← Eesti

1-20-4197/6

Obsah (8)§ 385§ 199§ 7§ 61§ 226§ 66§ 200§ 208

1-20-4197 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 10. juuli 2020. a Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-20-4197 (20231600039) Kohtunik Urmas Reinola Vaidlu

§ 385p-st 11 tulenevalt lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Kriminaalasjas nr 20231600039 alustati 05.01.2020 KarS § 121 lg 1 tunnustel menetlust selle kohta, et 05.01.2020 kella 18.30 paiku aadressil Tallinn, XXX hoovis lõi naaber DD näo piirkonda XX, tekitades kehavigastuse ja füüsilist valu.
  2. 16.03.2020 lõpetas Põhja prefektuur abiprokurör Paul Pikma 23.03.2020 nõusolekul käesoleva kriminaalasja menetluse

§ 199lg 1 p 1 alusel põhistamata määrusega.

Põhistused lisati kannatanu taotlusel 06.04.2020. Põhistuste kohaselt lõpetati kriminaalmenetlus alljärgnevatel põhjustel: analüüsides ja kõrvutades omavahel kannatanu ja kahtlustatava ütlusi ei ole uurija hinnangul käesolevas kriminaalasjas tuvastatavad asjaolud, mille alusel oleks võimalik kindlalt väita kelle – kannatanu või kahtlustatava – ütlused on usaldusväärsed ja kelle ütlused tuleb kui ebausaldusväärsed kõrvale jätta. See tähendab, et kummagi osapoole ütlustele ei saa käesolevas kriminaalmenetluses omistada suuremat kaalu ja seega ei saa lugeda tõsikindlalt tuvastatuks kannatanu ega kahtlustatava versiooni toimunust. Vastastamise läbiviimine käesolevas kriminaalasjas ei ole otstarbekohane, kuna arvestades kummagi osapoole isikuid, ütluste sisu ning juhtumite iseloomu ei ole tõenäoline, et vastuolud, mis esinevad kannatanu ja kahtlustatava ütluste vahel, saaksid vastastamise käigus kõrvaldatud. Vastastamine ei loo uut tõendit ning seda teostatakse vaid juhul, kui sellega on võimalik kõrvaldada vastuolud antud ütluses. Vastastamist toimetatakse vaid siis, kui selleks on tõendamise seisukohalt tungiv vajadus ning esineb suur tõenäosus, et see uurimistoiming viib eesmärgipärase tulemuseni. Nimetatud põhjusel ei saa kohtueelse menetluse käigus kogutud tõendite alusel võtta vastu ka objektiivset otsustust toimunu kohta. Kuna kriminaalasjas on teostatud kõik võimalikud uurimistoimingud ja puudub seega 1

(7)1-20-4197 võimalus täiendavate tõendite kogumiseks, siis tulenevalt

§ 7lõikest 3 tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada kahtlustatava kasuks.

  1. 08.05.2020 saabus Riigiprokuratuuri XX esindaja M. Kurmi kaebus kriminaalmenetluse lõpetamise kohta. Kaebaja palub lõpetamise määrus tühistada ning esitada kahtlustatavale süüdistus. Kaebaja heidab kohtueelsele menetlusele ette alljärgnevat. Kriminaalmenetlus on lõpetatud põhjendamatult ja ebaõigesti. Kõik tõendid viitavad kuriteo toimepanemisele kahtlustatava poolt. Kannatanul oli hambast kild väljas ja suuõõne lahtine haav. On väheusutav, et sellise haava tekitas kahtlustatava poolt enesekaitseks üles tõstetud rusikas. Usutavam on see, et sellise vigastuse tekitab löök. Kui kahtlustatava jutt vastab tõele, siis oleks pidanud tema löögi jäljed olema ka kannatanu kätel. Äärmiselt väheusutav on see, kuidas kahtlustatav kogu olukorda kirjeldab. Oma osaluse täielik eitamine ja kogu süü teisele lükkamine on levinud märk valetamisest. Tegelik elu ei ole nii lihtsakoeline. Sündmuskohalt põgenemine viitab sellele, et ta soovis kontakti politsei ja kiirabitöötajatega vältida, kuna tal oli mida varjata. Kannatanu XX ütlustes ja käitumises usutavusvigu ei ole. Lisaks on tõenditena arvestatavad tema elukaaslase YY, politseiametniku ja kiirabitöötajate ütlused. Arenenud õigusruumis peab süüdistusstandard tõendamisstandardist madalam olema, vastasel juhul ei jõuaks keerulised kriminaalasjad kunagi kohtusse. Süüdistusmonopol on ainult prokuratuuril ning prokuratuur ei tohi kannatanu positsioonist kergekäeliselt taanduda. Igal seadusekuulekal inimesel on õigus eeldada, et prokuratuur usub teda ega lükka tema abipalvet kergekäeliselt kõrvale. Ütluste usaldusväärsusel on olulised detailid, mis tulevad välja ristküsitluses-kehakeel, mõttepausid, vastamisest kõrvalehiilimised jne, kõik need aitavad otsustada, kes valetab. Riigiprokuratuuri määrus
  2. Riigiprokuratuuri
  3. mai
  4. a määrusega jäeti kannatanu XX esindaja M. Kurmi kaebus rahuldamata. 4.
  5. Riigiprokurör asus seisukohale, et kriminaalasi on õigesti ja seaduslikult lõpetatud 06.04.2020 põhistustes toodud asjaoludel, mistõttu neid üle kordama ei hakanud. Samuti ei pidanud riigiprokurör vajalikuks üle korrata põhistuses toodud kriminaalasjas kogutud tõendeid. Täiendavalt märkis riigiprokurör, et kriminaalasi on lõpetatud, kuna ei ole võimalik koguda täiendavaid objektiivseid tõendeid ning kogutud tõendite pinnalt ei saa tõsikindlalt väita, milline osapool oli antud füüsilise konflikti algatajaks, st kes esimesena kasutas füüsilist jõudu. Sellest oleneb suurel määral kriminaalvastutusele võtmise põhjendatus. 4.
  6. KarS § 121 näeb ette kriminaalvastutuse teise inimese tervise tahtliku kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest, kuid igasugune füüsiline kontakt isikute vahel ei tähenda automaatselt antud koosseisu realiseerumist. Subjektiivsest küljest eeldab koosseis tahtlust. Lähtuvalt KarS § 121 kuriteokooseisu inkrimineerimisel on võtmeküsimus antud juhul asjaolu, kes algatas füüsilise kontakti, st kas kannatanu ründas esimesena kahtlustatavat või vastupidi, mis päädis kehavigastuste tekitamisele nii kannatanule kui kahtlustataval. Nimetatud küsimusele ei ole võimalik tõendipõhiselt vastata, kuna osapoolte antud ütlused lähevad lahku. 4.
  7. Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses on esitatud omapoolne seisukoht toimunu suhtes, millele riigiprokurör vastas alljärgnevalt: 4.3.
  8. Kannatanu kehavigastused on fikseeritud isiku läbivaatuse protokollis ja epikriisis nr E3116 – nendeks on huule välis-ja sisekülje haav, alumisel hambal kild väljas. Kahtlustatav DD ei eita oma ütlustes, et see oli enesekaitseks tehtud löök, mitte ei väida, et kannatanu jooksis vastu rusikat. 4.3.
  9. Kannatanu kätele ei pidanud jääma jälgi, kuna ta kahtlustatava ütluste kohaselt ründas teda rindkeresse, ülakehasse. Kahtlustatav oli riietatud talvemantlisse ning sellisel juhul kätele vigastusi üldjuhul ei saa tekkida. 2

(7)1-20-4197 4.3.
  1. Kaebaja väide, et kahtlustatava DD jutt on äärmiselt väheusutav, on retooriline ning konkretiseerimata, mistõttu on see kaebaja sisekaemus toimunud sündmusele. Asjaolu, et kahtlustatav põgenes sündmuskohalt, ei ole põhjendatud. Pärast sellise situatsiooni üleelamist on loogiline, et isik vajas omaette viibimist kannatanust eemal. Tal polnud mingit alust arvata, et ta isik jääb kindlaks tegemata, kuna teda tundsid naabrid. Ta ei ole ennast uurimise eest varjanud. 4.3.
  2. Kaebaja väide, et kannatanu XX ütlustes usutavusvigu ei esine, on kannatanupoole nägemus. Kannatanu läks ise õue DD-l suitsetamist keelama, st algatas konflikti. Väliskeskkonnas elumajast eemal ei ole Tallinnas suitsetamine keelatud. Füüsilise kontakti algus ja kulg erinevad kannatanul ja kahtlustataval. Objektiivsete tõenditena ei ole käesolevas kriminaalasjas võimalik arvestada kannatanu elukaaslase YY, kiirabi- ega politseitöötajate ütlusi, kuna nad ei näinud konflikti pealt. 4.
  3. Käesoleval ajal täiendavate ülekuulamiste või vastastamiste tegemine ei oma enam objektiivset tõenduslikku tähendust, kuna sündmusest on möödas üle 4 kuu ning detailides ei suuda nad enam toimunud sündmusi uuesti rekonstrueerida. Vastastamise kui uurimistoimingu eesmärk on kallutada teist poolt tõtt rääkima, kui on põhistatud kahtlus, et üks osapool ilmselt ei räägi tõtt ning tema ütlused on vastuolus kogutud muude tõenditega. Sellist situatsiooni käesolevas kriminaalasjas ei esine ning puudub alus arvata, et kahtlustatav annab kannatanule soodsaid ütlusi. Kahtlustataval kui menetlusosalisel on õigus ütluste andmisest keeldumisele, mistõttu vastastamine ei annaks uut tõendit tõendamiseseme kohta. Võimalike lisatunnistajate otsimine ja leidmine 05.01.2020 toimunud sündmuse osas ei ole positiivse resultaadi osas reaalne ja menetlusökonoomika seisukohalt otstarbeks. Kui selliseid tunnistajaid oleks olnud, oleksid nad konflikti sekkunud või endast märku andnud. 4.
  4. Riigiprokurör selgitas, et tõendite kogumisel tuleb lähtuda tõendamiseseme asjaoludest.

§ 61lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ettemääratud jõudu.

See printsiip kehtib ka kannatanu, tunnistajate ja kahtlustatavate ütluste kohta, s.t. kriminaalmenetluses ei ole võimalik eelistada kannatanu ütlusi tunnistajate/kahtlustatava ütlustele ning süüdistust ei ole võimalik rajada vaid kannatanu ütlustele. Kohtueelse menetluse staadiumis tuleb kõiki tõendeid hinnata kogumis, hinnata nende usaldusväärsust ning seejärel langetada menetlusotsus. Tõendi tõendikogumist väljajätmist ei tingi ka asjaolu, et see on vastuolus mõne muu kriminaalasjas kogutud tõendiga. Tõendamisstandard peab olema sellisel tasemel, et isikule süüdistuse esitamisel peab prokuröril olema kindel siseveendumus isiku süüs, seda peavad kinnitama objektiivsed tõendid, mis ka kohtus kinnitust leiavad. Neid antud kriminaalasjas ei esine. Samas tuleb

§ 7

lg-s 3 sätestatust tulenevalt lähtuda in dubio pro reo põhimõttest ehk tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks (vt RKKKo nr 3-1-1-60-10, p 9). Kuna asjas on kriminaalmenetlust alustatud ning vajalikud menetlustoimingud läbi viidud, tuleb tekkinud kahtlused tõlgendada kahtlustatava kasuks. 4.6. Analüüsinud kogutud tõendeid kogumis ning arvestades ülaltoodut oli riigiprokurör seisukohal, et antud juhul on uurimine olnud põhjalik ning kriminaalasi on KarS § 199 lg 1 p 1 alusel seaduslikult lõpetatud. Prokuratuur kui süüdistusmonopoli kandja kriminaalmenetluses ei ole antud kaasuse puhul kergekäeliselt loobunud kannatanu positsioonist. Seda aga ei saa võtta nn “puhta kullana“ st ainuõigena, kuna juhtumis esines kaks osapoolt ja tõendeid tuleb hinnata, nagu juba öeldud, kogumis. Kaebuse seisukoht, et kriminaalasi tuleb saata igal juhul kohtusse üldmenetlusse, kus ristküsitluses detailides (kehakeel, mõttepausid, vastamisest kõrvalehiilimised jne) selgub tõde, ei ole aktsepteeritav. Kui prokuratuur, lähtudes

§ 226

lg 1 on veendunud, et kriminaalasjas on kogutud vajalikud tõendid, koostab ta süüdistusakti. Antud juhul selline veendumus prokuratuuril puudub. 4.7. Kohtueelne menetlus on olnud objektiivne, tõendeid on hinnatud kogu sündmust ja osaliste ütlusi kogumis arvestades, millele tuginedes on tehtud ka lõplik menetlusotsus. Rikkumisi menetluse läbiviimisel ei tuvastatud. Kaebus Riigiprokuratuuri määrusele 3

(7)1-20-4197
  1. XX esindaja vandeadvokaat J. Tehver esitas
  2. juunil
  3. a kaebuse vaidlustatava Riigiprokuratuuri määruse peale. Kaebuse esitaja taotleb Riigiprokuratuuri 15.05.2020 määruse tühistamist ning kohustamist antud asjas menetlust jätkama. 5.
  4. Esiteks märgitakse kaebuses, et kohtus oleks tõendina kasutatavad ka väljakutse peale sündmuskohale saabunud politseiametnike ja kiirabitöötajate ütlused, keda aga eeluurimisel üle kuulatud ei ole. Kaebuse esitaja hinnangul räägib kahtlustustele vastu ainult üks tõend – kahtlustatava DD ütlused. 5.
  5. Tulenevalt riigiprokuröri määruses toodust märgitakse kaebuses, et kui süüdistuse esitamise kohustuslikuks eelduseks oleks objektiivsete tõendite olemasolu, siis ei jõuaks ükski ütlustel põhinev kriminaalasi kohtusse. Täiesti objektiivselt saab mingit sündmust kajastada ainult videosalvestis, mis juhtunut nii sõnas kui pildis kajastab. Inimeste ütlused (ka pealnägijate omad) on paratamatult subjektiivsed, olles mõjutatud tajumise asjaoludest (kaugus, nähtavus, tähelepanu kontsentreeritus jne) kui ka suhtumisest konflikti osapooltesse. Riigikohus on erinevates lahendites rõhutanud, et isiku võib kuriteos süüdi tunnistada ka ainult kannatanu ütluste alusel. Sel juhul peab kohus küll üksikasjalikult selgitama, miks ta peab kannatanu ütlusi usaldusväärsemaks kui süüdistatava omi, kuid mingite lisatõendite olemasolu nõuet Riigikohus esitanud ei ole. Käesoleval juhul ei ole tegu isegi mitte sõna-sõna vastu olukorraga, kuna

§ 66

lg 21 p 1 alusel on tõenditena kasutatavad ka kannatanu elukaaslase ning sündmuskohale saabunud politseiametnike ja kiirabitöötajate ütlused. Vigastus, mis selgelt viitab tugevale löögile, on fikseeritud nii kannatanu läbivaatuse protokollis kui haigusloo epikriisis. 5.

  1. Süüdistusstandardiga seoses tuleb arvestada ka seda, et prokuratuur ei tohi kannatanu positsioonist kergekäeliselt taanduda, sest muud võimalust oma õigusi kaitsta kannatanul ei ole. Esindaja hinnangul on prokuratuur antud juhul kohtumenetlusest loobumise otsuse langetanud kergekäeliselt. 5.
  2. Ilmselgelt on kannatanu ja kahtlustatava versioonid juhtunust vastukäivad, mis aga ei tähenda, et need oleksid ka võrdselt usutavad. Kui süvendada, leiab kahtlustatava ütlustest mitmeid usutavusvigu, mida kannatanu ütluses ei ole. Esindaja hinnangul on kahtlustatava puhul oma osaluse täielik eitamine ja kogu süü teisele lükkamine levinud märk valetamisest. Kahtlustatava ütluste usutavust kahandab ka kahtlustatava poolt kirjeldatud kannatanu väidetav käitumine, mille kohaselt kannatanu jooksis sisuliselt kahtlustatavale peale ja hakkas teda lihtsalt peksma, milline käitumine pole kannatanu isikuandmete ja senise käitumise pinnalt aga usutav, lisaks oli kannatanu täiesti kaine. Vastaspoole väärkäitumisega „üle pingutamine“ on järjekordne tüüpviga, mida valetajad teevad. Lisaks, kui kannatanu rünnak oleks olnud nii intensiivne, siis vaevalt oleks kannatanu pärast esimest kokkupõrget kahtlustava rusikaga lõpetanud, tuppa läinud ja politsei kutsunud. Samuti, kui kannatanu oleks kahtlustatavat rusikatega peksnud, pidanuks löögi jäljed olema näha ka tema kätel. Samuti pidanuks võitlusele viitama tema välimus. Vahetult pärast sündmust teostatud kannatanu läbivaatusega midagi sellist aga ei tuvastatud, ning vaatluse protokollile lisatud fotodelt on selgelt näha, et mingeid löökidele viitavaid jälgi kannatanu kätel ei ole. Samuti ei ole mingeid viiteid sellele, et kannatanu olnuks agressiivne, joobes või hullunud. Samuti kahandab kahtlustatava ütluste usutavust tema käitumine pärast sündmust. Nimelt ei kutsunud mitte kahtlustatav teda väidetavalt rünnanud naabrile politseid, kuid teades, et kannatanu oli kutsunud politsei, läks ta minema ja tuli tagasi alles siis, kui politsei ja kiirabi olid läinud, mis viitab sellele, et ta ei olnud veel jõudnud välja mõelda, mida enda õigustuseks öelda, kuivõrd kannatanul oli vigastus, kuid kahtlustataval polnud midagi, mille abil süüd kannatanu kaela veeretada. Kui võrdluseks vaadata kannatanu XX ütlusi ja käitumist, siis neis usutavusvigu ei ole. XX kirjeldab lihtsalt ja usutavalt, millest konflikt algas ja kuidas see kulges. Lisaks kutsus tema kohale politsei ja kiirabi. Ta väljendas ka selget soovi, et sündmuse uurimiseks alustataks kriminaalmenetlus. 4

(7)1-20-4197 5.
  1. Ütluste usaldusväärsuse hindamisel on olulised detailid, mis tulevad aga kõige paremini välja ristküsitluses, kus menetlusosalistel on võimalik ütlusi küsimuste abil täpsustada. Lisaks ilmnevad ristküsitluse käigus asjaolud, mis usaldusväärsuse hindamisele kaasa aitavad: kehakeel, mõttepausid, vastamisest kõrvalehiilimised jne, mis kõik aitavad otsustada, kes räägib tõtt ja kes valetab. Seetõttu ei tohiks sõna-sõna-vastu kaasuste kohtusse saatmisest kergekäeliselt loobuda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  2. Ringkonnakohus, tutvunud Põhja Prefektuurist välja nõutud kriminaalasja materjalide, kriminaalmenetluse lõpetamise määruse, Riigiprokuratuuri määruse ja selle peale esitatud kaebusega, leiab, et kriminaalmenetluse lõpetamine oli seaduslik ja põhjendatud, mistõttu puudub alus Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks kriminaalmenetluse lõpetamisega seoses ja kriminaalmenetluse jätkamiseks.
  3. Esiteks tuleb märkida, et ringkonnakohtule esitatud kaebuse väited kattuvad valdavas osas Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses tooduga, milliseid asjaolusid on Riigiprokuratuur lahendit tehes juba arvesse võtnud ning nendele ka ammendavalt ja üksikasjalikult vastanud. Kuivõrd ringkonnakohus nõustub riigiprokuröri põhjendustega, ei pea ta vajalikuks uuesti samade asjaolude üle kordamist. Mingeid uusi asjaolusid ringkonnakohtule esitatud kaebuses sisuliselt välja toodud ei ole, mis poleks eelnevatele menetlejatele teada olnud ja millega poleks menetlusotsustuse võtmisel seega arvestatud. Ringkonnakohus selgitab, et kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamise puhul saab kohus kontrollida, kas kriminaalasjas on võimalik ja vajalik koguda täiendavaid tõendeid, juhtida tähelepanu elementaarsetele puudustele eeluurimise läbiviimisel või vajadusel mõnda õiguslikku asjaolu selgitada, kuid kohus ei saa prokuratuurilt üle võtta riiklikku süüdistusfunktsiooni. Just seda kaebuse esitaja aga tegelikult taotlebki, kuivõrd kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamise osas ei ole kaebuse esitaja kaebuses märkinud, mis eesmärgil, milliste lisatõendite saamiseks ja milliseid menetlustoiminguid konkreetselt tuleks täiendavalt teostada. Kaebaja viitab küll üldsõnaliselt sellele, et tõendina oleks kasutatavad ka sündmuskohale saabunud politseiametnike ja kiirabitöötajate ütlused, keda menetluse käigus üle kuulatud ei ole, kuid tegelikult ei heida kaebuse esitaja menetlejale ette viidatud isikute üle kuulamata jätmist ning ei too kaebuses välja, et viidatud isikud tuleks vältimatult üle kuulata ja seega selles osas täiendavaid menetlustoiminguid teostada. Samas etteruttavalt olgu öeldud, et viidatud isikute ütlused ei saaks anda ka mingit uut infot sündmuse asjaolude kohta, sest viidatud isikud sündmust ise pealt ei näinud ja seega selliste isikute ülekuulamiseks puudub ka käesoleval juhul vajadus. Kuigi kaebuse esitaja viitab ka kannatanu elukaaslase ütlustele, kes on menetluses üle kuulatud tunnistajana, siis ka tema andis küll ütlusi tekkinud konflikti kohta, kuid tegelikult ta ise sündmust pealt ei näinud. Seega ei taotleta ringkonnakohtule esitatud kaebuses mingite täiendavate menetlustoimingute teostamist, vaid soovitakse eelkõige, et prokuratuur koostaks süüdistusakti ja saadaks kriminaalasja üldmenetluse korras kohtusse. Riigiprokuratuur on aga kaebajale juba selgitanud, et selliseks tegevuseks peab prokuröril olema kindel siseveendumus isiku süüs, seda peavad kinnitama objektiivsed tõendid, mis ka kohtus kinnitust leiavad, kuid neid antud kriminaalasjas ei esine. Sellises olukorras, kus kogutud tõendid isiku süüd piisavalt ei kinnita, puudub seega prokuratuuril alus süüdistusakti koostamiseks ja asja kohtusse saatmiseks n.ö igaks juhuks. Riigiprokurör selgitas juba ka kaebuse esitajale, et prokuratuur kui süüdistusmonopoli kandja kriminaalmenetluses ei ole antud kaasuse puhul kergekäeliselt loobunud kannatanu positsioonist, kuid tõendeid tuleb hinnata kogumis ja prokuratuur koostab süüdistusakti üksnes ja ainult siis, kui on veendunud, et kriminaalasjas on kogutud vajalikud tõendid.
  4. Käesoleval juhul on eelnevad menetlejad jõudnud põhjendatult järeldusele selle kohta, et kuna kahtlustatava ja kannatanu ütlused on vastuolulised, keegi rohkem sündmust pealt ei näinud ja käesolevaks ajaks kogutud tõendite pinnalt ei ole võimalik teha ühest järeldust selle kohta, kumb 5
(7)1-20-4197 isik ikkagi esimesena teise suhtes füüsilist jõudu kasutas ning mingeid muid tõendeid juurde koguda pole võimalik, millest võiks saada uut infot teo asjaolude kohta, siis tuleb kriminaalmenetlus lõpetada. Kaebuse esitaja hinnangust tulenevalt selle kohta, et kahtlustatava väited ei ole usutavad, kuid kannatanu omades usutavusvigu pole, on menetleja sellega seoses juba välja toonud, et see on ainult kannatanu ja tema esindaja kindel veendumus, kuid kogutud tõendite pinnalt sellisele järeldusele üheselt jõuda ei saa. Ringkonnakohus märgib ka, et andmata konkreetset hinnangut sellele, kumma isiku ütlused on usutavamad ja kumma omades esinevad usutavusvead, ei saa siiski mööda vaadata asjaolust, et just kannatanu oli see, kes ei piirdunud tekkinud konflikti lahendamisel akna kaudu toimunud suhtlusega, vaid läks kahtlustatava juurde õue asju klaarima. Ei ole siiski eluliselt usutav, et ta tahtis kahtlustatavale lihtsalt ventilatsiooniavasid näidata, sest nendele oleks ta saanud viidata ka akna kaudu toimunud suhtluse raames. Pigem on alus arvata, et kannatanu oli kahtlustatava käitumisest (nende akna all suitsetamisest ja viite eiramisest kaugemale minna) endast välja viidud ja läks õue ikkagi asju klaarima, mis muutus aga koheselt füüsiliseks. See, kes keda esimesena ründas, ei ole teada, isikud on selles osas andud vastukäivaid ütlusi, sündmuse pealtnägijaid pole ja seetõttu pole võimalik koguda juurde ka tõendeid, mis võiks anda täiendavat kaalu ühe või teise poole ütlustele. Kindlasti ei saa aga teha järeldust selle kohta, kes võis olla isikuks, kes esimesena füüsilist jõudu kasutas, ainuüksi selle pinnalt, kes on saanud raskemaid vigastusi sündmuse käigus või kes kutsus välja politsei. Välistatud ei ole kunagi ka olukord, et just konflikti algataja ise võib saada raskemaid vigastusi konflikti käigus, mis võib seejuures olla iseenesest ka asjaoluks, mis sunnib teda konfliktist seejärel kiiresti taanduma, eriti, kui nt konkreetsel juhul oli tegemist kannatanust eakama mehega, kellelt mingit vastupanu ei eeldatud. Samuti on just sellel isikul, kes on saanud rohkem või tõsisemaid vigastusi, alus kutsuda kiirabi ning politsei, sest vigastused näitavad teda sellises olukorras rohkem kahjustatuna ja annavad vähemalt esmapilgul aluse uskuda, et just tema on olukorras kannatanu. See, et kahtlustatav sündmuskohalt lahkus, et tähenda iseenesest veel seda, et tema vältimatult esimesena löömist alustas, sest kannatanu elukaaslase ütluste kohaselt oli kahtlustatav peale sündmusi näost kaame, mis viitab sellele, et ta oli tegelikult tekkinud olukorrast samuti šokis ja möönis ilmselt tõepoolest sedagi, et konflikti käigus sai teine pool rohkem viga ja et esmapilgul nähtavad asjaolud ei näita teda just heas valguses. Tõsi on ka see, et kuigi kahtlustatav kinnitab, et just kannatanu teda esimesena peksma hakkas, siis vigastuste olemasolule endal ta ei viita. Võttes aga arvesse asjaolu, et kahtlustatava sõnade kohaselt sai ta löögid kehasse, mis on pehmem piirkond ja seda läbi paksude talveriiete, siis on ka arusaadav, et isegi juhul, kui kannatanu oleks kahtlustatavat peksnud, siis kahtlustataval poleks saanud löökidest nähtavaid jälgi jääda ja samuti ei pruukinud jääda kahjustusi kannatanu kätele, kui löögid olid vastu tihedaid ja pehmeid talveriideid. Siiski tuleb märkida tulenevalt kannatanu esindaja poolt ringkonnakohtule esitatud kaebuses toodust, mille kohaselt vahetult pärast sündmust teostatud kannatanu läbivaatuse protokollist koos fototabeliga on esindaja hinnangul selgelt näha, et mingeid löökidele viitavaid jälgi kannatanu kätel ei ole, nähtub tegelikult viidatud tõendist hoolikal vaatlemisel ometi asjaolu, et kannatanu vasaku käe ühe nuki juurest paistab siiski pisike marrastus. Kuivõrd aga tõepoolest pole võimalik antud juhul kogutud tõendite pinnalt üheselt väita, kumb osapool oli antud füüsilise konflikti algatajaks, st kes esimesena kasutas füüsilist jõudu, ja mingeid täiendavaid tõendeid sellise asjaolu väljaselgitamiseks pole võimalik juurde koguda, siis on põhjendatud kriminaalmenetluse lõpetamine sellises olukorras. Kusjuures kahtlustatav pole kordagi väitnud, et kannatanu jooksis tema rusika otsa, vaid kinnitab, et just tema löögist tekkis kannatanul vigastus, kuid tema kinnitusel sai löök teoks enesekaitse käigus, milliseid väiteid kogutud tõendid üheselt samuti ümber ei lükka. Keegi ei ole kahtluse alla seadnud ka asjaolu, et kannatanul konflikti tagajärjel vigastused tekkisid, mis ka fikseeritud on. Tegelikult nähtub aga kahtlustatava ütlustest sedagi, et nimetud perekondade vahel on erinevatel põhjustel ka varasemalt probleeme ja pahandusi olnud. Ringkonnakohus ei saa paraku nõustuda kaebuse esitajaga selles, justkui oleks käesoleval juhul üheselt alus jõuda järeldusele, et kannatanu ütlused on vältimatult usutavamad. Küsimust ei ole selles, et konflikt aset leidis, mis kasvas üle füüsiliseks 6
(7)1-20-4197 ja mille käigus sai kannatanu ka vigastused, kuid tõenditest ei saa teha ühest järeldust selle kohta, kes ikkagi oli füüsilise konflikti algataja ehk kes ikkagi keda esimesena ründas, mõlema isiku ütlused on ennastõigustavad ning teist süüstavad. See, et kaebuse esitaja üritab läbi erinevate asjaolude tõestada kahtlustatava ütluste ebausutavust ja kinnitab, et kannatanu ütlustes usutavusvigu pole, on vaid tema nägemus ja käsitlus asjast, mis põhineb ainuüksi eeldusel, et kannatanu ütlused on absoluutselt tõesed. Tegelikult on ka kannatanu ütlustes vastuolu just selles, miks oleks ta pidanud ikkagi minema konflikti õue lahendama, kui selle oleks saanud selgeks rääkida läbi lahtise akna (millisel viisil suhtlus ka algselt toimus) ja et kui ta pidas juba vajalikuks õue minna asju selgitama, siis miks ei oleks pidanud ta olema ärritunud ja miks ei võinud ka tema käituda viisil nagu kahtlustatav kirjeldas oma ütlustes. Selliseid ütluste vastuolusid pole aga võimalik kriminaalmenetluse jätkumisel kõrvaldada ja lugeda ühe või teise poole ütlusi usutavamaks ulatuses, mis tingiks süüdistuse esitamise just konkreetselt DD-le. 9. Olukorras, kus menetlus on lõpule viidud, mingeid täiendavaid tõendeid juurde koguda pole võimalik ja mingeid täiendavaid toiminguid teha, on põhjendatud menetluse lõpetamine. Märkida tuleb sedagi, et kohtueelset menetlust juhib prokuratuur ja kui prokuratuur ei ole valmis süüdistust esitama, sest tema hinnangul kogutud tõendid kahtlustatava süüd piisavalt ei tõenda, siis ei saa ringkonnakohus kohustada teda seda tegema, kuigi lõpliku hinnangu saaks teha kohus kohtumenetluse lõpuleviimisel. Isikule süüdistuse esitamise korral peab prokuröril olema kindel siseveendumus isiku süüs, seda peavad kinnitama objektiivsed tõendid, mis ka kohtus kinnitust leiavad ning peab olema täidetud deliktistruktuur. Neid asjaolusid antud kriminaalasjas prokuratuuri hinnangul ei esine.

§ 7

lg 3 kohaselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Kriminaalmenetluses ei otsustata, kas isik on tõenäolisemalt süüdi või süütu, vaid inimest võib kuriteos süüdistada ja süüdi mõista ainult siis, kui kuriteo toimepanemine on nii kindlalt tõendatud, et selles ei jää mõistlikku kahtlust. Tõendeid kogumis hinnates on eelnevad menetlejad põhjendatult leidnud, et need pole antud kriminaalasjas süüdistuse esitamiseks DD-le piisavad. Sellises olukorras puudub alus Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks ja kohustamiseks kriminaalmenetlust jätkata. 10. Kuivõrd KarS § 2 lg 2 kohaselt on karistamise aluseks üksnes süüteokoosseisule vastav ja õigusvastane tegu, siis puudub kriminaalmenetluse jätkamiseks alus, mis

§ 199

lg 1 p 1 kohaselt on kriminaalmenetlust välistav asjaolu.

§ 200

kohaselt tuleb kriminaalmenetlust välistava asjaolu ilmnemisel kriminaalmenetlus lõpetada. Eeltoodust lähtuvalt on kriminaalmenetluse lõpetamine ringkonnakohtu hinnangul antud juhul igati põhjendatud ja seaduslik. 11. Eeltoodu alusel ning juhindudes

§ 208lg-st 5 ja 385 p-st 11 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 15. mai 2020. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.