Obsah (6)

§ 94§ 113§ 134§ 127§ 140§ 1043

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Resolutiivosa Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis Sekretär Kriminaalasi Harju Maakohus 06. märtsil 2020.a, Tallinna kohtumajas 1-19-89

§ -dest 1043; § 1045 lg 1 p 2 kohus otsustas:

1. Süüdi tunnistada Meelis Maiorov KarS § 121 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust.
2. Juhindudes KarS § 73 lg 1, 3 jätta Meelis Maiorovile mõistetud ärakandmata karistus täielikult tingimisi täitmisele pööramata, kui ta ei pane 1 (ühe) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
3. Meelis Maiorovi katseaja algust arvestada kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamise päevast s.o 06.03.2020.a
4. Juhindudes KrMS § 126 lg 3 p 1 käesoleva kriminaalasja materjalide juures olev 1 CD plaat Häirekeskusesse tehtud kõnedega (kd I tl 44) ja 1 DVD plaat alaealise tunnistaja ülekuulamise videosalvestusega (kd I tl 54) jätta kohtuotsuse jõustumisel kriminaalasja materjalide juurde.
5. KrMS §-de 173 lg 1 – 4; § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel Meelis Maiorovilt välja mõista riigituludesse menetluskuluna: • sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest summas 876.(kaheksasada seitsekümmend kuus) eurot;
6. KrMS § 180 lg 3 alusel määrata, et välja mõistetud sundraha tuleb Meelis Maiorovil tasuda ositi igakuiste maksetena summas 73.- (seitsekümmend kolm) eurot 12 kuu 1 jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni. Makseinfo menetluskulu ositi tasumiseks edastatakse kohtuotsuse jõustumisel Meelis Maiorovile posti teel aadressile: xxxx. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud.
7. Rahuldada H M (isikukood: xxxx) poolt Meelis Maiorovi vastu esitatud tsiviilhagi varalise kahju nõudes summas 513,70.- (viissada kolmteist eurot ja seitsekümmend senti) eurot.
8. Välja mõista Meelis Maiorovilt H M kasuks tsiviilhagi katteks 513,70 eurot.
9. Juhindudes

§ 94

lg 1, 2 ja § 113 lg 1 mõista Meelis Maiorovilt H M kasuks välja viivis põhinõudelt alates tsiviilhagi esitamisest (s.o alates 14.05.2019.a) kuni kohase täitmiseni, kuid mitte rohkem kui välja mõistetud tsiviilhagi suurus.

§ 113

lg 1 sätestatud seadusjärgne viivisemäär 513,70- eurolt (ajavahemik 14.05.2019.a kuni 06.03.2020.

1. a)on 33,53.- eurot. 10. Rahuldada H M Meelis Maiorovi vastu esitatud taotlus mittevaralise kahju välja mõistmise nõudes. 11. Mõista mittevaralise kahjuna Meelis Maiorovilt H M kasuks välja 300.- (kolmsada) eurot. 12. Juhindudes KrMs § 182 lg 2 mõista Meelis Maiorovilt H M kasuks välja kannatanu esindajale tasutud kulud ning sõidukulud kogusummas 1094,11.- (üks tuhat üheksakümmend neli eurot ja 11 senti) eurot. 13. Meelis Maiorovilt H M kasuks välja mõistetud tsiviilhagi varalise – ja mittevaralise kahju, kannatanu esindaja tasu ning välja mõistetud viivised tuleb Meelis Maiorovil tasuda H M LHV AS Pank arveldusarvele nr xxxx. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võivad süüdistatav, kaitsja ja kannatanu esitada apellatsiooni. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb kohtule teatada kirjalikult Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist võib teatada ka elektrooniliselt. Kirjalik apellatsioonkaebus esitatakse kirjalikult Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsiooniteadete esitamise korral on kohtuotsuse terviktekst E--toimikus kättesaadav 17.märtsil 2020.a. SÜÜDISTUS Meelis Maiorovit (Maiorov) süüdistatakse selles, et tema 27.03.2019.a kella 18.00 paiku xxxx hoovil lõi üks kord rusikaga H M (M) parema silma piirkonda, mille tagajärjel tundis H M füüsilist valu ja sai tervisekahjutuse – silmamuna ja silmakoopakoe põrutuse, silmalau ja silmaümbruse haava koos põrutusega. Seega pani Meelis Maiorov toime teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise, s.o KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. MENETLUS KOHTUS Põhja Ringkonnaprokuratuur ringkonnaprokurör E. Soostar edastas Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale 11.11.2019.a süüdistusakti üldmenetluses, mille kohaselt Meelis Maiorovit 2 süüdistatakse KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises. Kohus andis süüdistatava 10. detsembri 2019.a. koostatud määrusega kohtu alla (kd I tl 4-6). Kriminaalasja arutati avalikul kohtuistungil 10.02.2020.a ja 13.02.2020. Süüdistatav end teo toimepanemises süüdi ei tunnistanud, tema vastu esitatud tsiviilhagi õigeks ei võtnud (kd I tl 15-30). 13.02.2020.a toimunud kohtulike vaidluste käigus ringkonnaprokurör Eve Soostar asus seisukohale, et kohtus uuritud isikuliste - ja dokumentaalsete tõenditega on Meelis Maiorov süü temale etteheidetud kuriteos tõendamist leidnud, süüdistatavale etteheidetud tegu vastab KarS 121 lg 1 kuriteotunnustele s.t on õigesti kvalifitseeritud. Kohtuliku uurimise käigus on tuvastamist leidnud, et Meelis Maiorov tekitas kannatanule füüsilist valu ja tekitas kannatanule süüdistuses märgitud tervisekahjustused. Meelis Maiorovile esitatud süüdistust toetava prokuröri hinnangul süüdistatava käitumises õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esinenud, alust ei ole lugeda usaldusväärseks süüdistatava ütlusi selles, et tegemist oli temapoolse hädakaitsega. Eeltoodust tulenevalt ringkonnaprokurör Eve Soostar asus seisukohale, et Meelis Maiorovi käitumine oli süüline ning ta pani teo toime otsese tahtlusega. Prokurör taotles kohtult Meelis Maiorovi süüdi tunnistamist KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest, tema karistamist 6 kuu pikkuse tingimisi vangistusega, määrates katseaja pikkuseks 1 aasta. Samuti taotles ringkonnaprokurör kohtult, et Meelis Maiorovilt mõistetaks süüdimõistmise korral välja sundraha, rahuldada tuleks ka käesolevas kriminaalasjas kannatanu esitatud tsiviilhagi, süüdistatavalt mittevaralise kahju välja mõistmisel palub ta kohtul lähtuda kehtivast kohtupraktikast. Süüdistatava Meelis Maiorovi kaitsja jurist Peeter Malve taotles, et kohus mõistaks tema kaitsealuse õigeks talle etteheidetavas teos, kuna teos puudub kuriteokoosseis, tsiviilhagi jätta läbi vaatamata. Kaitsja hinnangul oli Meelis Maiorov hädakaitseseisundis ega ületanud hädakaitse piire. Kaitsja Peeter Malve asus seisukohale, et prokurör ei ole konkretiseerinud, missugused süüdistatava poolt kohtus antud ütlused tuleks jätta tõendi kogumist välja. Kohtul tuleb selgeks teha, mis täpselt toimus. Eluliselt usutavaks tuleb pidada teadmist, et kui kellegi kodu rünnatakse, siis tuleb kodu ründe eest kaitsta ning seetõttu on usutav ka see, et kannatanu üritas oma kodu kaitsta nii, et tegi ähvardava liigutuse süüdistatava suunas, millest Meelis Maiorov võis järeldada, et kohe toimub löök või aktiivne rünne, mida ta soovis ennetada. Kaitsetegevus annab õiguse isikule teha endast olenev selleks, et see eeldatav rünne saaks igal juhul ära hoitud. Kaitsja hinnangul sellist olukorda, mida kannatanu kirjeldas ei saanud olla s.t kannatanu ei saanud lööki lahtise välisukse vahelt, ta ei kukkunud saadud löögist välisukse vahele, lävepakule, sest uks oli kinni. Samuti asus kaitsja seisukohale, et kui isikud seisavad üksteisega vastastikku, siis parema silma pihta löömiseks peab kasutama vasakut kätt s.t kannatanu poolt kirjeldatud olukorras oleks pidanud löök olema vasaku käega. Kohtulike vaidluste käigus Meelis Maiorovi kaitsja märkis, et käesoleva kriminaalasja menetluse käigus ei ole tekkinud vaidlust selles, et kannatanule tekkis vigastus selle sündmuse ajal, selle üle süüdistatav ei vaidle. Kaitsja heitis ette, et nad ei ole saanud tunnistaja K Mt ristküsitleda, samuti ei oldud rahul sellega, kuidas last küsitleti nimelt asuti seisukohale, et lapsele esitati suunavaid küsimusi. Kohtu tähelepanu juhiti kaitsja poolt esitatud tõendile – nimelt fotodele, kus on kujutatud Meelis Maiorovil sündmuse toimepanemise ajal käes olnud kindaid. Kaitsja märkuste kohaselt on tegemist pehmete töökinnastega, millistega löömisel ei saanud kannatanule tekkida sellist haava. Välistada ei saa olukorda, et kannatanu kukkus näoli maha ning sellest tekkis ka temal fikseeritud vigastus. Kaitsja kohtulikel vaidlustel märkis, et tema ei nõustu sellega, et Meelis Maiorov ei ole kohtumenetluses üles näidanud mittemingisugust kahetsust. Meelis Maiorov on öelnud, et tal on kahju, et nii läks. Keegi ei ole soovinud kannatanule sellist vigastust ega kahjulikku 3 tagajärge. Meelis Maiorov ei ole käesolevas kriminaalasjas nõustunud kokkuleppemenetlusega seetõttu, et ta ei ole nõustunud tema vastu esitatud tsiviilhagiga. Nimelt ei ole tõendatud saamata jäänud tulu ulatus, selles osas tuleks jätta hagi rahuldamata, nad ei vaidlusta sõidukulusid, õigusabikulud tuleks jätta poolte enda kanda. Nende hinnangul kannatanu on esitanud tsiviilhagi eesmärgiga saada rohkem raha. Kohtuliku uurimise käigus kannatanu H M kinnitas kohtule, et tema jääb kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi juurde, selgitades, et kriminaalasjas olev tsiviilhagi on esitatud Meelis Maiorov vastu. (kd I tl 16) KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Meelis Maiorovit süüdistatakse kannatanu H M kehalises väärkohtlemises 27. märtsil 2019 kella 18.00 paiku, xxxx hoovil. Kohus leiab, et Meelis Maiorovile etteheidetava kuriteo toimepanemine on leidnud kohtuliku uurimise käigus uuritud tõenditega tõendamist ja seda alljärgnevatel põhjendustel. Süüdistatava tegu on tõendatud eeskätt kannatanu H M kohtus 10.02.2020.a antud ütlustega. Nimelt andis kannatanu kohtus ütlusi selle kohta, et Meelis Maiorovit teab ta alates 2016.a lõpust, nad on naabrid (kd I tl 16-17). Kannatanu selgitas, et ta pöördus kahel korral abi saamiseks 2018.a ja 2019.a e-kirja teel valla poole – üheks probleemiks oli Meelis Maiorovi suur koer, kes jooksis lahtiselt ja teiseks probleemiks oli see, et süüdistatav lubas oma reoveemahuti maha panna ja lasta reovee tema hoovi. Reoveeprobleem pole lahendust leidnud, koer aga on korrektselt ketis. Kannatanu hinnangul ei olnud vallale esitatud kirjade näol tegemist kaebustega, vaid abipalvetega. 27.03.2019.a kui Meelis Maiorov tema elukohta punase autoga tuli, siis olid tal kodus veel abikaasa K M, lapsed 8- aastane K ning alla ühe aasta vana K M. Kinnitab ta seda, et kohe kui ta ukse avas, siis tõmbas Meelis ta uksest välja ja lõi vastu silma. Löök toimus ukseläve peal. Meelis Maiorov tõmbas teda vasakust käest ja lõi rusikaga vastu paremat silma. Kannatanu ei jõudnud mingeid liigutusi ega lööke teha. Kui see löök toimus, siis tema laps K M oli tal selja taga, sest nad hakkasid õue minema, laps hakkas karjuma, kiljuma. Kinnitab ka seda, et Meelis Maiorov tõukas teda korduvalt, seda nägi ka K M. Sündmus lõppes sellega, et ta palus Kil kutsuda politsei, Meelis ehmatas ja jooksis autosse ja kihutas minema. Tervisekahjustuste tõttu oli ta kodus ligi 3 nädalat, arst keelas tal füüsilise tegevuse ära kaheks nädalaks. Kannatanu H M selgitas kohtus, et tsiviilhagis välja toodud mittevaraline kahju seisnes selles, et tal oli perekonna ees piinlik, häbi, et selline asi tal kodus juhtus, kuna kodu peaks olema see koht, kus on turvaline. Samuti ei saanud ta peale juhtunut trennis käia, ta oli stressis ja kurnatud (kd I tl 17-19). Kaitsjate esitatud küsimustele kannatanu H M selgitas, et tema kukkus peale lööki, samuti kinnitab ta seda, et Meelis Maiorov tõukas teda korduvalt (kd tl 19). Kaitsjate ja kohtu poolt kannatanule näidatud pildil olevates kinnastes (kd I tl 32-33) H M ei olnud kindel, et tegemist on samade kinnastega, millised Meelis Maiorovil sel päeval käes olid (kd I tl 20). Kannatanu H M märkis, et tema hinnangul olid Meelis Maiorovil seljas mootorrattariided ning käes olid mootorratturi kindad, millistel on peal nukikaitsmed (kd I tl 20). Kannatanu kinnitas kaitsjatele, et laps oli tema lähenduses ca 2 m kaugusel seetõttu, et nad pidid minema õue batuuti üles panema (kd I tl 20). Kohtu hinnangul ei ole kannatanu H M kohtus antud ütlustes selliseid vastuolusid või ebaselgusi, mis annaks alust pidada neid ebausaldusväärseks, tema ütlused haakuvad teiste kohtus uuritud tõenditega, mida kohus järgnevalt analüüsib, nimelt tunnistaja K M poolt kohtus ning alaealise tunnistaja K M poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustega, mis toetavad kannatanu versiooni sündmusest. Kohtu hinnangul on kannatanu H M ütlustega on tõendamist leidnud, et just Meelis Maiorov oli selleks isikuks, kes 27.03.2019.a tuli tema ukse taha xxxx 4 alevikus ning kui ta ukse avas, siis Meelis tõmbas teda vasakust käest ja lõi rusikaga vastu paremat silma, juhtumit nägi pealt ka tema väike tütar K M ning Meelise-poolset tõukamist nägi veel pealt ta abikaasa K M. Löögi tagajärjel sai vigastada tema silm, nimelt tuvastati H M 28.03.2019.a kella 11:49 ajal silma – ja silmakoopavigastus, silmamuna ja silmakoopa koe põrutus. Märgitud fakti loeb kohus tõendatuks Ida- Tallinna Keskhaigla poolt väljastatud epikriisi nr xxxx väljavõttega (kd I tl 37). Lisaks kannatanul tuvastatud põhidiagnoosile nähtub märgitud tõendist, et kannatanu on ka arstile kirjeldanud, et 27.03 tuli tema naaber koduukse taha ning kui ta avas naabrile ukse, siis naaber koheselt ründas, lõi rusikaga näkku vastu paremat silma. Lööjal oli käes must kinnas, võimalik, et tugevdatud nukkidega (kd tl 37). Nimetatud tõendis välja toodud teabest saab teha järelduse selle kohta, et kannatanu on temaga juhtunu osas andnud järjepidevalt ühesuguseid selgitusi, seega on kohtul võimalik asuda seisukohale, et kannatanu kohtus antud ütluste usaldusvääruses ei ole alust kahelda. Tunnistajana üle kuulatud K M andis ütlusi selles, et H M on tema abikaasa ning Meelis Maiorov nende naaber. Nimelt kolisid nad xxxx, Meelis elab xxxx. Meelis Maiorov ja ta abikaasa suhtlesid alguses sõbralikult. Seejärel tekkisid probleemid. Meelisel oli koer, kes oli pidevalt ketist lahti ning seetõttu mees kirjutas 2018.a abipalve valda. 27.03.2019.a tegi ta ettevalmistusi külaliste tulekuks, H tuli koju ja pidi tegelema suurema tüdrukuga, nad pidid minema batuuti kokku panema. Ta läks magamistuppa beebile süüa andma, kui kuulis suuremat last nutmas ja hüsteeriliselt karjumas, et „emme, emme naabrionu lööb issit“, mille peale tunnistaja jooksis vaatama, mis juhtus. Mingit sõnavahetust ta ei kuulnud. Kui ta sinna jõudis, siis ta nägi trepi juures suurt punast autot. Samuti ta nägi Meelis Maiorovit ja oma abikaasat. Ta nägi, kuidas Meelis Maiorov tõukas Hit. H ütles tunnistajale, et kutsu politsei ja kiirabi ning tema hakkas kohe helistama. Samuti nägi ta, et abikaasal on nägu verine ning ta hoidis oma silma kinni (kd I tl 23). Kaitsjate esitatud küsimustele vastuseks tunnistaja K M kinnitas, et ta nägi, kuidas ta mees oli maha tõugatud ning viimane hoidis silma kinni, samuti nägi ta verd ja seda, kuidas Meelis läks kiire sammuga auto poole, tal olid seljas tumedad riided ja käes tumedad kindad. Samuti nägi ta seda, et kuidas Meelis ta meest tõukas, mille tagajärjel abikaasa kukkus (kd I tl 23-24). Kohus asub seisukohale, et kuigi tunnistaja K M ei näinud pealt kuriteosündmust, siis tema ütlused on olulised osas, milles ta kirjeldab konflikti jätkumist hoovis, Meelise poolt H M tõukamist, samuti seda, milline oli kannatanu H M välimus, ning ka süüdistataval seljas olnud riideid. Kohtu hinnangul tunnistaja K M kohtus antud ütlused on usaldusväärsed ning haakuvad nii kannatanu kui ka teiste käesolevas kriminaalasjas kogutud tõenditega, eelkõige tunnistaja K M poolt kohtueelses uurimises tunnistajana antud ütlustega, ning ka kohtus uuritud dokumentaalsetes tõendites sisalduva teabega. Kriminaalasja kohtuliku uurimise käigus on uuritud asitõendi vaatlusprotokolli ning asitõendi vaatlusprotokolli lisaks olevat CD plaati, sellele salvestatud 27.03.2019.a Häirekeskusesse kell 18.03 tehtud kõnesid helisalvestiste ettemängimise teel (kd I tl 25, 41-44) Nii nähtub sellest tõendist, et eelpool märgitud kuupäevalja kellaajal on nii kannatanu kui ka tunnistaja K M helistanud häirekeskusesse ning kutsunud välja nii kiirabi kui ka politsei. Naishäälega helistaja on Häirekeskusesse teada andnud, et naabrimees on tema mehele, asukohas xxxx lihtsalt peksa andnud, ta mehel jookseb silmast verd, ise ta kaklust pealt ei näinud, kuid juhtunut nägi pealt laps. Samal kuupäeval ja kellajal on Häirekeskusesse teinud kõne ka H M, kes palub saata xxxx nii politsei kui ka kiirabi, sest tema naaber tuli kallale. Sündmust kirjeldatakse, et naaber koputas ukse peale ja nagu ta uksele läks, siis tuli naaber talle kallale (kd I tl 42-43). Kohtu hinnangul kajastab Häirekeskusesse tehtud kõnede sisu kannatanu H M ja tunnistaja K M poolt tajutut. Nii on mõlemad andnud sarnaseid selgitusi toimunu osas 5 ning need haakuvad teiste uuritud tõenditega, eelkõige kannatanu H M ja tunnistaja K M ütlustega. Häirekeskusele tehtud kõnedest nähtub, et Meelis Maiorov viibis süüdistuses märgitud ajal aadressil xxxx kella 18.00 ajal (kõned tehtud Häirekeskusesse 18.03 ajal) ning tekkinud konflikti käigus lõi Meelis (kõnedes välja toodud naabrimees, Meelis) H Mt nii, et tal tekkis silmavigastus. (I kd 41-43) Käesoleva kriminaalasja kohtuliku uurimise käigus on isikulise tõendina uuritud alaealise kannatanu K M poolt kohtueelsel uurimisel tunnistajana antud ütlusi. Kohtuistungil avaldati alaealise tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlused, millised on fikseeritud stenogrammina ning vaadati videosalvestust tunnistaja ülekuulamisest (kd I tl 25, 46-51, 54). Kohtulike vaidluste käigus juhtis süüdistatava kaitsja Peeter Malve kohtu tähelepanu sellele, et alaealise tunnistaja K M kohtueelses uurimises antud ütlused ei ole usaldusväärsed, need tuleks jätta tõendite kogumist kõrvale ning seda seetõttu, et menetleja on rikkunud menetlusnorme ning esitanud tunnistajale suunavaid küsimusi ning samuti tuleks kohtul arvesse võtta asjaolu, et nemad pole saanud tunnistajat ristküsitleda (13.02.2020.a kohtuistungi helisalvestus) Kohus nõustub ringkonnaprokurör Eve Soostari poolt kohtulike vaidluste käigus välja toodud märkusega, et kaitsja sellekohased seisukohad alaealise tunnistaja ülekuulamise ristküsitluse korraldamise võimatuse osas ning tunnistaja K M ütluste ebausaldusväärsuse osas on ainetud. Kohtule esitatud alaealise tunnistaja K M ülekuulamise protokollist nähtub, et laps on sündinud 02.09.2010.a s.t tunnistaja oli ülekuulamise ajal ja on ka käesoleval hetkel noorem kui 14aastane (kd I tl 46). Kohtule jääb arusaamatuks kaitsja kohtuliku uurimise käigus avaldatud etteheide selles, et nendel – temal ja süüdistataval puudus võimalus tunnistajat ristküsitleda kohtus. KrMS § 290 lg 1 kohaselt alla 14- aastase tunnistaja ülekuulamisel ei kasutata ristküsitlust. KrMS § 2901 lg 1 p 1 on sätestatud, et kohus võib kohtumenetluse poole taotlusel jätta alaealise kohtusse kutsumata ja lubada tõendina esitada alaealise poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi, kui need on videosalvestatud ning kaitsjal on olnud võimalus esitada tunnistajale kohtueelses menetluses küsimusi tõendamiseseme asjaolude kohta, kui: tunnistaja on noorem kui kümneaastane ja korduv ülekuulamine võib mõjuda kahjulikult alaealise psüühikale. Käesoleva kriminaalasja eelistungil 05.12.2019.a juhtis ringkonnaprokurör tähelepanu faktile, et K M on noorem kui 10-aastane, kohtule on teada, et tunnistaja ülekuulamist on videosalvestatud (kd I tl 3, 54) ning süüdistatavale ning kaitsjale on antud võimalus kohtueelses menetluses tutvuda tunnistaja ülekuulamise kohta tehtud videosalvestusega ning viimane on seda ka teinud, seda kinnitab videosalvestuse tutvustamise protokoll (kd I tl 52). See dokument ei ole küll ära toodud süüdistusakti tõendite loetelus, kuid tegemist oma olemuselt ei olegi tõendamiseseme asjaolusid tõendava dokumendiga, vaid tegemist on menetluslikku asjaolu tõendava tõendiga, mis lükkab ümber kaitsja esitatud väite selle kohta, et menetleja ei andnud neile võimalust tunnistajale küsimusi esitada. 10.02.2020.a toimunud kohtuistungil ringkonnaprokurör Eve Soostar selgitas, et selle dokumendi näol on tegelikkuses tegemist alaealise tunnistaja ülekuulamise protokolli lisaga. (helisalvestis 10.02.2020.a kell 1:32:59) Kohus võttis selle dokumendi vastu ning süüdistatav Meelis Maiorov ja tema kaitsja sellele vastu ei vaielnud. Videosalvestuse tutvustamise protokollist nähtub, et nii Meelis Maiorovile kui ka tema kaitsjale selgitati, et 5 päeva jooksul pärast alaealise ülekuulamise videosalvestusega tutvumist on kahtlustataval või kaitsjal õigus esitada tunnistajale küsimusi, prokuratuur vaatab sellekohase taotluse läbi, taotluse rahuldamata jätmine vormistatakse määrusega ning samuti selgitati, et taotluse rahuldamisest keeldumine ei takista taotluse kordamist KrMS § 225 sätestatud korras või kohtumenetluses (kd I tl 52). Seega on Meelis Maiorovile ja tema kaitsjale nõuetekohaselt selgitatud, kuidas käib alaealise tunnistajale küsimuste esitamise kord, kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et nad oleksid seda õigust 6 kasutanud või et nad oleksid seda õigust kasutada soovinud, kuid sellest oleks prokuratuuri määrusega keeldutud, samuti ei avaldatud sellekohast taotlust kohtulikus eelmenetluses ning seetõttu peab kohus asjakohatuks kaitsja väidet, et neil puudus võimalus tunnistajale küsimusi esitada. Süüdistatava kaitsja Peeter Malve on kohtulike vaidluste käigus seadnud kahtluse alla alaealise tunnistaja K M kohtueelses uurimises antud ütluste usaldusvääruse. Kohtuliku uurimise käigus avaldatud alaealise tunnistaja ütluste kohaselt K M kinnitab, et tema elab xxxx. Tema isa nimi on H ja ema nimi K, samuti on tal väike õde. Juhtunu kohta on tunnistaja selgitanud, et 27. märtsil keegi koputas uksele, ta issi läks vaatama, tema piilus uksepraost ning ta nägi, kuidas Meelis tõmbas issit ja lõi talle rusikaga silma, isa kükitas ja hoidis oma silma kinni, siis tuli emme ja Meelis läks ära (kd I tl 48-51). Tunnistaja K M hinnangul kestis kõik vähe aega, Meelis tuli punase autoga, millel oli sinine märk peal ning Meelisel olid käes kindad. Kinnitab tunnistaja seda, et enne kui Meelis isa lõi, siis isa midagi ei teinud ta lihtsalt seisis ja ei saanud aru, et Meelis teda lüüa tahab. Mäletab ta seda päeva seetõttu, et nad tahtsid püsti panna batuuti, kuid seda nad üles ei saanudki (kd I tl 48-51). Kohtu hinnangul puudub alus alaealise tunnistaja ütluste tõendikogumist välja jätmise taotluse rahuldamiseks ning alaealise tunnistaja kohtueelses uurimises antud ütluste ebausaldusväärseks tunnistamiseks. Kohus ei nõustu süüdistatava kaitsja Peeter Malve avaldatuga selles nagu kohtueelne menetleja menetlustoimingu käigus oleks alaealisele tunnistajale esitanud suunavaid küsimusi. Alaealise tunnistaja ülekuulamise läbiviimisel teostatud videosalvestusest ning protokollist nähtub, et menetlustoimingut läbi viinud uurija A A – T on andnud tunnistajale võimaluse rääkida juhtunust ise, vabas vormis, selgitades eelnevalt alaealisele tunnistajale, et rääkida tuleb asja kohta tõtt, millega tunnistaja on nõustunud, tuues välja omapoolse arusaama tõe olemusest. Alaealine tunnistaja K M on ilma igasuguste suunavate küsimusteta andnud üksikasjalikke ning detailseid selgitusi selle kohta, kuidas ta uksepraost nägi, et Meelis oli selleks isikuks, kes ta isa 27.03. lõi nii, et viimasel oli silm täitsa verine (kd I tl 49). Kohtul puuduvad tõendid selle kohta, et tunnistaja võinuks olla mingil moel kallutatud kannatanu kasuks ütlusi andma nii nagu selles on veendunud süüdistatava Meelis Maiorovi kaitsja Peeter Malve, kelle hinnangul olid tunnistajale sõnad suhu pandud. Kaitsja sellekohane veendumus on kohtu hinnangul asjakohatu. Oluline on märkida sedagi, et uurija A A-T, kes alaealist üle kuulas, on läbinud vastava koolituse, mida tõendab kohtule esitatud tunnistus (kd I tl 45). Kohus asub seisukohale, et alaealise tunnistaja K M kohtueelses menetluses süüdistatavat Meelis Maiorovit süüstavad ütlused haakuvad nii kannatanu H M, tunnistaja K M, kui ka teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega, tunnistaja ütlused on kohtu hinnangul usaldusväärsed ning kinnitavad seda, et süüdistatava tõmbas kannatanut ja kohe seejärel lõi teda rusikaga silma, isa kükitas pärast lööki ja tal oli silm verine. Seega on kohtu hinnangul tõendatud, et kannatanu silma vigastus oli tekitatud Meelis Maiorovi löögist vastu kannatanu silma ning mitte sellest, et kannatanu kukkus tõuklemise tagajärjel näoli vastu maad, nagu seda on väitnud oma ütlustes süüdistatav. Nimelt on süüdistatav Meelis Maiorov andnud ütlusi selles, et nad kannatanuga tunnevad teineteist alates 2016.a, algul suhtlesid nad tihedalt ning 2019.a märtsiks nad enam ei suhelnud. 27.03.2019 mõtles ta minna Higa rääkima, kuna H oli teinud valda mitmeid avaldusi tema kohta, ta tahtis saada teada, miks inimene niimoodi provotseerib. Ta sõitis autoga ukse ette, koputas uksele, uksele tuli H, kes asutus uksest välja, pani ukse kinni, liikus tema poole ja hakkas teda ründama. H tuli sellise hooga, et süüdistataval tekkis tunne, et ta lööb teda ja tema – Meelis Maiorov haaras viimase vasakust käest, tõukas endast mööda, H kukkus. Ta üritas Hist mööda saada, et viimane teda ei lööks. Tema Hit ei löönud, see oli enesekaitseks, 7 kannatanu kukkus silma ilmselt katki, sest ta tõukas kannatanu pikali. Kedagi ta sel momendil seal ei näinud, Hi abikaasa tuli hiljem, last ta ei näinud, nuttu ei olnud. Ta tundis, et H M soovis temaga kakelda, ta ütles talle, et mida sa kaebad ning sõitis siis minema. Süüdistatav Meelis Maiorov märkis kaitsja esitatud küsimustele, et tõepoolest ta esitas kohtule pildi kinnastest, mida ta tol päeval kandis, tegemist on tavaliste pehmete töökinnastega, mingeid mootorratturikindaid tal ei olnud. Tal on kurb, et inimesega nii juhtus, kuid ta ise koperdas. H M ees ta vabandanud ei ole ja arvab, et ei pea seda tegema ka, sest ta ei ole midagi valesti teinud, see, et Hil kulm katki oli ei ole tema süü (kd I tl 25-28). Riikliku süüdistaja esitatud küsimustele Meelis Maiorov märkis, et 27.03. parkis ta auto praktiliselt trepi juurde ning kinnitas, et kui kannatanu temale hooga lähenes, siis nende omavaheline kaugus oli umbes poolteist meetrit. Talle tundus, et H kohe ründab ning ta kaitses ennast. Kannatanu nagu hakkas lööma nagu oleks tahtnud lahtise käega lüüa või haarata, kuid ta jõudis eest ära põigata ja kannatanut lükata ning siis too kuidagi koperdas ja sai sellest sellise hoo sisse, et kündis peaga maha, näoga vastu maad (kd I tl 28). Kohtuistungil avaldati vastuolu kõrvaldamiseks süüdistatava Meelis Maiorov kohtueelses menetluses kahtlustatavana antud ütlustest lause: „tema küsis Hi käest, miks viimane koguaeg kaebab, ta nägi, et H M võttis käega hoogu, et teda lüüa ja automaatselt tegi löögi vastu.“ Samuti on Meelis Maiorov kasutanud kohtueelses menetluses antud ütlustes väljendit „minu löök oli automaatne, olen kunagi teinud karated, seega lihased tegutsevad iseseisvalt enne kui mõistus ja mõte järgi jõudis“ (kd I tl 28). Märgitus süüdistatav kohtuliku uurimise käigus vastuolu ei näinud vaid selgitas, et tema jaoks on tõukamine või löök suht sama asi, kuid ta tundis, et pidi end kaitsma, tema hinnangul ta tõukas kannatanut ning see vigastus tekkis kukkumise tagajärjel ning laps seda näha ei saanud, sest uks oli kinni. Hagile vaidleb ta vastu täies ulatuses. (kd I tl 29-30) Riigikohus lahendis 3-1-1-25-15 p. 7 on märkinud, et kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud. Seejuures peab kohus veenvalt põhjendama, missugused on need konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad isiku ütlusi tõendina osaliselt arvestada. Kohus nõustub prokuröri poolt kohtulikes vaidlustes avaldatud seisukohaga selles, et süüdistatava kohtus antud ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt. Kohtu hinnangul langevad süüdistatava ütlused kannatanu H M ja tunnistajate K ning K M ütlustega kokku selles, et 27.03.2019.a läks Meelis Maiorov H M ukse taha, koputas uksele ning tekkinud konflikti käigus kannatanu sai silmavigastuse. Süüdistatava ning kannatanu, eelpool märgitud tunnistajate ütlused lahknevad omavahel olulisel määral kannatanu poolse tegevuse, ning kannatanu silmavigastuse tekkemehhanismi osas. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on süüdistatava ütlus tõend ja seda tuleb arvestada, kui tõend on usaldusväärne. Kohus asub seisukohale, et süüdistatava poolt kohtus antud ütlused on usaldusväärsed ja tõendina arvestatavad üksnes osas, milles need haakuvad teiste käesolevas kriminaalasjas kogutud ja eelpool refereeritud tõenditega. Nii loeb kohus usaldusväärseks süüdistatava Meelis Maiorovi ütlused selle kohta, et 27.03 läks ta kannatanu ukse taha, koputas uksele ning nendel omavahel tekkis konflikt, mille tagajärjel kannatanu sai silmavigastuse. Ebausaldusväärseks peab kohus süüdistatava Meelis Maiorovi ütlusi selles, et tema pidi ennast kannatanu eest kaitsma ning seetõttu tõukas ta kannatanut, mille tagajärjel viimane koperdas, kukkus näoli vastu maad ja sai silmavigastuse. Ebausaldusväärseks peab kohus süüdistatava sellekohaseid ütlusi seetõttu, et ühegi muu tõendiga ei ole kinnitust leidnud fakt, et kannatanu oleks 27.03.2019.a. oma koduust süüdistatavale avades teda rünnanud, või käitunud viisil, mida süüdistataval oleks olnud alust käsitleda kannatanupoolse ründena. Nii kannatanu kui ka 8 alaealine tunnistaja kinnitavad, et viivitamatult peale ukse avamist haaras süüdistatav kannatanu käest, tõmbas teda enda poole ja lõi koheselt rusikaga näkku. Samuti ei kinnita ükski muu tõend süüdistatava ütlusi selles, et kannatanu oleks koperdanud ja kukkunud näoli maha. Samuti on kohus tuvastanud vastuolu süüdistatava poolt eeluurimisel ja kohtus antud ütluste vahel, mis puudutab tema poolt kasutatud vägivalla iseloomu. Nimelt on Meelis Maiorov eeluurimisel kinnitanud, et ta lõi kannatanut, löök toimus automaatselt, samas kohtuliku uurimise käigus ülekuulamisel on ta võtnud omaks vaid kannatanu tõukamise. Kõike eelpool öeldut kokku võttes peab kohus peab ebausaldusväärseks süüdistava ütlusi osas, mis puudutavad konflikti käigu ja kannatanul vigastuse tekkimise asjaolusid ning jätab neid seetõttu tõendikogumist välja. Kohus ei nõustu kaitsja Peeter Malvega ka selles osas, et kannatanu võis kukkuda näoli maha ning selle tulemusel saada silmavigastuse, sest märgitud fakt on ümber lükatud tunnistaja K M kohtueelsel uurimisel antud ütlustega selle kohta, et ta nägi Meelist issit näkku löömas, pärast mida issi kükitas ja silm oli verine. Seda, et Meelis Maiorov lõi teda ühel korral kinnastatud rusikas käega parema silma piirkonda on oma ütlustes kinnitanud ka kannatanu H M. Arusaamatuks jääb kohtule ka kaitsja väide selle kohta, et vastu paremat silma löömiseks saab kasutada üksnes vasakut kätt, kohtu hinnangul on üldteada asjaolu, et vastu paremat silma saab lüüa nii parema kui ka vasaku käega. Kriminaalasja menetluse käigus on kannatanu, tunnistajate ning ka süüdistatava ütlustest välja tulnud, et teo toimepanemise ajal olid Meelis Maiorovil käes kindad. Kannatanu on andnud ütlusi selle kohta, et tegemist oli tema hinnangul mootorratturi kinnastega, millistel olid nukikaitsmed, täpsemalt kannatanu seletada ei osanud (kd I tl 20). Tunnistaja K ja K M nägid tunnistajal käes kindaid, kuid ei ole osanud kirjeldada, missuguste kinnastega tegu oli (kd I tl 24, 30). Süüdistatav Meelis Maiorov on kohtuliku uurimise käigus kohtule uurimiseks esitanud fotod töökinnastest (kd I tl 33-34), mida süüdistatav enda sõnul sel päeval kandis. Kohus ei pea seda tõendit usaldusväärseks ning jätab selle tõendite kogumist välja, kuna ei ole tõendatud, et just need kindad oleksid Meelis Maiorovil 27.03.2019.a käes olnud või et need kindad üldse Meelis Maiorovile kuuluvad. Neid kindaid ei ole Meelis Maiorovilt kohtueelsel uurimisel ära võetud, neid asitõendina uuritud ning nõuetekohaselt tõendina vormistatud. Kannatanu temale kohtus näidatud fotodel jäädvustatud kinnastes ei ole ära tundnud, et märgitud kinnaste näol on tegemist samade kinnastega, millised olid süüdistataval teo toimepanemise ajal käes. Üldse on süüdistatav Meelis Maiorov andnud ristküsitluse käigus vastuolulisi vastuseid küsimustele selles osas, mis tal sündmuse ajal seljas oli. Nii on Meelis Maiorov selgitanud, et tema viskas just autost puid kuuri ja need olid ta töökindad (vt kd I tl 27), kuid veidi hiljem, vastuseks kaitsja Alviste esitatud küsimustele, mis riided tal seljas olid märkis süüdistatav, et „jalas olid tal ilmselt dressid, botased, nahktagi – ta tuli just linnast tavalise riietega“ (vt kd I 28). Kuna süüdistatava ütlused on vastuolulised osas, mida ta vahetult enne sündmust tegi ning millised riided tal seljas olid, samas ei ole kohtu hinnangul kindlaid tõendeid selles, et kohtule esitatud fotol olevad töökindad olid need, mis Meelis Maiorovil kannatanut lüües käes olid, või kas need fotodel olevad kindad üldse kuuluvad Meelis Maiorovile, siis jätab kohus selle foto tõendite kogumist välja. Kõiki tõendeid kogumis hinnates on kohtu hinnangul tõendamist leidnud, et Meelis Maiorov 27.03.2019.a kella 18.00 paiku xxxx hoovil lõi üks kord rusikaga H M parema silma piirkonda, mille tagajärjel tundis H M füüsilist valu ja sai tervisekahjutuse. Kohtu hinnangul süüdistatava poolt kannatanule tekitatud tervisekahjustused tõendatud isiku läbivaatus protokolli ning selle lisaks olevate fototabelitega, millistest nähtub, et 27.03.2019.a kella 19:05 ajal on fotografeeritud kannatanut ning temal esinenud silmavigastust, teostatud 9 menetlustoimingu käigus tuvastati, et H M parem silm on paistes ning silmaümbrus on verine (kd I tl 34-36), kannatanu suhtes on koostatud epikriis nr E95729, millisest nähtub, et H Ml tuvastati silma – ja silmakoopavigastus, silmamuna ja silmakoopakoe põrutus, silmalau ja silmaümbruse kontusioon, millise põhjustas vägivaldne kehaline rünne (kd I tl 37-39). KarS § 121 lg 1 kohaselt on karistatav teise inimese tervise kahjustamine, samuti valu tekitav kehaline väärkohtlemine. Süüdistuse kohaselt on Meelis Maiorovile ette heidetud nii teise isiku tervise kahjustamist kui ka valu tekitavat kehalist väärkohtlemist. Arvestades kannatanu ütlusi, et ta pidi peale juhtunut olema haiguslehel kolm nädalat, silmale tehti kolm õmblust ning ta pidi sööma kangeid valuvaigisteid, et peavalust lahti saada (kd I tl 18) ning arvestades kannatanule tekitatud ja pärast sündmust diagnoositud vigastusi, ei ole kohtul alust kahelda, et kannatanu tundis ka valu, sest see tundub reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Meelis Maiorovi käitumises subjektiivse koosseisu tuvastamisel leiab kohus, et kriminaalasja arutamisel on leidnud tõendamist, süüdistatav põhjustas kannatanule tervisekahjustuse kavatsetusega, sest ta tuli sündmuskohale sooviga H Mlt aru pärida, miks ta kaebab, koheselt kui H M ukse avas tõmbas teda käest ning lõi teda rusikaga vastu silma, seda tehes sai Meelis Maiorov aru, et põhjustab sellega H Mle vigastuse. Kuigi süüdistatav ei pruukinud täpselt hinnata löömisel tekkida võivate vigastuste raskust ja iseloomu, on siiski üldiselt arusaadav, et rusikaga inimese silma vastu löömisel võib talle põhjustada verevalumeid ja muid vigastusi ning sellega pidi löögi tegemisel arvestama ka süüdistatav. Kohtu hinnangul süüdistatava Meelis Maiorovi selgitused selle kohta nagu tema oleks võinud olla konfliktsituatsiooni ajal n-ö hädakaitse seisundis on paljasõnalised, asjakohatud ning ei haaku uuritud tõenditega, ning on seega ilmselgelt antud eesmärgiga vabaneda kriminaalvastutusest. KarS § 28 lg 1 sätestab, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ületab isik hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Riigikohus lahendis nr 3-1-1-111-04 p. 10 on märkinud, et hädakaitse jaguneb esmalt hädakaitseseisundiks (vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või mõne teise isiku õigushüve vastu) ja teiseks hädakaitsetegevuseks (ründaja õigushüvede kahjustamine sobiva ja kaitsja käsutuses oleva säästvaima vahendiga, mis peab vastama ründe ohtlikkusele). Hädakaitseseisundi tekkimise eelduseks on õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüvedele. Nii kannatanu H M kui ka tunnistaja K M on kogu kriminaalmenetluse kestel kinnitanud, et kannatanu sai süüdistatava poolt rusikaga löögi vastu silma koheselt, kui kannatanu oli süüdistatavale ukse avanud. Kaitsja Peeter Malve poolt välja toodud kaitseversioon, et pole eluliselt usutav, et kannatanu ei asunud koheselt oma kodu kaitsma, on samuti ainetu. Kohus märgib, et käesoleva kriminaalasja menetluse raames ei ole kogutud ühtegi tõendit selle kohta, milline viitaks sellele, et kannatanu H M soovis süüdistatava suhtes füüsilist vägivalda kasutada või oleks seda teinud. Kannatanule ei saa ette heita seda, naabrile uksele vastu minnes, talle ust avades ta koheselt ei rünnanud naabrit. Kohtus uuritud tõenditest selgub, et H M jaoks oli süüdistatava tuleku põhjus teadmata, seega ei olnud tal põhjust naabrit koheselt rünnata, et asuda oma kodu kaitsma. Tunnistaja K M, aga ka kannatanu H M ütlustest nähtub, et löök oli kannatanu jaoks ootamatu. Seega ei ole tõendatud, et kannatanu oleks enne löögi saamist käitunud viisil, milles süüdistatav oleks võinud tajuda rünnet tema vastu ja sellest tulenevalt tekkis tal hädakaitseseisund. Seega ei pea kohus vajalikuks pikemalt peatuda süüdistatava poolt 10 välja toodud versioonil, et tema oli teo toimepanemise ajal hädakaitseseisundis, sest kogutud tõendid ei viita mingilgi moel sellele, et süüdistatav põhjustas kannatanule vigastusi, kaitstes ennast kannatanupoolse ründe eest. Kohus on seiskohal, et tõendatud on Meelis Maiorovi tegevuses nii objektiivne kui ka subjektiivne külg. Süüdistatav, tarvitades kannatanu suhtes füüsilist vägivalda, põhjustas viimasele nii tervisekahjustuse kui ka valu, samuti on tõendatud põhjuslik seos teo – kannatanu suhtes vägivalla kasutamise ning saabunud tagajärje – kannatanule põhjustatud tervise kahjustuse ja valu - vahel. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KarS § 27 kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja, mille õigusvastasus ei ole välistatud karistusseadustiku, muu seaduse või rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus kohtumenetluse käigus tuvastanud ei ole. Karistus Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 lg 1 alusel isiku süü suurusest ja võtab arvesse karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, käesoleval hetkel need puuduvad. KarS § 121 lg 1 toimepandud kuriteo eest on ette nähtud rahaline karistus (30 kuni 500 päevamäära) või kuni üheaastane vangistus. Kuivõrd tegemist on alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust ehk rahalist karistust. Kohtule esitatud Karistusregistri andmete kohaselt on Meelis Maiorov näol tegemist isikuga, keda varasemalt kriminaalkorras karistatud ei ole (kd I tl 16-18), antud fakt on kohtule isikut positiivselt iseloomustavaks asjaoluks, kuid vaatamata sellele kohus leiab, et praegusel juhul ei ole põhjendatud isiku karistamine rahalise karistusega. Kohus leiab, et süüdistatava majanduslikku olukorda kirjeldavad asjaolud, eelkõige väga väike ametlik sissetulek, tingib selle, et rahalise karistuse mõistmine ei avaldaks süüdistatavale vajalikku mõju ega suunaks teda õiguskuulekale teele. Kohus leiab, et ringkonnaprokurör Eve Soostari poolt süüdistatavale karistuseks taotletud 6 kuu pikkune vangistus on põhjendatud, proportsionaalne tema süü suurusega ning vastab ka karistuspraktikale. Süüdistatava käitumises ei ole tuvastatud tema süüd kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid, samuti viimase süüd ning õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Meelis Maiorovile KarS § 121 lg 1 järgi karistuse mõistmisel arvestab kohus, et isik pani toime teo, milline oli pigem juhuslikku laadi, otsitud konflikt naabriga, mida ta otsustas lahendada vägivalla abil. Kohus võtab arvesse, et kannatanutele ei tekitatud tõsiseid vigastusi, kuid samas ei saa jätta tähelepanuta ka asjaolu, et süüdistatav on kogu kohtumenetluse kestel üritanud enda tegevust õigustada, viidates kannatanu käitumisele, jäädes lõpuni kindlaks, et temal pole põhjust kannatanu ees vabandada. Arvestades süüdistatava poolt kannatanule põhjustatud vigastuste iseloomu ning kuriteo toimepanemise asjaolusid hinnates on süüdistatava süü kohtu hinnangul siiski suhteliselt väikening kohus peab võimalikuks süüdistatavat karistada sanktsiooni keskmäärast väiksema karistusega s.o kuue kuu pikkuse vangistusega vabastades süüdistatav karistuse kandmisest KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi, kohaldades ühe aasta pikkust katseaega ning seda alljärgnevatel põhjendustel. Nimelt karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi 11 saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-9906). Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Niisiis antud põhimõtetest lähtuvalt on esmakordsel karistamisel võimalik jätta karistus täitmisele pööramata ning Meelis Maiorovi suhtes on otstarbekas ja võimalik kohaldada KarS § 73 sätteid. Süüdistatava isikus ja tema käitumises ei täheldanud kohus asjaolusid, mida on vaja katseajal kriminaalhoolduse kaudu toetada ja kontrollida. Arvestades Meelis Maiorovi isikut ja tema senist õiguskuulekat käitumist, on karistusest tingimisi vabastamisel küllaldane KarS § 73 lg 3 alusel määrata ühe aasta pikkune katseaeg. Kohus arvestab vangistusest tingimisi vabastamisel ka asjaoludega, et süüdistataval on töökoht ning peres kasvamas alaealised lapsed. Käesolevast kriminaalasjast tulenevad süüdistataval samuti nii tekitatud kahju kui menetluskulude hüvitamise kohustused, mille täitmine vangistuses viibides muutuks oluliselt raskemaks või isegi võimatuks. Katseaja kulgemine algab kohtuotsuse kuulutamisest. Asitõendid Kohus juhib tähelepanu teadmisele, et KrMS § 313 p 11 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuses on kohus kohustatud võtma seisukoha ka kriminaalasjas olevate asitõendite ja muude kriminaalasjas äravõetud või arestitud asjade suhtes võetavad meetmed. Käesolevas kriminaalasjas on asitõendiks 1 CD plaat ning 1 DVD plaat, millistele on talletatud kannatanu H M ja tunnistaja K M Häirekeskusele tehtud kõnesalvestised ning videosalvestus alaealise tunnistaja K M tunnistajana ülekuulamisest. Märgitud asitõendid asuvad kriminaalasja materjalide juures ning need tuleb juhindudes KrMS § 126 lg 3 p 1 jätta kriminaalasja materjalide juurde. Tsiviilhagi Kannatanu H M esitas kriminaalasjas tsiviilhagi süüdistatava vastu (kohtuistungil täpsustatud Meelis Maiorov vastu) varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks ning põhinõudelt viivise nõudes alates tsiviilhagi esitamisest kuni kohase täitmiseni. Samuti taotletakse KrMS § 182 lg 2 alusel mõista süüdistatavalt H M kasuks välja tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud. Varalise kahju suuruseks on kannatanu hinnanud 513,70.- eurot (kuriteoga tekitatud kahju – ravikulud summas 38,25.- eurot, sõidukulud summas 46.- eurot, saamata jäänud töötasu summas 429,45 eurot), mittevaralise kahju hüvitist taotletakse süüdistatavalt välja mõista kohtu äranägemisel. Käesoleva kriminaalasja kohtuliku uurimise käigus süüdistatav Meelis Maiorov on tema vastu esitatud tsiviilhagile vastu vaielnud, märkides, et tegemist on põhjendamatu nõudega, süüdistatava kaitsja Peeter Malve on kohtulike vaidluste käigus selgitanud, et nemad vaidlevad üksnes vastu saamata jäänud töötasu suurusele ning selle arvestusele. Kaitsja kohtulike vaidluste käigus on märkinud, et nende hinnangul on kannatanu tsiviilhagi esitades soovinud lihtsalt raha saada, kohus sellega ei nõustu. Mittevaralise kahjunõude asjakohasust on H M põhjendanud seoses sellega, et temal oli piinlik, häbi, et selline asi ta koduukse peal juhtus, samuti ei saanud ta samal ajal trennis käia, peale juhtunut oli tal stress, ta oli kurnatud. Kohus leiab, et kannatanu H M esitatud tsiviilhagi nii varalise kahju kui ka mittevaralise kahju nõude osas on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning seda alljärgnevatel põhjendustel. 12 Kriminaalasja menetluse käigus leidis tuvastamist, et Meelis Maiorov oma süülise käitumisega tekitas kannatanule silma – ja silmakoopavigastuse, silmamuna ja silmakoopakoe põrutuse, silmalau ja silmaümbruse lahtise haava ning valu (kd I tl 37), süüdistatava poolt toime pandud kuritegu on põhjuslikkuses seoses kannatanule kahju tekkimisega. Samast tõendist nähtub, et kannatanule on meditsiinitöötaja poolt raviks välja kirjutatud silmasalv ning silmatilgad lahusena (kd I tl 39). Tsiviilhagi materjalide juurde on kannatanu lisanud välja ostetud ravimite eest tasutud ravimikviitungid ning temal seoses arsti juurde minemisega kaasnenud visiiditasu tasumise kviitungi (tsiviilhagi lisad nr 1-4). Märgitud tõenditest nähtub, et kannatanul on ravikulud ning kulutused arsti vastuvõtule olnud kogusummas 38,25 eurot. Kohus loeb kannatanu poolt tehtud kulutused oma tervise parandamiseks asjakohaseks ning põhjendatuks. Kannatanu H M on temale tekitatud varalise kahju suurusesse arvestanud ka sõidukulud summas 46 eurot. Kannatanu on tsiviilhagis detailselt välja toonud kuupäevad, mil ta pidi käima xxxx arsti juurde, xxxx apteeki ravimite järgi, perearsti vastuvõtul ning politseis menetleja juures menetlustoimingute tegemisel. Nii on kohtule selgitatud, et märgitud sõidud (386
2. km)tegi ta 27.03.2019.a kuni 15.04.2019.a. Kohtul puudub alus kahelda kannatanu poolt tsiviilhagis välja toodud faktide tõepärasuses, märgitus ei ole kahelnud ka süüdistatava Meelis Maiorovi kaitsja jurist Peeter Malve, kes kohtuliku uurimise käigus on avaldanud, et nemad ei vaidle vastu kannatanul tekkinud ravi – ning sõidukuludele, pidades neid asjakohasteks, kui süüdistatava suhtes peaks tulema süüdimõistev kohtuotsus. (tsiviilhagi, 13.02.2020.a helisalvestis). Kannatanu on kohtule esitatud tsiviilhagis märkinud, et tema on arvestanud tekkinud sõidukulude kütusekulu alljärgnevalt: nimelt, et arvutuse käigus on arvestanud kütuse hinnaks arvestanud 1,3 eurot liitri kohta, märkides, et keskmiseks kütusekuluks tema sõidukil xxxx on 8 liitrit 100 km kohta, samuti on ta pidanud 28.03.2019.a kasutama parkimisteenust ning seda kogusummas 5,84 eurot, kokku on tema sõidukulud 46 eurot. Tsiviilhagi juurde on lisatud kütuse ostmist tõendavad dokumendid, eelpool märgitud sõiduauto registrikaart ning sõiduki parkimist tõendavad dokumendid. (tsiviilhagi lisad nr 5-8) Kohtu hinnangul kannatanu poolt välja toodud sõidukulu arvestuskäik on eluliselt usutav ning aktsepteeritav ning kohus peab asjakohaseks ning põhjendatuks kannatanu sellekohast nõuet süüdistatava vastu. Tsiviilhagis esitatud varalise kahju nõude juures on vaidlust tekitanud küsimus, kas kannatanu esitatud nõue saamata jäänud töötasu summas 429,45 euro osas on põhjendatud või mitte. Arvestades käesolevas kriminaalasjas tuvastatut leiab kohus, et kannatanu nõue süüdistatava vastu saamata jäänud töötasu nõudes hagis älja toodud ulatuses on igati asjakohane ja õigustatud. Kohtu hinnangul on kannatanu tsiviilhagis välja toonud arvutuskäigu, kuidas märgitud nõue on tekkinud. Kaitsja Peeter Malve seisukoht selles, et kannatanu on valesti saamata jäänud tulu arvestanud on ainetu, ühtegi sellekohast tõendit kohtule esitatud ei ole. Kannatanu on tsiviilhagi juurde lisanud tema ning OÜ xxxx vahel 21.01.2019.a sõlmitud töölepingu nr 2019/01-3 koopia, millise punkt 3.1. nähtub, et H M töötasu nii katseajal kui ka pärast katseaega on 8,33.- eurot (neto) tunnis (tsiviilhagi lisa nr 9). Kannatanu on tsiviilhagi materjalide juurde lisanud ka väljavõtte selle kohta, et tema viibis haiguslehel alates 28.03.2019.a kuni 15.04.2019.a ning Haigekassa tasus talle töövõimetushüvitist 252,93.- eurot, seda kinnitavad väljavõte riigiportaalist ning maksekorraldus hüvitise saamise kohta (tsiviilhagi lisa 10, 11). Samuti nähtub kohtule esitatud tõenditest, et kannatanu on saanud xxxx OÜ-lt 17.04.2019.a haigushüvitist summas 183,94.- eurot. Kohus, kontrollides kannatanu poolt välja toodud saamata jäänud töötasu arvestuskäiku märgib, et see on korrektne. Ajavahemik 28.03.2019.a kuni 15.04.2019.a hõlmas endas 19 päeva, millistest 13 päeva olid tööpäevad. Esmalt on arvutatud välja kannatanu ühe päeva töötasu tehtena 8 tundi x8,33 eurot s.o 66,64 eurot, 13 tööpäeva x 66,64 eurot s.o 866,32 eurot (kannatanu töötasu 13 tööpäeva) eest. 866,32 13 eurost tuleb maha arvata Haigekassa poolt välja makstud töövõimetushüvitis summas 252,93.eurot ning maha tuleb arvata xxxx OÜ poolt kannatanule tasutud haigushüvitis summas 183,94.- eurot seega tuleb kannatanu saamata jäänud töötasuks kokku 429, 45.- eurot, milline tuleb Meelis Maiorovilt kannatanu kasuks välja mõista. Süüdistatavalt varalise kahju välja mõistmisel kohus juhindub KrMS § 310 lg 1 ja

§-dest 1042 ja § 1045 lg 1 p

1. Kõne all olevas tsiviilhagis kannatanu H M taotleb tema kasuks süüdistatavalt välja mõista tsiviilhagi koostamisega seotud kulutused, nõude esitamisel juhindutakse KrMS § 182 lg
2. KrMS § 182 lg 2 kohaselt tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse täieliku rahuldamise korral kannab tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemisest tingitud kulud süüdimõistetu või tsiviilkostja. Kohus loeb põhjendatuks, et kannatanu H M pöördus oma õiguste kaitseks õiguslikke eriteadmisi omava spetsialisti poole, kes on aidanud tal koostada tsiviilhagi. Kohtule esitatud tsiviilhagi juurde on kannatanu esitanud tõendid selle kohta, et tema kaitsjakulud on kogusummas 1080.- eurot ning samuti tekkisid tal kaitsjaga kohtumisel sõidukulud seda 8,11 eurot ning parkimistasu 6 eurot (tsiviilhagi lisad nr 13-16). Kohtu hinnangu kannatanul tekkinud sellekohased kulutused on põhjendatud, asjakohased ning olnud vajalikud käesoleva kriminaalasja lahendamisel, mistõttu kannatanu taotlus temal tekkinud menetluskulude välja mõistmise osas süüdistatavalt tuleb rahuldada. Mittevaralise kahju osas leiab kohus, et ka see nõue on põhjendatud, kannatanu on kriminaalmenetluse kestel taotlenud, et kohus määraks nõude suuruse oma äranägemise järgi.

§ 134

lg 2 näeb ette, et isikule kehavigastuse tekitamisest või tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus

§ 127lg 6 ja Ts

MS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Hagejal ei ole vaja endal mittevaralise kahju tekkimist eraldi tõendada, kui sellega kaasneb kehavigastus.

§ 134

lg 5 näeb ette, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramiseks puuduvad objektiivsed kriteeriumid, kohus lähtub kahju hüvitise suuruse määratlemisel nii käesoleva kuriteo asjaoludest, kannatanule tekitatud vigastustest kui ühiskonna üldisest heaolu tasemest. Võimalikuks vaidlusküsimuseks jääb ainult konkreetse rahalise hüvitise suurus. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue kriminaalmenetluse raames võimaldab kannatanul ületada kuriteo negatiivseid tagajärgi. Samuti võimaldab see korvata ühiskonna õiglustunde riivet, mis kuriteoga kaasneb. Mittevaralise kahju hüvitise määramine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb asjaoludest lähtudes. Ei ole võimalik kindlaks määrata täpseid tariife, mis mingi vigastuse eest järgnevad. Kohtu ülesandeks on hinnata konkreetseid asjaolusid ning nendest tulenevalt määrata otsusega ka vastav rahasumma. Seega peab mittevaralise kahju hüvitis olema proportsionaalne õigusrikkumise raskusega. Tegu on seega üksikjuhtumile antava hinnanguga. Samas peab mittevaralise kahju hüvitist välja mõistes olema kohus veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust. Käesoleval hetkel on kohtule teda, et vaatamata sellele, et süüdistatav töötab ei ole tema igakuine sissetulek töötasu näol kuigi suur, tal on ülalpidamisel alaealised lapsed. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-1-01 andnud mittevaralise kahju suuruse määramiseks järgmisi juhiseid: „mittevaralise kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel kohus juhindub õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. /…/. Hindama peab nii kahju tekitamise asjaolusid, eelkõige TsÜS § 172 lg-s 4 märgitud kahju 14 iseloomu ja kahju tekitanu süü astet kui kahju tekitanu varalist olukorda. Samuti võib hüvitise vähendamise aluseks olla kahju tekitanu poolt kannatanule hüvitatud või hüvitamisele kuuluv varaline kahju ja selle suurus. Kohus peab olema veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust.” Otsuses nr 3-2-1-34-05 on Riigikohus väljendanud seisukohta, et moraalse kahju eest väljamõistetava hüvitise õiglane suurus peab vastama senisele kohtupraktikale ja ühiskonna üldise heaolu tasemele.

§ 140

lg 1 järgi võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda. Käesoleva kriminaalasja menetluse kestel on tuvastamist leidnud, et kannatanu H Mle tekitati tervisekahjustus ning valu. Tekitatud tervisekahjustust on eelnevalt kirjeldatud ning kohus on asunud seisukohale, et kannatanule tervisekahjustuse ning valu tekitamises on süüdi Meelis Maiorov. Samuti on antud kriminaalasja kohtuliku uurimise käigus tuvastatud, et Meelis Maiorov pani temale etteheidetud kuriteo toime kannatanu jaoks kõige turvalisemas kohas – kannatanu koduuksel, milline asjaolu on kannatanu hinnangul tema jaoks enim stressitekitav ning häbiväärne. Kannatanu kasuks mittevaralise kahju tekitamise eest väljamõistetava hüvitise suuruse hindamisel võtab kohus käesoleval hetkel arvesse väljakujunenud kohtupraktikat (vt selle kohta Riigikohtu õigusteabe osakonna kohtupraktika kordusanalüüs „Mitte varalise kahju hüvitamise nõuded tsiviil- ja kriminaalasjades esimese- ja teise astme kohtutes 2016. aastal“ https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/elfinder/analyysid/2017/Mittevaralise%20kahju% 20h%C3%BCvitamine%20tsiviil-%20ja%20kriminaalasjades%202016.pdf – mille kohaselt kerge tervisekahjustusega põhjustatud kahjuhüvitised jäävad vahemikku 100-3000 eurot), samuti asjaolu, et kannatanu vigastused paranesid mõne nädala (haiguslehel viibis kannatanu 19 päeva) jooksul, kuid sündmusega kaasnesid kannatanu jaoks nii tervisekahjus – silma vigastus, mis teistele inimestele nähtavana mõjutab isiku välimust - kui ka valu, siis kohtu hinnangul on selle kaasuse puhul mõistlik hüvitis mittevaralise kahju eest 300. Kuna kahju tekitamine oli õigusvastane, siis

§ 1043

ja § 1045 lg 1 p 2 alusel tuleb kannatanu H M tsiviilhagi mittevaralise kahju osas rahuldada ja välja mõista Meelis Maiorovilt H M kasuks 300 eurot mittevaralist kahju. Viivised Tulenevalt

§ 113

lg-st 1 võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

§ 94

lg 1, 2 kohaselt Kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.

§ 94

lõikes 1 nimetatud intressimäära õigeaegse avaldamise korraldab Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded. Tallinna Ringkonnakohus on oma 13.04.2016.a lahendi nr 1-15-9505 p-s 10.2. toonud välja, et: „viivis on vajalik distsiplineerimaks võlgnikku ja motiveerimaks teda leidma võimalusi tasuda välja mõistetud kahjuhüvitis võimalikult lühikese aja jooksul. Ilma viivise nõudeta pole kahju kandnud isikul sisuliselt mingeid õiguskaitsevahendeid ja sellises olukorras kujuneb võla tasumine sisuliselt vabatahtlikuks. Seadusjärgset viivise määra ei ole üldjuhul alust lugeda ülemäära suureks. Kui aga võlgnik siiski leiab, et selline viiviseintressimäär on liiga suur, tuleb tal endal taotleda kohtult viivise vähendamist mõistliku suuruseni. Kohtul puudub igal juhul pädevus viivise väljamõistmisest üleüldse loobuda. “Kannatanu kohtule 15 esitatud tsiviilhagis on taotlenud mõista süüdistatavalt välja viivised alates tsiviilhagi esitamisest kuni kohase täitmiseni ning seda põhinõudelt. Kohus peab esitatud nõuet asjakohaseks. Kohus asub seisukohale, et tegelikkuses sai kannatanu H M juba 27.03.2019.a aru, et temale on kuriteo toimepanemisega kahju tekitanud Meelis Maiorov ning ka märgitud kuupäevast alates oleks kannatanul tekkinud temale tekitatud varalise kahju nõudelt ka viivisnõude õigus kui viimane seda ei teinud, vaid on taotlenud viiviste arvestamist alates 14.05.2019.a, mil hagi esitati. Arvestades käesolevas kriminaalasjas tuvastatut rahuldab kohus kannatanu süüdistatava vastu esitatud viivise välja mõistmise nõude ja mõistab süüdistatavalt kannatanu kasuks välja viivise põhinõudelt s.o 513,70 eurolt alates 14.05.2019.a s.o tsiviilhagi allkirjastamise kuupäevast kuni rahalise kohustuse täieliku täitmiseni, kuid mitte rohkem kui välja mõistetud tsiviilhagi suurus.

§ 113

lg 1 sätestatud seadusjärgne viivisemäär eelpool märgitud summalt (ajavahemik 14.05.2019.a kuni 06.03.2020.a) on 33,53.- eurot. Menetluskulud Tulenevalt KrMS § 180 lg-st 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Menetluskuluks KrMS § 175 lg 1 p 9 kohaselt on süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt süüdimõistva kohtuotsusega esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral on sundraha suuruseks 1,5 kuupalga alammäär. Vabariigi Valitsuse määruse „Töötasu alammäära kehtestamine” § 1 kohaselt kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral on 584 eurot ning seda alates 01.01.2020.a s.t teise astme kuriteo toimepanemise eest on sundraha 876.- eurot. Kriminaaltoimiku materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et Meelis Maiorovil esinevad takistused kriminaalmenetlusega kaasneva sundraha riigi tuludesse hüvitamiseks või käiks selle kulu hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Meelis Maiorov on täisealine ja töövõimeline isik. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetud menetluskulu tasumine käiks talle ilmselgelt üle jõu. Kohus tõdeb, et süüdistatava ametlik sissetulek on napp, kuid märgitud fakt iseenesest ei ole aluseks jätta välja mõistmata Meelis Maiorovilt teise astme kuriteo toimepanemise eest ettenähtud sundraha ning seda summas 876 eurot. Keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme teatise (kd I tl 59) kohaselt on Meelis Maiorovi 2018.a keskmise päevasissetuleku suurus 2.- eurot. Kohus leiab, et arvestades isiku majanduslikku olukorda, menetluskulude suuruse tasumise kohustust, siis on põhjendatud väljamõistetud menetluskulu KrMS § 180 lg 3 4. lause alusel tasuda ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, s.o igakuiselt 73.- eurot. Kohtunik Katre Poljakova (allkirjastatud digitaalselt) 16