tulenev soovituslik. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kaebaja õigusi ei ole Tallinna Vangla kambrites ebapiisava põrandapinna tingimustes hoidmisega rikutud ning talle sellega kahju tekitatud. Ka viitab senine kohtupraktika, et kinnipidamistingimused tervikuna Tallinna Vangla kambrites (sh ventilatsioon ja valgustus) vastavad õigusaktidega kehtestatud nõuetele vähemalt ulatuses, mis ei mõjuta täiendavalt väidetavalt vähesest kambripinnast tingitud ebamugavusi kinnipeetavatele. 8.
6. Isegi kui nõustuda, et kambrites, kus kaebaja viibis, oli ebapiisav valgustus ja ventilatsioon, peab kohus vajalikuks rõhutada, et igasugune haldusorgani õigusvastane tegevus ei too endaga tingimata kaasa rahalise hüvitise väljamõistmist. Rahaliselt hüvitatava inimväärikuse alandamise tuvastamiseks peab olema tegemist kannatustega, mis ületavad kohtupraktikas kujunenud raskusastme. Käesoleval juhul ei nähtu esitatud kaebusest, et seda läve oleks ületatud. Kohtupraktikas on sellistel juhtudel peetud hüvitise väljamõistmise asemel sageli piisavaks heastamise viisiks kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamist. Ühtlasi märgib kohus, et kaebaja viide asjale nr 3-16-616 ei ole antud asjas määrav, kuivõrd kaebajale oli tagatud vaba põrandapinda oluliselt rohkem, kui kaebaja viidatud asjas. 8.
7. Kohus märgib ka, et kaebaja nõue (20 000 eurot) on põhjendamatult suur ning kehtivat kohtupraktikalt arvestades oleks selle summa väljamõistmine äärmiselt ebatõenäoline, kui kohus ka tuvastaks kahju tekkimise praeguses asjas. 8.
8. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et D. Berjozkini kaebuse rahuldamise võimalus kaebaja soovitud ulatuses ning kaebuses esitatud asjaoludel on vähene, mistõttu jätab kohus menetlusabi taotluse rahuldamata.
9. Riigilõiv 600 eurot tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE062200221059223099 Swedbank AS-is, nr EE571010220229377229 SEB Pank AS-is või nr EE221700017003510302 Luminor Bank Eesti filiaalis. Maksekorralduse selgitusse tuleb märkida kaebaja nimi ja käesoleva haldusasja number. Viitenumber puudub. Kaebajal tuleb esitada kohtule riigilõivu tasumist tõendav dokument.
10. Halduskohus jätab kaebuse käiguta (

§ 120lg 3).

Kaebajal tuleb riigilõiv tasuda viie päeva jooksul käesoleva määruse resolutsiooni p 3 jõustumisest alates. Kui kaebaja jätab puuduse tähtajaks kõrvaldamata, tagastab kohus kaebuse selle esitajale. III

1. Kaebaja soovib, et talle väljastataks koopiad tema avaldusest. Kohus mõistab kaebaja taotlust selliselt, et ta soovib koopiat kohtule esitatud kaebusest. 4 3-19-1180
2. Menetlusdokumentidest koopiate väljastamist reguleerivad

§-d 88 ja

1. Eriregulatsiooni olemasolu tõttu ei kohaldata haldusasja menetlusdokumendist ärakirja väljastamisele avaliku teabe seadust (AvTS § 2 lg 2 p 4). Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et menetlusdokumentidest ärakirjade saamise õigus ei ole piiramatu. Koopiate tegemise ja saatmisega kaasnevate kulude jätmine riigi kanda peab olema õiguste kaitse seisukohast vajalik. Menetlusosalisel puudub üldjuhul põhjendatud vajadus saada ärakirju tema enda poolt kohtule esitatud menetlusdokumentidest, sest niisuguse dokumendi sisu on isikule teada ning tal on reeglina enne dokumendi kohtule esitamist võimalik teha sellest omale ärakirju (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
2. oktoobri
3. a määrus asjas nr 3-3-1-59-16, p 13;
4. septembri
5. a määrus asjas nr 3-7-1-502-15).
6. Kaebaja soovib koopiaid enda avaldustest ja muudest kohtule esitatud dokumentidest, mille sisu on talle teada ning millest tal oli enne kohtule esitamist võimalik teha näiteks käsikirjalised ärakirjad. Kohtule ei nähtu ka, kuidas võiks nõutud koopiate puudumine antud juhul kaebajat tema edasisel õiguste kaitsmisel takistada.
7. Eelnevast tulenevalt jätab kohus Dmitri Berjozkini taotluse koopiate saamiseks rahuldamata. Koopiate väljastamise taotluse rahuldamata jätmise määrus ei ole määruskaebuse korras vaidlustav (vt

§ 88ja RKHK 8.

septembri 2015. a määrus asjas nr 3-7-1-502-15). (allkirjastatud digitaalselt) 5