(4)ja töötanud. Tema vabanemisjärgsed elutingimused on samuti head. Tal on elektroonilise valve paigaldamiseks sobilik elukoht, teda motiveerib õiguskuulekalt käituma tema laps ja ta saaks asuda tööle poksiklubisse treenerina. Vaatamata eeltoodule tuleb aga näha ohtu, et M. Vilde võib vabaduses rahaliste vahendite saamiseks toime panna uusi kuritegusid. See risk on nähtav, kui võtta arvesse süüdimõistetu korduvaid (3 kehtivat) karistusi narkokuritegude eest, katseajal narkokuriteo sooritamist, tema varasemat ebapiisavat toimetulekuoskust, olemasolevaid rahalisi kohustusi (võlgnevusi rohkem kui 6000 eurot; tal tuleb rahaliselt toetada oma alaealist last) ja ohtu, et vabaduses võib ta hakata uuesti narkootikume tarvitama. Narkootikume on M. Vilde tarvitanud juba väga pikka aega. Tema jaoks on see olnud igapäevane tegevus ning kuriteodki olidki sooritatud selleks, et saada raha narkootikumide ostmiseks. Programmi „Eluviisitreening“ läbimine ja süüdimõistetu soov sõltuvusest vabaneda on küll positiivsed asjaolud, kuid siiski ei saa olla veendunud, et M. Vilde suudab vabaduses narkootikumidest hoiduda. Vangla materjalidest nähtub, et M. Vilde on ka varasemalt läbinud vangistuses erinevaid sõltuvust käsitlevaid sotsiaalprogramme, kuid ikkagi võitleb ta narkosõltuvusega. Kinnipeetava iseloomustuses on märgitud sedagi, et M. Vilde ei teadvusta endale hästi narkootikumide tarvitamise tagajärgi ning pigem pisendab probleemi tõsidusust. Elektrooniline valve ja kriminaalhooldus ei garanteeri, et M. Vilde vabaduses enam uusi narkootikumidega seotud süütegusid toime ei pane. Elektroonilise valve abil oleks võimalik kontrollida küll tema asukohta, kuid mitte seda, millega ta tegeleb ja kellega suhtleb.
- Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse M. Vilde, kes palub kohtumääruse tühistada ja end vanglast tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastada. M. Vilde leiab, et teda on võimalik vabastada. Tal on elukoht, mis vastab nõutavatele tingimustele. Vanglas pole tal olnud ühtegi rikkumist. Ta läbis kursuse „Eluviistreening“, tegi sellest vajalikud järeldused ning sai kasulikku informatsiooni selle kohta, kuidas oma elu muuta. Ta õppis ka eesti keelt B1 tasemel ja sooritas eksami. Samuti on ta paika pannud prioriteedid eluks vabaduses. Ta soovib osaleda oma alaealise poja kasvatamises, tegeleda spordiga ja hakata ise treenima nooremat põlvkonda. Kui ta viimati vabaduses oli, maksis ta korralikult võlgu ning kavatseb teha seda ka nüüd (hetkel on võlasumma 6000 eurot). Oluline ja arvestamist vajav on veel, et vabanenud varasemalt vanglast elektroonilise valvega, läbis ta täielikult tingimisi karistuse 2 aastat 8 kuud, millest 5 kuud oli ta elektroonilise valve all. Kriminaalhooldajal ei olnud talle mingeid pretensioone. Ka tulevikus aitab kriminaalhooldus teda elu korraldamisel, annab talle motivatsiooni mitte toime panna uusi kuritegusid ja rikkumisi. Ta lubab, et täidab kõiki tingimusi. Ta kahetseb oma tegusid ja tunnistab süüd. Ringkonnakohtu seisukoht
- Kohtukolleegium leiab, et maakohus, hinnates M. Vilde kuritegeliku käitumise jätkumise ohu tema ennetähtaegselt vabastamiseks liialt suureks, ei teinud KarS § 76 lg 4 kohaldamisel kaalutlusviga, mis võiks anda aluse kohtumäärus määruskaebemenetluses tühistada.
- Osutatud KarS § 76 lg 4 sätestab, et tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, sh osalemist uue kuriteo toimepanemise riski vähendavates tegevustes või nõusolekut osaleda sellistes tegevustes käitumiskontrolli ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Tavapärane on, et loetletud kriteeriumidest osa räägib süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise kasuks, muist aga selle vastu.
- Ringkonnakohtu hinnangul omistas maakohus õigesti M. Vilde retsidiivsusohu püsimist järeldades olulise tähenduse sellele, et kinnipeetaval on kolm kehtivat karistust narkokuritegude eest. Kehtivatest karistustest kõige varasem mõisteti talle Viru Maakohtu
- mai 2017 otsusega 2
(4)(asi nr 1-17-2964). Teda karistati KarS § 183 lg 2 p 2 järgi 1 aasta 1 kuu pikkuse vangistusega, mis jäeti KarS § 73 lg 1 alusel tingimuslikult kohaldamata. Taoline karistus M. Vildet oma seadusvastast tegevust lõpetama ei mõjutanud. Juba kahe kuu möödudes süüdimõistva otsuse tegemisest, s.o juuli alguses 2017, käitles M. Vilde jällegi uimasteid. Sedakorda puudutas käitlemine suures koguses – vähemalt 1 kg – amfetamiini. Mh müüs M. Vilde seda ainet erinevatele isikutele. Nende katseajal toime pandud käitlemistegude eest tunnistati M. Vilde süüdi Viru Maakohtu
- novembri 2017 otsusega (asi nr 1-17-10761). M. Vilde mõisteti veel süüdi ka Viru Maakohtu
- veebruari 2018 otsusega – seda tegude eest, mis olid toime pandud
- aastal. Kohtukolleegium leiab, et M. Vilde selline varasem pidurdamatu tegevus narkootiliste ainete käitlemisel ning seda ka katseaja tingimustes, annab põhjuse karta temalt samalaadseid kuritegusid ka edasiselt. Kusjuures märgitud olgu seegi, et vangistuseski ei viibi süüdimõistetu esmakordselt. Vanglakogemus ei olnud tema jaoks aga sellise tähendusega, mis teda oma käitumist muutma suunaks.
- Veel leidis maakohus asjakohaselt, et M. Vilde kuritegeliku käitumise oht suureneb, kui ta hakkab uuesti narkootikume tarvitama. Nimelt selgub, et süüdimõistetu on narkosõltlane. Ta alustas amfetamiini tarvitamisega juba 13-aastaselt ning on proovinud teisigi narkootikume: fentanüüli, heroiini, kanepit, ecstasyd. Ka on M. Vilde ise märkinud, et vabaduses oli narkootikumide tarvitamine tema igapäevane tegevus ning kuriteod sooritas ta, kuna vajas raha ainete ostmiseks. Tõsi, süüdimõistetu on kinnitanud, et ta soovib tarvitamiskäitumisest loobuda ning sotsiaalprogrammist „Eluviisitreening“ on ta saanud ka teadmised ja oskused selle eesmärgi saavutamiseks. Kohtukolleegium möönab, et M. Vilde tahe võib olla siiras ning kahtlemata on positiivne ka vastavateemalise programmi läbi tegemine. Paraku ei piisa sellest, et tekitada veendumust tema narkoprobleemi jäämises möödanikku. Selgub ju kinnipeetava iseloomustusest, et varem vanglas olles on süüdimõistetu juba läbinud erinevaid sõltuvust käsitlevaid programme. Sellele vaatamata jätkas ta narkootikumide tarvitamist. Ehk püüe sõltuvus kontrolli alla saada luhtus. Taoline nurjumine, samuti tema tarvitamiskäitumise pikaajalisus, annavad aluse karta, et efektiivne pole olnud ka nüüdne mõjutustegevus ning vabaduses M. Vilde siiski ei suuda tarvitamisest hoiduda.
- Positiivsed asjaolud – M. Vilde hea käitumine vanglas, vangistuses tehtud pingutused, vabaduses elukoha olemasolu ning plaanid tulevikuks – ei viita paraku veel sellele, et tema kuriteod ei kordu. Vanglakorrast kinni pidamine ja individuaalse täitmiskava järgimine ei anna alati kindlat aimu sellest, milline saab süüdimõistetu käitumisviis olema vabaduses. Näiteks narkootiliste ainete tarvitamisest põhjustatud oht süüdimõistetu kuritegeliku käitumise kordumiseks, mis M. Vilde puhul on iseäranis aktuaalne, saabki esile kerkida just vabaduses. Ka vabanemisjärgsed rahuldavad elutingimused ei ole asjaoluks, mis süüdimõistetu seaduskuulekuse garanteeriksid. Elukoha olemasolu, samuti varasemalt perekonnaga koos elamine, ei hoidnud M. Vildet kuritegudelt. Ka töökoha saamise väljavaade ei tähenda üheselt, et rahalise kasu saamiseks narkootikume käidelnud süüdimõistetu suudaks nüüd ilma „lisasissetulekuta“ toime tulla. Seda enam, kui M. Vilde hakkab narkootilisi aineid tarvitama ja vajab raha ka nende ostmiseks. Ka on maakohus välja toonud, et süüdimõistetul on tasuda ulatuslikud võlgnevused ning ta peab osalema ka lapse ülalpidamises. Lapsele viitab M. Vilde ise kui motivatsiooniallikale, s.o ta tahab muutuda lapse pärast, saamaks osa tema kasvamisest ja kasvatamisest. Kuivõrd lapse eest hoolitsemise vajadus ei ole tekkinud praeguse vangistuse ajal, vaid vanemakohustusi tuli süüdimõistetul täita juba vabaduses, pole tema selline argument aga just erilise kaaluga.
- Ka võimalus allutada M. Vilde elektroonilisele valvele ja käitumiskontrolli tingimustele ei võimalda näha tema retsidiivsusohtu väiksemana. Seda ka juhul, kui millalgi aastate eest ta kontrollperioodi nõuetekohaselt läbi tegi. Nähtub ju, et viimati katseajal olles pani süüdimõistetu toime uue kuriteo. Tõsi, Viru Maakohtu
- mai 2017 otsusega vabastati ta 3
(4)karistusest tingimisi KarS § 73 lg 1 alusel, s.o ilma käitumiskontrollita, kuid uut kuritegu sooritades näitas M. Vilde siiski seda, et hirm minna vanglasse talle mõistetud karistust kandma teda seaduskuulekal teel ei hoia.
- Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu
- mai 2020 määruse muutmata ning M. Vilde määruskaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 4