Obsah (7)
§ 100§ 105§ 116§ 101§ 102§ 108§ 99KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Viru Maakohus Narva kohtumaja Kohtunik Angelina Abol Otsuse tegemise aeg ja koht 12. juuni 2020, Narva Tsiviilasja number 2-19-11433 Tsiviilasi D K ja D K hagi A
§ 100lg 4).
- Jätta rahuldamata D K hagi A K vastu tagasiulatuva elatise ajavahemiku 01.02.2019-17.07.2019 eest, summas kokku 1 489.35 eurot väljamõistmiseks.
- Jätta rahuldamata D K hagi A K vastu tagasiulatuva elatise ajavahemiku 01.03.2019-17.07.2019 eest, summas kokku 1 219.35 eurot väljamõistmiseks.
- Kohtuotsuse jõustumisel tühistada Viru Maakohtu 31.07.2019 määrusega tsiviilasjas 2-19-11433 kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega kohustati A K tasuma D K elatist summas 100.00 eurot kuus, alates 30.07.2019 kuni asjas menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. 1
(12)- Kohtuotsuse jõustumisel tühistada Viru Maakohtu 31.07.2019 määrusega tsiviilasjas 2-19-11437 kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega kohustati A K tasuma D K elatist summas 100.00 eurot kuus, alates 30.07.2019 kuni asjas menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.
- Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad. Kohtuotsus saata pooltele. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (TsMS § 632 lg 1). Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil (TsMS § 633 lg 7). Kohus selgitab, et juhul, kui apellant soovib menetlusabi, tuleb tal seaduses sätestatud tähtaja jooksul sooritada menetlustoiming, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige tuleb tähtaegselt esitada kaebus. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või muu kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hagejate nõue D K ja D K (hagejad) esitasid 30.07.2019 Viru Maakohtule hagiavaldused A K (kostja) vastu elatise väjamõistmiseks (tsiviilasi 2-19-11433 ja 2-19-11437). Kohus liitis 20.09.2019 hagid ühte menetlusse, tsiviilasja numbriks jäi 2-19-
- Kuivõrd kostja lastele elatist ei maksa, paluvad hagejad kostjalt välja mõista elatise summas 270.00 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, iga lapse kasuks, alates hagi esitamisest kuni laste täisealisteks saamiseni. Lisaks paluvad hagejad mõista kostjalt hageja I D K kasuks välja elatise tagasiulatuvalt ajavahemiku 01.02.2019-17.07.2019 eest summas 1 489.35 eurot (270.00 eurot kuus miinus nimetatud perioodil saadud 200.00 eurot) ning hageja II D K kasuks välja elatise tagasiulatuvalt ajavahemiku 01.03.2019-17.07.2019 eest summas 1 219.35 eurot (270.00 eurot kuus miinus nimetatud perioodil saadud 200.00 eurot). Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Hagejate seaduslikul esindajal J K ja kostjal on kokku kolm last: D K , D K ja A K . J K läks märtsis 2019 koos lastega puhkusereisile Egiptusesse. A K tuli juulis 2019 Eestisse tagasi, hagejate seaduslik esindaja koos hagejatega ei ole seni Eestisse tagasi tulnud. Kostja on nõus maksma hagejatele elatist, kuid alla miinimummäära. Kostja põhjendab oma seisukohta järgnevalt. Kostja peab ülal A K , kes elab temaga samas korteris. A K on samuti kostja laps, kuid kuna tema sünni hetkel olid hagejate seaduslik esindaja ja kostja vabaabielus, ei ole kostja lapse sünnitunnistusele isana kantud. Lähiajal on loota, et kohus tunnistab kostjat ka A K isaks. Kostja on osalise puude ning töövõimega. Puude tõttu ei ole ta võimeline töötama täistööajaga, kostja töötamine on tema tervislikust seisundist tulenevalt osaliselt takistatud. Kostja keskmine netokuupalk viimase 6 kuu jooksul (perioodil 30.01.2019-31.07.2019) on 344.94 eurot ((320.00 + 492.00 + 500.00 + 265.68 + 492.00)/6 = 344.94 eurot). Lisaks saab kostja töövõimetoetust. Hagejate seaduslik esindaja saab riigilit laste toetusi. Kostja esitas kohtule konto väljavõtte, millest nähtub, et ta on tasunud hagejatele alates juunikuust kokku 1 200.00 eurot. Kostja on nõus tasuma hagejatele elatist summas 150.00 eurot kuus iga lapse kohta. 2
(12)Lisaks märgib kostja järgmist. Hagejate ema läks koos lastega märtsis 2019 puhkusereisile Egiputsesse. Laste vanemate vahel oli kokkulepe, et ema tuleb koos lastega tagasi siis, kui lõpeb kevadine koolivaheaeg (7-10 päeva pärast Egiptusesse minekut). Hagejate ema ega lapsed määratud ajaks tagasi ei tulnud. Enne puhkusereisile minekut kandis hagejate seaduslik esindaja oma isiklikule kontole ajavahemikul 01.02.2019-23.03.2019 Osaühingu E S kontolt kokku 7 645.00 eurot. Osaühing E S on hagejate seadusliku esindaja ja kostja ühine ettevõte. Raha võttis hagejate seaduslik esindaja Egiptusesse puhkusereisile kaasa. Kostja panus oli seega 3 822.50 eurot (7 645.00/2 = 3 822.50 eurot). Kuivõrd reisile läksid mõlemad hagejad, siis on igaühe osa 1 911.25 eurot (3 822.50/2 = 1 911.25 eurot). Nimetatud summa (1 911.25 eurot) ületab hagejate nõutavat tagasiulatavat elatise summat. Kostja palub seega jätta hagejate nõuded tagasiulatava elatise väljamõistmiseks rahuldamata. Kostja palub jätta menetluskulud hagejate kanda, kuna ta ei ole oma käitumisega kohtuasja algatamist põhjustanud. Hagejate täiendavad seisukohad Kostja omab 2 ettevõtet (s.o Osaühing E S ja OÜ E H, mille ta avas aprillis 2019, kantides sinna kogu raha ning jättes pere tahtlikult ilma elatusrahast). Osaühing E S on pere firma, kus on juhatuses ka hagejate seaduslik esindaja. Raha, mis on hagejate seadusliku esindaja J K poolt firma arvelt välja võetud oli ette nähtud endale ja töötajatele sularahas palkade maksmiseks. Samuti tasus hagejate seaduslik esindaja firmalt võetud raha eest kommunaalarveid ning laste huviringide eest. XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX. Kostja teeb sahtehnilisi töid ning arveldab enamjaolt sularahas, mis on ka tema põhisissetulek. Kostja on võimline endale oma ettevõtete kaudu suuremat palka maksma. A K elab Eestis alates 21 juunist, oktoobris läheb ta tagasi Hurgadasse. A K suhtes mitte mingisugusest isaduse tuvastamisest ei saa juttu olla, kuna kõik tähtajad on möödunud. Kostja maksis lastele juulis 2019 elatist summas 1 000.00 eurot, seega on ta võimeline tasuma elatist miinimummääras kuus. Praegu maksab kostja hagejatele elatist summas 200.00 eurot kuus. Kostja on Narvas nõutud toruluksepp. Kostja on kahe äriühingu (Osaühing E S ja OÜ E H ) juhatuse liige. Ilmselt on kostjal vajadus ja võimalus pidada kahte äriühingut, mis tähendab ka, et tema terviseseisund võimaldab suurendada tegevusmahtu. Enda äriühingute kaudu saadav ametlik palk ei ole kostja ainuke sissetulek. Äriühingute kontole laekub raha juriidilistele isikutele tehtud tööde eest. Samas on kostjal hulgaliselt füüsilistest isikutest kliente, kes kõik arveldavad sularahas. Hagejate lepinguline esindaja tunneb samuti kostjat ning kasutas ka ise tema teenuseid tasudes tehtud tööde eest sularahas. Hagejad esitasid tõendina nimekirja isikutest, kellele on kostja teenuseid osutanud. Üks nimekirjas olevatest isikutest K N teatas hagejate lepingulisele esindajale suuliselt, et kostja on teinud korduvalt tema korteris santehnilisi töid ning ta on alati tasunud kostjale sularahas. K N kinnitas seda ka e-kirjaga hagejate esindajale. K N on teada, et kostjal on palju tööd. Arvestades kehtivaid santehniliste tööde hinnakirju, milledest oodavamalt kostja ilmselt ei tööta, samuti kostja pidevat koormust tööga, on ilmselge, et kostja väide hagejate ülalpidamiseks piisava sissetuleku puudumise kohta on vale. Kostjal ei ole piisavat ametlikku sissetulekut, sest ta 3
(12)tööandja juhatuse liikmena otsustab ise enda töötasu suuruse üle. Kostjal on ka pidev mitteametlik sissetulek klientidelt, kellele ta osutab teenuseid sularaha eest. Kostja on menetluse käigus väitnud, et tema ainuke sissetulek on töötasu, kuid ei ole usutavalt põhjendatud, miks on tema töötasu nii väike. Kostja eitas mitteametlikke tulude saamist, kuid on tuvavastav, et tal on mitteametlikud tulud tuvastamata suuruses. Tuleb märkida ka, et isegi töösuhtes Eestis töötavad torulukseppad saavad enamasti netotulu rohkem kui 1 000.00 eurot. Kuna kostjal on palju tööd, siis ei saa tema sissetulek olla kohtule avaldatud summas. Hagejatele lõpetati Eestis peretoetuste maksmist. Hagejate ema ei ole võimeline kõiki hagejate vajadusi tõendama. Samas elades Egiptuses ei ole hagejate vajadused väiksemad kui Eestis, kuid nende tõendamine on raskem, sest Egiptuses enamasti ostutšekke ei anta. Hagejate andmetel on kostja mitteametlik sissetulek ca 200.00 eurot päevas, mis võimaldab ülal pidada nii hagejaid kui ka ennast. Kuna kostja varjab oma sissetulekut, siis puudub alus nii tagasiulatuva kui ka edasiulatuva elatise vähendamiseks. Kostja täiendavad seisukohad Hagejate väited, et nende seaduslik esindaja on võtnud ettevõttest Osaühing E S raha selleks, et maksta töölistele palka, ei vasta tõele. Ülekannete selgitustes on märgitud „pere4islenie“ ehk “ülekanne” ning mingit viitamist töölistele palkade maksmisele ei ole. Kostja märgib, et ettevõttest üle kantud raha on dividendid ehk selle pealt tuleb maksta maksu, mida J K ei ole teinud. Diagnoositud haiguste ja osalise töövõime määramise otsuses nimetatud takistuste tõttu ei ole kostjal võimalik suuremat töötasu teenida. Hagejate väited, et kostja saab töötasu ka sularahas, on tõendamata ja vale väide. Kostja esitas kohtule Osaühing E S ja OÜ E H pangakontode väljavõtted tõestamaks, et ta ei varja oma sissetulekuid. Kostjal kinnisvara puudub. Hagejate seaduslik esindaja on sisuliselt omaks võtnud, et A K on vähemalt osaliselt Eestis ülal pidanud kostja. Seda peab hagejatele elatise väljamõistmisel arvestama ning kuna hagejate seaduslik esindaja pole A K ülal pidanud, milleks tal oli seadusjärgne kohustus, siis tegi seda kostja. Kostja jääb seisukoha juurde, et hagejate seaduslik esindaja kandis enda arveldusarvele põhjendamatult üle tema ning kostja rahalised vahendid nende ühisest ettevõttest. Hagejate seadusliku esindaja väited, et ta tasus selle raha eest mitteametlike töötajate töötasusid, on vale ja pole tõendatud. Samas on hagejate seaduslik esindaja kinnitanud, et tasus selle raha eest korteri, telefoni, interneti ja elektri kulusid, samuti laste huvialaringide eest. Kuna raha võeti välja vahetult enne Egiptusesse minekut, siis järelikult kulutati seda ka seal, ehk kostja raha arvelt on hagejaid juba ülal peetud. Kostja on seisukohal ka, et hagejate esitatud kulude loetelu ei ole põhjendatud ega tõendatud. Kulude nimekiri ja suurus on esitatud hagejate seadusliku esindaja suva järgi. Kostja vaidleb kuludele vastu. Kostja on nõus kompromissi korras tasuma hagejatele elatist summas 150.00 eurot kuus. Väide, et kostjal on palju tööd ning et ta saab varjatud sissetulekuid, on eksitav ja vale. Kostja saab oma terviseprobleemide tõttu töötada piiratud ulatuses. Kui kostja ei saa tellimust viivitamatult vastu võtta, siis ei tähenda see, et tal on palju tööd, vaid seda, et oma tervislikust seisundist tulenevalt ei saa kostja tööd koheselt teostada. Kui mõni klient on maksnud kostjale sularahas, ei tähenda see, et saadud raha ei kanta ettevõtte kassast läbi ega ka seda, et saadud raha on kostja varjatud sissetulek. 4
(12)Hagejate poolt esitatud santehniliste tööde hinnakiri ei ole kostja äriühingu hinnakiri ja pole seega asjakohane tõend. Kui mõni torulukksepp saab Eestis töötasu üle 1 000.00 euro, ei tähenda see, et ka kostja saab sama suurt töötasu. Kostja on tõendanud, et tal on terviseprobleemid ja see on ka põhjuseks, miks tema töötasu on selline nagu on esitatud. Samuti saab hagejate esitatud tõendist selgelt aru, et kuni 10% torulukkseppasid saab töötasu 674.00 eurot kuus ning tegelik töötasu sõltub väga paljudest asjaoludest, sh piirkonnast. Kostja puhul sõltub see ka tema terviseseisundist, kuna kostja ei saa töötada täiskoormusega ja töötab piiratud ulatuses. Hagejate väide, et kostja sissetulek on 200.00 eurot päevas, on vale ja tõendamata. Kuna hagejad on seisukohal, et nende kulud Egiptuses on samad nagu oleksid Eestis, siis saab elatise määramisel juhinduda Rake poolt koostatud lõpparuandest „Lapse vajaduspõhine miinimumelatis“, mille juures tuleb arvestada, et leibkonnas elab koos 2 last ja lapsed on 13-aastased. Kostja poolt pakutud elatis kummalegi lapsele 150.00 eurot kuus on sellest tulenevalt õiglane. Kostja on kahe äriühingu juhatuse liige ja saab töötasu täpselt sellises suuruses nagu on kohtule teatanud. Töötasu suuruse põhjuseks on kostja terviseprobleem (osaline töövõimetus). Kui hagejate seaduslik esindaja lahkus Eestist ja võttis endale Osaühingu E S rahalised vahendid, siis asutas kostja uue äriühingu OÜ E H ning saab töötasu ainult sellelt äriühingult. Hagejate väide, et kostja saab endale suuremat töötasu maksta ja maksab endale miinimumpalka ainult seetõttu, et riigile vähem makse maksta, on vale ja tõendamata. Kostja on jätkuvalt nõus kompromissiga, mille kohaselt tuleb tal tasuda elatist kummalegi lapsele 150.00 eurot kuus. See arvestab laste tegelikke vajadusi ning kostja võimalust ülalpidamise andmiseks. Kostja menetluskulude väljamõistmist hagejatelt ei soovi. Kostja palub menetluskulude väljamõistmisel arvestada, et ta on korduvalt pakkunud hagejatele asja lahendamist kompromissiga. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud kohtule esitatud poolte seisukohtade ning kirjalike tõenditega, on seisukohal, et hagi on osaliselt põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 lg 1 ja 2 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Toimiku materjalidest ning rahvastikuregistrist nähtub, et hagejad D K ja D K on nende seadusliku esindaja J K ning kostja A K ühised alaealised lapsed (dtl 21). Pooled ei vaidle, et hagejad elavad alates märtsis 2019 koos oma emaga Egiptuses, kostja elab Eestis. Poolte vahel ei ole vaidlust ka, et kostja on hagejatele Viru Maakohtu 31.07.2019 hagi 5
(12)tagamise määruste (tsiviilasjas 2-19-11433 ja 2-19-11437) alusel tasunud menetluse käigus elatist kokku summas 200.00 eurot kuus (dtl 66-68, 74-76). Perekonnaseaduse (edaspidi
) § 101 lg 1 järgi ei või lapse igakuine elatis olla üldjuhul väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Alates 01.01.2019 oli töötasu alammäär 540.00 eurot, millest ½ on 270.00 eurot. Alates 01.01.2020 on töötasu alammäär 584.00 eurot, millest ½ on 292.00 eurot. Hagejatel on kostjast lahus elavate alaealiste lastena kostja vastu
§-dest 96-100 lähtudes materiaalõiguslik nõue ülalpidamise saamiseks. Nimetatud normid peavad tagama selle, et elatist nõudev alaealine laps saab lahus elavalt vanemalt vajaliku ülalpidamise. Ka Riigikohus on leidnud, et kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta
§ 100
lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes (vt Riigikohtu 04.12.2013.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 11).
§ 100
lg-te 1 ja 2 alusel saab laps (lapse õiguste ja huvide kaitseks teda kasvatava hooldusõigusliku vanema esindusel) seda nõuda eelkõige perioodilise rahalise maksena ehk elatisena. Ülalpidamise andmine rahas igakuise ettemaksuna võimaldab elatist lapse heaks kasutaval vanemal arvestada selle summaga kulude planeerimisel. Juhul, kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada aga, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust.
§ 105
lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (
§ 116lg 1).
Eelnevast tuleb järeldada, et elatist tuleb maksta regulaarselt alates hetkest, mil vanem ei ela enam lapsega koos. Elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolne ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine ning seaduse mõtte kohaselt on ülalpidamiskohustust rikutud ka juhul, kui makstud elatis ei ole olnud lapse ülalpidamiseks piisav. Lapsele väljamõistetava elatise suurus on sätestatud
§-s 99 lg-tes 1 ja 2, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Nimetatud regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid, arvestades elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Elatise väljamõistmiseks
§ 101lg 1 sätestatud miinimummääras ei ole vaja üldjuhul lapse vajadusi tõendada.
Riigikohus on mitmetes oma lahendites selgitanud, et tulenevalt
§ 101
lg 1 sätestatud elatise miinimumsuurusest, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (Riigikohtu
- jaanuari
- a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17) ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (Riigikohtu
- aprilli
- a otsus tsiviilasjas nr 32-1-21-15, p 14). Hagejad paluvad kostjalt välja mõista elatise seaduses sätestatud miinimummääras. Kostja on põhimõtteliselt nõus, et ta peab lastele ülalpidamist andma, kuid leiab, et elatise maksmine summas 270.00 eurot kuus igale lapsele ei ole võimalik, arvestades tema tervislikku seisundit, sissetulekut ning seda, et ta on osaliselt üksi ülal pidanud veel ühte kostja seadusliku esindaja ja 6
(12)tema last. Kostja on seisukohal ka, et hagejad ei ole oma tegelikke vajadusi põhjendanud ega tõendanud. Kohus selgitab, et vanem on hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul kohustatud andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras.
§ 102
lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.
§ 102
lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on
§ 102
lg 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla
§ 101
lg 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on
§ 102lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus.
Mõjuvaks põhjuseks võib
§ 102
lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Esiteks märgib kohus järgmist. Rahvastikuregistrist nähtub, et kostjal on vaid kaks last, s.o hagejad D K ja D K . Vaatamata sellele, et kostja on kohtule kinnitanud, et ka A K on tema laps, mistahes usaldusväärseid tõendeid selle kohta kohtule esitatud ei ole. Nimetatud asjaolu ei nähtu ka rahvastikuregistrist. Kohus on seisukohal, et kostja ei ole kohustatud andma ülalpidamist J K lapsele ning seega kohus ei arvesta, et kostja ülalpidamisel on lisaks hagejatele veel üks laps. Kohus arvestab, et kostja ülalpidamisel on vaid hagejad. Toimiku materjalidest nähtub, et kostjale kuulub kaks äriühingut, s.o Osaühing E S ja OÜ E H. Kohtu päringutest nähtub, et kostjal kinnisvara ja sõidukid puuduvad. Kostja tugineb vastuväidete esitamisel muuhulgas sellele, et tal on osaline töövõime (dtl 87-89) ning tema sissetulekuks kuus on temale kuuluvatelt ettevõtetelt saadav töötasu, mis ei ületa miinimummäära, ning töövõimetustoetus (7,2504 eurot päevas, dtl 87). Kostja on oma väidete tõendamiseks esitanud konto väljavõtteid, millest nähtub, et temale makstavaks töötasuks on ca 265.00-500.00 eurot kuus (dtl 86, 145-157). Esitatud tõendid kinnitavad seega kohtu hinnangul kostja seisukohta, et tema töötasu kuus ei ületa miinimummäära. Kostja on seisukohal, et ta ei ole oma tervislikust seisundist tulenevalt võimeline teenima suuremat sissetulekut ning seega tasuma hagejatele rohkem elatist kui 150.00 eurot kuus. Hagejad iseenesest ei vaidle, et kostja ametlikuks sissetulekuks on töötasu ca miinimummääras kuus, kuid leiavad, et kostjal on lisaks veel ka mitteametlik sissetulek sularaha näol, mis on ka tema põhisissetulek. Kohus selgitas hagejatele, et juhul, kui nad väidavad, et kostja saab sissetulekut sularahas, tuleb seda tõendada. Hagejad esitasid nimekirja isikutest, kellele kostja on väidetavalt töid teostanud ning saanud tehtud tööde eest tasu sularahas (dtl 220-222). Kohus on seisukohal, et nimetatud nimekiri ei tõenda käesoleval juhul kostja poolt tööde teostamist ega ka tehtud tööde eest sularaha saamist. Lisaks on hagejad esitanud tõendina kostja kliendi K N e-kirja, milles viimane kinnitas, et tasus kostjale tehtud tööde eest sularahas ning et tal tuli teenust oodata mitu päeva, kuna on teada, et kostjal on palju tööd. Kohus on seisukohal, et nimetatud tõendist nähtub, et K N tasus kostjale tasu tehtud tööde eest sularahas, samas kui palju ja mis on kostja mitteametlik sissetulek kuus, nimetatud tõend siiski ei tõenda. Ka kostja ei ole iseenesest eitanud, et mõnikord tasutakse talle tehtud tööde eest sularahas. Samas on kostja väide, et saadud sularaha kantakse alati ettevõtte kassast läbi, kohtu hinnangul tõendamata. Kohus loeb samuti eluliselt usutavaks, et kostja saab mõnikord tasu tehtud tööde eest sularahas, kuid samas on kohtu hinnangul tuvastamata ning tõendamata, mis ulatuses teeb kostja mitteametlikku tööd ning saab selle eest sularahas 7
(12)mitteametlikku tasu. Hagejate väide seega, et kostja sissetulek on 200.00 eurot päevas, on kohtu hinnangul paljasõnaline ja tõendamata. Hagejad on muuhulgas väitnud ka, et arvestades kehtivaid santehniliste tööde hinnakirju ning kostja pidevat töökoormust, on ilmselge, et kostja väide hagejate ülalpidamiseks piisava sissetuleku puudumise kohta, on vale. Kohus nõustub siinjuures kostjaga, et hagejate poolt esitatud santehniliste tööde hinnakiri (dtl 355) ei ole kostja äriühingu hinnakiri ja seega see ei ole asjakohane tõend. Samas võib kohus nõustuda, et santehniliste tööde hinnad on ilmselt kõikidel sama teenust pakkuvatel ettevõtetel enam-vähem ühesugused, samas ei tõenda need ei kostja poolt tehtud tööde mahtu ega tema sissetulekute suurust kuus. Kohus nõustub kostjaga, et kui mõni torulukksepp saab Eestis töötasu üle 1 000.00 euro, ei tähenda see, et ka kostja saab sama suurt töötasu. Hagejate esitatud tõenditest nähtub, et torulukkseppade töötasud on 674.00 - 1 541.00 eurot kuus (dtl 403). Kohus nõustub kostjaga ka, et tegelik töötasu sõltub väga paljudest asjaoludest. Kostja puhul võib see sõltuda tema terviseseisundist, kuna tõenditest nähtuvalt on ta võimeline töötama vaid piiratud ulatuses. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et eluliselt usutav on, et kostja teenib lisaks ametlikule sissetulekule ka mitteametlikku sissetulekut, mille suurus on samas kohtu hinnangul tõendamata. Kohtule ei ole mistahes usaldusväärseid tõendeid, millest nähtuks, kui palju tegelikkuses kostja mitteametlikku tööd teeb, esitatud. Kohus on seisukohal samas, et isegi arvestades kostja tervislikku seisundit ning Ida-Virumaa majanduslikku olukorda ja reaalset olukorda tööturul, on kostja oma elukutsest tulenevalt kohtu hinnangul võimeline teenima töötasu vähemalt Eesti Vabariigi minimaalses suuruses kuus (2020 aastal 584.00 eurot kuus). Kohus lähtub seega sellest, et kostja on praegusel juhul võimeline teenima töötasu vähemalt miinimummääras kuus, s.o summas 584.00 eurot. Lisaks saab kostja ka töövõimetustoetust (7,2504 eurot päevas). Hagejate seisukoht on, et kostjal tuleb igal juhul maksta neile elatist seadusjärgses miinimummääras. Kohtu poolt tuvastatu ja esitatud tõenditega on kohtu hinnangul tõendanud, et kostja ei ole praegusel juhul võimeline maksma lastele elatist alates hagi esitamisest summas 270.00 eurot kuus igale lapsele ning alates 01.01.2020 summas 292.00 eurot kuus igale lapsele. Kohus on seisukohal, et ka minimaalsest sissetulekust kuus (584.00 eurot, lisandub ka töövõimetoetus) ei jätkuks hagejatele miinimummääras elatise maksmiseks ning kostja enda ülalpidamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 04. detsembri 2013 otsuse nr 3-2-1-136-13, p-st 14 tuleneb, et vanem peab ebapiisava varalise seisundi korral pidama end ja oma alaealisi lapsi ülal ühetaoliselt ja sellest tulenevalt saab kohus mõista vanemalt alaealise lapse ülalpidamiseks välja seaduses sätestatud miinimummäärast väiksema elatise. Kohus on seisukohal, et varaliste vahendite ühetaoline kasutamine
§ 102
lg 2 mõttes ei tähenda automaatselt kohustatud isiku sissetuleku võrdsetesse osadesse jagamist kohustatud isiku ja tema ülalpeetavate vahel. Eelduslikult on täisealise isiku vajadused ülalpidamiseks siiski suuremad kui alaealisel lapsel. Tuleb arvestada ka, et alaealise hageja ülalpidamisse peavad panustama mõlemad tema vanemad, samuti maksab riik alaealisele lastetoetust, mis suurendab vahendite hulka, mida alaealise ülalpidamiseks saab kasutada. Seega, hinnates kostja varalist seisu, ei ole ta kohtu hinnangul käesoleval juhul võimeline täitma hagejate ülalpidamiskohustust miinimummääras kuus, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, mistõttu esineb käesoleval juhul mõjuv põhjus vähendada hagejate poolt nõutud elatise summat. 8
(12)Kohus selgitab taas, et vanemad peaksid eelduslikult kandma lapsega seotud kulusid võrdselt. Seega kui hagejad paluvad kostjalt välja mõista elatise alates hagi esitamisest summas 270.00 eurot kuus (alates 01.01.2020 summas 292.00 eurot kuus), peaks sellises ulatuses andma ülalpidamist ka nende ema. Kohus tegi hagejatele ettepaneku esitada kohtule tõendid nende kulutuste ja vajaduste kohta. Hagejad esitasid tõenditena mõned ostutšekid ning oma kulude nimekirja. Hagejate kulude nimekirjast nähtub, et nende kulutused kuus on summas 1 546.40 eurot (dtl 322-323). Hagejad on tõenditena esitanud ka võõrkeelsed tõendid ning osalised ka nende tõlked, millest nähtub, et D K õppis 2019/2020 õppeaastal üldhariduslikus eraasutuses „S-P E k“ (õppemaksumusega 850.00 eurot aastas, s.o 72.25 eurot kuus + 200.00 eurot eksamite eest). Lisaks on hagejad esitanud üürilepingu väljavõtte, millest nähtub, et korteri üür Egiptuses on 300.00 eurot kuus. Hagejad on muuhulgas kohtule teatanud ka, et nende kulutused Egiptuses ei ole väiksemad, kui Eestis elades. Kostja on seisukohal, et hagejad ei ole oma tegelikke vajadusi põhjendanud ega tõendanud. Ka kohtu hinnangul ei ole hagejate seaduslik esindaja tõendeid, millest nähtuks, kui palju reaalselt hagejate ülalpidamiseks kuus kulub, esitanud (v.a D K õppetasu). Samas on kohus seisukohal, et isegi kui hagejad ei ole usaldusväärseid tõendeid, millest nähtuks nende kulutused kuus, esitanud, ei tähenda see, et lastel kulutusi ei ole või et neid ei peaks igakuiselt kandma. On iseenesest mõistetav, et lapsed peavad kusagil elama ning paratamatult kaasnevad sellega kulud üüri-, elektri, veetarbimisega jms seonduvalt. Hagejad peavad ka igapäevaselt sööma, riietuma jne, ka sellega kaasnevad kulud. Kohus on palunud hagejate seaduslikul esindajal esitada tõendid ka tema varalise seisundi kohta. Hagejate seaduslik esindaja on kohtule menetluse käigus avaldanud, et ta on saanud mitteametlikku sissetulekut Osaühingult E S . Hagejate seaduslik esindaja esitas tõendina oma konto väljavõtte, millest nähtub, et kostja on menetluse käigus sellele igakuiselt kandnud 200.00 eurot laste ülalpidamiseks, kontole on tehtud veel mõned ülekanded (dtl 185-186). Kohtu päringutest nähtub, et hagejate seaduslikule esindajale kuulub korteriomand asukohaga XXX. MTA päringust nähtub, et hagejate seaduslikul esindajal kehtivad töösuhted puuduvad (viimane väljamakse Osaühingult E S 01.2016). Kohtu poolt tuvastatud ning esitatud tõenditest ei nähtu seega, et ka hagejate seadusliku esindaja sissetulek oleks selline, mis võimaldaks anda hagejatele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras kuus (s.o aastal 2019 summas 270.00 eurot igale lapsele, alates 01.01.2020 summas 292.00 eurot igale lapsele). Oma sissetulekust peaks hagejate seaduslik esindaja eelduslikult katma ka enda ning kolmanda lapse (kes on küll kohtuotsuse tegemise ajaks täisealine) ülalpidamisega seotud kulusid. Riigikohus on korduvalt märkinud (nt lahendi nr 3 2-1-35-17 p-s 21.1), et kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Kohus on seisukohal, et hageja mõlema vanema sissetulekud on esitatud tõendite kohaselt sellised, mis ei võimalda maksta elatist miinimumsummas kuus. Eeltoodu määrab ka laste tavalise elulaadi, mõnevõrra säästlikum majandamine on hageja vanemate varalist seisundit arvestades vältimatu. 2013 novembris avaldatud uurimuse kohaselt (vt Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE poolt välja töötatud materjal „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs“, kättesaadav veebiaadressil http://skytte.ut.ee/sites/default/files/ec/lapse_ulalpidamiskulud_lopparuanne_2014.pdf) oli aastail 2010-2012 keskmine ülalpidamiskulu ühele lapsele 280 eurot kuus. 9
(12)Uurimuse p 7.3 kohaselt tuleks 2012 aasta seisuga arvestatud keskmist väärtust korrigeerida vastava perioodi tarbijahinnaindeksi muutuse võrra. Statistikaameti kodulehekülje andmetel on perioodil 2012 (IV kvartal) – 2018 (IV kvartal) toimunud tarbijahinnaindeksi muutus 9,6 %. Seega on keskmine arvestuslik ülalpidamiskulu kasvanud ümmardatult 27.00 euro võrra ning 2018 aasta IV kvartali seisuga sai keskmiseks ülalpidamiskuluks lugeda 307.00 eurot (280.00 + 27.00), mis oli 2018 aastal 193.00 euro võrra vähem kui miinimumelatis. Perioodil 2012 (jaanuar) – 2019 (jaanuar) toimunud tarbijahinnaindeksi muutus 12,1%. Seega on keskmine arvestuslik ülalpidamiskulu kasvanud ümmardatult 34.00 euro võrra ning 2019 aasta jaanuari seisuga sai keskmiseks ülalpidamiskuluks lugeda 314.00 eurot (280.00 + 34.00), mis 2019 aasta jaanuaris oli 226.00 euro võrra vähem kui miinimumelatis. Justiitsministeeriumi 09.03.2020 uuringust nähtub, et lapse minimaalne ülalpidamiskulu ühe vanema kohta 2019 aasta lõpus on kas 172.00 eurot kuus (standarteelarvete keskmine) või 194.00 eurot kuus (võrdlevanalüüsi meetod). Arvestades eespool öeldut ja tuvastatut ning kuna hagejate esindaja ei esitanud tõendeid selle kohta, et laste ülalpidamise igakuised kulutused võrduvad elatise miinimummääraga, leiab kohus, et kostjalt tuleb välja mõista elatis summas 183.00 eurot kuus iga lapse kohta (Justiitsministeeriumi 09.03.2020 uuringust tulenevalt keskmine (s.o 172.00+194.00/2)). Suurema elatise väljamõistmine asetaks aga kostja praegusel juhul olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit. Kohus leiab, et elatise nõude eesmärgiks on tagada lapse ülalpidamine, mitte aga tekitada elatise võlgnevus vanemal, mida ta ei suuda tasuda. Tähtis on, et laste vajadused saaksid rahuldatud. Samuti on Riigikohus korduvalt (nt lahendi nr 3-2-1-35-17 p-s 30) juhtinud tähelepanu sellele, et praeguseks ajaks võib poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire (elukallidusest kiirema ja keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks. Eeltoodut arvestades on kohtu arvates antud juhul laste igapäevased mõistlikud vajadused rahuldatud ja nende arenguks piisavad vahendid tagatud, kui kostja maksab igakuiselt lastele elatist summas 183.00 eurot, millele lisandub lähtudes vanemate võrdsuse põhimõttest (
§ 116lg 1) sama suures ulatuses hagejate seadusliku esindaja (ema) panus.
Kohus selgitab pooltele ka, et elatusraha maksete suurust või kestust mõjutavate asjaolude olulise muutumise korral võib kumbki pool nõuda uues hagis maksete suuruse ja tähtaegade muutmist (TsMS § 459), s.o hagejatel on võimalus nõuda elatise suurendamist ja kostjal vähendamist. Tulenevalt hagejate soovist ja TsMS § 445 lg 1 sätestatust, millele kostja vastuväiteid ei esitanud, tuleb kohtuotsusega kindlaks määrata ka selle täitmise viis ja kord. Elatis tuleb tasuda iga kuu 02. kuupäevaks hagejate seadusliku esindaja arvelduskontole. Lisaks paluvad hagejad mõista kostjalt hageja I kasuks välja elatise tagasiulatuvalt ajavahemiku 01.02.2019-17.07.2019 eest summas 1 489.35 eurot (270.00 eurot kuus miinus nimetatud perioodil saadud 200.00 eurot) ning hageja II kasuks välja elatise tagasiulatuvalt ajavahemiku 01.03.201917.07.2019 eest summas 1 219.35 eurot (270.00 eurot kuus miinus nimetatud perioodil saadud 200.00 eurot).
§ 108
järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule 10
(12)esitamist. Kuna tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (vt Riigikohtu 04.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 13 ja 26.06.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13). Seega saab ka ajavahemikul aasta enne hagi esitamist määrata ülalpidamiskohustuse ulatuse õigustatud isiku toonaste vajaduste järgi
§ 99
mõttes, arvestades muu hulgas ka kohustatud isiku varalist seisundit
§ 102ja § 105 lg 3 mõttes.
Küll on kohtupraktikas leitud, et teatud juhtudel võib tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist nõutud elatise väljamõistmine asetada isiku äärmiselt raskesse olukorda ning olla kohustatud isikule ebamõistlikult koormav, kui õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist nõudnud (Riigikohtu 25.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 19 ja Riigikohtu 04.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 12). Toimiku materjalidest nähtub, et kostja on tasunud enne hagi esitamist 14.06.2019-31.07.2019 lastele kokku 1 200.00 eurot (dtl 104). Lisaks on hagejate seaduslik esindaja enne hagejatega Egiptusesse minekut kandnud Osaühingu E S kontolt oma isiklikule kontole ajavahemikul 01.02.2019-23.03.2019 kokku 7 645.00 eurot (dtl 109). Hagejate seaduslik esindaja on kohtule teatanud, et nimetatud raha oli vajalik muuhulgas töötajatele palkade maksmiseks. Ühtegi usaldusväärset tõendit töötajatele palkade maksmise kohta kohtule aga esitatud ei ole. Vaatamata sellele, et kohus ei nõustu kostjaga, et Osaühingu E S rahalised vahendid on hagejate seadusliku esindaja ja kostja isiklik raha, mida sai oma tarbeks vajadusel kasutada, tuleb praegusel juhul poolte eelnevat käitumist jälgides nõustuda (hagejate seaduslik esindaja on muuhulgas kinnitanud, et tasus selle raha eest korteri, telefoni, interneti ja elektri kulusid, samuti laste huvialaringide eest), et hagejate seadusliku esindaja poolt äriühingu kontolt võetud summat tuleb lugeda n-ö pererahaks, millest on sel juhul kostja panus 3 822.50 eurot (7 645.00/2 = 3 822.50 eurot). Nimetatud summa ületab hagejate nõutavat tagasiulatavat elatise summat. Eelnevast tulenevalt ei ole kostjalt tagasiulatuva elatise väljamõistmine praegusel juhul põhjendatud. Kohus jätab selles osas hagi rahuldamata. Kohus rahuldas käesolevas tsiviilasjas hagi tagamise taotlused 31.07.2019 määrustega (tsiviilasjas 2-19-11433 ja 2-19-11437). Kohus leiab, et kooskõlas TsMS § 386 lg 5 tuleb hagi tagamise abinõud käesoleva otsuse jõustumisel tühistada. Kõik kohtuotsuses käsitlemata poolte väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Lähtudes eeltoodust ning arvestades hagi rahuldamise ulatust, samuti vaidluse sisu ning olemust, leiab kohus õiglaseks jätta menetluskulud täielikult poolte endi kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Kuna kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, siis menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud puuduvad. 11
(12)/allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol kohtunik 12
(12)