KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus Kohtunik Tiia Mõtsnik Määruse tegemise aeg ja koht 2. juuni 2020. a Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-14-51376 Tsiviilasi N. B. (end M.) kohustustest vabastamise

§ 175

lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Käesolevaks ajaks on võlgniku N. B. kohustustest vabastamise menetluse algatamisest möödunud üle viie aasta, mistõttu otsustab kohus võlgniku Natalaj B. pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise vastavalt

§-le 175. Tulenevalt

§ 175

lg-st 3 kuulab kohus enne kohustustest vabastamise otsustamist ära usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. Võlgnik peab vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast (

§ 175lg 4).

Seisukoha esitanud võlausaldajad soovivad võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamist ning ei pea põhjendatuks võlgniku vabastamist kohustustest, sest võlgnik on oma kohustusi rikkudes jätnud põhjendamatult oma kohustused täitmata, mille kaudu on kahjustatud võlausaldajate huve. Kohus leiab, et on täitnud

§ 175

lg-st 3 tuleneva nõude, kui andis võlgnikule, usaldusisikule ja võlausaldajatele võimaluse kirjaliku seisukoha esitamiseks (vt Riigikohtu 20.06.2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 16).

§ 175

lg 2 sätestab, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.

§ 173

lg 3 kohaselt loetakse võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama.

§ 173

lg 4 kohaselt peab usaldusisik

§ 173

lg-s 3 nimetatud tulust võlgnikule üle andma 25 protsenti ning

§ 173

lg 5 kohaselt ei pea võlgnik usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Kohtu hinnangul on võlgnik vähemalt raskest hooletusest rikkunud

§ 173

lõigetes 3 ja 4 sätestatud kohustusi, kuivõrd ta ei ole kohustustest vabastamise menetluse jooksul loovutanud töösuhtest saadud tulu usaldusisikule ega teinud väljamakseid võlausaldajatele.

§ 173

lg-s 2 4 nimetatud kohustuse täitmiseks tuleb tuvastada võlgniku tulu suurus ja selle põhjal hinnata, kas võlgnik jättis endale tulust suurema osa kui seaduse või kohtumäärusega ette nähtud. Usaldusisiku

1. aasta aruandele lisatud arvelduskonto väljavõttest nähtub, et näiteks
2. aasta oktoobrikuus laekusid võlgniku arvelduskontole muuhulgas järgmised maksed - 01.10.2019 I. J. 468 eurot; 03.10.2019 N. L. 242 eurot; 03.10.219 F. H. 55 eurot; 13.10.2019 V. J.255,20 eurot; 14.10.2019 A. K. 275 eurot; 14.10.2019 A.-K. L. 224,80 eurot; 30.10.2019 V. B. 500 eurot, kokku 2020 eurot. 06.10.2020 on võlgniku arvelduskontole laekunud X OÜ-lt palk 60 eurot ning 16.10.2019 X OÜ-lt töötasu 400 eurot.
3. aasta oktoobrikuus on võlgniku arvelduskontolt teostatud maksed Peterburis, mis vastavalt võlgniku 11.04.2020 esitatud selgitusele olid seotud komandeeringuga. Samuti on võlgnik 11.04.2020 selgitanud, et eraisikud teostasid ülekandeid otse võlgniku arvelduskontole X OÜ-st saadava töötasu ulatuses. Seega moodustas võlgniku töötasu üksnes
4. aasta oktoobrikuus kokku 2480 eurot. Kohus selgitab, et väljamakseid ei pea tegema sellisest tulust, millele ei saa pöörata sissenõuet, eelkõige miinimumpalk, toetused ning kui võlgnikul on alaealisi ülalpeetavaid, siis 1/3 miinimumpalgast iga alaealise ülalpeetava kohta (täitemenetluse seadustiku § 131 ja 132). Lisaks jääb võlgnikule 25% töötasust, mis jääb üle pärast miinimumtasu mahaarvamist (75% kuulub väljamaksmisele võlausaldajatele). Eeltoodust tulenevalt selgitab kohus, et
5. aasta oktoobrikuus saadud töötasust 2480 eurot ei saanud sissenõuet pöörata miinimumpalga ulatuses (540 eurot) ning kuivõrd võlgnikul on kaks alaealist last, mille arvelt suureneb väljamaksete arvestusest väljajääv summa 360 euro võrra. Ülejäänud 1580 eurost (2480-900) 25% (395 eurot) võis jääda võlgnikule ja 75% (1185 eurot) oleks võlgnik pidanud välja maksma võlausaldajatele. Võlgnik on
6. aastal teinud võlausaldajatele kokku väljamakseid üksnes 281,70 eurot. Eeltoodust tulenevalt on võlgnik jätnud endale tulust suurema osa kui seadusega ette nähtud ning rikkunud sellega

§ 173lg-s 3 sätestatud kohustust.

Kohus on seisukohal, et võlgnik on selliselt rikkunud võlausaldajate huve. Seadusega ette nähtud väljamaksete tegemata jätmine väljendab antud olukorras kohtu hinnangul vähemalt võlgniku rasket hooletust VÕS § 104 lg 4 mõttes oma kohustuste mittetäitmisel. Kohus rõhutab, et võlgnik on 14.05.2014 avalduses kinnitanud kohustust täita

§ 173nimetatud kohustusi.

Samuti on kohus 16.02.2015 pankrotimenetluse lõpetamise ja võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise määruses selgitanud võlgnikule tema kohustusi nii võlgnikuna ning võlgnik on oma kohustustest vabastamise avalduses kohtule kinnitanud, et kohustub täitma

§-s 173 nimetatud kohustusi. Seega on võlgnik olnud oma kohustusest teavitatud ja teadlik. Kohus leiab, et võlgnik ei ole teinud usaldusisikule väljamakseid eesmärgiga mitte rahuldada võlausaldajate nõudeid määras, milleks ta oleks seadusest tulenevalt olnud kohustatud. Kohus märgib, et kohustustest vabastamise menetluse raames peab võlgnik üles näitama initsiatiivi ja reaalset tahet oma kohustusi täita. Kohustustest vabastamine ei ole ette nähtud automaatselt kõigile isikutele, vaid üksnes nendele, kes on andnud endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks (3-2-1-49-16, p 15; 3-2-1-19-16, p 14). Kohtul on

§ 175

lg 11 alusel kaalutlusõigus, et otsustada, kas võlgnik kohustusest vabastada või mitte. Kohus hindab, kas võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses. Lisaks sellele on kohtul selle sätte järgi võimalus kaalutlusõiguse teostamiseks kontrollida, kas esinevad

§ 175

lg-tes 2 ja 4 sätestatud võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise absoluutsed alused (3-2-1-19-16, p 12). Riigikohus on (3-2-1-46-13, p 11; 3-2-1-19-16, p 14; 3-2-1-49-16, p 15) märkinud, et kohustustest vabastamise võimalus on ette nähtud neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske. Lõpptulemusena peaks see võimaldama võlgnikule uue majandusliku alguse, andma talle uue võimaluse normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks. Uue võimaluse saamiseks peab võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, sealhulgas tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. 3 Kokkuvõttes on kohtu hinnangul võlgnik süüliselt rikkunud

§ 173lõigetes 3 ja 4 sätestatud kohustusi, kahjustades sellega võlausaldajate huve.

Seega on võlgnik kohustustest vabastamise menetluse võimaluse minetanud. Võlgnik ei ole kohustustest vabastamise menetluse jooksul oma seadusest tulenevaid kohustusi täitnud – ei ole teinud võlausaldajatele väljamakseid, milleks ta oleks seadusest tulenevalt olnud kohustatud. Eeltoodust tulenevalt lõpetab kohus füüsilisest isikust võlgniku N. B. pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse ning keeldub võlgnikku vabastamast tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Tulenevalt

§ 172

lg-st 4 vabastab kohus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamisel usaldusisiku. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik 4