Obsah (12)

§ 1043§ 115§ 492§ 173§ 171§ 3§ 1§ 101§ 108§ 1044§ 127§ 113

KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Kadi Kark Kohtujurist Pille Lutter Määruse tegemise aeg ja koht 25.05.2020.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-5348 Tsiviilasi AB „Lietuvos

) § 115 lg 1 alusel. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude alusnormiks on

§ 1043

, mitte

§ 115lg 1.

Puudub vaidlus, et avaldaja on hüvitanud kahju summas 702,52 eurot. Järelikult on nõue summas 702,52 eurot läinud

§ 492lg 1 alusel üle avaldajale (kindlustusandjale).

Nõude üleminekul nõude olemus ja sisu ei muutu. Kuivõrd korteriomanike vahel on seadusest tulenev võlasuhe, siis kuulub kohaldamisele TsÜS § 149, mille kohaselt seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat selle sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Avaldaja esitas puudutatud isikule 01.08.2014 tagasinõude ja andis talle mõistliku tähtaja (rohkem, kui 10 päeva) kahju hüvitamiseks ning palus kahju hüvitada hiljemalt 3 18.08.

1. Kuna aegumine algas 19.08.2014, siis avalduse esitamise päeval 09.04.2020 ei olnud aegumise algusest veel kümme aastat möödunud, järelikult ei ole ka nõue aegunud. Kohtu põhjendused
2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 613 lg 1 järgi lahendab kohus hagita menetluses korteriomaniku või korteriühistu avalduse alusel asja, mis tuleneb korteriomandist ja korteriomandi eseme valitsemisest ning puudutab korteriomanike omavahelisi õigusi ja kohustusi ning korteriomanike ja korteriühistu vahelisi õigusi ja kohustusi, välja arvatud nõue kohustada korteriomandid võõrandama. Lähtuvalt TsMS § 613 lg-st 1 lahendab kohus käesoleva asja hagita menetluses. TsMS § 477 lg 1 kohaselt vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi.
3. Vaidlus puudub järgnevates asjaoludes. xxxx, korteri kindlustamiseks on sõlmitud kindlustusleping nr xxxx (09.04.2020 avalduse lisa 4), mille järgi kindlustusvõtjaks on O M omavastutusega on 63 eurot ning kindlustusandjaks Codan Forsikring A/S Eesti, kelle õigusjärglane on avaldaja (09.04.2020 avalduse lisad 1-3). 03.04.2014 esitas kindlustusvõtjalt kahjuteate, mille kohaselt toimus 03.04.2014 xxxx korteris veekahju (09.04.2020 avalduse lisa 5). 03.04.2014 toimunud veekahju sai alguse korterist nr xxxx toimunud veeavariist ning kahjustada sai korter nr xxxx WC lagi, WC seinad, vannitoa lagi, vannitoa seinad, koridori lagi ja koridori seinad (09.04.2020 avalduse lisa 6; lisa 7; fotod). Korteri nr xxxx remondiks koostasid hinnapakkumise xxxx OÜ summas 971,52 eurot (09.04.2020 avalduse lisa 8) ning xxxx OÜ summas 765,52 eurot (09.04.2020 avalduse lisa 9). xxxx OÜ parandas korteri nr xxxx veekahjustused (09.04.2020 avalduse lisa 10) ning esitas avaldajale korteri remondiarve sumas 702,52 eurot (09.04.2020 avalduse lisa 11). Kindlustusandja hüvitas korteri remondimaksumuse summas 702,52 eurot (09.04.2020 avalduse lisa 12). Puudutatud isik on korteriomandi xxxx omanik (09.04.2020 avalduse lisa 13). Avaldaja esitas 01.08.2014 puudutatud isikule kohtuvälise kahju hüvitamise nõude (09.04.2020 avalduse lisa 14), puudutatud isik sai kahjunõude kätte, kuid ta ei ole nõus kahju hüvitama (09.04.2020 avalduse lisa 15) ning puudutatud isik ei ole kahju hüvitanud. Kohus loeb nimetatud asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. 6.

§ 492

lg 1 kohaselt läheb kindlustusandjale tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue. Tegemist on nõude üleminekuga seaduse alusel kannatanult kindlustusandjale. Seaduse alusel nõude üleminekule kohaldatakse nõude loovutamise kohta sätestatut (

§ 173lg 2).

Kolmas isik võib esitada kindlustusandja vastu kõik vastuväited, mis ta oleks saanud esitada ka kahju kannatanud isiku vastu (

§ 171lg 1).

Nõude üleminek ei muuda selle identiteeti. 7. Puudutatud isiku hinnangul on nõue aegunud. Puudutatud isik tugineb TsÜS § 150 lg-le 1, mis sätestab: „Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama“. Samuti on puudutatud isik viidanud TsÜS § 146 lg-le 1, mille kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kohus ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga, et nõue on aegunud. Antud juhul tekkis ühele korteriomanikule kahju teise korteriomaniku tegevuse tõttu oma korteriomandi kasutamisel. Kuivõrd kahjujuhtum toimus 03.04.2014, kohaldub sel ajal kehtinud korteriomandi seadus (KOS). KOS § 11 lg 1 p 1 kohaselt oli korteriomanik kohustatud hoidma korteriomandi reaalosa korras ning seda ja kaasomandi eset kasutades hoiduma tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud. Riigikohus on lahendis 3-2-1129-13 punktides 19 ja 21 korteriomanike vaheliste suhtega seonduvalt selgitanud, et korteriomanike ühisusest tuleneb (olenemata korteriühistu olemasolust) eriline seadusjärgne võlasuhe korteriomanike kui kaasomanike vahel

§ 3

p 6 mõttes, millele kohaldub

§ 1

lg 1 järgi erisätetega reguleerimata ulatuses ka võlaõigusseaduses võlasuhte, mh võlasuhtest 4 tulenevate kohustuste täitmise ja rikkumise kohta sätestatu. Kohustuse rikkumise korral saab kannatanud korteriomanik (kaasomanik) kasutada

§ 101

lg-s 1 nimetatud õiguskaitsevahendeid, kuivõrd need ei lähe vastuollu ühisuse olemusega, mh nõuda kohustuse täitmist

§ 108

alusel ja kahju hüvitamist

§ 115lg 1 alusel.

Kui korteriomanik tekitab teisele korteriomanikule korteriomandi eseme kasutamisega kahju, ei saa teiselt korteriomanikult vähemalt üldjuhul nõuda kahju hüvitamist deliktiõiguse alusel. Üksnes juhul, kui rikutud kohustuse kaitse-eesmärk ei hõlma tekkinud kahju, saab kannatanud korteriomanik, olgugi et poolte vahel on seadusest tulenev võlasuhe, esitada

§ 1044lg 1 järgi teise korteriomaniku vastu deliktilise nõude.

Lisaks saab deliktilise nõude esitada

§ 1044

lg 3 järgi juhul, kui kohustuse rikkumise tagajärjena põhjustatakse isiku surm või tekitatakse talle kehavigastus või tervisekahjustus. Kuna korteriomanike vahel on seadusjärgne võlasuhe ja kahju kannataja nõue puudutatud isiku vastu ei põhine kahju õigusvastasel tekitamisel ja tegu ei ole ka tehingust tuleneva nõudega (seega ei tulene ka avaldaja nõue puudutatud isiku vastu kahju õigusvastasest tekitamisest ega tehingust), siis ei kohaldu TsÜS § 150 lg 1 ega § 146 lg 1 sätestatud aegumistähtaeg, vaid TsÜS § 149 sätestatud aegumistähtaeg. TsÜS § 149 esimese lause kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Arvestades, et kahjujuhtum toimus 03.04.2014, kahju hüvitamise nõue ei saanud sissenõutavaks muutuda enne kahjujuhtumi toimumist ja avaldus kohtusse esitati 09.04.2020, siis ei olnud avalduse esitamise ajaks möödunud kümme aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Seega ei ole nõue aegunud. 8. Kohtu hinnangul sai kahju kannatajal (ja nüüd nõude ülemineku tõttu avaldajal) olla puudutatud isiku vastu esmajoones

§ 115

lg-st 1 tulenev kahju hüvitamise nõue.

§ 115

lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Nõude eeldused on järgnevad: 1. teine korteriomanik on kohustust rikkunud (

§ 115lg 1); 2.

teine korteriomanik vastutab kohustuse rikkumise eest (

§ 115lg 1, KOS § 11 lg 3); 3.

kannatanud korteriomanikule on tekkinud või tekib kahju (

§ 127lg 1, § 128); 4.

kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127lg 2); 5.

rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127lg 4).

Kohtu hinnangul on nimetatud eeldused täidetud. Puudutatud isik ei ole vaidlustanud, et teisele korteriomanikule on tekkinud kahju ning et kahju põhjus tulenes puudutatud isiku korteriomandist. KOS § 11 lg 1 p 1 sätestatu eesmärk on ära hoida teistele korteriomanikele kahju tekkimine. KOS § 11 lg 3 sätestab: „Korteriomanik ei vastuta oma kohustuste rikkumise eest, kui ta tõendab, et rikkus kohustust asjaolu tõttu, mida ta ei saanud mõjutada, ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saadud selle asjaoluga arvestamist või selle vältimist või takistavast asjaolust või selle tagajärgedest ülesaamist korteriomanikult oodata. Kui takistav asjaolu on ajutine, on kohustuse rikkumine vabandatav üksnes aja vältel, mil asjaolu takistas kohustuse täitmist.“ Menetluses ei ole esitatud asjaolusid, mis annaks alust pidada kohustuste rikkumist vabandatavaks või et kahju põhjuseks oli muu asjaolu, kui puudutatud isiku poolt oma korteriomandi korrasoleku kohustuse rikkumine. Seetõttu on avaldaja kahju hüvitamise nõude eeldused täidetud ja nõue on põhjendatud. Puudutatud isik ei ole esitanud vastuväiteid põhinõude suurusele. Kohus mõistab puudutatud isikult avaldaja kasuks välja põhivõlgnevuse 702,52 eurot. 9.

§ 113

lg 1 sätestab: „Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, 5 millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.“ TsMS § 367 esimene lause sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Avaldaja on viivist summas 318,07 eurot arvestanud alates 19.08.2014 kuni 09.04.2020 seadusjärgses määras võlgnevuselt 702,52 eurot. Menetlusosalised ei vaidle, et tagasinõue muutus sissenõutavaks 19.08.2014 ehk nõudekirjas antud tasumise tähtajale järgneval päeval. Puudutatud isiku hinnangul on viivisenõue aegunud, kuna aegunud on ka põhinõue. Kuigi kohus jõudis eelnevalt järeldusele, et põhinõue ei ole aegunud ja põhinõue on põhjendatud, siis sellele vaatamata on osaliselt aegunud viivisenõue. Nimelt sätestab TsÜS § 154 lg 1: „Korduvate kohustuste, välja arvatud lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks“. Kuna võlgnikul tekib kohustus tasuda viivist iga tasumisega viivitatud päeva eest, siis on tegu korduva kohustusega (vt ka Riigikohtu lahend tsiviilasjas 3-2-1-95-08, p 12). 19.08.2014-31.12.2016 eest arvestatud viivised on aegunud, kuna: • 2014.a eest arvestatud viiviste aegumistähtaeg hakkas kulgema 01.01.2015 kell 00.00 ja lõppes 31.12.2017 kell 24.00; • 2015.a eest arvestatud viiviste aegumistähtaeg hakkas kulgema 01.01.2016 kell 00.00 ja lõppes 31.12.2018 kell 24.00; • 2016.a eest arvestatud viiviste aegumistähtaeg hakkas kulgema 01.01.2017 kell 00.00 ja lõppes 31.12.2019 kell 24.

1. Menetlusosalised ei ole toonud esile aegumise peatumisele või katkemisele viitavaid asjaolusid ja avaldaja on ka kinnitanud, et aegumine ei ole katkenud. Avaldus esitati 09.04.2020 ehk pärast 19.08.2014-31.12.2016 eest arvestatud viiviste aegumist. Kuna aegunud ei ole viivised alates 01.01.2017 (2017.a viivised oleks aegunud kõige varem 31.12.2020), siis arvestab kohus ümber väljamõistetava viivise. 01.01.2017-09.04.2020 on 1195 päeva ning sellel perioodil oli seadusjärgne viivisemäär 8% aastas, põhinõudelt 702,52 eurot kujuneb viivise suuruseks 183,96 eurot – sissenõutavaks muutunud viivisenõue kuulub seega rahuldamisele osaliselt. Edasiulatuva viivise nõuet peab kohus põhjendatuks.
2. Eelnevale tuginedes rahuldab kohus avalduse osaliselt ja mõistab puudutatud isikult avaldaja kasuks välja põhivõla 702,52 eurot, viivise 183,96 eurot ning viivise alates 10.04.2020 seadusjärgses määras kuni põhivõla tasumiseni. Avaldus jääb rahuldamata viivisenõudest 134,11 euro väljamõistmise osas.
3. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 172 lg 1 alusel kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Kohus on seisukohal, et käesoleva juhul on põhjendatud jagada menetluskulud võrdeliselt avalduse rahuldamise ulatusega. Kuna kohus rahuldab avalduse ca 86% ulatuses, siis jätab kohus 86% menetluskuludest puudutatud isiku kanda ja 14% avaldaja kanda.
4. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. 6 Menetlusse võtmise määruses on märgitud menetluskulude nimekirjade esitamisega seonduvalt, et nimekirjad tuleb esitada koos oma menetlusdokumentidega (avaldajal esitada avaldusega esitamisega seonduvate menetluskulude nimekiri 20 päeva jooksul määruse kättesaamisest). Avaldaja esitas menetluskulude nimekirja koos avaldusega ning avaldaja menetluskuludeks on riigilõiv 50 eurot ja õigusabikulud 360 eurot (osutatud õigusabi 3 tundi, tunnitasu 120 eurot). Puudutatud isik ei ole avaldaja menetluskulude osas seisukohta ega enda menetluskulude nimekirja esitanud. TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukulud on mh riigilõiv. Riigilõivuseaduse § 59 lg 4 kohaselt tasutakse hagita menetluses esitatavalt avalduselt riigilõivu 50 eurot. Seetõttu määrab kohus põhjendatud riigilõivukuluna kindlaks 50 eurot. TsMS § 144 lg 1 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et „kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.“ Kohus peab põhjendatuks avaldaja esindaja ajakulu 3 tundi. Esindaja tunnitasu 120 eurot vastab turuhinnale. Kohus peab põhjendatud õigusabikuludeks 360 eurot. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Eeltoodu põhjal määrab kohus avaldaja menetluskuludena kindlaks 410 eurot (riigilõiv 50 eurot ja õigusabikulud 360 eurot), millest 352,60 eurot (s.o 86%) mõistab kohus puudutatud isikult välja, samuti tuleb puudutatud isikul tasuda viivist väljamõistetud menetluskuludelt. Kuna puudutatud isik ei ole esitanud menetluskulude nimekirja, jätab kohus puudutatud isiku menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata. Puudutatud isik ei saa taotleda menetluskulude kindlaksmääramist pärast kohtulahendi jõustumist TsMS § 177 lg 2 järgi. /Allkirjastatud digitaalselt/ Kadi Kark Kohtunik 7