← Eesti

2-19-124012/6

Obsah (18)§ 163§ 177§ 646§ 656§ 456§ 436§ 9§ 405§ 407§ 457§ 5§ 363§ 652§ 173§ 474§ 169§ 484§ 317

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 29. mai 2020, Ta

) § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 tuleb kohtul kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled sellele ei tugine. 3.2.

  1. Riigikohus leidis
  2. mai 2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, et eelduslikult tuleb hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Tühise tüüptingimuse korral saab võlausaldaja nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. 3.2.
  3. Kostja sõlmis käenduslepingu tarbijana. Tüüptingimustega käenduslepingus ja laenulepingus märgitud viivise määr ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, mistõttu on laenulepingu üldtingimuste p 8.1.2 tühine võlgnetavalt summalt aastas arvutatava 365% suuruse viivise määra osas, sest viivisenõudega sellises määras on kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Kuna 365% suurune viivise määr aastas on kostjat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine, tuleb VÕS § 41 järgi kohaldada tühise tingimuse asemel seadusest tulenevat regulatsiooni, st VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud viivise määra. 3

(7)3.2.
  1. Maakohus arvutas kostjalt välja mõistetava viivise kuni
  2. jaanuarini 2020 (hagiavalduses nimetatud kuupäev) 158,56 euro tasumisega viivitamise eest alates
  3. juulist 2019 summas 7,05 eurot; 161,72 euro eest alates
  4. augustist 2019 summas 6,09 eurot ja 679,72 euro eest alates
  5. augustist 2019 summas 22,04 eurot – kokku 35,18 eurot. 3.
  6. Sissenõudmiskulu 70 eurot nõue jäi rahuldamata. Enne kohtusse pöördumist saatis hageja võlgnikule
  7. juulil ja
  8. augustil 2019 võlateatised. Kostjale kui käendajale hageja võlateatiseid ei saatnud, mistõttu kostjalt sissenõudmiskulu välja mõistmine pole põhjendatud. Käenduslepingu järgi on käendaja kohustatud täitma laenusaaja kohustused laenuandjale kahe nädala jooksul peale laenuandjalt vastavasisulise kirjaliku nõude saamist, aga see eeldus on täitmata. 3.
  9. Menetluskulu jaotas maakohus

§ 163lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Hageja nõuded rahuldati 56% ulatuses, st hageja menetluskuludest jääb 56% kostja kanda ja kostja menetluskulud 44% hageja kanda. Hageja menetluskulude nimekirjas märgitud summast 381 eurot (riigilõiv 225 eurot, õigusabikulu 120 eurot ja kohtutäituri tasu menetlusdokumentide kättetoimetamisel 36 eurot) mõistis kohus kostjalt välja 56% ehk 213,36 eurot. Sellelt summalt tuleb kostjal tasuda viivist vastavalt hageja taotlusele ja

§ 177lg-le 4 (otsuses ekslik viide lg-le 2).

APELLATSIOONKAEBUS

  1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada vaidlustatud otsuse hagi rahuldamata jätmise ja menetluskulude osaliselt hageja kanda jätmise osas. Hageja palub hagi tervikuna rahuldada ja panna kõik menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuses tugineb hageja mh järgnevale: - - - - maakohus leidis ebaõigesti, et kostja sõlmis käenduslepingu tarbijana, millest tulenevalt viivisekokkulepe tühine. Kostja sõlmis käenduslepingu majandus- ja kutsetegevuses, sest ta oli võlgniku ainus juhatuse liige; kohtupraktikas on jaatatud määraga 1% viivise väljamõistmist (nt tsiviilasi nr 2-1334922). Samuti on Riigikohus selgitanud, et viivise suuruse kokkuleppele ei ole piiranguid ja ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Viivise rakendamine sõltub kohustatud poolest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe teda kohustuse kohase täitmise korral kahjustada. Kui viivis ei ületa põhinõuet, lasub ebamõistlikkuse esiletoomise ja tõendamise koormus kostjal. Hageja ei nõua kostjalt viivist määraga 365% päevas, vaid viivise nõude vähendamise tõttu väiksemas ulatuses; sissenõudmiskulu 70 eurot oleks tulnud kostjalt välja mõista. Selle tasumise kohustus oli võlgnikul ja kostja käendajana vastutab seega solidaarselt. Lisaks tuvastas maakohus ekslikult, et kostjale nõudekirja ei saadetud, sest kostja avaldas enda kontaktina sama e-posti aadressi, millele saadeti võlateatised; jättes hagi ebaõigesti osaliselt rahuldamata, jaotas kohus ekslikult ka menetluskulud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada

§ 646alusel üksnes kaebuse põhjal.

Maakohtu otsus kuulub vaidlustatud osas tühistamisele menetlusõiguse normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb selles osas saata läbivaatamiseks esimese astme kohtule

§ 656lg 1 p 2 ja § 657 lg 1 p 3 alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 4

(7)6. Maakohus rahuldas hagi kostjalt 1128,01 euro (= 1000 + 42,83 + 50 + 31,18) väljamõistmiseks. Selles osas ei ole kaebust ega kaja esitatud. Järelikult on praeguses apellatsioonimenetluses sisuliselt vaidluse all hageja nõudepunktis
(2)nimetatust osasummad 70 eurot (sissenõudmiskulu) ja 801,99 eurot (viivis: 837,17 – 35,18) – kokku 871,99 eurot, samuti menetluskulude jaotus. Kuna maakohtu otsus vaidlustati muus osas kui menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine, siis

§ 456lg 4 järgi ei jõustunud otsus ka selles osas.

7. Maakohus rikkus oluliselt otsuse põhjendamise kohustust (

§ 436

lg 1, § 438 lg 1, § 442 lg-d 7 ja 8, § 656 lg 1 p 5), mistõttu pole otsusest võimalik aru saada, milliseid nõudeid kohus lahendas, millised asjaolud tuvastas ja kuidas on need seotud õiguslike põhjendustega. Ringkonnakohtu hinnangul on asja sisuline läbivaatamine maakohtus jäänud tegemata, st mh

§ 9

lg 3 järgi ei saa ringkonnakohus asja vaidlustatud osas ise sisuliselt lahendada. Viidatud rikkumisi ei õigusta asja lahendamine tagaseljaotsusega ega hagi menetlemine maakohtus lihtsustatud korras (

§ 405

). Kirjeldava ja põhjendava osa otsusest väljajätmine või selle lihtsustamine (

§ 405

lg 1 p 9, § 444) ei tohi viia tulemuseni, et asjaolude tuvastamine otsusest ei nähtu ja õiguslik põhjendus rajaneb tuvastamata asjaoludel. 8. Hagi rahuldamise osas vastavalt eespool p-s 6 märgitule sisulist apellatsioonimenetlust ei toimu. Siiski peab ringkonnakohus vajalikuks käsitleda nõudepunktis

(2)sisalduva nõude osalist rahuldamist ja selle kohta tehtud otsuse täiendamist, mida põhjendab järgmiselt. 8.1. Hageja sõnastas hagiavalduse nõudepunkti
(2)nii, et soovis kostja suhtes lahendi tegemist sama kohustuse kohta, mille täitmiseks võlgnikku kohustati maksekäsuga. Hageja valitud nõude sõnastus tähendab, et ta palus nii sõnastada kohtulahendi resolutsiooni. Nimelt on hagiavalduse resolutsiooni sõnastamise eesmärk kirjeldada täpselt nõuet, mille rahuldamist hageja taotleb (Riigikohtu
  1. mai 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-17, p 16 kolmas lõik ja seal viidatud varasem praktika). Maakohus hageja soovi ei järginud ja hagi rahuldamise osas otsuse teisiti sõnastamist ka ei põhjendanud. 8.
  2. Hageja väitel on võlgnik ja kostja solidaarvõlgnikud. Kuna kostja hagile ei vastanud, siis

§ 407lg 1 teise lause järgi loetakse hageja esitatud faktilised väited omaksvõetuks.

Võlausaldaja võib VÕS § 65 lg 1 järgi nõuda solidaarvõlgnikelt kohustuste täitmist nii kõigilt korraga kui ka igaühelt eraldi. Seega on tal võimalik ka hagi esitada nii solidaarvõlgnike vastu ühiselt kui ka igaühe või mõne vastu neist eraldi (Riigikohtu 27. novembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 19 esimene lõik). Käesolevas asjas esitas hageja maksekäsu kiirmenetluse avalduse mõlema solidaarvõlgniku vastu, aga võlgniku suhtes maksekäsu tegemise tõttu, pöördus hagiga kohtusse ainult kostja vastu. Seega nähtub nii algsest kohtusse pöördumisest kui ka hagiavalduse nõudepunkti

(2)sõnastusest, et hageja soovis kohtulahendit solidaarkohustuse kohta. 8.3. Põhimõtteliselt on võimalik, et solidaarvõlg mõistetakse mitmelt isikult erinevate kohtulahenditega eraldi välja. Kui nõuet ei esitatud nende vastu ühiselt, siis ei ole lahendite resolutsioonides alust märkida, et tegemist on solidaarvõlgnikega. Lahend omab

§ 457

lg 1 järgi tähendust üksnes konkreetse kohtumenetluse osaliste suhtes ja ei mõjuta raha väljamõistmist teistelt solidaarvõlgnikelt ega solidaarvõlgnike omavahelisi võimalikke tagasinõudeid. See ei tähenda aga, et ka täitemenetluse saaks iga solidaarvõlgniku vastu kohtulahendi alusel läbi viia täies ulatuses. Tulenevalt VÕS § 67 lg-st 1 võib iga solidaarvõlgnik täitemenetluses tugineda sellele, et kohustus on teise solidaarvõlgniku poolt või tema vara arvel juba täielikult või osaliselt täidetud. Täitemenetluse lõpetamiseks saab ta sel juhul esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (Riigikohtu 27. novembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 19 teine lõik). Kui aga hagi esitatakse solidaarvõlgnike vastu ühiselt selliselt, et palutakse välja mõista igalt kostjalt mingi osa võlast, mitte kogu võlg solidaarselt, tuleks selguse huvides märkida resolutsioonis, kas hageja nõutud raha mõistetakse kostjatelt välja solidaarselt või osavastutuse alusel (ibid kolmas lõik). 5

(7)8.4.

§ 5

lg 1 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Ringkonnakohus peab võimalikuks, et hageja saab haginõuet sõnastades otsustada, kas ta soovib ühe solidaarvõlgniku vastu hagi esitades lahendi resolutsioonis selle märkimist, et tegemist on mõne varasema kohtulahendiga juba teisest solidaarvõlgnikult välja mõistetud solidaarkohustusega. Sel viisil võib hageja soovida saavutada paremat selgust tulevastes täitemenetlustes ja kohtul pole alust jätta hageja soovitud sõnastust kasutamata, vähemalt ilma sellekohaste põhjendusteta. 8.5. Alapunktides 8.1–8.4 märgitud kaalutlustel täiendab ringkonnakohus vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 2 hagiavalduse nõudepunkti

(2)sõnastusele vastava lausega, et rahasummad mõistetakse kostjalt välja solidaarselt võlgnikuga, kellelt mõisteti maksekäsuga hageja kasuks välja 2080 eurot. Selleks ei ole vaja maakohtu otsust kõnealuses osas tühistada, st ei esine ka formaalset eksimust

§ 456lg 4 vastu.

  1. Rahuldamata jäänud nõuete kohta märgib ringkonnakohus järgmist. 9.
  2. Viivise nõude lahendamisel lähtus maakohus õigesti sellest, et hageja nõude alusena nimetatud lepingu ja tüüptingimuse tühisuse aluseid saab kohus kontrollida omal algatusel (Riigikohtu
  3. oktoobri 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-13477, p 13 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Selleks pole vajalik kostja vastuväidete esitamine ja maakohus sai lähtuda hageja esile toodud andmetest. Kui üldjuhul saab nende andmetena mõista

§ 363

lg 1 p 2 järgi hagiavalduses esile toodud asjaolusid, siis käesoleval juhul pidanuks maakohus siiski võtma arvesse kõiki senises menetluses kohtute tuvastatud ja toimikus kajastatud andmeid. Erinevus seisneb selles, et hageja ei toonud ise esile kostja rolli võlgniku juhatuse liikmena, aga see asjaolu nähtub maksekäsu kiirmenetluse raames koostatud kohtudokumentidest. Seetõttu ei saa hageja kaebuse väidet kostja kui mitte-tarbija kohta jätta

§ 652sätete alusel arvestamata.

Siiski pole asjakohased vaidlustatud otsuse ega hageja kaebuse põhjendused, mis käsitlevad kostja rolli tarbijana. 9.

  1. Hageja väited on kantud mõttest, et kostja sõlmis käenduslepingu võlgniku juhatuse liikmena. VÕS § 143 lg 1 alates
  2. aprillist 2011 kehtiva sõnastuse kohaselt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Enne seda kuupäeva sõlmitud lepingute puhul oli oluline, millises rollis füüsiline isik käenduslepingu sõlmis. Praeguse õiguse järgi ei mõjuta füüsilisest isikust tarbija vastutust see, kas ta tegutses lepingut sõlmides põhivõlgniku juhatuse liikmena (vrd nt Riigikohtu
  3. oktoobri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-8219, p 14.1 teine lõik). 9.
  4. Maakohus hindas viivise kokkuleppe kui tüüptingimuse kehtivust ja järeldas, et see kaldub kostja kahjuks oluliselt kõrvale poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Maakohus jättis aga tuvastamata ja õiguslikult kvalifitseerimata, millised õigussuhted olid ühelt poolt hageja ning teiselt poolt võlgniku ja kostja vahel. Hageja väitel sõlmis ta võlgnikuga viivise kokkulepet sisaldava laenulepingu, aga kostjaga käenduslepingu. VÕS § 145 lg 2 esimese ja teise lause järgi vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses, sh viivise maksmise eest. Seega ei saa kostjalt kui käendajalt jätta viivist välja mõistmata sellise põhjendusega nagu esitas maakohus. 9.
  5. Siiski ei tulene eelnevast, et viivise nõude saab kindlasti rahuldada. Nimelt võib tühiseks osutuda ka hageja ja võlgniku vaheline kokkulepe, isegi kui mõlemad pooled tegutsesid majandus- või kutsetegevuses (vt nt Riigikohtu
  6. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1139-14, p 12). Kui maakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastab hageja nõude aluseks olevad asjaolud ja kvalifitseerib õigussuhted, siis tuleb tal mh kontrollida, kas võlgniku ja hageja vahel väidetavalt sõlmitud lepingus sisalduv viivise kokkulepe on tüüptingimus ja kas see on kehtiv. Siinjuures peab maakohus kontrollima, kas kokkuleppe sisu põhjal saab VÕS § 44 järgi eeldada, et see on võlgnikku ebamõistlikult kahjustav. Kui see on nii, siis tuleb hagejale kui tüüptingimuse kasutajale anda võimalus eeldus ümber lükata (ibid). 6

(7)9.
  1. Kui maakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastab, et hageja ja võlgniku vahelises lepingus sisalduv viivise kokkulepe on tüüptingimusena tühine, siis tuleb järgmiseks vastata küsimusele, millise määraga viivist saab hageja selle asemel nõuda. Vaidlustatud otsuses leidis maakohus, et kohaldub VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määr, aga otsusest ei nähtu võrdlemist samas kolmanda lause järgse määraga. 9.
  2. Sissenõudmiskulu nõuet maakohus õiguslikult ei kvalifitseerinud, samuti puuduvad vaidlustatud otsuses õiguslikud põhjendused selle nõude rahuldamata jätmise kohta. VÕS § 145 lg 2 kolmanda lause kohaselt vastutab käendaja võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Vastava asjaolu peab käendaja vastu nõude esitamise korral esile tooma hageja. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel kontrollida, kas hageja on selle asjaolu esile toonud. 9.
  3. Hageja esitas koos kaebusega dokumentaalseid tõendeid. Kuna ringkonnakohus ei lahenda asja sisuliselt, siis saab tõendite vastuvõtmise üle otsustada asja uuel läbivaatamisel maakohus. 10.

§ 173

lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel. Siis tuleb uuesti otsustada ka nende rahaline kindlaksmääramine. Vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-te 4 ja 5 ei saa alates käesoleva otsuse avalikult teatavaks tegemisest

§ 474lg 1 tõttu enam täita.

10.1. Ringkonnkohus märgib, et menetluskulude jaotamisel saab

§ 169

lg-te 1 ja 3 mõtte kohaselt arvesse võtta ka seda, kas hageja tõi juba maksekäsu kiirmenetluse avalduses ja hagiavalduses esile kõik vaidluse lahendamiseks vajalikud asjaolud, samuti, kas hageja järgis kohustust esitada maksekäsu kiirmenetluse avalduses tõele vastavad asjaolud. Eespool p-s 1.2 refereeritud avalduses väitis hageja võlgnikule 1 906 133 101 euro laenamist, aga hagiavalduses märkis sama summana 1000 eurot. Kui hageja menetluslik käitumine tingib apellatsioonkaebuses või edaspidi täiendavalt esitatavate asjaoludega arvestamist, siis võib kohus jätta kõik vastavad kulud hageja kanda. 10.2. Samuti tuleb menetluskulude jaotamisel sarnaselt eespool p-s 8 ja selle alapunktides käsitletuga eristada võlgniku ja kostja võimalikku solidaarset vastutust hageja menetluskulude kandmise eest. Hageja on hagiavalduse nõudepunktid

(4)ja
(5)ka vastavalt sõnastanud. Lisaks tuleb maakohtul otsustada, kas kostja vastutab 20 euro suuruse menetluskulu kandmise eest, mis võlgnikult mõisteti välja

§ 484

² alusel, aga ka kohtutäituri vahendusel menetlusdokumentide kättetoimetamise kulu eest, kui kostjale sel viisil dokumente kätte ei toimetatud. 11. Ringkonnakohus ei tähelda, et

§ 317

lg-s 1 sätestatud avaliku kättetoimetamise eeldused kostja osas enam ei kehtiks, mistõttu toimetab ta käesoleva otsuse kostjale kätte samuti avalikult. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.