Obsah (9)

§ 70§ 371§ 75§ 150§ 663§ 659§ 654§ 79§ 171

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Viivi Tomson, Andra Pärsimägi Määruse tegemise aeg ja koht 10. juuni 2020, Tartu Tsiviilasja number 2-20-5949 Tsiviilasi AS Pl

) § 75 lg 1 kohaselt kontrollib avalduse saanud kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule.

§ 70

lg 4 kohaselt kohaldatakse

-s sätestatut kohtualluvuse määramisel Euroopa Liidu liikmesriikide kohtute vahel üksnes ulatuses, milles see ei ole reguleeritud nõukogu määrusega (EÜ) nr 1215/2012 (kohaldub alates

1. jaanuarist 2015) kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (edaspidi: määrus). Määruse nr 1215/2012 artikli 18 p 2 kohaselt võib teine lepingupool algatada menetluse tarbija vastu üksnes selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Hagiavalduses on võlgniku elukohaks märgitud XXXXXXXXXXX. Rahvastikuregistrist nähtub, et kostja elukoht oli
2. jaanuarist 2017 kuni
3. augustini 2017 XXXXXXXXXXX. Alates
4. jaanuarist 2019 on kostja elukoht registris Eesti. Eeltoodust järeldub, et võlgnik viibis Eesti Vabariigis ajutiselt. Võlgnikul on Läti Vabariigi kodakondsus ja kehtiv välisriigi (Läti) pass. Maksukohustuslaste registri andmetel ei ole võlgnik Eestis ametlikult töötanud. Politsei- ja Piirivalveameti andmekogus puudub informatsioon kostja võimaliku asukoha ja kontaktandmete kohta. Kuna võlgniku alaline elukoht on Läti Vabariigis, võib tarbija vastu menetluse algatada üksnes Läti Vabariigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Seega ei allu asi rahvusvahelise kohtualluvuse järgi Eesti kohtule.

§ 371

lg 1 p 2 kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele kohtule.

§ 75

lg 2 kohaselt kui asi sellele kohtule ei allu, saadab kohus avalduse kohtule, kellele avaldus allub, välja arvatud juhul, kui kohus leiab, et asi ei allu rahvusvahelise kohtualluvuse järgi Eesti kohtule. Kohus selgitas, et hagejal on võimalik võlgniku alalise elukoha kindlakstegemiseks esitada päring Läti elanike registrile aadressil http://www.pmlp.gov.lv/en/home/services/populationregister/. Lisaks märkis kohus, et võlgniku täpne elukoht, sh Läti Vabariigis, ei ole teada ning isegi juhul kui oleks võimalik toimetada kostjale hagimaterjalid kätte väljaandes Ametlikud Teadaanded, ei pruugi hageja kasuks tehtavat tagaseljaotsus olla Läti Vabariigis tunnustatav ega täidetav. Määruse nr 805/2004 artikli 14 lõikes 2 on sätestatud, et „käesoleva määruse kohaldamisel ei ole kättetoimetamine lõike 1 kohaselt lubatav, kui võlgniku aadress ei ole täpselt teada”. Seega ilmneb juba määruse nr 805/2004 sõnastusest, et kostja elukoha kindlakstegemise võimatuse korral tehtud tagaseljaotsust ei saa kinnitada Euroopa täitekorraldusena. Tagaseljaotsust, mis on tehtud kostja suhtes, kelle aadress ei ole teada, ei või kinnitada Euroopa täitekorraldusena määruse nr 805/2004 tähenduses (Euroopa Kohtu 15. märtsi 2012. a otsus kohtuasjas C-292/10 p 67). Kohus selgitas hagejale, et

§ 150

lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagastab kohus hagejale taotluse alusel menetluses tasutud riigilõivu. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas
2. mail 2020 määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist ja tsiviilasja menetluse jätkamist. Määruskaebuses esitatud põhjenduste kohaselt oli maakohtul kohustus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi: TsÜS) § 14 alusel teha kindlaks, kas kostja elas kohtumenetluse alustamise ajal alaliselt või peamiselt Eesti Vabariigis. Hageja on seisukohal, et kostja Läti Vabariigi kodakondsus ja kehtiv välisriigi pass ei tõenda, et kostja alaline elukoht on Läti Vabariigis. Hageja rõhutab, et olukorras, kus maakohus jõudis järeldusele, et kostja alaline elukoht ei asu Eesti Vabariigis, tulnuks kohtul Brüssel I art 62 p 2 alusel kohaldada Läti Vabariigi õigust, et selgitada välja, kas kostja alaline elukoht on Läti Vabariigis. Kohus on rikkunud Brüssel I art 62 p
3. Maakohus ei ole kaalunud TsÜS § 14 lg 2 kohaldamist. Viidatud sätte järgi võib isiku elukoht olla üheaegselt mitmes kohas. RRS § 40 lg 4 sätestab, et elukohateates esitatakse ühe elukoha aadress. Kui isik kasutab elamiseks mitut elukohta, esitab ta rahvastikuregistrisse kandmiseks omal valikul ühe tema poolt kasutatava elukoha aadressi. See tähendab, et tulenevalt TsÜS § 14 lg-st 2 ja RRS § 40 lg-st 4 ei ole välistatud, et isikul on lisaks rahvastikuregistrisse kantud elukohale ka teine elukoht. Maakohus ei ole kaalunud TsÜS § 79 lg 2 kohaldamist, mille järgi kui füüsilise isiku elukoht ei ole teada, võib tema vastu esitada hagi tema viimase teadaoleva elukoha järgi. Kostja viimane teadaolev elukoht on XXXXXXXXXXX, Eesti.
4. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning saatis selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu
2. mai 2020 määrus tuleb

657 lg 1 p 1 ja

§ 659alusel jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

7. Kuna maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks kooskõlas

§ 654lg-ga 6 ja §-ga 659 3 neid kõiki oma määruses korrata.

Ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks 8. Maakohus on jätnud hagi

§ 371

lg 1 p 2 alusel menetlusse võtmata põhjusel, et hagi ei allu Eesti kohtule, sest kostja alaline elukoht on tõenäoliselt Läti Vabariigis. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu järeldus selle kohta, et hagi ei allu Eesti kohtule, sh et kostja alaline elukoht võib käesoleval ajal olla Läbi Vabariigis, on õige. Maakohus on piisavalt teinud, et välja selgitada rahvusvahelise kohtualluvuse määramise aluseks olevaid asjaolusid.

1. Maakohus tugines menetlusse võtmisest keeldumisel rahvastikuregistri väljavõttele, mille järgi on kostja elukohaks märgitud alates
2. jaanuarist 2019 Eesti, kuid puudub täpne elukoha aadress. Samuti on kohus tuginenud sellele, et rahvastikuregistri andmetel on kostjal Läti Vabariigi kodakondsus ning kehtiv välisriigi (Läti) pass. Maksu- ja Tolliameti töötamise registri andmetel ei ole kostja Eestis ametlikult töötanud. Politsei- ja Piirivalveameti vastuse kohaselt puuduvad andmed kostja võimaliku elukoha aadressi ning kontaktandmete kohta. Krediidiasutustele saadetud päringu tulemusel ei ole kostja AS Coop Pank, AS SEB Pank, AS LHV Pank ja Swedbank AS klient. Maakohtu menetlustoimingu protokolli (tl 42) kohaselt on maakohus proovinud kostjaga telefoninumbril XXXXXXXXX ühendust saada, kuid number ei ole kasutusel. Maakohus on märkinud, et kostja nimel ei ole sõidukeid. Ringkonnakohus märgib lisaks, et rahvastikuregistri andmete kohaselt on kostjale väljastatud Siseministeeriumi poolt tähtajaline elamisluba kehtivusega kuni
3. jaanuar 2022 ning Politsei- ja Piirivalveameti poolt väljastatud isikutunnistus kehtivusega kuni
4. jaanuar
5. Viru Maakohtu
6. novembri
7. a otsusega on lahutatud kostja ja A.A. abielu (tsiviilasi nr XXXXXXXXXX). Kostja on nimetatud tsiviilasjas märkinud oma elukohaks XXXXXXXXXX ning e-posti aadressiks XXXXXXXXXX. Kohtudokumendid toimetati viidatud tsiviilasjas nimetatud e-posti aadressile ka kätte. Tsiviilasjas nr 2-18-129097 on kostjale edastatud kohtudokumendid aadressil XXXXXXXXXX, kuid kohtudokumendid on tagastatud märkega: elu- või asukoht teadmata. Maakohus on märkinud, et kostja ei oma
8. detsembri
9. a seisuga Soome rahvastikuregistri andmetel registreeritud aadressi Soomes ning e-posti aadressile XXXXXXXXXX on saadetud teavitus, kuid tulemuseta.
10. Ringkonnakohus leiab, et ülaltoodud asjaoludest saab järeldada, et kostja elukoht ei ole praegusel ajal Eestis, st kostja ei ela alaliselt või peamiselt Eestis (TsÜS § 14 lg 1) ning Eestis ei asu ka üks kostja mitmest elukohast TsÜS § 14 lg 2 tähenduses. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et kogutud andmete põhjal on põhjendatud teha järeldus, et kostja elab käesoleval ajal Lätis. 11.

§ 79

lg 1 järgi võib füüsilise isiku vastu hagi esitada tema elukoha järgi.

§ 79

lg 2 sätestab, et kui füüsilise isiku elukoht ei ole teada, võib tema vastu hagi esitada tema viimase teadaoleva elukoha järgi. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et Euroopa Kohus on

1. novembri
2. a otsuse C-327/10 (Okresní soud v Chebu (Tšehhi Vabariik) eelotsusetaotlus) Hypoteční banka a.s. versus Udo Mike Lindner p-des 39−45 kokkuvõtlikult leidnud, et kui kohus ei suuda kindlaks teha tarbijast kostja alalist elukohta hagi esitamise koha riigis ega 4 muus liikmesriigis selle liikmesriigi õigust kohaldades, võib kohtualluvuse kontrollimisel lähtuda ka tarbija viimasest teadaolevast alalisest elukohast. Brüsseli I määruse kohaldamisel ei tohiks tekkida olukord, mis takistaks hagejal kohtusse pöörduda põhjusel, et võimetus teha kindlaks kostja elukoht ei võimalda kindlaks määrata kohtualluvust. Seega on maakohus õigesti leidnud, et asi ei allu Eesti kohtule, ja põhjendatult jätnud hagi

§ 371lg 1 p 2 alusel menetlusse võtmata.

Maakohtu poolt kogutud teabe põhjal oli kostja viimane teadaolev elukoht Soomes. 12. Kuivõrd määruskaebus jääb rahuldamata, siis jäävad määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel määruskaebuse esitaja kanda.

Hüvitatavad menetluskulud asja materjalidest nähtuvalt puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks Viivi Tomson Andra Pärsimägi 5