Obsah (9)

§ 120§ 203§ 215§ 4231§ 63§ 68§ 69§ 76§ 75

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 29. juuni 2020, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-19-8095 Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Aarne Sarjas Kohtukoosseis Vaid

§ 120

lg 1 järgi 6 kuu vangistusega,

§ 203

lg 1 järgi 10 kuu vangistusega ning

§ 215

lg 2 p 1 ja

§ 4231

järgi 7 kuu vangistusega.

§ 63

lg 2 ja § 64 lg 1 alusel suurendati mõistetud üksikkaristustest raskeimat ja mõisteti V. Marinitševi liitkaristuseks 1 aasta 4 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati kahtlustatavana kinnipidamise aeg 27.04.2019 – 29.04.2019, 12.05.2019 – 13.05.2019 ja 07.07.2019 – 08.07.2019, s.o 7 päeva, karistusaja hulka ja mõisteti V. Marinitševile ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 3 kuud 23 päeva vangistust.

§ 69

lg 7 ja § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu 27.06.2018 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 8 kuud 5 päeva vangistust võrra ja mõisteti V. Marinitševile kandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 11 kuud 28 päeva vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg alates 28.08.2019 karistusaja hulka ja arvestati V. Marinitševi karistuse kandmise aja algust alates tema kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates 28.08.

1. Karistuse kandmise aja lõpp 25.08.
3. Viru Maakohtu 21.05.2020 määrusega jäeti V. Marinitšev vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastamata. 2.
4. V. Marinitšev on ära kandnud kolmandiku mõistetud vangistusest ja on nõustunud alluma elektroonilisele valvele. V. Marinitševi avaldatud elukohale on võimalik kohaldada elektroonilise valve seadet, elukoha omanik on andnud nõusoleku V. Marinitševi sinna elama asumiseks elektroonilise valveseadme paigaldamisega. V. Marinitševil on elukoht vabanemisjärgselt olemas ning see vastab elektroonilise valveseadme rakendamise tingimustele. Nõusoleku soovitud elukohta elama asumiseks on andnud ka seal elavad täisealised isikud, kinnipeetava ema ja kasuisa. Formaalsed eeldused on täidetud tingimisi enne tähtaega vangistusest vabanemiseks. 2.
5. V. Marinitševi käitumises vangistuses on positiivset. V. Marinitšev on vangistuses viibides osalenud motivatsioonisüsteemis, kus hea käitumisega on välja teeninud preemiaid. Läbi on viidud eriliigilisi riskikäitumisest tulenevaid vestlusi ning osaletud on sotsiaalprogrammis. Läbimist ootab viha juhtimise programm. V. Marinitšev on kinnipidamise ajal täitnud erinevaid tööülesandeid. Süüdimõistetule on vabanemisel tagatud elukoht ja olemas on pereliikmed, määratud on tugiisik. Positiivne on seegi, et V. Marinitšev on avaldanud nõustumust erinevate meetmete rakendamiseks võimaliku vabanemise korral. Kinnipeetaval on kindlad eesmärgid – omandada põhi- ja kutseharidus, asuda tööle ja likvideerida rahalised nõuded. Maakohus märgib, et tegemist on asjaoludega, mis annavad kaaluka panuse V. Marinitševi ennetähtaegseks vabastamiseks. 2.3.

§ 76

lg 4 sätestab aga, et kõrvuti süüdlase käitumisega karistuse kandmise ajal ja tema võimalike elutingimuste arvestamisega, arvestab kohus ka kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, isiku varasemat elukäiku ja uue kuriteo toimepanemise riski vähendavas tegevuses osalemist. Neid asjaolusid arvesse võttes on maakohus seisukohal, et V. Marinitševi karistuse eesmärk pole täidetud ja see tingib tema ennetähtaegse vangistusest vabastamata jätmise. V. Marinitšev tunnistati Tartu Maakohtu 22.10.2019 kohtuotsusega süüdi eriliigiliste kuritegude toimepanemises ning tutvudes V. Marinitševi kriminaalasja materjalidega, järeldub sellest, et V. Marinitšev, olles täisealine isik, pani talle süüks arvatud kuriteo toime küllaldaselt pika ajavahemiku kestel. Kuriteod, mille eest V. Marinitševile mõisteti karistuseks vangistus on mh seotud vägivalla kasutamisega ja üldohtliku kuriteoga. Kohtuotsusest nähtuvalt on V. Marinitšev pidanud kohaseks tapmisega ähvardamist, aga samuti mootorsõiduki süstemaatilist juhtimist juhtimisõiguseta isikuna. Ka ei väärtusta V. Marinitšev võõrast vara, s.o kasutanud võõrast vallasasja omavoliliselt ajutiselt ja hävitanud võõra asja. Eeltoodust järeldub, et V. Marinitšev ei ole väärtustanud enda kõrval olevaid isikuid ja nende vara ning nende ootust turvatundele. 2 2.

1. V. Marinitševi on varasemalt kriminaalkorras karistatud, kus talle anti võimalus kanda karistust vabaduses, s.o üldkasuliku tööna. Üldkasuliku töö tegemise perioodil pani V. Marinitšev toime uued kuriteod ning kandmata karistuse osa pöörati täitmisele. V. Marinitšev on oma käitumisega korduvalt näidanud, et süüdimõistev kohtuotsus ei ole selliseks motivaatoriks, mis mõjutab tema edaspidist seaduskuulekat käitumist. V. Marinitševile on omane eriliigiliste süütegude toimepanemine. Iseloomustusest nähtuvalt on kuritegude toimepanemise soodustegureid erinevaid ja seda nii kaaslaste poolt mõjutatuna kui ka kinnipeetavast endast lähtuvana. Eeltoodust järeldub, et oht uute kuritegude toimepanemisele lähtub erinevate tegurite mõjust. 2.
2. V. Marinitševile on iseloomulik kuritegude toimepanemine joobeseisundis. Karistuse kandmise ajal ei ole V. Marinitšev alkoholi tarvitanud range järelevalve tõttu ja seetõttu on olnud võimalus elada alkoholivaba elu, kuid alkoholivaba elu on V. Marinitšev elanud vaid vangistuse kandmise ajal. Kui isikule on iseloomulik varasemalt alkoholi tarvitamine, alkoholi on ta tarvitanud lapseeast saati ja kui alkoholi tarbimine on kuritegude toimepanemise põhjuseks ning olles seejuures mõjutatav isik ning kes ei mõtle oma tegude tagajärgedele, siis prognoos seaduskuulekaks eluks vabaduse tingimustes on kasin. Isiku lubadused käituda edaspidi seadusekuulekalt, mitte tarvitada alkoholi ja osaleda alkoholi tarvitamise uuringus ning tegema vastavad analüüsid, ei ole piisaval määral veenvad. Seisukoha kujundamisel arvestas maakohus sellegagi, et iseloomustusest nähtuvalt võib V. Marinitševile olla omane alkoholi kuritarvitamise varjamine. Kuna V. Marinitšev andis nõusoleku alluda

§ 75

lg 2 p 10 alusel lisakohustusena alkoholi tarvitamise keelu täitmist kontrolliva elektroonilise seadme valvele, märgib maakohus, et praegu on Eestis kasutusel eelkõige lokaalsed jälgimisseadmed, mis võimaldavad vaid kindlaks teha, kas hooldusalune viibib kodus, s.o need fikseerivad inimese asukohta saabumise ja sealt lahkumise aja. Olemasolevate seadmetega ei ole aga võimalik kontrollida alkoholi ega narkootiliste ja psühhotroopsete ainete tarvitamise keelu täitmist. Eeltoodud põhjusel jääb esitatud taotlus isikust mittelähtuvatel asjaoludel tagajärjetuks. 2.

1. V. Marinitševil on vabanemise korral olemas kindlad eesmärgid, kuid iseloomustusest nähtub seegi, et tal puudub arusaam, kuidas oma eesmärke ellu viia. Saab teha vaid järelduse, et V. Marinitšev on alles lahtimõtestamise staadiumis, kuidas elada vabanemise korral seaduskuulekat elu. Lisaks on V. Marinitševil olemas küll elukoht, kuhu siirduda vabanemise korral ning ema toetab kodus elamist, kuid samas V. Marinitševil endal puudub soov elada oma perekonna juures, kuna on pikaajaline konfliktsituatsioon kasuisaga. Probleemiks peab V. Marinitšev sedagi, et endisesse elukohta naastes, on taas võimalik kokkupuude endiste sõpradega, kes on mõjutanud tema kuritegelikku aktiivsust. Seega, V. Marinitšev küll mõistab enda probleemi üht algallikat ja soov on vältida kontakte kriminaalkorras karistatud isikutega ning kolida teise piirkonda, kuid samas ta ei ole ette võtnud samme, mis annavad garantii, et endise elu juurde naasmist ei toimuks. Iseloomustusest nähtuvana on V. Marinitšev varasemaltki elanud ja töötanud eemal oma perekonna elukohajärgsest linnast, kuid nimetatu ei osutunud takistuseks uute kuritegude toimepanemisel. 2.
2. V. Marinitševil on vabanemise korral soov asuda tööle. Kahtlusteta töö tegemine tagab piisava ratsionaalse ajakasutuse ning on üheks faktoriks, mis võib tagada, et isikul jääb vähem vaba aega ja seega on ka väiksem võimalus toime panna uusi kuritegusid. Töökoha garantiid V. Marinitševil esitada ei ole. V. Marinitševi soov asuda täitma töökohustusi on abstraktne ja kindel teadmine töökohast puudub. Väide töökoha olemasolust Tartumaal on tõendamata. V. Marinitševi ema seisukoha järgi on kohane asuda tööle AS-i Barrus, kuid taaskord peab nentima, et konkreetse asutusega ühendust võetud ei ole ning seega puudub töökoha garantii võimaliku variandina elukoha läheduses. Varasemalt iseseisvalt omandatud tööoskused annavad võimaluse konkureerida tööturul. Siiski peab möönma, et V. Marinitševile on 3 iseloomulik töökohtade sage vahetamine ning töötamine ka mitteametlikult, mistõttu töökoha perspektiivile ei saa anda ülemäära suurt positiivset osakaalu. V. Marinitšev töötas ka enne karistuse kandmisele asumist, mistõttu järeldub, et töökoha garantii ei ole selliseks argumendiks, mis hoiab V. Marinitševi eemal uute kuritegude toimepanemisest. V. Marinitševil on võlakohustusi enam kui 22 000 euro väärtuses. Iseloomustuse kohaselt võlakohustuste likvideerimisega vabaduses olles V. Marinitšev tegelenud ei ole. Arvestades võlakohustuste suurust, varasemat kohustuste täitmise huvipuuduse olemasolu ning kindla töökoha garantii puudumist ning varavastaste süütegude toimepanemist, on edulootus seaduskuulekaks eluks kasin. 2.
3. V. Marinitševi on kriminaalkorras karistatud korduvalt. V. Marinitšev on varasemalt rikkunud kriminaalhoolduse ajal kehtivaid nõudeid, sh on katseajal toime pannud uue kuriteo. Kirjeldatud käitumismuster viitab ohuprognoosile, et vabanemise järgselt võib V. Marinitšev naasta seegi kord ebaseadusliku tegevuse juurde. Hinnates viidatud asjaolude pinnalt V. Marinitševi usaldusväärsust ja seda, kas V. Marinitšev positiivselt iseloomustavad ja tema vabastamist toetavad asjaolud kaaluvad üles tema varasema käitumise eksimused, leiab maakohus, et V. Marinitševi varasem kriminaalkorras karistatus ühes käitumisnõuete rikkumisega ning käitumisega/suhtumisega karistuse kandmise ajal ei võimalda teda elektroonilise valve alla tingimisi ennetähtaegse vabastamise regulatsiooni korras vabastada. Elektrooniline valve võimaldab küll jälgida, kas valvele allutatud isik viibib kindlal ajal valveseadme paigaldamise kohas, kuid ei võimalda jälgida millega isik tegeleb ja kellega suhtleb. V. Marinitševile ei ole omane kuritegude toimepanemine üksnes grupis. 2.
4. Seoses nõusolekuga alluda erinevate meetmete, sh sotsiaalprogrammis osalemise rakendamisele võimaliku vabanemise järgselt, märgib maakohus, et V. Marinitševil on olnud võimalus kinnipidamise ajal osaleda erinevates sotsiaalprogrammides. Osalemine sotsiaalprogrammis, ka aktiivse osavõtuna, ei kanna endas positiivset väärtust, kui isikul on omane n-ö põgeneda teatud olukordade ja vestluste eest, kui isik ei suuda taluda olukordi, kus vaja on küsida abi teiselt inimeselt. Erinevad laiahaardelised meetmed ei suuda tagada isiku seaduskuulekust, kui isik ei mõtle oma tegude tagajärgedele, puudub oskus oma viha kontrollida ja konfliktsituatsioone lahendada, siis esinevad alused jätta isik karistuse kandmiselt ennetähtaegselt vabastamata. 2.
5. V. Marinitšev on andnud nõusoleku kohaldada talle keeldu mitte omada ja tarvitada narkootilisi või psühhotroopseid aineid. V. Marinitševi kaitsja asus seisukohale, et kui kohus peab vajalikuks vastavat keeldu kohaldada, siis asjakohane nõustumus on olemas. Maakohus selgitab, et kui senise elu jooksul, ei ole narkoainete tarvitamine olnud isikule omaseks, siis puuduvad ratsionaalsed kaalutlused kohaldada keeldu, mis ei omanud kaalu kuritegude toimepanemisel. Igasugune isikule määratav kohustus peab baseeruma mingitel kindlatel põhjustel ja kohaldataval kohustusel peab olema oma eesmärk. Jääb mõistmatuks, millist eesmärki peaksid V. Marinitševi puhul täitma narkootiliste ning psühhotroopsete ainete omamise ja tarvitamise keeld. 2.
6. Tuleb nõustuda kaitsjaga, et V. Marinitšev, olles 20-aastane on vangistusseaduse mõttes noor kinnipeetav. Vaatamata oma noorele eale on V. Marinitševi kriminaalkorras karistatud kolmel korral. Seejuures on kohtuotsuste tegemise aluseks olevaid süütegusid rohkelt ja süüteod on ka eriliigilised. Iseloomustusest nähtuvana on arusaadav, et V. Marinitševi vangistus viiakse täide vangistusseaduses noore kinnipeetava kohta käivate sätete alusel. Nii on mh V. Marinitševile antud võimalus osaleda põhihariduse omandamises. Seni on V. Marinitšev leidnud, et haridust ta vanglas ei soovi omandada, kuna ei ole selleks suutlik mahajäämuse põhjusel. Siiski uuest õppeaastast on V. Marinitšev taas valmis asuma omandama põhiharidust. Ka on V. Marinitševile kohaldatud noortele ettenähtud motivatsioonipaketi preemiaid. Maakohus on seisukohal, et V. Marinitšev on ea poolest noor, kuid arengutasemelt täisealine. 4 Pelgalt iga ei ole karistuse kandmiselt vabastamise argumendiks ja vältimatu tagajärg vabastamise otsustamisel. Maakohus on seisukohal, et V. Marinitševi vabastamisprotsess peab olema järk-järguline, nt läbi avavangla süsteemi kohaldatavate soodustuste. Sellisel juhul on V. Marinitševil võimalus näidata, et riigi usaldus tema suhtes on õigustatud ning ta suudab kontrollida oma käitumist ning järgida ühiskonnas kehtestatud reegleid ning ta on võtnud vastutuse oma seaduskuuleka elu ees. 2.
7. Süüdimõistetul on üks kehtiv distsiplinaarkaristus. Distsiplinaarkaristus on määratud kinnipeetavale, kuna keelatud on kasutada teisele kinnipeetavale vangla poolt helistamiseks väljastatud kõnekaardi numbrit ja PIN koodi. V. Marinitševi käitumine vangistuses näitab, et ranged meetmed ei suutnud ohjata V. Marinitševi käitumist. V. Marinitševil esineb soovimatus alluda vanglas kehtivale õiguskorrale. V. Marinitšev on vangistuses viibimise kestel alles enda jaoks lahti mõtestamise staadiumis, kuidas liikuda suunas, et elada seaduskuulekat elu ning varasemalt toime pandud kuriteod ja mõistetud karistused ei ole avaldanud sellist mõju, et V. Marinitšev suudaks vabaduse tingimustes elada seaduskuulekat elu. Eeltoodud asjaolud annavad piisavalt suure ohukriteeriumi, mis välistavad V. Marinitšev tingimisi ennetähtaegse vabastamise. Seoses distsiplinaarsüüteo toimepanemisega viitas maakohus sellelegi, et süüdistuse järgi on V. Marinitševile omistatav võõra asja, s.o telefoni kasutamine. Kuna V. Marinitšev on viimatise süüdimõistva kohtuotsuse järgi karistatud võõra vallasasja korduvas omavolilises ajutises kasutamises, siis järeldub, et V. Marinitšev ei ole oma varasematest vigadest õppinud ning viljeleb jätkuvalt väljakujunenud käitumismustrit, minnes vastuollu kehtivate õigusnormidega. 2.
8. Vaatamata mitmetele V. Marinitševi vabanemist toetavatele asjaoludele ning et kantav vanglakaristus on esmakordne ja tegemist on noore inimesega, on toimiku pinnalt sedastatavad mitmed asjaolud, mis V. Marinitševi ennetähtaegse vabastamise põhjendatuse ja V. Marinitševi valmisoleku edaspidiseks õiguskuulekaks eluks kahtluse alla seavad. Isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. Olukorras, kus asjaolud nende kogumis hindamisel piisavat veenvust isiku edaspidises õiguskuulekuses ei tekita, pole võimalik isikut ka karistuse kandmiselt ennetähtaegselt vabastada. Määruskaebus
9. Viru Maakohtu 21.05.2020 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu V. Marinitševi kaitsja vandeadvokaadi abi Dmitri Koroljov, kes palub tühistada maakohtu määruse ning teha uus määrus, millega vabastada süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla. Jätta menetluskulud KrMS § 187 lg 1 ja § 181 lg 1 (alternatiivselt KrMS § 181 lg 3 esimese ja teise lause) alusel Eesti Vabariigi kanda. Maakohtu määruses esineb hulganisti diskretsioonivigu, mis põhjustab määruse õigusvastasuse (materiaalõiguse ehk

§ 76lg 4 ilmse rikkumise) ja tingib seega määruse tühistamise.

3.1. Süüdlase varasema elukäigu arvesse võtmisel

§ 76

lg 4 järgi kaalutlusõiguse teostamisel tuleb arvestada ka seda, et kuriteo asjaolude tähtsus aja jooksul väheneb ning seetõttu ei tohi kuriteo asjaoludel olla vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise menetluses suurt kaalu. Maakohus omistas süüks arvatud kuritegudele ja käitumisele enne vangistust ebaproportsionaalselt suurt kaalu, mistõttu on läinud vastuollu õiguse üldpõhimõtetega ning teinud kaalutlusvea. Ei ole õige järeldada, et vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamiseks peavad esinema erandlikud asjaolud. 3.

1. Süüdimõistetu arvates tuleb tingimisi ennetähtaegse vabanemise üle otsustamisel lähtuda eelkõige käitumisest vangistuse ajal. Vangla asub iseloomustuses seisukohale, et süüdlane on motiveeritud käituma seadusekuulekalt ning tema käitumine vanglas on hea. Maakohus ei ole 5 piisaval määral arvestanud süüdimõistetu nõusolekut osaleda uue kuriteo toimepanemise riski vähendavates programmides ja tegevustes käitumiskontrolli ajal ning seda, et kuigi V. Marinitševil on kolm kehtivat kriminaalkaristust, on tegemist esimese (ja viimase) vangistusega (tegemist on kohtuotsuste kogumiga). Esimene vangistus on just selleks määravaks motivaatoriks, mis mõjutab isikut õiguskuulekusele. Seega on maakohus jätnud olulise asjaolu tähelepanuta, millega rikkus diskretsioonikohustust. 3.
2. Süüdimõistetul alkoholisõltuvust diagnoositud ei ole. Süüdlane on alkoholi tarvitamisest loobunud ning ka vangla asub kinnipeetavale antud iseloomustuses seisukohale, et süüdlane mõistab alkoholi tarvitamise kahjulikkust ja on motiveeritud sellest loobuma. Süüdimõistetu on väljendanud valmisoleku ja andnud nõusoleku

§ 75

lg 2 p-des 2 ja 8 sätestatud abinõude kohaldamiseks ning tuginedes

§ 75

lg-le 4 ka andnud nõusoleku osaleda alkoholi tarvitamise uuringus, teha vereanalüüsid, esitades nende tulemused kriminaalhooldusametniku määratud tähtajaks. Maakohtu järeldused, et V. Marinitševi lubadused käituda edaspidi seadusekuulekalt, mitte tarvitada alkoholi ja osaleda alkoholi tarvitamise uuringus ning teha vastavad analüüsid, ei ole piisaval määral veenvad. Puudub alus asuda seisukohale, et süüdimõistetu annab lubadusi kergel käel ning olulist väärtust neil lubadustel ei ole. 3.

1. Süüdimõistetul on kindlad arusaamad eesmärkide ellu viimiseks: astub Võru Täiskasvanute Gümnaasiumi omandamaks põhihariduse, võtab ennast Eesti Töötukassas arvele või kohe pärast vabanemist leiab töökoha AS-is Barrus. Süüdimõistetu vajab abi vaid sissenõutavaks muutunud rahaliste kohustuste täitmise osas. Süüdlasel on võimalik (ja mõistlikult vajalik) pöörduda abi saamiseks tugiisiku poole või saada võlanõustamisteenust kas töötukassast, elukohajärgsest kriminaalhooldusest või kohaliku omavalitsuse asutusest. Eestis eraisikutel on vähemalt 234 085 aktiivset maksehäiret, mis kuuluvad 101 028 inimesele. Süüdimõistetu arvates ei tähenda see seda, et need inimesed ei tea (või on lahtimõtestamise staadiumis), kuidas oma elu seadusekuulekalt elada. Süüdimõistetu ei nõustu maakohtu järeldusega, et materiaalne toimetulek ühes karistamise aluseks olnud kuriteo asjaoludega annab negatiivse prognoosi tema vabastamisele. Tegemist on sobimatu kaalutlusega, mida tuleb käsitleda määruse tühistamise tingiva diskretsiooniveana. 3.
2. Süüdimõistetu hinnangul ei ole õige maakohtu järeldus, et süüdimõistetul endal puudub soov elada oma perekonna juures, kuna tal on pikaajaline konfliktolukord kasuisaga. Sellist teavet süüdimõistetu iseloomustus ei sisalda, mistõttu on lähtunud maakohus sobimatust kaalutlusest. Süüdimõistetu perekonnas on rahuldavad suhted, mida kinnitab iseloomustuses nii vangla kui süüdimõistetu pere (omavahelised suhted peres on küsitletute sõnul rahuldavad). Kasuisaga konfliktolukorra puudumist kinnitab muu hulgas see asjaolu, et kasuisa on täisealise perekonnaliikmena ja eluaseme omanikuna andnud nõusoleku süüdimõistetu perekonna juurde elama asumiseks ja elektroonilise valve seadme paigaldamiseks ja süüdimõistetu elamiseks pere juures. 3.
3. Süüdimõistetu on andnud nõusoleku

§ 75lg 2 p-s 7 sätestatu abinõu kohaldamiseks.

Maakohus ei ole põhjendanud, miks

§ 75

lg 2 p-s 7 sätestatud abinõu kohaldamisest ei piisa (ega anna see piisavalt garantiid) esile toodud riskide redutseerimiseks (ahenemiseks). 3.

1. Maakohus asus määruses seisukohale, et distsiplinaarkaristuse puudumine on ennetähtaegse vabanemise eeldus, millega määruskaebuses ei nõustuta. Distsiplinaarkaristuse puudumine ei ole vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise imperatiivne eeldus. Distsiplinaarkaristust, selle aluseks olevaid asjaolusid ning distsiplinaarteo eest määratud karistuse liiki ja määra tuleb hinnata kogumis teiste asjaoludega. Distsiplinaarkaristus iseenesest ei välista vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Maakohus lähtus diskretsiooniõiguse realiseerimisel sobimatutest kaalutlustest või alternatiivselt kuritarvitanud diskretsiooniõigust. 6 Samas, kuna süüdimõistetu ei ole kasutanud teisele kinnipeetavale kuuluvat vallasasja omavoliliselt, ei ole alust võrrelda distsiplinaarsüütegu süüdimõistetule varem ette heidetud võõra asja omavolilise kasutamisega, tehes sellest järelduse, et süüdimõistetu ei ole oma varasematest vigadest õppinud. Distsiplinaarkaristuse aluseks olev vanglasisene õigusnorm kaitseb teist hüve. 3.
2. Märkusena peetakse vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et käesoleval ajal ligikaudu 50 137 Eesti inimesel (ligikaudu 7,7% töövõimelisest elanikkonnast) puudub kindel teadmine töökohast ega ole töökoha garantiid. Töökoha garantiikiri ei ole tööandjale õiguslikult siduv ega tekita (mitterahalisi) võlakohustusi. Seega ei saa töökoha garantiikirjaga tõendada kindla töökoha olemasolu. Samas heidab maakohus süüdlasele ette varasemat mitteametlikku töötamist. Ka see etteheide on süüdimõistetu hinnangul asjakohatu, kuna töösuhte ametlik registreerimine on tööandja, mitte töötaja ehk süüdimõistetu kohustus. Vabanemisel võtab süüdimõistetu ennast Eesti Töötukassas arvele, astub täiskasvanute kooli ning püüab lõpetada (töö kõrvalt) kooli. Süüdlane on andnud nõusoleku allutada end

§ 75lg 2 p-s 4 sätestatud käitumiskontrolli abinõule.

Töökoha garantii puudumine ei tähenda, et isik paneb toime varavastaseid süütegusid. Süüdlase pere kuusissetulek moodustab üle 1 500,00 euro ning vajaduse korral on süüdimõistetul õigus taotleda ja saada toimetulekutoetust. Süüdimõistetu on seisukohal, et maakohtu järeldus, et materiaalne toimetulek, ühes karistamise aluseks olnud kuriteo asjaoludega annab negatiivse prognoosi tema vabastamisele, on ebaõige ning tingib määruse tühistamise. 3.

1. Süüdimõistetu on vangistuses olles asunud läbima viha juhtimise sotsiaalprogrammi. Määruskaebuse rahuldamise korral ja süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamisel saab sotsiaalprogramm määruskaebemenetluses tehtava määruse jõustumise ajaks edukalt läbitud.
2. Tartu Ringkonnakohtu 11.06.2020 määrusega võeti määruskaebus menetlusse ning anti aega esitada määruskaebuse kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 22.06.
3. Nimetatud tähtajaks esitas süüdimõistetu kaitsja kirja, milles märgib, et uue taasühiskonnastava tegevusena on V. Marinitšev teinud 18.06.2020 kodukülastuse. Tegemist on preemiaga, mille V. Marinitšev teenis eeskujuliku käitumise eest. V. Marinitševi peres on head toetavad suhted (muu hulgas V. Marinitševi ja tema kasuisa vahel). Ka kodukülastusel oli V. Marinitševi käitumine eeskujulik. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
4. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu määrus põhjalik ning selles on analüüsitud kooskõlas seaduse ja kohtupraktikaga ennetähtaegse vabastamise küsimuse nii formaalseid kui ka materiaalseid eeldusi. Määruskaebus ei anna alust võrreldes maakohtuga asuda teistsugusele seisukohale.
5. Määruskaebuses korratakse üle maakohtu poolt arvestatud asjaolud. Ka ringkonnakohus leiab, et materiaalsed eeldused süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks ei ole täidetud. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt ei materiaal- ega menetlusõiguse rikkumist. Samuti ei saa asuda seisukohale, et maakohus oleks vääralt kohaldanud kaalutlusõigust. Maakohtu määruse põhistustega mittenõustumine ei ole käsitletav ei materiaal- ega menetlusõiguse rikkumisena. Sisuliselt ei olda määruskaebuses läbivalt rahul maakohtu järeldustega süüdimõistetust tulenevate asjaolude hindamisel ning taotletakse järelduste ümberhindamist, mis ei ole kaalutlusviga. 7 Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab

§ 76

lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kuigi niisugune ulatuslik otsustusõigus on suuresti rajatud kohtu siseveendumusele, seab sellele piirid nõue, mille kohaselt peavad kohtulahendi põhjendused olema veenvad, ammendavad ja vastuoludeta. Järelikult on kõrgema astme kohus õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui

§ 76

lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (RKKKm asjas nr 3-1-1-12-17, p 16) Kaalutlusveaga on tegemist eeskätt siis, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire, ei ole kaalutlusõigust teostanud, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta. Otsustus selle üle, milline asjasse puutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamisel kaalukam, on kohtu kaalutlusõiguse tuum. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kõrgema astme kohus tugineda eeskätt juhul, kui see on toimunud meelevaldselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga. Ainus, mida maakohtule ette heita saaks, on lause määruses „Distsiplinaarkaristuse puudumine on ennetähtaegse vabanemise eeldus.“ Vaatamata mittesobivale lausele, on õige kaitsja seisukoht, et distsiplinaarkaristuse olemasolu otsesõnu ei välista isiku vabastamist. Seetõttu ei ole maakohus jätnud ka süüdimõistetut vabastamata, vaid on analüüsinud distsiplinaarkaristust süüdimõistetu isikust lähtuvalt, sh arvestades muid seadusest tulenevaid asjaolusid. Kaitsja üritab õigustada määratud distsiplinaarkaristust, kuid ringkonnakohtu hinnangul on see asjakohatu, sest see ei ole käesolevas menetluses võimalik. Kui süüdimõistetu ei nõustunud talle määratud distsiplinaarkaristusega, oleks see tulnud tal vaidlustada seaduses sätestatud korras. Samuti ei leia ringkonnakohus lisaks maakohtu määruses toodud põhistustele, et distsiplinaarkaristuse olemasolu tuleks vähetähtsustada. Tuleb arvestada, et kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi (mis ei ole küll karistusseadustik, aga täitmiseks sisuliselt alati kohustuslik) on vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus prognoos, et isik käitub edaspidi õiguskuulekalt.

§ 76

lg 4 kohaselt on kõnealuse prognoosi aluseks hinnang sellele, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. (RKKKm asjas nr 1-0914104, p 21) Isikule määratud distsiplinaarkaristus just näitab seda, kuidas süüdimõistetu on ennast vangistuse jooksul üleval pidanud. Arvestades, et vabaduses on mõjutegureid ja n-ö ahvatlusi oluliselt rohkem kui vangistuses, millega tuleb arvestada ning süüdimõistetu on toime pannud väga eriliigilisi süütegusid, on seda kõrgem oht, et vabaduses süüdimõistetu paneb toime uue kuriteo. 7. Süüdimõistetu ei ole nii pikalt vangistust kandnud, et saaks asuda seisukohale nagu tema kuriteo asjaolud oleks oluliselt ajas vähenenud. Kuriteo toimepanemise asjaolud on ühed asjaolud, mida tulenevalt

§ 76

lg-st 4 tuleb arvestada süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise küsimuse arutamisel. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu määrusega tutvudes, et maakohus oleks ühelegi asjaolule omistanud ebaproportsionaalselt suurt kaalu. Kaitsja selline seisukoht on kantud üksnes kaitsetaktikast süüdimõistetu ennetähtaegseks vabastamiseks. Samuti on oluline rõhutada, et

§ 76lg 4 asjaolusid tuleb arvestada kogumis ja just sellest maakohus ka lähtunud on.

Ei ole võimalik maakohtu määrusest tuvastada, et maakohus oleks arvestanud ennetähtaegse vabastamise küsimuse lahendamiseks erandlikke asjaolusid. 8 Lisaks vangla subjektiivne arvamus ei ole kohtule siduv, vaid arvestada tuleb faktilisi asjaolusid. Asjaoluga, et süüdimõistetu käitumine vangistuses on hea, ei saa nõustuda juba ainuüksi sellepärast, et isikut on distsiplinaarkorras karistatud. Tutvudes maakohtu määruses tooduga ei ole võimalik asuda seisukohale, et maakohus ei analüüsinud, et süüdimõistetu on andnud nõusoleku osaleda uue kuriteo toimepanemise riski vähendavates programmides ja tegevustes käitumiskontrolli ajal. Maakohus on leidnud, et see ei oma olulist kaalu uue kuriteo riskide maandamisel. Kaitsja toob välja, et süüdimõistetu osaleb käesoleval ajal sotsiaalprogrammis Viha juhtimine. Ringkonnakohus leiab, et see on positiivne, kuid teada ei ole, kuidas osalemine edeneb ega ka käesolevalt selle mõju süüdimõistetule. Määruskaebuses rõhutatakse, et tegemist on süüdimõistetu esimese vangistusega ning et tegemist on noore süüdimõistetuga. Ringkonnakohus peab sellele vajalikuks vastata, et kuigi see on esimene vangistus, ei ole suutnud süüdimõistetu oma käitumist viia kooskõlla vanglas kehtiva korraga ning kuigi tegemist on noore süüdimõistetuga, on tema rikkumiste register märkimisväärne, koosnedes väga erinevatest süütegudest. Ka alkoholiga seotud probleemi on maakohus põhjalikult käsitlenud ning alkoholiga seotud probleemi ei saa vähetähtsustada üksnes seetõttu, et kaitsja väite kohaselt ei ole süüdimõistetul diagnoositud alkoholisõltuvust. Vangistuses olles on lihtne väita, et isik on loobunud alkoholist, kuna alkoholi kättesaadavus on sisuliselt välistatud. Süüdimõistetu nõusolek on

§ 75

lg 2 puhul vajalik üksnes ravile allumise (p 5), elektroonilise valve puhul (p 9) ning alkoholi tarvitamise keeldu kontrolliva elektroonilise valve seadme puhul (p 10), mille kohaldamise võimatust on maakohus käsitlenud. Muul juhul süüdimõistetu nõusolek vajalik ega määrav ei ole. Seega ei vääri ületähtsustamist süüdimõistetu nõusolek alkoholi tarvitamise keeluks või mõneks teiseks kohustuseks. Maakohus on põhjalikult käsitlenud, miks ei ole põhjendatud süüdimõistetu väiteid usaldada ning määruskaebus ei anna alust ringkonnakohtule teistsugusele seisukohale asumiseks ning süüdimõistetu usaldamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole garanteeritud töökoha puudumisel ja võlgade esinemisel süüdimõistetu puhul õigustuseks asjaolu, et lisadena esitatud artiklite puhul on „kõigil nii“. Ringkonnakohus märgib siinkohal, et mitmed süüdimõistetud tegelevad vangistuses oma võlgnevuste tasumisega ning omavad garanteeritud töökohti. Süüdimõistetu on väidetavalt nõus ennast kohe töötuna arvele võtma. Kuni käesoleva vangistuseni süüdimõistetu sellist vajalikkust ette näinud ei ole. Arvestades maakohtu käsitlust süüdimõistetu varasema elukäigu osas seoses töötamisega ning vangla iseloomustuses toodut, siis leiab ka ringkonnakohus, süüdimõistetu käitumine on heitlik ning vaatamata sellele, et ta käis tööl, ei tasunud ta oma võlgnevusi. Kaitsja loob määruskaebusega sisuliselt olukorra, kust ta väidab, et isikule ei ole mõtet ka ennast töötuna arvele võtta arvestades käesoleval ajal esinevat töötute arvu. Lisaks ei ole adekvaatne hinnata süüdimõistetu võlgnevusi üldiselt maksehäireid omavate isikutega, sest süüdimõistetu puhul tuleb arvestada, et tema on selleks toime pannud kuritegusid. Vangla iseloomustusest tuleneb, et kinnipeetav oli vanglas suunatud

1. klassi, kuid kinnipeetava sõnul ta ei suuda koolis õppida, kuna ta oli õppimises palju maha jäänud. Kinnipeetav soovib vanglas
2. klassis õppimist uuel õppeaastal alustada, kuid vabaduses soovib esimesel võimalusel tööle asuda. Vabaduses olles õppimisega ei tegelenud, seega ta ei ole hariduse omandamises motiveeritud. Nüüd määruskaebuses on asutud seisukohale, et süüdimõistetu siiski soovib õppima asuda. Ringkonnakohtu hinnangul on süüdimõistetu seisukohad heitlikult, kuid on positiivne, et vangistuse edasi kandes süüdimõistetu asub siiski ka haridust omandama. Määruskaebuses ei olla rahul, et maakohus on välja toonud, et süüdimõistetul puudub soov elada pere juures, kuna on pikaajaline konfliktolukord kasuisaga ning see ei nähtu vangla iseloomustusest. Ringkonnakohus sellega ei nõustu, vaid vangla iseloomustusest suhteid ja elustiili käsitlevast osast tuleneb, et kinnipeetav tunnistas, et tal oli probleeme/konflikte 9 kasuisaga, kasuisa ei võtnud teda omaks ning tekkinud probleemide tõttu hakkas tarvitama alkoholi. Ka tuleneb kriminaalhooldusametniku läbi viidud vestluse tagasisidest, et kinnipeetav süüdistab end suhte purunemises ning kasuisaga vesteldes tunneb ülekohut ja ebaõiglust, kuid tänaseks ei pea enam niivõrd oluliseks sellele vastu seista, vaid pigem eemaldub. Seega maakohtu poolt tõstatud probleem esineb. Lisaks perekond oli süüdimõistetul olemas ka enne vangistust, kuid ei nähtu, et see oleks motiveerinud teda õiguskuulekalt käituma. Määruskaebus jääb edutuks.
3. Kaitsja on esitanud kaitsjatasutaotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks, milles taotletakse tasu kokku 175,14 eurot, sh käibemaks 29,19 eurot. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu määrusega tutvumiseks ja konsultatsiooniks riigi õigusabi saajaga Viru Vanglas 30 minutit, määruskaebuse koostamisele ja esitamisele 120 minutit ning sõidule kulunud ajale Narva-Jõhvi arestikamber ja Viru Vangla-Narva 48 km. Samuti taotleb kaitsja sõidukulusid Narva-Jõhvi arestimaja ja Viru Vangla-Narva 96 km ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et tasutaotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele üksnes osaliselt. Ringkonnakohtul ei ole etteheiteid maakohtu määrusega tutvumisele ja konsultatsioonile kaitsealusega kulunud ajale 30 minutit. Küll leiab ringkonnakohus, et määruskaebuse koostamise ja esitamise eest ei ole põhjendatud rahuldada taotlust arvestades määruskaebuse mahtu, selles maakohtu määruse seisukohtade ülekordamist ning argumentide asjakohasust 120 minuti ulatuses ning kohtukolleegium loeb taotluse selles osas põhjendatuks 90 minuti ulatuses. Kohtule jääb mõneti arusaamatuks, miks kaitsja on kulutanud aega Jõhvi arestimajja sõitmiseks, kui süüdimõistetu asub Viru Vanglas ning kohtul puuduvad andmed, et süüdimõistetu oleks vahepealsel ajal viibinud Jõhvi arestimajas. Küll jagab kaitsja sõidule kulutatud aja 4-ga, millest kohus järeldab, et kaitsja osutas teenust ühe sõidu tulemusena 4-le isikule. Narvast Viru Vanglasse on maad 44,5 km või 47,6 km sõltuvalt sellest, milline tee valida ning milline oli täpne sõidu alguspunkt. Seega on ligikaudu põhjendatud sõidule kulutatud aja hüvitamine 48 km eest, milline arvutuskäik, arvestades 4ga jagamist, on põhjendatud. Samale seisukohale asub ringkonnakohus ka sõidukulude osas. Seega kokku on tasutaotlus põhjendatud summas 142,74 eurot, sh käibemaks 23,79 eurot. Kaitsja taotleb menetluskulude jätmist KrMS § 187 lg 1 ja § 181 lg 1 või alternatiivselt KrMS § 181 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu määruse muutmata, siis KrMS § 187 lg 1 kohaldamine ei ole põhjendatud, samuti on asjakohatu KrMS §-le 181 viitamine. Määruskaebemenetluses reguleerib menetluskulude hüvitamist KrMS §
4. KrMS § 187 lg 2 alusel, kuna määruskaebust ei rahuldata, tuleb kaitsjatasu summas 142,74 eurot hüvitada süüdimõistetul.
5. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg-st 1 tuleb jätta Viru Maakohtu
6. mai 2020 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Maarika Kuusk Aarne Sarjas 10