) § 41.lg-test 1 ja 2 tulenevaid õigusi. Vangla leiab alati põhjuse, miks kinnipeetavaid väljasõidule mitte lubada.
Vangla on kaebaja taotluse kontekstis käsitlenud
lg-s 4 sätestatud tingimusi lühiajalisele väljasõidule lubamiseks ning argumenteerinud, miks tuleb kaebaja taotlus jätta rahuldamata. Kaebaja mittenõustumine vangla hinnanguga ei tähenda, et vangla käsitlus oleks ebaõige. Vangla ei ole kaalumisreeglite vastu eksinud. Vabaduskaotusega karistatud isikul puudub Eesti õiguse järgi põhjus eeldada, et tema karistuse täideviimise ajal võimaldatakse talle mingitel tingimustel igal juhul vanglast järelevalveta väljas viibimine. Kaebaja kannab alates 16.07.2013 (vastuses ekslikult märgitud 16.07.2019) talle kriminaalasjas nr 1-15-9308 mõistetud üheksa aasta pikkust vabaduskaotuslikku karistust erinevate raskete kuritegude eest, sh kuritegelikku ühendusse kuulumine ja raske narkokuritegu. Juba ainuüksi kaebaja kuriteo asjaolud on sellised, mis tõstatavad olulise kahtluse, kas kaebaja lühiajalisele väljasõidule lubamine on üldse võimalik. Lisaks süüdistatakse kaebajat kriminaalkorras kinnipidamiskohas (s.t Viru Vanglas) massilistes korratustes osalemises. Seega on kaebaja käitumismuster sarnane algse karistuse aluseks olnud asjaoludele (kuritegelik ühendus). Neid asjaolusid arvestades ei ole kaebaja isik, kelle puhul võiks eeldada, et ta on oma ebaõigest käitumisest aru saanud ning kellest tulenevad ja ühiskonnale suunatud ohud oleksid maandatud. Elektrooniline jälgimisseade ei välista mingil viisil võimalust suhelda näiteks kuritegeliku ühenduse liikmetega ja uute kuritegude toimepanemise kavandamist. Kaebaja käitumine näitab, et vabadust piirav karistus ei ole teda õiguskuulekale teele suunanud ning ta võib vanglast väljapoole saades panna uuesti toime süüteo. Kaebaja soov suhelda perega võib olla tema jaoks küll oluline, kuid see ei kaalu üle muid, sh õiguskorra kaitse argumente. Ühiskonnal on õigus eeldada, et riik reageerib kuriteo toimepanemisele resoluutselt, kohaldatav karistus on mõjus ning karistus on sellise iseloomuga, mis välistaks uue kuriteo toimepanemise. Vaidlustatud otsus vastab kõikidele sisu-, kaalutlus- ja vorminõuetele ning käskkirja on allkirjastanud pädev isik. 7. X.X. märkis 14.05.2020 kohtule esitatud täiendavas seisukohas järgmist. Kaebaja mõisteti süüteos, millele vangla tema taotluse rahuldamata jätmisel tugines, õigeks. Vangla viide kaebaja rasketele kuritegudele ei anna veel alust lühiajalisest väljasõidust keeldumiseks. Ka raskemaid kuritegusid toime pannud isikuid on näiteks vabastatud elektroonilise järelevalve alla tingimisi enne tähtaega. Kaebaja on kandnud ära pool karistusest, tal ei ole vanglas rikkumisi, ta töötas ning on läbinud erinevaid programme. Vangla ei osuta kaebajale aga mingit sotsiaalabi. KOHTU SEISUKOHT 8. Viru Vangla on jätnud 10.05.2019 vastusega nr 6-10/15118-3 rahuldamata kaebaja taotluse talle vanglast lühiajalise väljasõidu võimaldamiseks ajavahemikul 10.05.2019–13.05.2019. Vangla arvestas taotluse lahendamisel kaebaja toimepandud kuritegu, käitumist vangistuse kestel, taotletava väljasõidu eesmärki ning leidis kokkuvõtlikult, et kaebaja väljasõidule lubamisega kaasnev risk õiguskorrale on suurem kui sellest tulenev kasu. Kaebaja palub tunnistada see käskkiri õigusvastaseks. 9. Kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu võimaldamist reguleerib
. Sellest sättest tulenevalt saab kinnipeetavale lühiajalist väljasõitu võimaldada kahel alusel: erakorralise perekondliku sündmuse puhul (
lg 5) ning väljasõiduks koostatud vastava plaani alusel (
Väljasõit plaani alusel kujutab endast sisuliselt vangistuse täideviimisel kasutatavat kohtlemisabinõu, mille eesmärk on vabanemisjärgsete töö-, õppimis-, eluaseme- ja muude asjade korraldamine (vt L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. 3 3-19-1513 Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura, 2014, lk 99). See, et muudel juhtudel kui erakorralise perekondliku sündmuse puhul on lühiajalise väljasõidu peamiseks eesmärgiks kinnipeetava vabastamise ettevalmistamine, nähtub ka vabastamiseks tehtavaid ettevalmistusi reguleerivast
§-st 74. 10.
lg-s 1 sätestatu kohaselt võib vanglateenistuse ametnik anda kinnises vanglas karistust kandvale kinnipeetavale, kes on karistusest ära kandnud vähemalt ühe aasta, loa lühiajaliseks väljasõiduks kuni kahekümne üheks kalendripäevaks aastas. Lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel arvestab vanglateenistuse ametnik kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega (
Kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu võimaldamist reguleerib täiendavalt justiitsministri 30.11.2000 määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE), mille § 82 lg 1 kohaselt arvestatakse väljasõidutaotluse rahuldamist otsustades kinnipeetava toimepandud kuriteo laadi (p 1), kinnipeetava isiksuseomadusi või kriminogeenseid riske (p 2), kinnipeetava käitumist vanglas (p 3), väljasõiduplaani täitmist eelmiste väljasõitude ajal (p 4), individuaalse täitmiskava järgimist (p 5), väljasõidu eesmärki (p 6) ja väljasõidu eeldatavat mõju kinnipeetavale (p 7). VSkE § 83 järgi võib väljasõiduloa andmisest keelduda, kui kinnipeetav on taotluses või sellele lisatud dokumentides teadlikult esitanud valeandmeid (p 1); lähedalasuvatesse piirkondadesse samal ajal väljasõiduks on esitanud taotluse rohkem kui üks kinnipeetav ja on alust arvata, et kinnipeetavad hakkavad väljasõidu ajal omavahel suhtlema (p 2); kinnipeetava väljasõiduplaanis ei ole piisavalt kajastatud see, milliseid toiminguid ja mis eesmärgil peab kinnipeetav väljasõidu ajal tegema (p 3); kinnipeetavale kohaldatud distsiplinaarkaristus kehtib (p 31); muul põhjusel on alust arvata, et väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega (p 4).
Viimati nimetatud paragrahvis on peetud silmas ennekõike ootamatuid ja kordumatuid sündmusi, mille puhul oleks isikule kohaloleku mittevõimaldamine käsitatav tõsise sekkumisena tema perekonnaellu. Lisaks
lg-s 5 nimetatud lähedase isiku (abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapselapse, lapsendaja, lapsendatu, venna või õe) parandamatult raskele haigusele või surmale on selliseks erakorraliseks sündmuseks peetud näiteks ka lapse sündi (L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura, 2014, lk 101). Kuna kaebaja taotluses kirjeldatud asjaolude näol ei olnud tegemist erakorralise perekondliku sündmusega
E § 82 lg 1 p 6), kuid tegemist ei olnud erandliku olukorraga, mille puhul oleks väljasõidu eesmärk omandanud erinevate asjaolude omavahelisel kaalumisel suurema tähtsuse (vt nt Riigikohtu 30.01.2012 otsus nr 3-3-1-78-11, p-d 10-11). 13. Kaebaja väljasõidutaotluses kirjeldatud asjaolusid ning tegevusi ei saa kohtu hinnangul pidada sellisteks, mis oleksid pidanud praegusel juhul tingimata õigustama kaebajale
Esiteks ei ole need tegevused kaebajale vajalikud vabanemisjärgsete töö-, õppimis-, eluaseme- või muude asjade 4 3-19-1513 korraldamiseks. Teiseks, asjaolu, et kaebaja ei saa kodus viibimisega osaleda perekonnaprobleemide lahendamisel või teha seal sanitaartöid, kaasneb paratamatult talle määratud vangistusega. Tegemist on õiguspärase riivega kaebajale Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-st 26 tulenevale õigusele perekonna- ja eraelu puutumatusele (PS § 26 lg 2). Isegi kui kaebaja tütar keeldub kaebajaga suhtlemast telefoni teel või tulemast vanglasse pikaajalisele kokkusaamisele, on kaebajal võimalik tütrele kirjutada (
) või paluda tal tulla lühiajalisele kokkusaamisele (
). Samuti puuduvad kaebajal piirangud suhelda kokkusaamistel, telefoni või kirjavahetuse teel oma lapse emaga ning teda probleemide lahendamisel toetada. Seega on kaebajal võimalik osaleda taotluses kirjeldatud peresiseste probleemide lahendamisel ka ilma kodus järelevalveta viibimiseta. Kaebaja väidete osas seoses kodus sanitaartööde tegemise vajadusega nõustub kohus Viru Vangla 10.05.2019 vastuses toodud põhjendustega ega pea HKMS § 165 lg 2 alusel vajalikuks neid korrata. 14. Nagu kohus eespool viitas, võib vangla VSkE § 83 p 4 kohaselt keelduda kinnipeetavale väljasõiduloa andmisest, kui on alust arvata, et väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. Vastavalt
lg-le 1 on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Praegusel juhul ongi vastustaja asunud seisukohale, et kaebaja käitumismuster vangistuse kestel on olnud sarnane algse karistuse aluseks olnud asjaoludele (kuritegelikku ühendusse kuulumine) ning seetõttu ei ole võimalik pidada temast tulenevaid ja ühiskonnale suunatud ohte maandatuks. Kuigi vastustaja on selgitanud neid kaalutlusi kohtumenetluses lähemalt, kui ta tegi seda vaidlustatud haldusaktis, puudub kohtul alus arvata, et vastustaja ei oleks nendest kaalutlustest lähtunud juba haldusakti andmisel.
Tegemist on seega asjaoluga, mis iseloomustab kaebaja käitumist vanglas ning mida vanglal tuleb VSkE § 82 lg 1 p-st 3 lähtuvalt kinnipeetava väljasõidutaotluse lahendamisel arvestada. 16. Vangla on võtnud kaebaja taotluse lahendamisel asjakohaselt arvesse ka kaebaja toime pandud kuritegude laadi (
E § 82 lg 1 p 1; vt ka Tartu Ringkonnakohtu 08.03.2018 otsus nr 3-15-1688, p 15). Puudub vaidlus, et kaebajat on karistatud narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise, sh selle ebaseaduslikult üle riigipiiri toimetamise (KarS § 184 lg 2 p 1) ning kuritegelikku ühendusse kuulumise eest (KarS § 255 lg 1). Arvestades kaebaja käitumist nii väljaspool vanglat kui ka vanglas, ei saa pidada asjakohatuks vastustaja hinnangut, et kaebaja ei ole vangistuse jooksul oma ebaõigest käitumisest aru saanud ning tema puhul esineb endiselt uue süüteo toimepanemise või selle kavandamise oht. Sellist ohtu ei oleks võimalik vältida ka elektroonilise jälgimisseadme kasutamisel (
E § 82 lg 1 p 5). Siiski ei nähtu kohtule millestki, 5 3-19-1513 et nende asjaolude käsitlemine vaidlustatud otsuses oleks saanud tuua kaasa taotluse rahuldamise. Olukorras, kus raske tahtliku kuriteo eest karistust kandval kinnipeetaval puudub tegelikkuses vajadus lühiajaliseks väljasõiduks, kuid samas võib tema võimalikust õigusvastasest käitumisest tuleneda suur risk ühiskonnale ja õiguskorrale, oleks väljasõit ilmselgelt vastuolus vangistuse täideviimise eesmärgiga (Tartu Ringkonnakohtu 08.03.2018 otsus nr 3-15-1688, p 20). Seega, arvestades kaebaja 15.04.2019 taotluses kirjeldatud väljasõidu eesmärke ning vastustaja antud ohuhinnangut, puudub kohtul alus arvata, et vastustaja oleks jätnud arvesse võtmata selliseid asjas tähtsust omavaid asjaolusid, mis oleksid toonud kaasa taotluse rahuldamise ja oleks kõrvaldanud aluse arvamaks, et väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega (VSkE § 83 p 4).
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.