Obsah (9)

§ 3§ 657§ 654§ 436§ 438§ 442§ 2§ 162§ 163

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 19.06.2020, Tallinn Tsiviilasj

) § 162 lõikele 4, leides, et antud olukorras, kus kohus ei saanud jätta hagi läbi vaatamata ja pidi hagi rahuldama olukorras, kus sisuliselt hageja enda eesmärki ei saavuta, oleks kostjalt menetluskulude väljamõistmine äärmiselt ebaõiglane. Hagejal tulnuks arvestada, kas sellise hagiga ning sellise lepingu sõnastusega on hagejal üldse võimalik midagi saavutada. Kostja vastuväidete kohaselt oleks kostja võimaldanud hagejal töid teostada kokkulepitud kasutusõiguse raames. Eeltoodust tulenevalt ei määranud kohus ka menetluskulusid kindlaks. Apellatsioonkaebus

1. 08.11.2019 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
2. Kaebuse põhjenduste kohaselt rahuldas kohus ebaselge nõudega hagi, mida ei ole võimalik sundtäita. Kohus kvalifitseeris hageja nõude kui abstraktse lepingu täitmise nõude ja selliselt põhjendas rahuldamist. See tähendab, et otsuse resolutsioon kohustab kostjat täitma lepingut, millest aga ei ole kostja kunagi keeldunud. Seega on hagi eesmärgipäratu ning tulnuks jätta läbi vaatamata. Maakohus rahuldas hagi olukorras, kus hageja õiguste rikkumine puudub, mis on vastuolus

§ 3lõikega 1.

1. Kohus viitas, et hagi resolutsioon on küll ebaselge, kuid koosmõjus põhjendustega tuleb hagi nõudest aru saada selliselt, et hageja taotleb kostja kohustamist lepingu täitmiseks. Kostja leiab, et kui täiendada ja konkretiseerida hageja nõuet hageja põhjendustega, 8 tulnuks maakohtul jätta hagi rahuldamata. Nimelt tuleks sellisel juhul lugeda tuvastatuks, et hageja soovib lepingu täitmist kostjalt viisil, et kostja lubaks kaablite läbiviigu teostamist Üksnurme tee suunalt ning läbi kostjal kinnistu osa, millele ei ole seatud isiklikku kasutusõigust hageja kasuks. Maakohus tuvastas, et hagejal ei ole õigust Üksnurme tee suunalt kaablite läbiviigu teostamiseks läbi kostja kinnistu osa, millele ei ole seatud isiklikku kasutusõigust.
2. Eelnevast tulenevalt on maakohtu otsuse resolutsioon ja põhjendused otseses vastuolus, kuivõrd ühelt poolt kohustab otsus justkui kostjat võimaldama hagejale piiramatu tegevuse kaablite läbiviigu teostamiseks, teisalt aga selgitab kohus, et taotletud suunal ja viisil ei ole hagejal õigust läbiviiku teostada. Seega tulnuks hagi jätta läbi vaatamata või rahuldamata. Vastustaja seisukoht
3. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
4. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 09.10.2019 otsuse resolutsiooni punkti 2 tuleb lahendi selguse ja täidetavuse huvides täpsustada osas, milles maakohus jättis viitamata isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu lisaks oleval plaanil märgitud elektrivõrgu kaitsevööndi ulatusele vastavalt lepingu punktile 4.1.

§ 657

lõike 1 punkti 21 alusel tuleb osaliselt muuta (täpsustamise teel) lahendi põhjendusi õigusliku kvalifikatsiooni osas. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata.

§ 654

lõike 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, kuivõrd ringkonnakohus nõustub kaebusega osas, milles leitakse, et maakohtu otsuse resolutsioon on ebaselge ja otsus ei ole sellisel kujul sundtäidetav. Ringkonnakohus jaotab apellatsioonimenetluse kulud.

1. Hagiavaldusest nähtuvalt esitas hageja kohtule lepingu täitmiseks kohustamise nõude – võimaldada hagejale juurdepääs kostja kinnistul asuvale alajaamale uute elektrikaablite sisseviigu tööde teostamiseks. Nõude alusena tugines hageja Eesti Energia AS-i (kes on andnud lepingust tulenevad õigused ja kohustused üle hagejale) ja CC (s.o kostja kinnistu eelmise omaniku) vahel sõlmitud 11.04.2002 isikliku kasutusõiguse seadmise lepingule. Maakohus lahendas asja üksnes kui võlaõigusliku lepingu täitmise nõude tuginedes VÕS § 76 lõikele
2. 36.

§ 436

lõike 7 järgi ei ole kohus seotud poolte õigusliku kvalifikatsiooniga nendevahelise suhte kohta ning

§ 438

lõikest 1 tulenevalt peab kohus ise otsustama, millist õigusakti vaidluse lahendamisel kohaldada. Ringkonnakohus peab vajalikuks muuta maakohtu lahendi õiguslikku kvalifikatsiooni, kuivõrd kolleegiumi hinnangul ei saa praegusel juhul olla tegemist võlaõigusliku lepingu täitmise vaidlusega, vaid asjaõigusliku vaidlusega isikliku kasutusõiguse sisu üle (asjaõigusseaduse (AÕS) §-d 225–228). Puuduvad tõendid, et 11.02.2002 võlaõiguslik tehing oleks muutunud kostjale kohustuslikuks. AÕS § 225 lõikest 1 tuleneb, et isiklik kasutusõigus koormab kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja suhtes teatud õigust, mis sisult vastab mõnele reaalservituudile. Poolte õiguseellaste vahel sõlmitud 11.04.2002 tehingu alusel kanti nimetatud asjaõigus sisse kinnistusraamatusse, sisu osas viitega lepingudokumendi punktile 4.1 (t lk 12). Läbi kinnistusraamatu kande muutus kokkulepe 9 kinnistusraamatusse kantud osas kohustuslikuks kinnistu omaniku õigusjärglasele. Maakohus tuvastas esitatud tõendite kogumi alusel ka Eesti Energia AS-i ja hageja eriõigusjärgluse. Seega on asjas tuvastatud, et hageja kasuks on kostja kinnisasjale seatud reaalkoormatisena isiklik kasutusõigus. Asjaõiguslepingu alusel on tehtud kinnistusraamatusse ka vastavasisuline kanne. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et hageja nõude aluseks saab olla AÕS § 225 lõige 1 koosmõjus VÕS § 108 lõikega

1. Seega tuleb vastavas osas muuta maakohtu lahendi põhjendust.
2. Sõltumata eeltoodust nõustub kolleegium maakohtu otsuse lõppjäreldusega, et hagi kuulub rahuldamisele. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja soovib kaablite sisseviiguks teostada kaevetöid alajaama kirdepoolse ehk Üksnurme tee poolse seina äärest (nähtub mh kostja 04.03.2019 vastusele lisatud dokumendist „Elektrilevi esitatud projektile kantud servituudi ala (sinine)“). Samuti piiritles maakohus õigesti, et vaidluse põhisisu seisneb selles, kas hageja soovib tegelikult teostada kaablite paigaldamise töid 11.04.2002 lepinguga määratletud isikliku kasutusõiguse väliselt või mitte. 11.04.2002 tehingu tõlgendamiseks kohaldas maakohus õigesti VÕS §
3. Isikliku kasutusõiguse sisu osas kinnistusraamatus viidatud lepingu punkt 4.1 sätestab: „Käesoleva lepinguga seab omanik kasutaja kasuks kinnistule, kinnistusraamatu esimesele vabale järjekohale, tasuta ja tähtajatu isikliku kasutusõiguse alajaamale ja elektrikaablitele, mis on tähistatud käesolevale lepingule lisatud plaanil punasega, Elektrivõrgu Kaitsevööndi ulatuses Elektrivõrgu Majandamiseks.“ Lepingu sõlminud isikute tegeliku tahte tuvastamisel (VÕS § 29 lõige 1) võttis kohus aluseks sama lepingu punkti 4.2, mille kohaselt „Kasutusõiguse objektiks on käesoleva lepingu lahutamatuks lisaks oleval plaanil punasega märgitud Elektrivõrgu Kaitsevöönd, ja mida kasutajal on õigus kasutada Elektrivõrgu Majandamiseks ja Elektrivõrgu Kaitsevööndiga seotud õigused ja kohustused, sealhulgas õigus paigaldada Elektrivõrgu kaitsevööndisse Elektrivõrgu rajatisi (iseäranis Elektriliinid) ja neid edaspidi kasutada, (edaspidi kasutusõiguse ese).“ Maakohus tuvastas, et lepingu punktides 4.1 ja 4.2 viidatud mõiste „elektrivõrgu kaitsevöönd“ all pidasid lepinguosalised silmas lepingu lahutamatuks lisaks oleval plaanil punasega märgitud ruutu (vt ka kostja 07.06.2019 vastuse lisa 1). Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ega pea neid vajalikuks

§ 654lõikest 6 lähtudes korrata.

38. Seega leidis kohus õigesti, et hagejal ei ole võimalik kaablite sisseviiguks teostada kaevetöid alajaama kirdepoolse ehk Üksnurme tee poolse seina äärest sellises ulatuses nagu hageja soovib, kuna olukorras, kus hageja ja kostja esitatud plaanidel sinisega märgitud ristkülik tähistab alajaama tegelikku asukohta, jääks kirdepoolne nurk lepinguga kokku lepitud elektrivõrgu kaitsevööndist välja. Samas ei nähtu kohtu tõlgendus elektrivõrgu kaitsevööndi ulatusele ehk sellele, millises ulatuses on hagejal õigus kostjale kuuluval kinnistul alajaamaga seonduvaid töid teostada, otsuse resolutsioonist. Ringkonnakohus nõustub siinkohal apellandiga, et otsus on seetõttu ebaselge, mis võib tekitada probleeme otsuse (sund)täitmisel.

§ 442

lõikest 5 tulenevalt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused; resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Kuivõrd menetlusökonoomia põhimõttest (

§ 2

) tulenevalt on kohtu kohustus lahendada pooltevaheline vaidlus ammendavalt, samas tuleb arvestada, et täitmiseks on kohustuslik üksnes otsuse resolutsioon, peab kolleegium vajalikuks maakohtu otsuse resolutsiooni täpsustada, et vaidlus elektrivõrgu kaitsevööndi ulatuse üle ei kanduks võimalikku täitemenetlusse. Kolleegiumi hinnangul piisab selleks viitest lepingu 10 lahutamatuks lisaks oleval plaanil punasega märgitud elektrivõrgu kaitsevööndi ulatusele. Eelnevast tulenevalt täpsustab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 2 lõppu lauseosaga „lepingu lahutamatuks lisaks oleval plaanil punasega märgitud elektrivõrgu kaitsevööndi ulatuses“. Selliselt on kõrvaldatud ka maakohtu lahendi resolutsiooni ja põhjenduste vastuolulisus.

1. Ringkonnakohus ei nõustu kaebuse väitega, et hagi tulnuks jätta läbi vaatamata, kuna hageja nõue on ebaselge. Hageja esitas nõude konkreetsele 11.04.2002 lepingu alusel tehtud kinnistusraamatukandele tuginedes, aga mitte selleks, et saada abstraktselt juurdepääsu ja võimalust teostada ehitustöid ükskõik millises kohas kostja kinnisasjal. Samuti märkis kohus õigesti, et asjaolu, kuidas hageja lepingust tuleneva talumiskohustuse piires oma töid teostab, ei oma tähtsust. Hageja kui majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik omab teadmisi, milliseid konkreetseid töid on vaja teha elektrivõrgu majandamise õiguse teostamiseks. Lisaks on hagis selgelt ja arusaadavalt välja toodud teostatavate tööde iseloom, milleks on maakaablite sisseviik alajaama.
2. Samuti ei nõustu kolleegium kaebuse väitega, et kohus rahuldas hagi olukorras, kus hageja õiguste rikkumine puudub, kuna kostja ei ole takistanud hagejal lepingust tulenevate õiguste teostamist. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole hageja saanud ligipääsu kinnisasjale elektritööde teostamiseks. Pooltevahelisest kohtueelsest suhtlusest nähtuvalt oli kostja seisukohal, et ta ei ole mitte takistanud juurdepääsu territooriumile, vaid pooled ei ole lihtsalt kokkuleppele jõudnud (vt hagi lisa 8, kostja kiri hagejale). Kirjavahetusest (hagi lisa 4) on ka näha, et kostja nõudis kinnistule juurdepääsu eest hagejalt tasu ja pakkus hagejale ühtlasi võimaluse alajaama alune maatükk ära osta. Kaebuses toob kostja esile, et tema vastuväide hageja tegevusele kostja kinnistul seostub hageja sooviga tegutseda viisil ja piirides, mida leping ega seadus ei võimalda. Hageja on vastuses apellatsioonkaebusele asjakohaselt märkinud, et sellise vastuväite esitas kostja esmakordselt alles kohtumenetluses. Puuduvad tõendid, et kostja oleks enne kohtumenetlust väitnud, et põhjus, miks ta hageja esindajaid oma kinnisasjale ei luba, on see, et hageja soovitud viisil tööde teostamine väljub kinnistusraamatusse kantud elektrivõrgu kaitsevööndi piiridest, mistõttu puudub kostjal töö tegemiseks lepingust või seadusest tulenev talumiskohustus. Kolleegiumi hinnangul oli hageja sellises olukorras õigustatud hagi esitama.
3. Kolleegium nõustub maakohtu otsustusega jätta menetluskulud

§ 162lõikest 4 lähtudes poolte endi kanda.

Kaebuses ei ole (alternatiivselt) menetluskulude jaotust vaidlustatud, vaid üksnes seoses sellega, et hagi rahuldamata jätmisel tuleks jätta menetluskulud kostja kanda. Kuna ringkonnakohus hagi rahuldamise ulatust ei muuda, ei ole alust muuta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust. 42. Apellatsioonkaebuse osalise põhjendatuse tõttu peab kolleegium mõistlikuks ja põhjendatuks jätta ka apellatsioonimenetluse menetluskulud

§ 163lõikest 1 ja § 171 lõikest 1 lähtudes poolte endi kanda.

Seega ei määra kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust. (allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv Peeter Pällin Imbi Sidok-Toomsalu