← Eesti

3-20-734/14

Obsah (4)§ 155§ 152§ 45§ 43

KOHTUMÄÄRUS Kohus Kohtunik Tartu Halduskohus Sirje Kaljumäe Kohtuasja number 3-20-734 Määruse tegemise aeg ja koht 10. juuni 2020, Tartu Kohtuasi Marek Sinimetsa kaebus Tartu Vangla 18. veebruari 2020

§ 155lg 5).

ASJAOLUD

  1. Tartu Vanglas kinni peetav isik Marek Sinimets esitas
  2. aprillil 2020 Tartu Halduskohtule hiljem täpsustatud kaebuse Tartu Vangla
  3. veebruari
  4. a käskkirja nr 62/148 tühistamiseks. Vaidlustatud käskkirjaga karistati kaebajat distsiplinaarkorras noomitusega Tartu Vangla kodukorra p 8.4.4 süülise rikkumise eest, kuna käskkirja kohaselt hoidis ta enda kambris rikutud turvakleebistega televiisorit.
  5. Kohus võttis kaebuse
  6. mai
  7. a määrusega menetlusse ja andis vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks.
  8. Tartu Vangla teatas kohtule
  9. mail 2020, et Tartu Vangla on M. Sinimetsa poolt vaidlustatud käskkirja tunnistanud
  10. mai
  11. a käskkirjaga nr 6-2/361 kehtetuks. Viidatud käskkirjast ilmneb, et vastustaja tunnistas vaidlustatud käskkirja kehtetuks distsiplinaarmenetluse normi rikkumise tõttu. Vastustaja leidis, et vaidlustatud käskkirja kehtetuks tunnistamisega on M. Sinimetsa kaebus ja selle nõue muutunud sisuliselt ainetuks ning halduskohtul on alus kaebuse menetlus halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 152 lg 1 p 4 alusel lõpetada. 3-20-734

  1. Kohus andis
  2. juuni
  3. a määrusega kaebajale tähtaja, et esitada seisukoht menetluse lõpetamise taotluse kohta ja menetluskulude taotlus koos kuludokumentidega. Kaebaja vastas kohtule
  4. juunil
  5. Kaebaja avalduses ei sisaldu küll sõnaselget taotlust menetluse jätkamiseks vaidlustatud käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks, kuid kaebaja märgib avalduses kokkuvõtvalt järgmist. Kaebaja toob välja, et vastustaja pole teda toetavalt reageerinud esitatud vaidele ega ettepanekule käskkiri tühistada. Kaebaja arvates on teda alusetult süüdistatud teos, mida ta pole toime pannud. Kaebaja arvates tuleks normide rikkuja siiski välja selgitada, kuna vangla on oma karistuspoliitikaga eeskujuks ning alusetutele süüdistustele peaks järgnema karistus süüdlasele, kes sellise olukorra tekitas. Kaebaja märgib ka, et juhtumist tulenevalt oli ta ka 1,5 kuud temast sõltumatutel asjaoludel ilma televiisorita.
  6. Kohus andis
  7. juuni
  8. a kohtumäärusega ka vastustajale tähtaja kaebaja seisukohtadele vastamiseks. Vastustaja esitas
  9. juunil 2020 vastuväite kaebaja seisukohale, märkides järgmist. Tartu Vangla hinnangul pole kaebaja väited aluseks käesoleva menetluse jätkamiseks. Halduskohtumenetluses pole võimalik taotleda süüdlase tuvastamist, seega pole sellesisuline taotlus lubatav. Vanglaametniku tegevuse eest, kui sellega on kaasnenud kinnipeetava õiguste rikkumine, vastutab avalikku võimu teostava asutusena vangla. Samuti pole õige kaebaja väide, et ta pidi temale määratud distsiplinaarkaristuse tõttu olema ilma telerita 1,5 kuud. Kaebaja televiisoril olnud turvakleebised olid siiski rikkumistunnustega ning need tuli ära vahetada igal juhul. Seega seos distsiplinaarkaristuse määramise ning telviisori kasutamise võimaluse puudumise vahel puudub. KOHTU SEISUKOHT 6.

§ 152

lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud.

§ 152

lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust nimetatud alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb.

§ 152

lg 2 kohaldamisel peavad olema täidetud mõlemad eeldused – kaebaja tahe menetluse jätkamiseks ning et see oleks ka kaebaja õiguste kaitseks vajalik. 7. Kohus selgitab, et

§ 45

lg 2 kohaselt võib tuvastamisnõude esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Kohtupraktika on küll erandina

§ 45

lg 2 ls-st 2 leidnud, et nn jätkutuvastamiskaebusele üleminekul

§ 152

lg 2 kohaldamise korral võib kaebaja õiguste kaitse vajadus tuleneda ka soovist tulevikus hüvitamiskaebus esitada (Tartu Ringkonnakohtu 14. novembri 2019. a määrus asjas nr 3-18-2249, p 9).

§ 152

lg 2 kohaselt kontrollib kohus üksnes, kas üleminek on vajalik kaebaja õiguste kaitseks.

  1. Kohtu hinnangul on kaebaja saavutanud vaidlustatud käskkirja kehtetuks tunnistamisega oma kohtusse pöördumise eesmärgi – enam ei eksisteeri kehtivat haldusakti, millega kaebajale oleks määratud distsiplinaarkaristus. Kuna kaebajale määrati vaidlustatud ja nüüdseks kehtetuks tunnistatud käskkirjaga karistuseks noomitus, ei tulene sellest käskkirjast enam kaebajale negatiivseid mõjutusi. Asjas pole ka ilmnenud, et kohaldatud noomitus oleks käskkirja kehtivuse ajal kaebajale mingeid negatiivseid tagajärgi jõudnud põhjustada (nt et seda oleks arvestatud mõne järgmise karistuse määramisel kehtiva distsiplinaarkaristusena või kajastatud kaebaja kohta antud iseloomustuses).
  2. Kaebaja leiab, et õigusvastase käskkirja andmises süüdi olev ametnik ei tohiks jääda karistuseta ja seetõttu tuleks normide rikkuja välja selgitada. Kohus selgitab, et kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda õigusvastaselt käitunud ametniku karistamist. Kaebaja õiguste kaitseks 2

(3)3-20-734 ja eesmärgi saavutamiseks kohane vahend on olnud vastustaja enda poolt käskkirja kehtetuks tunnistamine. Ametnike ja töötajate tööülesannete täitmise üle järelevalve teostamine on asutuse (Tartu Vangla) direktori pädevuses. Kui vangla vastava otsustuspädevusega ametnik (ametiisik, kellel on vanglaametniku ametisse nimetamise õigus) leiab, et käskkirja ebaõige andmine peaks kaasa tooma mõne ametniku karistamise, on tal pädevus distsiplinaarmenetluse alustamiseks ja läbiviimiseks (VangS § 148). Ka vaidlustatud käskkirja õigusvastasuse tuvastamine praeguses kohtumenetluses ei annaks kaebajale õigust sellist karistamist taotleda.
  1. Kaebaja väidab, et vanglaametnike tegevuse tõttu pidi ta 1,5 kuud olema ilma telerita (kaebajat karistati selle eest, et ta hoidis oma kambris rikutud turvakleebistega televiisorit). Kohus nõustub vastustajaga, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja ning televiisori kasutamise võimaluse puudumise vahel puudub otsene seos. Vastustaja vastuväitest ilmneb, et sõltumata kaebaja karistamise käskkirja kehtetuks tunnistamisest olid televiisori turvakleebised siiski rikkumistunnustega ning need tuli ära vahetada. Tartu Vangla kodukorra punkti 8.4.
  2. kohaselt kuuluvad elektriseadmed, mille turvakleebised on rikutud, äravõtmisele ja lattu paigutamisele. Juhul, kui kaebaja on seisukohal, et televiisori äravõtmisega on talle tekitatud kahju (nt on ta olnud ilma televiisorita põhjendamatult pikka aega), on võimalik esitada kahju hüvitamise nõue vanglale vastavalt vangistusseaduse § 11 lg-le 8 ning seejärel läbida vajadusel ka kohtumenetlus. Praegusel juhul ei ole kaebaja kahju hüvitamise nõude esitamise kavatsust kohtule väljendanud.
  3. Eelnevat arvestades ei pea kohus põhjendatuks menetluse jätkamist ja lõpetab kaebuse

§ 152lg 1 p 4 alusel.

Vastavalt

§ 43

lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas (sama nõudega samal alusel) halduskohtule uuesti kaebuse esitamine lubatud. Sellest tagajärjest on kohus kaebajat ka juba 1. juuni 2020. a määruses teavitanud. (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik 3

(3)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.