← Eesti

3-20-647/12

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Janar Jäätma ja Oliver Kask Määruse tegemise aeg ja koht 19.06.2020, Tallinn Haldusasja number 3-20-647 Haldus

) § 16 lg 1 alusel õigus pöörduda advokatuuri aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks ning

§ 18

lg 1 võimaldab aukohtu otsust vaidlustada halduskohtus, eeldab kaebuse menetlemine, et vaidlustatud haldusakt või toiming rikub kaebaja subjektiivseid õigusi või piirab tema vabadusi. Advokatuur teostab järelevalvet advokatuuri liikmete kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuete täitmise üle. Aukohtul on otsuse tegemisel ulatuslik kaalutlusruum. Praegu vaatas aukohus kaebaja kaebuse läbi ning leidis, et advokaadi tegevuses ei esinenud distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Asjaolu, et aukohus jättis distsiplinaarsüüteo tunnused tuvastamata, ei riku huvitatud isiku subjektiivseid õigusi. Sellest ei tulene kaebajale ühtegi täiendavat õigust ega kohustust, niisamuti ei takista see tal oma õiguste ja kohustuste realiseerimist. Kaebuse saab tagastada ka HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel, sest aukohtumenetluses ei saa nõuda kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise hagi esitamine maakohtule ei eelda, et advokaadi suhtes oleks eelnevalt algatatud aukohtumenetlus. Kaebuse tagastamise tõttu puudub vajadus lahendada sellele lisatud taotlusi. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 2

(4)3-20-647
  1. XX palub 18.05.2020 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 21.04.2020 määrus. Kaebuse tagastamine ei olnud õige. Kaebaja ei avaldanud kaebuses soovi hüvitist suurendada. Kaebuses on osutatud kaitsjapoolsetele rikkumistele ning asjaolule, et kaitsja ei tegutsenud kaebaja juhiste järgi. Advokaadi kohustus arvestada kassatsioonkaebuse esitamisel kaebaja seisukohtadega tuleneb RÕS § 19 lg-st
  2. Aukohus vaatas kaebuse läbi kaebaja juuresolekuta, kuigi kaebaja oli esitanud taotluse istungi korraldamiseks. Kohtud jätsid arvestamata, et kaebaja ei soovinud enam, et YY teda kaitseks. Kaebaja palub tunnistada aukohtu otsus õigusvastaseks ja kohustada uuesti tema esitatud kaebust lahendama. Samuti palub ta end vabastada menetluskulude kandmisest, sest tal puudub raha, et menetluskulusid tasuda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Ringkonnakohus on seisukohal, et määruskaebuse saab HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse võtta. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Kuna vajadus menetlusabi taotluse esitamiseks puudub, tuleb taotlus määruskaebuselt tasutavast riigilõivust vabastamiseks jätta läbi vaatamata.
  4. Määruskaebus ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata. 9.

§ 16

lg 1 annab huvitatud isikule õiguse pöörduda aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks.

§ 18

lg-st 1 tuleneb huvitatud isikule ka õigus vaidlustada aukohtu otsus halduskohtus. Sätetest tulenevat õigust kohtusse pöörduda tuleb hinnata siiski koos HKMS § 44 lg-s 1 sätestatud kaebeõiguse üldregulatsiooniga. Kohtupraktika kohaselt saab huvitatud isiku kaebeõiguse aluseks olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine (viimati Tallinna Ringkonnakohtu 06.04.2020 määrus nr 3-20-490, p 8; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 26.04.2019 määrus nr 3-19-362, p 10 ja seal viidatud varasem praktika). Menetluslike õiguste rikkumine võib seisneda selles, et aukohus on jätnud menetluse algatamata nii, et ei ole üldse hinnanud huvitatud isiku väiteid; on asja sisuliselt lahendanud, kuid on jätnud osa huvitatud isiku väiteid käsitlemata; aukohus ei ole järginud otsuse tegemisel muid menetlusreegleid, nt kui otsuse on teinud ebaseaduslik koosseis, huvitatud isik on jäetud ära kuulamata vms (Tallinna Ringkonnakohtu 06.04.2020 määrus nr 3-20-490, p 8; 04.09.2019 määrus nr 3-191105, p 10). Kui isik on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse esitada

§ 16

lg-s 1 sätestatud taotlus ja aukohus on selle läbi vaadanud pädevus-, menetlus- ja vormireegleid järgides, on huvitatud isik kaebeõiguse realiseerinud. Isikul puudub subjektiivne õigus nõuda advokaadi karistamist. Aukohtul on kaalutlusõigus selle üle, kuidas rikkumisele reageerida, kas advokaati distsiplinaarkorras karistada või mitte ning tuvastada distsiplinaarsüüteo asjaolud. See tähendab, et kohus ei kontrolli aukohtu otsuse sisulist õiguspärasust, st kas advokaadi tegevuses esinesid distsiplinaarsüüteo tunnused või mitte ning kas aukohtu hinnang nendele asjaoludele on õige (Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2016 määrus nr 3-16-1148, p-d 8–9). Aukohtu kaalutlusotsuse vaidlustamiseks huvitatud isikul subjektiivne õigus puudub. Sisuliselt saab aukohtu kaalutlusotsust vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi otsus rikub, s.o advokaat, kelle tegevuse vastavust õigusaktidele on aukohus hinnanud (Tallinna Ringkonnakohtu 07.11.2014 määrus nr 3-13-1365, p 15). 10. Kaebaja heidab ette, et aukohus tegi advokaadi tegevuse kohta väära järelduse. Kaebaja arvates rikkus advokaat kaitseõigust, kui keeldus tema kirjutatud kassatsioonkaebuse vastuvõtmisest ja sellega tutvumisest ning esitas kassatsioonkaebuse tema heakskiiduta. Ta toob ka välja, et advokaat jättis esitamata tõendid sõrmuse maksumuse kohta, mis võis omakorda mõjutada talle kahju hüvitise määramist. 3

(4)3-20-647
  1. Arvestades kohtupraktikas väljendatud seisukohti, pidi halduskohus kontrollima, kas aukohus on järginud menetlusreegleid, sh vastanud kaebaja väidetele. Aukohtu otsusest nähtuvad põhjendused, miks aukohus leidis, et advokaadi tegevuses puuduvad distsiplinaarsüüteo tunnused. Seejuures hindas aukohus konkreetseid kaebaja väiteid, märkides, et advokaadil ei ole kohustust arvestada kassatsioonkaebuse koostamisel kõiki isiku seisukohti, kui ta ei pea neid asjakohasteks. Kaebaja huvid ei jäänud kaitseta. Isegi kui kaebaja ei soovinud, et YY teda esindaks, ei olnud advokaati vabastatud riigi õigusabi osutamisest, mistõttu oli tal kohustus kassatsioonkaebus esitada. Aukohus vastas ka kaebaja väitele seoses tõendite esitamata jätmisega sõrmuse maksumuse kohta, leides, et sõrmuse maksumus oli teada juba esimese astme kohtus. Taotluse rahuldamata jätmise aluseks ei olnud mitte suutmatus tõendada sõrmuse maksumust, vaid põhjusliku seose puudumine politseitöötaja tegevuse ja vara kaotsimineku vahel. Selliselt puudus vajadus sõrmuse maksumust täiendavalt kohtumenetluses tõendada. Aukohus on seega hinnanud kaebaja väiteid. Asjaolu, et kaebaja aukohtu seisukohtadega ei nõustu ja peab aukohtu hinnangut ekslikuks, ei anna talle kaebeõigust. Kuna riigi õigusabi osutava advokaadi vahetamisega seonduv lahendatakse kriminaalmenetluses, mitte aukohtumenetluses, ja kohtud kaitsjat ei vahetanud, juhindus aukohus õigesti eeldusest, et YY oli kaebaja kaitsja.
  2. Kaebaja heidab ette ka seda, et aukohus lahendas asja kirjalikus menetluses, kuigi ta oli kaebuses taotlenud istungi korraldamist.

§ 17

lg-s 3 sätestatakse, et aukohus võib lahendada asja kirjalikus menetluses, kui huvitatud isik ega advokaat ei ole taotlenud, et asi lahendataks suulises menetluses. See tähendab, et kui asjassepuutuv isik seda soovib, tuleb asi läbi vaadata suulises menetluses. Ringkonnakohus on seisukohal, et

§-s 17 sätestatud menetluslikke nõudeid, sh istungi pidamise nõuet, tuleb järgida siiski vaid juhul, kui aukohus on aukohtumenetluse juba algatanud. Istungi pidamise nõuet ei ole, kui aukohus jätab aukohtumenetluse algatamata. Nimelt ei tulene seadusest, et aukohtumenetlus algaks aukohtule huvitatud isiku poolt avalduse esitamisega.

§ 16lg-test 1–3 tuleneb, et menetluse algatamise otsustab aukohus.

Menetluse algatamine on kohustuslik vaid

§ 16lg-s 5 sätestatud juhul.

Praegu puudusid kohustuslikud alused aukohtumenetluse algatamiseks. Aukohtumenetluse algatamist või algatamise jätmist ei reguleeri ka advokatuuri kodukord (vt Tallinna Ringkonnakohtu 03.12.2014 määrus nr 3-14-52251, p 17). Istungi korraldamise nõue pärast menetluse algatamist, kui huvitatud isik või advokaat on seda taotlenud, on põhjendatav ka menetluse efektiivsuse põhimõttega. Arvestades, et istungi korraldamine on ressursimahukas (nt peavad aukohtu liikmed viibima istungil üheaegselt), tuleb esmalt veenduda kaebuse põhjendatuses. Mõistlik ei ole korraldada istungit põhjendamatu kaebuse läbivaatamiseks. Seega ei tulnud vaatamata kaebaja taotlusele lahendada asja suuliselt. Ühtlasi ei ole aukohus otsuse tegemisel kaebaja menetluslikke õigusi riivanud. 13. Arvestades eelnevat, jääb XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 21.04.2020 määrus muutmata. Kuna halduskohus ei ole käsitlenud kaebaja väidet istungi korraldamata jätmise kohta, täiendab ringkonnakohus halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele. (allkirjastatud digitaalselt) 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.