← Eesti

3-20-627/15

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-20-627 Määruse kuupäev 28. aprill 2020 Kohtunik Juhan Siider Kohtuasi Vladimir Fartõgini esialgse õiguskaitse taotlus seoses Tartu Vang

§ 252lg 7 ja § 204 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tartu Vangla direktor otsustas
  2. märtsi
  3. a käskkirjaga nr 1-1/54:
  4. piirata kinnipeetava vanglasisest ja -välist liikumis- ja suhtlemisvabadust järgmiselt: lukustada kõik kinnise vangla eluosakonnad; lõpetada kõik kinnipeetavate saatmised, sh saatmised jalutuskäigule, ja osakonna sisesed saatmised, mis ei ole hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks; peatada Tartu Vangla direktori
  5. veebruari
  6. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud „Tartu Vangla kodukorra“ (TVK) kinnitatud päevakavajärgsed tegevused; peatada avavanglaosakonna poolt vangistusseaduse (VangS) § 22 alusel antud load liikuda väljaspool vangla territooriumi; helistamine võimaldatakse vastavalt taotlustele ning üksuse poolt teada antavale töökorraldusele;
  7. ära jätta kehakultuuriga tegelemine, mis seisneb spordisaali ja spordiväljakute, sh osakonnas paikneva trenažööri kasutamises, kuna sinna saatmisel ei ole tagatud 3-20-627
  11. kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine ega välistatud võimalik nakkusoht; peatada kaupluse tegevus, tagada kinnipeetava taotluse alusel hädavajalikud hügieenija kirjatarbed ning võimaldada kõneaja laadimine telefonikaardile taotluse alusel kinnipeetava isiklike vahendite arvelt; punktides 1-3 sätestatud julgeolekuabinõusid kohaldatakse tagasiulatuvalt alates
  12. märtsist 2020; käskkirja kehtivuse ajal jätta kambrite raadio, elekter ja kaabeltelevisioon sisselülitatuks ööpäevaringselt ning tagada vangidele lisatoitlustamine iga päev; käskkiri kehtib kuni vajaduse ära langemiseni ning vangla hindab käskkirjaga kehtestatud abinõude jätkuva kohaldamise vajadust vähemalt iga kahe nädala tagant.
  13. Tartu Vangla direktor otsustas
  14. märtsi
  15. a käskkirjaga nr 1-1/57 jätkata
  16. märtsi
  17. a käskkirja nr 1-1/54 p-des 1-3 kehtestatud julgeolekuabinõude täitmist ja meetmete rakendamist kuni vajaduse ära langemiseni ning viimati nimetatud käskkirja p-s 5 kehtestatud leevendusmeetmete täitmist. Käskkiri kehtib kuni vajaduse ära langemiseni ning vangla hindab kehtestatud abinõude jätkuva kohaldamise vajadust vähemalt iga kahe nädala tagant.
  18. Vladimir Fartõgin (taotleja) esitas Justiitsministeeriumile Tartu Vangla kaudu
  19. märtsil 2020 vaide Tartu Vangla direktori
  20. märtsi
  21. a käskkirja nr 1-1/54 ja
  22. aprillil 2020 vaide Tartu Vangla direktori
  23. märtsi
  24. a käskkirja nr 1-1/57 osaliselt kehtetuks tunnistamiseks. Tartu Vangla edastas eelnimetatud vaided
  25. aprilli
  26. a kaaskirjaga nr 1-11/221-2 ja 1-11/232-2 lahendamiseks Justiitsministeeriumile.
  27. Taotleja esitas Tartu Halduskohtule
  28. aprillil 2020 kaebuse Tartu Vangla direktori
  29. märtsi
  30. a käskkirja nr 1-1/54 ja
  31. märtsi
  32. a käskkirja nr 1-1/57 tühistamiseks osas, millega on piiratud taotleja õigust jalutada, tegeleda värskes õhus erinevate tegevustega, tellida poest kaupu, saada kaupu isiklikuks tarbimiseks kätte ja helistada sugulasele. Lisaks palub taotleja hüvitada talle tekitatud mittevaraline kahju. Kaebusele on lisatud esialgse õiguskaitse taotlus osaliselt vaidlustatud käskkirjade kehtivuse peatamiseks ning vangla kohustamiseks lõpetada kaebuses kirjeldatud piirangud. Taotleja põhjendab, et tema suhtes kohaldatud meetmed on läbi mõtlemata ning et tema õigusi ja vabadusi kuritarvitatakse. Taotleja leiab, et teda tuleb kaitsta vangla omavoli eest. Samuti on kaebusele lisatud riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus.
  33. Tartu Halduskohus tagastas
  34. aprilli
  35. a määrusega taotleja kaebuse kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu (resolutsiooni p 1). Sama määrusega jättis kohus Vladimir Fartõgini taotluse esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 4), jättis esialgse õiguskaitse taotluse käiguta ja andis taotlejale tähtaja riigilõivu summas 15 eurot tasumiseks (resolutsiooni p 5).
  36. Tartu Vangla direktor otsustas
  37. aprilli
  38. a käskkirjaga nr 1-1/64 jätkata Tartu Vangla direktori
  39. märtsi
  40. a käskkirja nr 1-1/54 p-des 1-3 kehtestatud julgeolekuabinõude ja meetmete rakendamist kuni vajaduse ära langemiseni ning viimati nimetatud käskkirja p-s 5 kehtestatud leevendusmeetmete rakendamist. Käskkiri kehtib kuni vajaduse äralangemiseni ning vangla hindab käskkirjaga kehtestatud abinõude jätkuva kohaldamise vajadust vähemalt iga kahe nädala tagant. 2 3-20-627
  41. Taotleja esitas Justiitsministeeriumile Tartu Vangla kaudu
  42. aprillil 2020 vaide eelnimetatud käskkirja osaliselt kehtetuks tunnistamiseks, mille vangla edastas
  43. aprilli
  44. a kaaskirjaga nr 1-11/252-2 lahendamiseks Justiitsministeeriumile.
  45. Taotleja esitas kohtule
  46. aprillil 2020 esialgse õiguskaitse taotluselt riigilõivu tasumist tõendava dokumendi. Samal päeval esitas taotleja Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu
  47. aprilli
  48. a määruse peale. KOHTU SEISUKOHT
  49. Vabariigi Valitsus kehtestas
  50. märtsi
  51. a korraldusega nr 76 Eesti Vabariigi haldusterritooriumil eriolukorra seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja viiruse laienemise suure tõenäosusega ning sellest tingitud massilise nakatumise ohuga. Tartu Vangla direktori
  52. märtsi
  53. a käskkirja nr 1-1/54 kohaselt on eriolukorra kehtestamine toonud kaasa vajaduse kohaldada viiruse leviku tõkestamiseks ning teiste isikute tervise ja elu kaitseks täiendavaid sisekorralduslikke meetmeid ka vanglas. Tartu Vanglas on vastavaid meetmeid kohaldatud alates
  54. märtsist
  56. Kohus mõistab, et taotleja soovib

§ 251

lg 1 p-de 1 ja 3 alusel kaebuses kirjeldatud osas piirangute kohaldamist reguleerivate käskkirjade kehtivuse peatamist ning vangla kohustamist lõpetada kirjeldatud piirangud. Tartu Vangla direktor on lisaks esialgse õiguskaitse taotluses nimetatud

  1. märtsi
  2. a käskkirjale nr 1-1/54 ja
  3. märtsi
  4. a käskkirjale nr 1-1/57 väljastanud
  5. aprillil 2020 täiendava piiranguid reguleeriva käskkirja nr 1-1/64, mille taotleja on vaidemenetluses ka vaidlustanud. Seetõttu mõistab kohus, et taotleja soovib esialgse õiguskaitse kohaldamist seoses kõigi eelnimetatud käskkirjadega. Samuti, arvestades, et Tartu Vangla direktori
  6. aprilli
  7. a käskkirja nr 1-1/64 väljastamisest möödub kaks nädalat
  8. aprillil 2020 ning et vangla direktor on juba väljastanud või väljastab lähiajal eelduslikult uue piiranguid reguleeriva käskkirja, loeb kohus esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel taotleja õiguste tõhusa kaitse tagamiseks, et taotleja
  9. märtsi,
  10. aprilli ja
  11. aprilli
  12. a vaided hõlmavad ka viimati väljastatud käskkirja kehtetuks tunnistamise nõuet. Lisaks hõlmavad vaided nõuet kohustada vanglat piiranguid lõpetama. 11.

§ 249

lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks.

§ 249

lg-st 3 tulenevalt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.

§ 249

lg-st 2 lähtudes on esialgse õiguskaitse taotluse esitamine lubatud ka vaidemenetluse ajal.

  1. Osas, milles taotleja soovib esialgse õiguskaitse kohaldamist seoses kaupluse tegevuse peatamisega, ei esine taotlejal enam esialgse õiguskaitse vajadust. Taotleja esitas Tartu Ringkonnakohtule
  2. aprillil 2020 määruskaebuse, millele lisatud Tartu Vangla teate kohaselt alustab vangla kauplus tellimuste vastuvõtmisega, kinnipeetavad saavad tellimislehed
  3. aprillil 2020 ning kaupade jagamine on planeeritud ajavahemikus
  4. mai kuni
  5. mai
  6. Kuna vangla on juba kaupluse tegevusega seonduvaid piiranguid leevendanud, ei vaja taotleja selles osas esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist. Kohus märgib täiendavalt, et isegi kui taotlejal esineks esialgse õiguskaitse vajadus, ei oleks esialgse õiguskaitse kohaldamine põhjendatud. Kuigi üldjuhul võib kinnipeetav osta VangS § 48 lg 1 kohaselt oma isikuarvel 3 3-20-627 oleva raha eest toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud, siis ei saa ajutiselt sisseostude tegemise piiramine taotleja õigusi ülemääraselt riivata. Taotlejale tagatakse vaidlusalustest käskkirjadest tulenevalt hädavajalikud hügieeni- ja kirjatarbed. Samuti tagatakse taotlejale nõuetekohane toitlustamine ning lisaks tavapärasele toitlustamisele piirangute kohaldamise ajal ka lisatoitlustamine.
  7. Ülejäänud osas, s.o piirangud helistamisele ja värskes õhus viibimisele, esineb taotlejal esialgse õiguskaitse vajadus. Ka ebamõistlike piirangute talumist on peetud asjaoluks, mis toob kaasa vajaduse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks (Tallinna Ringkonnakohtu
  8. novembri
  9. a määrus asjas nr 3-12-2224, p 7). Helistamisele ja jalutuskäikudele seatud piirangud on iseloomult sellised, mida ei ole võimalik pärast asja sisulist lahendamist täies ulatuses heastada. Samas tuleb esialgse õiguskaitse rakendamise otsustamisel arvestada, et igasugune riive, mis annab aluse haldusorganile vaide või halduskohtule kaebuse esitamiseks, ei õigusta esialgse õiguskaitse kohaldamist avalikku huvi või kolmandate isikute õigusi kahjustaval viisil (Riigikohtu halduskolleegiumi
  10. detsembri
  11. a määrus asjas nr 3-3-1-87-16, p 14). Kohtul tuleb iga piirangu puhul eraldi kaaluda, kas esialgse õiguskaitse kohaldamine on põhjendatud või mitte.
  12. Kohus ei ole täiel määral veendunud helistamise osas kehtestatud piirangute proportsionaalsuses, kuid kohtu hinnangul ei ole helistamisele seatud piirangud niivõrd ebamõistlikud või intensiivsed, et õigustaksid esialgse õiguskaitse kohaldamist. 14.
  13. VangS § 28 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et lg-s 1 sätestatud õigust võib vanglateenistuse ametnik piirata, kui see ohustab vangla julgeolekut või korda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke. Keelatud on kirjavahetuse ja telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga või advokaadist esindajaga. Justiitsministri
  14. novembri
  15. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 51 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. 14.
  16. Vangla tagab taotlejale helistamise võimaluse õigusaktides ette nähtud minimaalses ulatuses ning taotlejalt ei ole helistamise võimalust ära võetud. Taotleja on koos kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotlusega esitanud kohtule ka teate, millest nähtuvalt VangS § 28 lg-s 3 nimetatud asutuste ja isikutega telefonikõnesid ei piirata. Asjaolu, et taotleja ei saa soovitud ulatuses oma lähedastele helistada, ei ole nii intensiivne piirang, et õigustaks esialgse õiguskaitse kohaldamist avalikku huvi ja puudutatud isikuid kahjustaval viisil. Samale seisukohale jõudis Tartu Halduskohus ka
  17. märtsi
  18. a määruses haldusasjas nr 3-20-
  19. Ka Tartu Ringkonnakohus ei ole pidanud põhjendatuks selles osas esialgse õiguskaitse kohaldamist, kuivõrd tagastas
  20. aprilli
  21. a määrusega eelnimetatud halduskohtu määruse peale esitatud määruskaebuse põhjendusel, et kinnipeetava võimalus oma õiguste kaitseks on ilmselgelt vähene. 14.
  22. Taotlejal on erakorralise vajaduse korral võimalik esitada helistamiseks lisataotlusi, misjärel saab vangla hinnata, kas täiendav helistamise võimaldamine on põhjendatud või mitte. Samas ei ole taotleja esialgse õiguskaitse taotluses välja toonud selliseid erakorralisi asjaolusid, mis vastava vajaduse tingiksid. Taotlejal on võimalik oma lähedastega suhelda ka kirja teel. Helistamise osas ümberkorralduste tegemine ei ole sedavõrd hädavajalik meede, mis tuleks esialgse õiguskaitse korras lahendada enne taotleja vaiete lahendamist. Siinkohal kaaluvad 4 3-20-627 puudutatud isikute õigused ja avalik huvi koroonaviiruse ulatuslikuma leviku takistamiseks üle taotlejale kehtestatud piirangutest tingitud õiguste riive. Eriolukorra tõttu kohaldatud piirangute leevendamine enne põhivaidluse lahendamist ei ole õigustatud.
  23. Kohtu hinnangul on esialgse õiguskaitse kohaldamine põhjendatud osas, milles taotleja soovib viibida värskes õhus. Tartu Halduskohus leidis ka
  24. aprilli
  25. a määruses haldusasjas nr 3-20-528, et värskes õhus jalutuskäigu võimaldamise osas esineb alus kinnipeetava esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamiseks. Kohus nõustub eelnimetatud määruses esitatud põhjendustega ning märgib järgnevat. 15.
  26. VangS § 55 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Tegemist on sedavõrd olulise õigusega, et see on ette nähtud seaduse tasemel ning seda ei piirata ka kinnipeetava kartserisse paigutamise või tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise puhul. Kohus kahtleb, kas Tartu Vangla direktoril on VangS § 41 lg-st 2 tulenevalt üldse õigus VangS § 55 lg-s 2 sätestatud õigust piirata või vajas see hoopis eriolukorra juhi vastavasisulist korraldus. Seetõttu ei saa põhivaidluse eduväljavaateid eeltoodud osas pidada väheseks. 15.
  27. Viibimine värskes õhus on üks kinnipeetava üldfüüsilise seisundi hoidmise ja edendamise vorme (L. Madise, P. Pikamäe ja J. Sootak. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2014, lk 143). Päevane värskes õhus viibimise õigus on isiku jaoks, kellelt on võetud vabadus, olulise kaaluga õigus. Vabas õhus jalutamise eesmärk on kaitsta kinnipeetava tervist juurdepääsuga päikesevalgusele ja värskele õhule, mille olulisus on üldiselt teadaolev, ning võimaldada ühtlasi liikumist ja sportimist väljaspool tavapäraseid kambritingimusi (Tartu Ringkonnakohtu
  28. märtsi
  29. a otsus asjas nr 3-10-2676, p 20; Tallinna Ringkonnakohtu
  30. veebruari
  31. a otsus asjas nr 3-16-231, p 17). Jalutamise võimaluse puudumine avaldab kahtlemata halba mõju nii füüsilisele kui vaimsele tervisele. Arvestades, et lisaks värskes õhus jalutamisele seatud piirangule kehtib taotlejale arvukalt teisi liikumis- ja suhtlemispiiranguid, piirangud on kestnud juba pikka aega, s.o ligikaudu poolteist kuud, ning teadmata on piirangute lõpetamise aeg, on tegemist väga intensiivse taotleja õiguste riivega, mille võimalikke kahjulikke tagajärgi ei saa pidada väheoluliseks. Samuti ei saa vanglas kehtestatud leevendusmeetmeid pidada VangS § 55 lg-s 2 sätestatud õiguse tagamata jätmist kompenseerivateks. Lisaks tuleb arvestada, et värskes õhus viibimise võimaldamine leevendaks ka teistest kehtestatud liikumispiirangutest tuleneda võivaid negatiivseid tagajärgi. 15.
  32. Tartu Vangla on kohaldanud jalutuskäikudele piiranguid põhjendusel, et vanglateenistus peab riiklikus eriolukorras võtma kasutusele võimalikult tõhusad meetmed, mis aitavad kaitsta vanglas viibivate isikute tervist ja elu. Seetõttu on vajalik igasuguste pind- ja inimkontaktide proportsionaalne vähendamine. Vangla märgib, et viirus võib levida ka sümptomiteta isikutelt. Olukorras, kus teiste isikutega kokkupuutel on suur oht viiruse levikuks, lasub vanglal kohustus viia nakkusoht miinimumini. Vangla tegutseb individuaaleesmärgiga vangide enda elu ja tervise kaitseks kui kollektiivse eesmärgiga avaliku huvi kaitseks. Vanglas viibib väga palju riskirühma kuuluvaid kinnipeetavaid, kelle puhul viirusesse nakatumine võib osutuda eluohtlikuks. Kriitiliste juhtumite arv võib osutuda ohuks tervele tervishoiusüsteemile ja seda väga lühikese ajaperioodi jooksul. Vangide jalutusboksi viimine tõstaks oluliselt isikute nakatumise riske. Vangi tuleb alati jalutusboksi saata ning teda tuleb jalutuste ajal valvata, mistõttu on inimkontaktid vältimatud. Lisaks tuleb kõik pinnad ja alad, kus vang on viibinud, enne jalutuskäiku desinfitseerida. Vangla hinnangul on võimalikud negatiivsed mõjud, mis võiksid tuleneda värskes õhus viibimise ajutisest piiramisest, väiksemad võimalikest tagajärgedest teistele kinnipeetavatele ja vanglateenistujatele (Tartu Vangla direktori
  33. märtsi 5 3-20-627
  34. a käskkiri nr 1-1/54,
  35. märtsi
  36. a käskkiri nr 1-1/57,
  37. aprilli
  38. a kaaskiri nr 1-11/221-2 ja 1-11/232-2 ning
  39. aprilli
  40. a käskkiri nr 1-1/64). 15.
  41. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 28 lg 1 sätestab igaühe õiguse tervise kaitsele. Praegusel juhul on põhiõiguse kaitsealas vastandlikud väärtused (vt ka Tartu Halduskohtu
  42. märtsi
  43. a määrus asjas nr 3-20-521, p 14). Esiteks, kinnipeetavate õigus nende tervise kaitsele seeläbi, et vangla teeb kõik võimaliku, et takistada viiruse levikut vanglas. Samuti, üleüldine avalik huvi viiruse leviku ja inimeste massilise haigestumise vältimiseks ning tervishoiusüsteemi ülekoormuse vältimiseks. Viimaks, taotleja õigus kasutada nimetatud põhiõiguse kaitsealasse kuuluvat õigust jalutada värskes õhus vähemalt üks tund päevas (Riigikohtu halduskolleegiumi
  44. mai
  45. a määrus asjas nr 3-3-1-30-14, p 14). Kohtu hinnangul ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamisest tingitud oht puudutatud isikute õigustele ja avalikule huvile kaalukam taotleja põhiõiguste ulatuslikust riivest. 15.
  46. Kohus ei vaidle vastu, et koroonaviirus on põhjustanud kogu maailma hõlmava ohu inimeste elule ja tervisele, kuid esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel tuleb lähtuda kitsamalt olukorrast Eestis, Tartu maakonnas ja Tartu Vanglas. Terviseameti andmetel on Eestis koroonaviiruse diagnoosi saanud 1660 inimest. Suurim nakatunute arv on Saare maakonnas, kus on 163,4 kinnitatud haigusjuhtu 10 000 elaniku kohta. Tartu maakonnas on kinnitatud haigusjuhte oluliselt vähem, s.o 10 000 elaniku kohta 6,4 (arvutivõrgus kättesaadav: https://www.terviseamet.ee/et/koroonaviirus/koroonakaart). Tartu Vangla
  47. aprilli
  48. a käskkirja nr 1-1/64 kohaselt on viirusest põhjustatud haiguse diagnoosi saanud üks Tartu Vangla ametnik. Kohtule teadaolevalt ei ole ka tänaseks Tartu Vangla kinnipeetavate ja vanglateenistujate seas rohkem nakatunuid. Seega ei ole olukord Tartu Vanglas selline, mis välistaks taotlejale jalutuskäikude võimaldamise. 15.
  49. Taotlejale jalutuskäikude lubamine ei saa tõsta märkimisväärselt vanglas viiruse leviku riski. Kohtule teadaolevalt on rahuldatud vastava piirangu osas ainult ühe Tartu Vangla kinnipeetava esialgse õiguskaitse taotlus ning taotlejale saab võimaldada jalutusalal üksinda viibimist. Taotlejal on kohustus liikuda vangla territooriumil seljale asetatud kätega (TVK p 4.1), millest tulenevalt ei saa taotleja puudutada uksi, seinu või muid pindu. Vanglal on õigus kehtestada taotlejale vanglasisesel liikumisel täiendavaid reegleid, nt keeld puudutada jalutusala piirdeid, kohustus pesta käsi enne ja pärast jalutuskäiku, hoida teiste isikutega kindlat vahemaad jne. Samuti on käesolevaks ajaks oluliselt paranenud desinfitseerimisvahendite ja isikukaitsevahendite kättesaadavus. Vanglal on võimalik vajadusel täiendavalt pindu desinfitseerida ning vangla saab taotlejale anda kandmiseks maski või kohustada taotlejat muul käepärasel viisil oma nina ja suud katma. Korrarikkumise puhul on vanglal õigus jalutuskäik katkestada (TVK p 4.5). Ka üleriigiliselt kehtestatud 2+2 reegli järgimine jalutuskäikude korraldamisel ei ole praegust vangla olukorda arvestades võimatu või ülemääraselt raske. Seega on vanglal võimalik taotlejale tagada jalutuskäik värskes õhus kontrollitud viisil viiruse leviku riski minimaalsele tasemele viies. 15.
  50. Suurimat riski viiruse levikuks vanglas põhjustavad vanglateenistujad, kes liiguvad lisaks kontrollitud keskkonnale vanglas ka väljaspool vanglat, kuid Tartu Vangla direktori
  51. aprilli
  52. a käskkirja nr 1-1/64 kohaselt on riski vähendamiseks tehtud ulatuslikke muudatusi ametnike töökorralduses, kehtestades vabatahtlikkuse alusel töökorra, mille kohaselt viibivad osakonnas töötavad vanglaametnikud viis tööpäeva vanglas kohapeal, territooriumilt lahkumata. Samuti testitakse vanglateenistujaid, kellel viiruskahtlus puudub, juhuvalimi alusel. Seega on Tartu Vangla teenistujatest tulenevaid riske vähendanud ning vangla omab piisaval määral ülevaadet vanglateenistujate tervislikust seisundist. Ühtlasi, vangla peab pidevalt 6 3-20-627 jälgima kinnipeetavate terviseseisundit (VangS § 52 lg 2), mis tähendab, et vanglal on põhjalik ülevaade ka kinnipeetavate tervisest ja sellest, millised kinnipeetavad kuuluvad riskigruppi ja võivad vajada teistest tõhusamat kaitset. Vastavat ülevaadet omades saab vangla kindlaks teha kõik haigestunud isikud ja temaga kokku puutunud isikud ning vanglal on võimalik haiguse levikut olulisel määral takistada ja vajadusel vanglas teatud piirkondades viibivad isikud üksteisest piisavas ulatuses eraldada. 15.
  53. Vangla saab taotlejale jalutuskäigu võimaldamisel vähendada viiruse leviku riski piirini, kus argumendid jalutuskäigu lubamiseks kaaluvad üles põhjendused selle keelamiseks. Kohtu hinnangul ei ole tõenäoline, et taotlejale jalutuskäigu lubamine põhjustab vanglas haiguse kontrollimatu või plahvatusliku levimise. Taotleja esialgse õiguskaitse vajadust tuleb pidada sedavõrd ülekaalukaks, et vanglale saab panna kohustuse võimaldada taotlejale jalutuskäike. 15.
  54. Kohtu hinnangul on taotleja eesmärgi saavutamiseks kõige kohasem

§ 251

lg 1 p-s 3 sätestatud abinõu ehk Tartu Vangla kohustamine võimaldada taotlejale jalutuskäike värskes õhus. Esialgse õiguskaitse korras haldusorganile kohustuse panemine on võimalik ka siis, kui kohustuse täitmisel tekib vastuolu õigusaktiga (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

  1. novembri
  2. a määrus asjas nr 5-17-40, p 11) ning eeltoodust tulenevalt saab kohus vanglale panna kohustuse lubada taotlejale jalutuskäike ka olukorras, kus selline kohustus läheb vastuollu kehtiva haldusaktiga. Piiranguid reguleeriva käskkirja kehtivuse osaline peatamine ei ole tõhus esialgse õiguskaitse abinõu, kuivõrd vangla väljastab uue haldusakti iga kahe nädala tagant ning kohus peaks iga uue käskkirja väljastamise järgselt esialgse õiguskaitse kohaldamist uuesti otsustama.
  3. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus taotleja esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ning kohustab Tartu Vanglat võimaldama alates
  4. aprillist 2020 taotlejale Vangs § 55 lg-s 2 ette nähtud jalutuskäike värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Tartu Vanglal on õigus kehtestada nõudeid COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse levikut piiravate abinõude kasutamiseks jalutuskäigu ajal. Ülejäänud osas jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
  5. Kohus selgitab

§ 249

lg 4 p-dest 1 ja 2 tulenevalt, et vaidemenetluse käigus tehtud esialgse õiguskaitse määrus kehtib kuni vaide esemeks olevas nõudes halduskohtule kaebuse esitamise tähtaja lõpuni, kui selle tähtaja jooksul kaebust ei esitata. Kui vaide esemeks olevas nõudes esitatakse tähtaegselt halduskohtule kaebus, siis kehtib esialgse õiguskaitse määrus kohtuotsuse jõustumiseni või kaebuse tagastamise või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise määruse jõustumiseni.

  1. Arvestades, et käesoleva määruse taotlejale kättetoimetamine võib vanglas kasutusele võetud kirjade kätteandmise korra tõttu viibida, siis tuleb Tartu Vanglal viivitamatult määruse resolutsiooni taotlejale tutvustada. Lisaks märgib kohus, et kaebajale saadab kohus määruse pärast vene keelse tõlke valmimist. Tagamaks, et kaebaja mõistab esialgse õiguskaitse ulatust
  2. aprilliks 2020, on kohtu hinnangul vajalik, et vangla tutvustaks määruse resolutsiooni ja tõlgiks selle vajadusel suuliselt taotluse esitajale enne esialgse õiguskaitse rakendumist
  3. aprillil
  4. (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.